Will I ever have a horse like You again?

*Sõbrad - Artemis & Belfast*

I have waited for You for 17 years and I will wait for You for the rest of my life. Even if that means I have to give You up for the rest of my life, I will wait for You...

...Vahel ma mõtlen, et kas Sa, Poiss, üldse tead, kui kuradi palju ma Sinust hoolin? Sest kõik need miljonid korras, mil ma olen mõelnud, et ma lihtsalt annan alla, ei suuda ma seda lõpuks siiski, sest on piinav teada, et Sa oled olemas ja ma ei saa olla seal, kus Sina.

Üle pika, pika, pika, pika aja oli kõik ülimalt tavaline. Need, kes trenni pidid minema (hobustest) jäis hommkul sisse. Ja nagu kiuste oli Artemis seekord siis ainuke ruun. Tiirutas nagu pöörane ja lõpuks ajas ennast tagajalgadele paar korda. Toppisin ta Palee kõrvale, kus ta enam vähem maha rahunes.

Puhastamine kestis üle poole tunni. Hobune oli kattunud ühtlase mudakihiga. Seetõttu olin viimane, kes platsile sai. Enne seda veel üllatus, üllatus - 125 kummidega sadulavöö ei olegi väike nagu ma olin arvanud. Ei toimi sellel loomal paksuks minemine.

Selga minek oli omaette ooper. Paigal seisis heal juhul 3 sekundit. Võttis jalad värisema küll...teadagi, milleks ta võimeline on kui minust lathi saada tahab. Selle platsipoolepeal, kus sõitsime oli suhteliselt uus liiv, seega tsipa vajuv, aga tulime hästi toime. Muidugi ei leppinud poiss sellega, et galoppi ei saa. Kohe kui esimest korda traavile tahtsin tõsta tegi vehkat. Oli küll mõnus ja kerge galopp, aga vot tagasi ei tulnud kohe. Edasi oli väga tubli. Mingil määral on siiski kasuks, kui ma vahepeal Artemisega pikalt ei sõida, sest siis mõtlen ise rohkem. Natuke kange olin ise seljas, aga hobune oli lausa super.

Traavis tundsin esimest korda, et koonduste harjutamise ajal püsib tempo sama, hobune lühendab ainult samme. No mega lihtsalt! Ja kui lõpus pikendusi harjutasime, siis Ringa ütles, et ta isegi venitas neid samme. See oli üks suurimaid plusse üldse. Vahepeal viskas hobusel muidugi paar korda üle ja siis ta pukitas küll rõõmsalt. Õigemini enda arvates mängis. Mul jääb üle õnne tänada, et ta ei jõua ennast koos minuga väga kõrgele vedada. Jalutades puges sülle, et ikka keegi sügaks teda kuskilt.

Sees viskasin veel teki selga talle. Alguses ehmatas küll koledasti kui läheale üritasin minna, aga sai väga ruttu aru, et see on juba vana tuttav asi. Tund aega kuivas ja siis läksime õue. Tegelikult on ta täielik angoora juba :) Nii paks talvekarv seljas lihtsalt. Õues enne värava lahti vütmist võtsin päotsed ära (käis jäi hobuse külge) ja teise käega hakkasin ülemist traati ära võtma. Sellise suraka saime, et jube :( Hobune hüppas kolma sammu kaugemale ja esimese ehamtusega enam kohe kätte ei andnud. Pärast umbes pooleminutilist toibumist tuli ise juurde. Viisin korra sisse ta ja palusin Merkal elektri välja võtta. Siis saime kopli juurde tagasi. Muidugi ma kartsin, et ega ta ei tule enam ligi, aga polnud probleemi. Ainult sisse saades tegi kohapealt minekut ja ma olin pärasts seda mudakoll.

Ühesõnaga ma olen musiga üli rahul.

Poeesia :)

Ma sain siis kah üle pika aja sadulasse taaskord...huvitav kogemus oli.
Tegelikult ma reedel koolis vaikselt lootisn, et ikka ei pea sõitma, aga Mellu pani selga mu sinna.

Ega ma midagi väga paremat ei oodanud, aga suhteliselt talutav oli tibi (Possu, mitte Mellu xD). Suhteliselt alguses kohe tegi täie hooga minekut rõõmsalt. Sadul oli ka enam vähem lennus selle peale, mingi ime hoidis seljas seda ikkagi. Muidu poleks hullu olnud, aga hüppetrenn oli. Kullo siis pani mu kahe lati peale kaheksaid tegema. Lause "Keera välimise ratsmega!" ei tahtnud mulle kohe kohale jõuda. Nii tore, et mulle alles pärast 5 minutit jamamist aru sain kuidas see tidrik funkab. Siis oli juba päris okei. Oh vahepeal ta tegi minekut veel paar korda.
Hüppamine oli...huuuvitav. Tõstsin (okei, okei ma ei tea mida ma tegin eks?!?) hobuse natukene enne takistust alles galoppi. Pani täie auruga minekut ja hüppas risti nagu mingit hiigel elukat. Ma paanitsesin, et mitte suupeale jääda. Ei kujuta ette mitu hüpet me tegime seal. Segane loom, ausõna. Siis vahepeal jalutasime kuni Ofeeliaga hüpati, ja siis Kullo toppis lattaia sinna. Lõnks see oli suht sama hull. Siis käskis hobsue enne takistust seisma võtta (traavis läksin, kuna galopis oli see asi suuuht võimatu). Aga mul oli suht et mis mõttes...ok ma õpetan siis Possu tõrkuma?!? Mellu oli ka suht küsimärgi näoga. Õnnestus tegelikult ilusasti, ühe korra jooksis üle sealt ainult. Hüppasime ikka ka vahepeal. Kullo ütles, et paar korda isegi oli juba midagi natukene paremat (mina ei lidnud absoluutselt midagi paremat). Lõpuks jalutasime Melluga selle ÜLENI märja hobuse ära. Ta oli vabsee igalt poolt kus vähegi andis märg.
Et vabandused Mellule, kelle hobust ma jälle piinasin ja natukene võssa keerasin :( Ma enam ei tee (A). Ja siis, et tegelikult on ta võrreldes varasemaga ikka alla võtnud ja Possul on mega mugavad liikumised. Huvitav, mis siis saaks kui ta nii krampis ei oleks. Hobune oleks vast veel mugavam I guess...
Ühesõnaga suht huvitav ja uus kogemus. Edu Mellu!

Aasta aega lahus...

Olen ise viimased paar nädalat väga liimist lahti olnud. Nii koolis kui kodus. Panin selle üleliigse stressi ja väsimuse arvele...ja siis vaatasin kalendrisse.
Täiesti uskumatu, et Lateksi Soome müümisest ongi aasta möödas. Täiesti uskumatu kui palju ma ikka veel seda poissi armastan ja igatsen.

Miks on Late mulle lihtsalt nii tähtis?
Ta oli esimene, kes tegi mulle ühe korraga ja kindlalt selgeks, et heaga saavutab mitutuhat korda rohekm ja parema tulemuse kui kurjaga.
Ta oli esimenem, kes tegi mulle selgeks kui ku*adima palju loeb hobuse usaldamine kriitilisel hetkel.
Esimene, kes tõestas, et kõigest on võimalik üle saada, kui vaid piisavalt palju pingutada.
Esimene, kes näitas mulle kui tähtis võib mingil hetkel olla inimesepoolne toetus ja tähelepanu.
Esimene, kellele ma kardisn nii tohutult haiget teha.
Esimene, kelle juures ma võisin istuda tunde ja tunde ning mitte kunagi väsida või üksindust tunda.
Ja ta oli esimene, kelle lahkumine minu elu tasakaalust välja lõi ja mu nii mitmeks kuuks stressi ja depressooni viis.

Ma ei tea vist ühtegi hobust, kes oleks kõik need narrused ja lollused ja eksimused nii stoilise rahuga üle elanud. Ta lasi mul õppida läbi minu vigade, õpetades ja aidates. Ta oskas üllatada kõige ettearvamatul hetkel ükskõik millega. Ta suutis hoolida kõigest ja kõigist enda ümber.

Vahel ma tunnen, et ma ei oska ilma temata edasi minna. Igast langusest tõi ta mind mängleva kergusega välja ja iga tõus saabus tänu temale. Ta andis mulle nii palju, mida anda edasi hobustele tulevikus, aga vahel ma tunnen, et see on ilma tema juhatuse ja õpetuseta lihtsalt nii tohutult raske...

Selg selja vastas me läheme koos.
Mineviks kauge nii hea.
Külg külje kõrval nad seisvad ses loos.
Tuleviks võõras, ei tea.

Kuu mille naeratus saatma meid jäi
öösse mis pime ja külm.
Sinuta edasi minna ei või.
Üks süda, kaks hinge, üks arm.

(L.Laas)

*Siis kui emme oli kõige tähtsam siin maamuna peal*
*Meie kõige esimene kohtumine 28. august 2008*
*Meie esimene trenn*

*Esimene hüppetrenn, mis oli üle ootuste SUPER**Vahepealne kriisiage. Aga ta on ikkagi üli armas*
*Esimene ja viimane talv koos...mälestused*
*Ja siis sa olidki suur ja tubli ja hea ja armas...*
*...ja vedasid mind üle kõigest, mis ette juhuts. Meie viimane võistlus, 80-90 puhas sõit*

*Sest nii meile meeldiski...*
*...kahekesi.*
*4. oktoober 2008...jäänud veel kuu aega*
*3. november 2008...siin see kõik lõppes*

*See tunne on kirjeldamatu kui see pilt mulle saadeti...**Hetk, mil kõik oli nii nagu vanasti...kõik oli nii nagu peab*

*Ja nüüd oled sa suur ja edukas poiss. Suures ja armastavas perekonnas*

*Aga mina armastan ja igatsen sind endiselt liiga tohutult palju. Armastan seda jalgu järel lohisevat totunäoga iludust. Armastan neid suuri ja ilmekaid silmi. Armastan seda hobust, kelle nimle ma alla ei andnud. Armastan oma kõige suuremat ja paremat õpetajat*