The secret of happiness is freedom. The secret of freedom is courage.

Tegin bioloogiasse süvenemisel pisikese pausi. See asi tundub hetkel liigagi lihtne. Eks me esmaspäeval näe siis - no üle 75ne võiks ikka kindlasti tulla.

Aga et püsida blogi teemas.

Reedel tegin Grenada ja Dallasega lühidalt, aga suhteliselt töökalt.
Arvatavasti ei pane kedagi imestama, et Gre oli tunduvalt parem. Dallas jääb siiani veel müsteeriumiks...kohati saab hobuse paariks sammuks väga mõnusalt läbi selja liikuma ja siis on vana mammutionu taaskord tagasi. Eks tuleb neid "kohati" hetki siis lihtsalt intensiivsemaks muuta ja ehk ajaga on need perioodid juba pikemad. Sellele vaatamata oli väga mõnus sõita. Eriti galopis kui hobune täitsa kenasti liikus.
Grenada oli ikka tema ise. Seni kuni mina suudan hoiduda katastroofide korraldamisest sujub kõik väga kenasti ja korralikult. Proovisin mõelda, et ei võtaks galopis teda nii kokku, aga samas säilik rahulik tempo ning samm oleks lihtsalt pikem. Seljast jäi tunne, et oligi nii. Mida ma ise tahaks on see, et ma maha ei vahiks niipalju jälle. Vahepeal oli täitsa okei juba ja nüüd on ikka tagasi see komme.

Täna oli suhteliselt pikk päev. Dallas puhkab mõnda aega (õnneks!).
Kaliif suutis suhteliselt lammas olla. Kui ta väga palju seista saa siis kipub see asi vist nii minema. Samas läks see villane oleks päris kiiresti üle. Mis mulle üldse ei meeldinud (ja millepärast me ka kõvasti trenni alguses kaklesime!) oli tema idee, et parem ratse on ebavajalik ja selle otsas võib isuda. Võtsin mingi suurema ringi ja sõitsime seda traavis paremat pidi. Alguses oli sisemise sääre taga ikka stekki vaja. Mida kauem sõita seda vabamaks muutus ja kuulas kenasti mõlemat säärt. Tekkis vaikne paine sissepoole ja lasi nina madalamale. Pärast sammus oli seda sama ringi juba väga hea sõita ja rohkem ta parema ratsme otsa ei istunud seekord. Galopis oli tunda, et tahab minna ja paar korda täitsa läks ka omavoliliselt. Tagasi tuli muidugi kenasti.

Grenada oli hea, mis tähendab, et katastroofi ma veel ei korraldanud. Pisikese lahkarvamused meil olid, aga ta oli sees olnud terve öö (märad on nüüd ka karjamaal muidu) ja arvatavasti suhteliselt tige selle peale. Hüppasime. Ilus oli kuni okserini. Vabahüppekoridor on platsil ja okserile oli väga tehniline pööre, millega me esimesel katsel hakkama ei saanud, sest viimastesse sammudesse ei saanud seda vajalikku hoogu sisse. Pidurdasime ennast sinna alla ja seisime. Peale sekundilist "freez" momenti tõmbas Grenada muidugi kohapealt üle ennast. Ma ei tea kuidas kõrvalt oli, aga seljas oli küll tunne, et me lõpetame koos nende okseri lattidega maas mõlemad. Esiotsa vedas üle, tagumistega t'mbas maha ja jäime püsti. Ehmatus minul suurem kui hobusel. Käsi südmale mina ei tahtnud, et ta üle läheks, sest ise sain ka aru, et seda ei saa hüpata ja olin tätisa nõus sellega, et tõrgub. Miks ta üle läks on hobuse enda teada. Teine kord saime kohe peale pööret need vajalikud hooga sammud kätte ja asi klappis väga kenasi - et siis hea.

Peale seda viskasin Kaliifi karjamaale ja tõin Kandia sisse. Harjutasime näituseks veidikene. Veidi probleemne oli sirgel traav, sest et lindi suunas ei tahtnud kohe üldse joosta. Tagasi hea. Lasin kordiori jooksma. Takistuse altid olid maas, aga need olid üksi joostes nii jubedad, et kaks korda hüppas üle (täitsa kenasti lausa, kuigi suure kaarega). Koristasin need eest ära ja jooksis veidi siegi traavis.
Kandia välja, Eifel sisse ja kordele. Kahene, täkk, eestlane. Mina ei saa selliseid tõsiselt võtta, sest nad tegelikutl ka näevad liiga nunnud välja noh =) Aga kordel kena, kuigi sammu väga käia ei soovinud. Tegime natukene käekõrval ka. Sammu, traaviga pole probleemi. Seisab küll kohtuavalt! Jalad on igas suunas laiali või kõik korraga kõhuall koos. Vtõsin kapju ka väljas (Helina hoidis poni). Kui esimese lahti lasin astus sellega lihtsalt teise jala otsas ja seisis rõõmsalt. Eks ole tore enda peal ka seista vaheldusesk. Imelik loom.
Ja Eifel välja ning kohe peale seda Grenada ka lõpuks tagasi karjamaale.

Homme jätkame sama hullult!

There are three types of people in this world: those who make things happen, those who watch things happen and those who wonder what happened.

Esmaspäeval juhtus selline jube kole lugu, et ilm oli täiesti kohtuavalt jube!
Ja selle jubeda ilmaga suutsin ma kogu oma muffinikarjaga Kertu juurde jõuda ja sealt edasi talli.
Palju õnne mulle!!! Kuidagi väga vanaks hakkan jääma =)

Aga Grenadal oli õues vist täitsa külm olnud, sest sisse tuues värises. Kasutasin Kristiinat ära ja laenasin tema tekki.
Sõita oli ikka super! Hobune oli kerge ja eest pehme ja igatepidi toimiv. Hüppasime nagu tavaliselt ikka esmaspäeviti. Veidi kindlamalt tundsin ennast kui eelmine kord. Ju siis oli endal tookord halb päev.
Parkuuris kasti tõrkusime - pinnas ei olnud seal kõige toredam ja liiga kokku võtsin hobuse. Uuesti läksime laisin rohkem lahtiselt minna ja läks kenasti üle. Kõik muu oli superlux nagu alati.
Helina tegi ka oma esimesed hüpped seal seljas ja kui nüüd keegi oma autot meile laenab siis läheme laupäeval ECUsse. Või kui keegi soovib Grenada oma treileripeale mahutada. Ootan õhtut, et need asjad selguksid.

If oli karjamaal kordel 10 minutit. Arvas, et see ei ole üldse tore tegevus, sest teised said süüa ja ringi jalutada. Ühesõnaga mängis mäkra, aga saime hakkama.


Eile sõitisn/tegelsin ainult Grenadaga. Ütlemata hea taaskord. Aga võibolla võtan liiga palju kokku teda viimaselajal. Seepärast lasin galopis enne tagasivõtmist korraks pikaks ka. Palju sai tehtud ja ma hetkel ei viitis üldse kirjutada.

Jubedalt ebasisutihe tekst tuli...

Practice does not make perfect. Only perfect practice makes perfect.

Elame oleme ikka olemas.
Võistlustele ei läinud, sest transpordiga läks seekord siis nii nagu läks. Jäi veidi hiljapeale kogu see asi, mis tuli lõpuks.
Hobused on ikka veel head ja toredad ja tublid. Eriti positiivselt olin eile meelestatud päeva lõpuks. Nii If kui Gre olid fantast head.

If hüppas kolmandat korda. Aga terve trenn oli hästi sisutihe, et tekiks see harjumus mulle keskenduda ja mind kuulata. Ringa ütles, et tegelikult täitsa normaalne, et temavanune hobune veel ei ole 100% terve trenn minule pühendunud. Eks me püüdleme selle poole tasapisi, aga no eile oli siiski üllatavalt hea. Hobune hakkas vaikselt nagu ootama, et mis nüüd tuleb ja mis ikka saab. Iga kord kui poolpeatus tuli tekkis selline hetkeline "moment" kus ta tõesti ootas, et mis harjutus nüüd tuleb ja see oli hea tunne. Kaheksat sõitsime piaklt, pikalt - tõi ennast eest madalamaks ja nina veidikene sissepoole ja muutus üleüldiselt heaks. Erinevalt eelnevast päevast oli hobune kontrolli all ja ei tulnud mõttele, et ta on karjamaal järsku taaskord täkuks hakanud.
Hüppamine oli esimese poole peal veidikene kehvem. Ju ei istunud teesulud meile. Väga tugevalt üritas ennast mööda vingerdada. Tegime esimesi hüppeid galopis ka. Lõppu tulime 2x okserit (ikka selline pisikene ja nunnu oli) ja need olid ikka täitsa kohe väga palju hüpete moodi. Hea, pehme, kerge. Mõistusgea hobune on.

Grenadaga laupäevane hüppamine oli hea, Dallasega ka oli hea. Ütleme, et Dallasega oli seekord parem isegi, sest Grega ei tajunud ise eriti palju millegipärast. Jäi veidi lappama minu jaoks see asi. Kea hüppas ka prooviks ja oli täitsa tore, aga siis ta otsustas, et sealt võiks alla ka pudeneda. Pärast pisikest pausi ronis siiski selga tagasi ja läks kenasti edasi. Üldse oli väga palju maaühendusi laupäeval.


Gre eile...noh...jah... Tuletas meelde, et miks ta mulle ikka meeletult meeldib. Ühesõnaga midaiganes see Kea ei teinud talle, hobune oli nii fantast, et kohe oli. Tähendab, et Kea peab hakkama seal rohkem seljas olema =) Kõik oli nii paigas ja klappis ja üldse oli meeletult hea. Helina sõitis Kidtiga vist sama õndsa näoga kui mina. Ma olin seljas tõsiselt eufoorias vahepeal vist. Selliste trennide kohta ei oska midagi kirjutadagi. Gre oli totaalne püss.

Any man who reads too much and uses his own brain too little falls into lazy habits of thinking.

Laisk olen =) Nagu aru saada on. Panen pilte siia lõppu palju seekord.

Gre ja Dallas on väga tublisti trenni teinud. Dallasega ainult hüppan hetkel, G. sõidab muidu. Grenadaga hüppasime laupäeval meie esimese 110 ära. Üldiselt läks jube põhja seekord hästi palju ja päästis mind rohkem seal. Aga ei võimas värk (Y)

Ifist niipalju pikemalt, et hüppasime veel 1 korra. Hea! Käisime esimest korda maastikul. Vahtis nagu metsaline. Käituda tahtis ka nagu metsaline, aga suutis ennast kontrollida. Jänest ja kurge nägime. Aive sõitis meist autoga mööda ja siis läks küll paanikaks hobusel all, sest et auto taga oli käru. Metsas siiberdasime ja seal poiss hea. Galopis jooksis küll ja üldse oli kõvasti erksam ja elavam kui platsil, mis ei tohiks nagu üldse üllatada. Ja siis ohjamist olen teinud talle ja topeltkordet proovisime. Ikka hea , ikka hea. Ohjamise puhul traavis proovib seljataha vahtida aga muidu väga viis.

Kandiaga olen kaks kroda paltsil näituseks harjutamas käinud. Mõistusega mära on. Ei mõtle üle asju ja lihtne. Eile muidugi jalgade hoidmise ajal sain endale sinika, sest hobune hakkas ringi siiberdama jubedalt. Aga üldiselt temaga vast ei teki probleeme.

(Y)

Nüüd kõigil pöidlad pihku ja loodame, et Liis teeb Inka kirjaliku väga toredasti ära! Säilitage minu eest külma närvi, sest mina seda ei suuda!

Kella kümnest hakkab pihta!

L.

You can't have everything. Where would you put it?

Kas on tõesti võimalik, et ma võtan ennast kokku ja kirjutan nii lühikese vahega...Eks imesid ikka juhtub. Aga põhjus on siiski selles, et noo meeletult (MEELETULT!!!) hea päev oli eile =)

Kõigepealt oli If, kes liikus suht hästi tema kohta. Galopis meil tekkisid lahkarvamused ja siis tõstis oma taguotsa taeva poole. Ei leia midagi katastroofilist, see enese väljaleamine minu peal läheb ehk üle. Keskendus suhteliselt hästi. Häirivaid tegureid ei olnud. Hüpped olid ka üllatavalt rahulikud. Sammus aktiivne...
Jap. Hüppas sadulas esimest korda. Probleeme polnud, tegi hüppeliigutuse, takistus ei pakkunud pinget mööda jooksmiseks või seisma jäämiseks. Polegi midagi öelda. If oli tubli. Mõtistusega hobune on.

G. sõitis Dallasega (hyppas ka) ehk siis ise ei pidanud soojendama ega midagi. Talle istus, arvatavasti tuleb Kea asemel G siis võistlema. Ise hüppasin ka. Kui kõrgemaks läheb siis hoian teda eest liiga palju (käed rahmeldavad) ja seetõttu tõmbab alla. Vast oli mingi 100cm või kuskil seal piiripeal ma tõesti ei mäleta. Aga temaga on kuidagi kindel, et püsin seljas ja nii. Väga ei põe neid kõrgusi hetkel veel. Iseenesest rahul.

Grenadaga sojendas seni G kuni ma Dallasega hüppasin. Hobune oli muidu väga hea...noo Grenada ikkagi ju. Teistmoodi ei saakski. Galopis ei jooksnud ka käest ära ja klappis asi ja mulle meeldib (y).
Hüppamine oli...noo kui mära vaatab 90 lattaiale näoga, et sellest saab üle astuda ja siis astubki üle siis no millest me räägime noh. Igatahes tuli sellel lattaiale natukene jura pööre ja normaalne hobune (ütleme Dallas) oleks arvatavasti maha tõmmanud, sest ise ei osanud ka seljas väga olla seal. Grenada vaatas et oi näe siin on ka taksitus ja läks üle ja ei teinud väljagi sellest, et ma vähe pange panin ja latt ei liikunud ka mitte. Kastil tuli selline naljakas hüpe. Läks kuidagi nagu suurema kaarega ja tõmbas jalad igaks juhuks väga kõhualla, et juhuks kui see kast otsustab midagi seal teha. Ringa tõstis mõne asja 100 peale ja issand jumal see hobune hüppab tõsiselt ka nagu...noo kui ma pildid saan siis saate aru. Kalli-ralli sain korra ära tehtud peale okserit. Istun sadulasse, tasakaal klapib ja igaks juhuks kätega ikka kaela ümbert kinni. Takistuse poste sihtisin julmalt...see oli enda süü :D

Nüüd siis suured plaanid, suured plaanid, et Hobunurmes ikka sõidan mõlemaga :)