Pages

Tuesday, November 30, 2010

Hobuseomaniku mureteekonna algus

Ehk siis alustasime Melluga kella kolme ajal teed tallipoole.
Varsti rutiiniks saav päevaplaan: hein koplisse, hobused välja, boksid tühjaks, uus saepuru alla, veevahetus, hein sisse (pluss oder ja graanulid, mille täna andis Maarja), hobused sisse. Kõik see jantimine võtab kuskil kolm tundi aega. Vähemalt on ringi vehkides soe olla. Tagajärjeks on palavikus Mellu ja haige kurguga Liis ning neli õnnelikku puhta boksi ja söögiga hobust.

Aga mureprobleem on ikka Geisha, kes tahaks seppa näha lähiajal ja tegelikult tahaks veterinaari külaskäiku ka. Märaplikal vaja suhu vaadata. Söömine ei lähe väga edukalt. Võib ju olla, et lihtsalt pole kõht nii tühi ja sööb vähem, aga kuidagi ei taha uskuda. Pigem karta kui kahetseda. Ja ussirohud ja muud jamad tuleb ka meil ära teha. Ja kes need muud maksavad kui mina ja Mellu. Oh seda õnne ja rõõmu kui sul on oma hobune. Soovitan soojalt enne ostu kaaluda seda asja vähemalt sama kaua kui meie.

Saturday, November 27, 2010

Tänan, et meie jaoks alati olemas olid...

Nyt olen vapaa, ja mukana tuulen
saan kulkea rannoilla ajattomuuden.
Olen kimallus tähden, olen pilven lento,
olen kasteisen aamun pisara hento.
En olen poissa vaan luoksenne saavun
mukana jokaisen nousevan aamun.
Ja jokaisen tummuvan illan myötä
toivotan teillä hyvää yötä.
Meie pisike uhkus.
Kadi, Indrek, Jaak - minu kaastunne suure sõbra kaotuse puhul
Marta - minu kaastunne oma esimese õige hobuse lahkumise tõttu.
Ma tänan, et andsite mulle võimaluse õppida tundma üht kalleimat sõpra.
Amadeus - Veebruar 1997 - November 2010
Andke andeks, et ma täna enam kuskile ei jõudnud. Aga Ami oli ka minule kui pereliige.

Friday, November 26, 2010

Lumega väljas (Vorbuse)

Melluga ikka jälle tallipoole.
Geisha ja Karmeelia lasime kahekesi esimestena välja. Karmeelial oli absoluutselt savi, et võõras hobune ja nii. Juba kaks päeva kõrvalboksis istunud. Vahet ju pole. Natukene liigutasid ennast, aga mitte väga aktiivselt.
Järgmine oli Rudy. Siis sai juba jooksusamme näha. Karmeelia tunnistas esimest kroda oma varssa. Pooleteise aastane juba küll. Igatahes tegi Geishale nägusid.
Annu oli viimane ja tema pani küll padavai G. juurde. Natukene jooksid. Siis jäi G. üksi seisma.
Kui bokse hakkasime tegema siis igakord kui käruga välja sõitsime olid hobused asendit muutnud. Siiberdasid heinahunnikute vahet ja olid niisama ägedad. Karmeelia ja Geisha suutsid isegi koos ühest hunnikust süüa ja Annul ei olnud tema vastu seni midagi, kuni Geish talle otseselt küljealla ei roninud.
Nelja boksiga läks suhteliselt kiirelt + pluss uus allapanu ja hein ja oder jne. Lõpuks tõime sisse. Natukene mässaid seal ja Geish jooksis eemale. Aga läks Mellule vasti kenasti. Karmeelia esimesena siis G ja lõpuks Rudy, Annu. Loomad päris rahul siiski, et välja said üle kahe päeva. Liikuma. Nüüd hakkavadki käima päeval. Tundub, et ei tule probleeme uue hobusega seal.

Homme Iffu juurde :) Aga ta on ikkagi armas veel ja hetkel see kõige nunnum :D

Thursday, November 25, 2010

Jap. All is good!

Peale kooli käsime Melluga Vorbusel.
Geisha boks sai ära tehtud (M. poolt). Teised olid enda omades paraja segaduse saavutanud. Homme need kolm siis tühjaks ja uus saepuru alla. Homme saavad nad välja ka. Idee oleks, et alguses Geisha koos Karmeeliaga. Nad nüüd boksides kõrvuti seisnud. Ja siis alles laseme Annu ja Rudy ka sinna. Hobustele heiand sisse.
Istusime ja jõllitasime mära. Nagu kaks hullumeelset seal boksis. Vaatasime ja arutasime ja päris mõistlikku juttu ajasime. Sussid tahavad tegemist. Erinevate hirmudega tuleb tegelema hakata - eks ta hakkab harjuma vast ka vaikselt uute olud ja hobustega. Mellu peab endale plaani paika panema, et millal ja kuidas temaga tegema hakkab seal, aga sellega on veel aega. Laps kohaneb ja õpib.
Et siis mina olen Iffuga ja Mel Geishaga - oleks ju tore. Sest siis ei sõida me vast ajusid ka sodiks. Suht korraga nad sadulasse lähevad. Saame oma muresid kurta Melluga ja niisama lahedad olla.

Aga homme, homme.

Wednesday, November 24, 2010

Teretulemast koju Geisha!

Teate kui hea tunne on.
Nii hea meel on kirjutada headeaega asemel teretulemast.

Ehk siis mina ja Mellu oleme värsked hobuseomanikud!
Täna tõime pisikese mära oma uude koju. Võttis asja meeletu rahuga. Hakkas sööma kohe. Ja ome uue naabriga tundub ka hästi läbi saavat. Homme on veel tallis. Reedel läheme laseme nelja ajal karja välja. Ja vaatame kuidas kohaneb seal.
Täitsa lõpp tunne on !!!

Monday, November 22, 2010

Kõik on lausa väga hästi :)

Ootame neljapäeva. Südames on ikka veel soe tunne.
Ja kuulsin vaikseid jutte, et saame enale maneeži ja mittea ainult jutte, vaid, et sellega on juba algust tehtud. Kas hüppasime rõõmust lakke või jaa ?

Ja Kertu korraldab suvel Soome sõitmist aktiivselt. Appi ma ei kujuta ette kuidas me seal hakkama saame. Praegu on kolm kohta juba paigas kuhu läheme (Lohjale Late juurde, Vuorelan talli Vinnalit vaatama - sinna meid lausa kutsuti ja siis veel Tahko-Areenale Artile ja teisele kuuele külla). Täiesti segased vennad oleme :)

Saturday, November 20, 2010

If you want to be happy, be!

19.11.10

Käisin Vobusel Mellule trenni andmas.
L: Kas sul on harjutus meeles?
M: Jah peatused ja poolsamm.
L: O.o ?!?
Tegelikult ei olnud üldse nii hull. Kui Mellu rääkis, mis pobleemid tal on ja appi kutsus, siis tekkis küll tunne, et maast ma seal ei oska midagi öelda talle. Tegelikult oli hobune väga koostöövalmis ja mõlemad said omavahel kenasti hakkama. Tore oli vaadata, et hobune puristas kenasti trenni ajal ja poolpeatused tulid välja. Arvan, et tänu nedele keskendus Mellule ka kenasti ja ootas ise märguandeid. Jalutasin lõpus natuke seljas. Säärt aksepteeis hästi, et seal küll pobleemi ei ole neil. Hea hobuse saab kui nüüd tenni teeb korralikult.


20.11.10

Mina, Plika ja If oleme kõik kolm nädalat nüüd puhata saanud. Südame tegi soojaks kui mõlemad hobused karjamaal vastu kõndisid. Armas.
Laava aksepteeris mind seljas väga kenasti. Tahtsin hästi vabalt liikuda lasta tal alguses, et tunneksin ennast kindlamalt, kaoks ära see kramp ja hobune saaks ise ka lõdvestama hakata korralikult. Rütmiga tundsin, et on endal probleeme.
Teise traavi ajal sõitsime neljakesi väikse ovaali peal. Nurgad kenasti välja ja hobune elavalt liikuma. Ringa ütles, et liigub kenasti, aga siis mingi koha peal vajub täitsa ära. Üritasin siis elavama hoida teda seal. Edasi tegime sääe eest astumist samms-traavis. Sammus oli nõrgem, sest tagumikku ei suutnud kõik korrad hoida. Traavis saime päris kenasti hakkama. Natukene loid on. Rohkem särtsu tahaks näha. Ringa arvataes paremale oli ilusam ja ise tundus ka selajst nii. Tegime veel traavis poolikuid serpantiine, et harjutada tasakaalu vahetamsit. Paindega polnud Laaval pobleeme, aga tasakaaluga natukene kõikusime. Trenni lõpus lõdvestas ennast kenasti ette-alla. Selle kohta, et me mõlemad seisnud oleme on väga korras asjad. Isegi säga palju ümaramaks pole läinud.

Iffu oli esimest koda külgratsmetega. Kargas ja möllas ja mässas päris kõvasti. Kokku tegime ainult vasakut pidi 10-12 minutit. Siis kui ta asjaga juba ära harjus lasin veel paar minutit liikuda ja lõpetasime ära. Esimese korra kohta ei oska öelda, kas oli hea või ei. Ma tean, et ta ei salli absoluutselt suulist. Seni kuni suulisi suus ei ole on hobune tõeline kaisukaru. Vahepeal oli ta täitsa harjunud nendega, aga eks see võtab meil nüüd jälle aega ja kannatust.
Ta on suutndu ennast ka suhteliselt mustaks teha. Paari korraga peaks need korbad kõhupealt maha saama. Palju ei ole, aga piisavalt tööd teha sellega.

Sunday, November 14, 2010

Friday, November 12, 2010

Igatsen...

See nädalavahetus veel hobuseselga ei saa. Tahavad natukene ikka hoida ja vaadata kuidas ma harjutustele reageerin. Uue nädala alguses saame teada.
Ja asi ei ole siis peas mul, kes veel ei tea (mitte, et seal midagi kuangi korras oleks), vaid seljas.

Sellel nädalavahetusel tahaks Iffu juurde siiski jõuda. Kordele ja midagi teha temaga vähemalt ma arvan. Peaks talle rohkem koormsut panema, aga no kui ise ei sõida, siis ei satu väga talli ka. Kokku tuleb korjata ennast ja temaga teha midagi. Aastavahetuse kanti tutvume sadulaga. Väheamlt esialgse plaani järgi. Minu tervisliku olukorra halvenedes võib juhtuda, et lükkub edasi, või teeb keegi teine. Seda näitab aeg...

Monday, November 1, 2010

Paus...

Lisan asjade käigule veel palaviku. Nädala kindlasti hobuseselga ei saa, vahest isegi kaks?
Äkki saan juba homme arstile õhtupoole.
Ahjaa ja et kui kellelgi on midagi öelda, siis vajadusel saab minu telefoninumbri. Päris lapselikult käituma pole ka vaja hakata. Ei võta südamesse, pole väga minu asi, aga samas võiks mingitki eneseaustust omada, et tääkida otse.

Kahvõistlus

Pikalt ei kirjuta. Jõudu pole :(

30.10.10

Skeem. Närvid andsid alla. Hoidsin tüdrukut tohutult tagasi. Impulss oli olematu. Kogu skeemis leidsin ise ühe hea asja (ka kohtunike arvates oli see 1 asi õnnestunud) - vaba samm. Laava oli minu ebakindlusest tavalisest veel rohkem häiritud ja ühesõnaga oli asi meeletult kole. 50+ midagi protsenti. Masendust ei ole. Enda süü siiski. Mis halvasti see uuesti. Tuleb lihtsalt hakata tegema endaga meeletut tööd. Plika sõidab liiga sügavalt (panen tagasivõtmise arvele).

31.10.10.

Parkuuris 4kp. Tõrge. Takistusel, mida arvasin ise, et hakkab vaatama, sest valgus mõlemale otse silma. Jäigi vaatama. Tahtis kohapealt üle minna. Ei lase. Ei meeldi selline asi. Uuesti tulles ei kõhelnud hetkegi. Kenasti üle. Ülejäänud parkuur oli lausa hea. No tõesti suutsin rahulik olla.
Soojendusel kaks korda maaühendus. Hobune, kes never ever ei tõrgu ja tegelikult ilma minuta olekski mitte tõrkunud. Läksin ette, tasakaal kadus mõlemal ära ja alt poleks ta elades seda päästa suutnud. Pea ees liiva. Siis ei olnud midagi. Teine kord sama asi, aga natukene leebem kukkumine. Arvestades, et me pärast seda parkuuri korralikult sõitsime, siis hüppamine on veres loomal. Kea tõmbad midagi maha?!? Vist jah. Aga nemad ka tublid.



Kolmapäeval uuesti arsti juurde. Täna ei suutnud parem pool peaaegu üldse enam midagi teha. Koolimajas oli piin juba ust lahti hoida, füüsilselt ei jõua. Kirjandi sain suure surmaga kirjutatud. Valuvaigistid on suured sõbrad. Esimese hetkega öeldi (eile), et peapõrutus (tugev!) ja parema poole lihased meeletult pinges kukkumisest. Seljaga pidi ka mingi pisike jama olema. Täna läks valu ära alaseljast (ehk on valuvaigistitest). Paar päeva tuleb vältida füüsilist koormust. Koguaeg meeletu uni. Sellisest kukkumisest on ikka päris, päris pikk aeg möödas...