Millest selline pealkiri saate varsti aru.
Seniks aga jätkub jutt lainel kuidas Liis endale lõua vasakule poole sinika sai. Ja kummutame kohe ideed, et ma suutsin kellegi välja vihastada =)
(pikk eellugu)
Plaan oli päris mitu nädalat, et Karina tahaks vanu tuttavaid hobuseid näha ja ma tahaks sõitma minna. Gretlin haakis ennast sinna külge ja hommikul viskas G. ema meid siis ära.
Hullem ulme palavus! Ebavajalik fakt no.1 - ma põlesin õlgadest mõnusalt ära...randid on eriti jubedad :D
Hobune kellega sõitsin oli Pajar (i. Poedionk, 7 aastane - enda jaoks...ehk läheb kunagi vaja). Putukad olid vägagi segav faktor ja alguses jäi tunne, et me ei saagi vabsee kontakti omavahel. No ikka väga lappas see asi. Paremale jooksis õlaga sees. Säärega võisin istuma jäädagi sinna. Vahepeal läks veidi paremaks ja siis oli jälle crapp. Lõdvestama saamine võttis ka hea tükk aega. Kui juba sujuma hakkas, siis tuleb tunnistada, et vaatamata sellel, et G irvitas Hade seljast mulle igal võimalusel imeliku näoga vastu (see oli ebavajalik fakt no.2), oli täitsa arvestatav hobune. Galopp oli küll nii üli mega rahulik, et oli kohe.
(jõuame sinikale lähemale xD)
Hüppasime. Või tegelikult oli minul idee, et hüppaks ja see idee ei istunud hobusele üldse mitte. Selline pisikene nunnu 40cm latt ja selle ette me ennast parkisime kohe esimesel korral. Edasi olin kuri mina ja hüppav hobune. Päris parajalt mitu korda parkis ennast kas takistuse ette või vajus eest välja.
Hüppas ikka ka. Nii masendav ei olnud nagu eelpool tunduda võis. Tegelikult jäigi nii, et peale ilusat hüpet (ja tegelikult on hüpe hobusel täitsa viis) jäin ise liiga "usaldama" ning kadus see sundiv moment ära ja ups ei hüpanud enam. Hobune kasutas minu headust julmalt ära. Masendav. Ksukile 60-70cm kanti jõudsime. Nii palju kui ma aru sain on loom enam-vähem sama palju hüpanud kui If. Ja enam-vähem sama vastumeelselt teeb ta seda ka (If on nüüd selles osas paranenud).
(ja sinikas ise).
Viimane hüpe tuli "moraalse võiduga"... Läksime peale näoga, et tulevad pidurid. Täpselt takistuse ees tulidgi pidurid aga tuli kuri Mina ka. Aga kuri mina ei tajunud matsu seekord...sest et hobusel läks vist jubedaks ja lendas üle...Ma oletan, et nüüd kõik, kes mind pidevalt trennis näevad tajuvad ära, et kaasa ma ei läinud ja nägu ühines hobuse kuklatagusega. (AI!) Matsu ei pannud...piisavalt viisakas hobune oli, et mind sealt kaelapealt mitte maha raputada.
Ja omadest headest, et If oli viimanekord täitsa okei. Mingit närviajavat faktorit minu jaoks ei olnud ja tegi 1 peatuse niiiiiii korralikus "ristkülikus", et oli kohe! Galops tegin mõlemast jalast korda mööda. Kõik korrad õiged ja ilusad tõusmised. Mingit kiirustamsit ei olnud: kuulas, pööras, töötas, tegi. Et siis hea!
Karreera pidi taaskord mind taluma. Praktiliselt kohe sai teda näperdama hakata ei olnud mingit suuremat eest ära lidumist. Mõlemat parempoolset jalga sai võtta korraks.
Närvid keerasime krussi siis kui hakkasin nägu katsuma. Ta ei lase üldse mitte. Seega tegime sunniviisiliselt. Mõneks ajaks sai, aga see viis ta täiesti endast välja. Pole midagi...mis halvasti see uuesti...
Thursday, June 30, 2011
Tuesday, June 28, 2011
Kirjutasin ükspäev täitsa arvestatava teksti, aga blogger viskas mu välja =) Nüüd siis ei ole enam tuju leidnud uuesti kirjutada.
Sõidame ikka veel. Samamoodi kenasti ja oma väikeste probleemidega. Suutsin mingipäev taaskord ära unustada, et If ei oska veel kõike ja ajasin oma tahtmistega liialt segadusee noore looma pea. Õnneks on ta selline tüüp, et näitab ise välja kui keegi ülekohtune on tema suhtes või kui ta asjadest aru ei saa. Võtan sellistel juhtudel hoo täitsa maha ja püüan ikka meeles pidada, et ei ole all mitu aastat sõitnud hobune.
Galopis oleme teinud mõlemast jalast korda mööda tõstmist ja nüüd tuleb õigest jalast tõusmine kenasti välja. Selline sahmimine jääb ka ära.
Mida veel? Hüppasime - veidi laisalt, aga samas suhteliselt kenasti. Viimasel ajal on jäänud mulje, et ratsanik tahaks selles osas rohkem trenni saada, sest neid "metsapoole" hüppeid on hakanud tiba palju juhtuma.
Väga palju on tervislikku kordamsit olnud. Seda uut ja huvitavat ei ole tahtmist teha kui hobune all on hea ja pehme. Lõdvestamine on hakanud tulema ette-alla. Mitte nii nagu tahaks, et ta tõesti läheb nüüd korralikult suulisele järgi ja püsib ilusasti lõdvestunult, aga need hetked on tunudvalt pikemad. Eks see tuleb vaikselt. Peatused tahaksid harjutamsit - jääb väga kenasti seisma, selles osas pretensioone pole, aga jalad need ei taha kuidagi seda kena "ristkülikut" moodustada. 1 kipub ikka omatahtmsit mööda uitama minema.
Iseenda arendamise osas sai aasta tagasi tutvust tehtud hobusega sõidetud. Coconutist siis jutt. Areng on olnud märgatav, sest hobune liigub ja toimib. Aga meeletult raske sammuga on. Müts, müts kajab vastu. If on väike tema kõrval =) Midagi erilist ei oska öelda, täitsa tavaline hobune on. Galopis vasakule üritas minsut vabaneda ja päris mitu korda - pukitab vaikselt. Paremale möödus probleemideta.
Üks uus hobune oli samuti nimekirjas. Kaliifi poolvend Kalipso. Tema veel ei oska, aga õpib hea meelega. Natukene arg. Liigub kenasti, aga võhma pole ja trenni lõpuks ei ole sellest liikumisest väga midagi järel. Galopis tuleb seljas "jõudu" rakendada, et teda liikumises hoida - sääred peavad ikka tugevad olema =) Aga eks see võhm tuleb.
Ja peaaegu oleks ühe pisikese nuhtluse ära unustanud. Varssadel tahaksid kabjad tegemsit ja tegelikult tahaks see väike elukas päitseid ka pähe saada. Tõin Oara sisse - laps läks boksi ja emme boksist välja seisma nööriga. Emal oli puhtalt öeldes savi, et lapsel jube paanika tekkis vahepeal. Aga märavarsal on nüüd nimi ka - Karreera. Inimest ta otseselt ei karda, aga kui see inimene teda näppima tuleb, siis see ei meeldi. Sügada lasi oma keha lõpuks isegi paigal seistes (ja paigal seisis ta tegelikutl vähe). Pea ja jalad puudutamsit veel ei kannata - siis tekib sellne paanika, et kuku või pikali. Paras pujään on...aga sedavõrd huvitavam...vist...
Sõidame ikka veel. Samamoodi kenasti ja oma väikeste probleemidega. Suutsin mingipäev taaskord ära unustada, et If ei oska veel kõike ja ajasin oma tahtmistega liialt segadusee noore looma pea. Õnneks on ta selline tüüp, et näitab ise välja kui keegi ülekohtune on tema suhtes või kui ta asjadest aru ei saa. Võtan sellistel juhtudel hoo täitsa maha ja püüan ikka meeles pidada, et ei ole all mitu aastat sõitnud hobune.
Galopis oleme teinud mõlemast jalast korda mööda tõstmist ja nüüd tuleb õigest jalast tõusmine kenasti välja. Selline sahmimine jääb ka ära.
Mida veel? Hüppasime - veidi laisalt, aga samas suhteliselt kenasti. Viimasel ajal on jäänud mulje, et ratsanik tahaks selles osas rohkem trenni saada, sest neid "metsapoole" hüppeid on hakanud tiba palju juhtuma.
Väga palju on tervislikku kordamsit olnud. Seda uut ja huvitavat ei ole tahtmist teha kui hobune all on hea ja pehme. Lõdvestamine on hakanud tulema ette-alla. Mitte nii nagu tahaks, et ta tõesti läheb nüüd korralikult suulisele järgi ja püsib ilusasti lõdvestunult, aga need hetked on tunudvalt pikemad. Eks see tuleb vaikselt. Peatused tahaksid harjutamsit - jääb väga kenasti seisma, selles osas pretensioone pole, aga jalad need ei taha kuidagi seda kena "ristkülikut" moodustada. 1 kipub ikka omatahtmsit mööda uitama minema.
Iseenda arendamise osas sai aasta tagasi tutvust tehtud hobusega sõidetud. Coconutist siis jutt. Areng on olnud märgatav, sest hobune liigub ja toimib. Aga meeletult raske sammuga on. Müts, müts kajab vastu. If on väike tema kõrval =) Midagi erilist ei oska öelda, täitsa tavaline hobune on. Galopis vasakule üritas minsut vabaneda ja päris mitu korda - pukitab vaikselt. Paremale möödus probleemideta.
Üks uus hobune oli samuti nimekirjas. Kaliifi poolvend Kalipso. Tema veel ei oska, aga õpib hea meelega. Natukene arg. Liigub kenasti, aga võhma pole ja trenni lõpuks ei ole sellest liikumisest väga midagi järel. Galopis tuleb seljas "jõudu" rakendada, et teda liikumises hoida - sääred peavad ikka tugevad olema =) Aga eks see võhm tuleb.
Ja peaaegu oleks ühe pisikese nuhtluse ära unustanud. Varssadel tahaksid kabjad tegemsit ja tegelikult tahaks see väike elukas päitseid ka pähe saada. Tõin Oara sisse - laps läks boksi ja emme boksist välja seisma nööriga. Emal oli puhtalt öeldes savi, et lapsel jube paanika tekkis vahepeal. Aga märavarsal on nüüd nimi ka - Karreera. Inimest ta otseselt ei karda, aga kui see inimene teda näppima tuleb, siis see ei meeldi. Sügada lasi oma keha lõpuks isegi paigal seistes (ja paigal seisis ta tegelikutl vähe). Pea ja jalad puudutamsit veel ei kannata - siis tekib sellne paanika, et kuku või pikali. Paras pujään on...aga sedavõrd huvitavam...vist...
Monday, June 20, 2011
Kaliif ja mina teeme nüüd taas aktiivselt trenni.
Reedel oli selline "katsetuse" moodi asi, et kas mõlemad veel mäletame. Peab rõõmuga tunnistama, et mäletasime ja hobune töötas täitsa kaasa. Palju, palju volditasime ja tegime üleminekuid. Sellised kerged tähelepanu harjutused ja ta on võrreldes umbes kuu-kahe taguse ajaga väga palju rohkem hakanud minule keskenduma trennis. Väga meeldiv tunne on sõita kui ei pea 50% ajast hobust edasi sõitma, vaid saab selle aja palju praktilisemate asjade peale kulutada.
Laupäeval jätkasime sama toredalt kuigi aktiivsust oli kordades rohkem. Kõikidest üleminekutest tahtis If "läbi joosta". Sellist sujuvust ei saanud alguses üldse kätte - peale paljude peatuste tegemist võtsime ennast kokku ja tõime kerguse ka tagasi. Galopis on paremale sõites tulnud stabiilne rütm ja täitsa mõnus tasakaal. Saab juba täitsa galopiks pidada seda asja - kõik jalad paneb maha sinna kuhu peab. Vasakule tuleb neid lohakaid samme rohkem sisse ja sedapidi on ta algusest peale raskem sõita olnud. Käekõrval kõndides tahaks ta ka trügida mulle vasaku külje alla ehk siis nii, et ma jääks temast paremale mitte vasakule poole. Mulle samas natukene lihtsam, sest paremale sõites olen ise enamasti ikka nõrgm olnud, seega peaks "tervenemine" suhteliselt valutult minema - mõlema jaoks.
Peale trenni tegin käkõrval veidikene tööd. Taandamise ja tagaotsa pöördega. Hobuse tähelepanu oli väga hajevil ja uut midagi teha ei saanud, aga tuletasime vana meelde. Taandamisega läks veidi rohkem puntrasse, pöörded oli seevastu peaaegu kohe väga kenad.
Kordetasime Kertuga Eifelit ja Iibis Koralli - reedel said siis kahestest ruunad.
Eile kõndis hobune ikka karjamaal vastu, vaatamata sellele, et kaks päeva järjest on see tähendanud trenni minemist. Täitsa tore loom on. Vaatame, mis täna saab =)
Sõitsime üksi paltsil, teised olid kell 4 öösel kodupoole hakanud kõndima - kes Varale, kes Tartusse.
Seekord lisasime kõigele muule mõned hüpped. Sõita oli samamoodi nagu eelnevad päevad. Hea, kerge, liikuv, rütmikas.
Aga et asjad liiga üksluiseks ei läheks kaotasime oma katuse vahelduseks ära. Jüri, Vipo ja vutid ilmusid traavi ajal platsi ülemisse serva (jess! esimest korda ma teen neil servadel vahet!) ja sõitsime neist päris mitu korda mööda ja isegi mõlemat pidi. Alustasime galopiga...esimene tõste läks nihu (vale jalg), teine tuli kena. Sõidame edasi, mina keeran hobuse natukene rohkem kui poole platsi pealt ära, saame kuskil kaks fuleed teha...ja siis lendab eest pea lakke, kõik neli jalga hüppavad laiali ja If lidub oma katusele järele. Ja mina istun lolli näoga hobuse seljas ja ei saa kohe mitte midagi aru. Saime sammule...tegime uue katse ja seekord pani juba täitsa varakult leekima. Pidurdasime praktiliselt aia otsa. See oli veel see meie tore vasak külg ka.
Paremat pidi saime tänu selle, et ma ta peale seljas karjusin, ilma paanikata terve ringi sõidetud.
Nii, katus leitud saame hüpata =) Kiidan hobust, kes kordagi ei tahtnud kuskilt mööda joosta, vaid väga vabalt ja sundimatult kõigele pelae liikus. Laidan ratsanikku, kes õiendas hobusega, et ta enne teda hüppab :) Tegelikult oli täitsa hea. Maha midagi ei kukkunud (ka mitte maha jäänud ratsanik) ja katus püsis peakohal.
If sai kohe õue tagasi ja tõin peale traatides surisemsit Adelante sisse kordele ja peale seda tagasi õue. Siis möödus mitu tegusat tundi Kertut oodates. Viisin Erko välja kuni tema Realisti kordetas ja saime kenasti kodupoole astuma hakata.
Et see kõik nii kena ja lilleline ei tunduks, siis peab ikka märkusi ka tegema:
*Traavus täisitakus on kõik seni väga ilus, kuni ratsanik (selle all ma mõtlen ikka veel ennast) seljas tasakaalus istub. Kohe kui ma natukenegi ennast hobuse jaoks ebakindlasse asendisse viin tuleb pea ülesse ja ilus mull laguneb laiali!
*Kätt ei tohi randmest lukku keerata! Käsi ei tohi laiali ajada! Saa ükskord juba aru!
*Kõik voldid ja pöörded tuleb väga (!!!) korralikult ette valmistada. Ilma selleta kaob korralik paine ja tuleb pinges selg. Kui ma vanasti sõitsin mõttega, et vot nii, tolles nurgas teen nüü voldi, siis hetkel sõidan voldi siis kui hobune on selleks väga korralikult valmis ning ei mõtle ette kindlat kohta.
*See hobune on ikka tõeliselt ilus loom =)
Reedel oli selline "katsetuse" moodi asi, et kas mõlemad veel mäletame. Peab rõõmuga tunnistama, et mäletasime ja hobune töötas täitsa kaasa. Palju, palju volditasime ja tegime üleminekuid. Sellised kerged tähelepanu harjutused ja ta on võrreldes umbes kuu-kahe taguse ajaga väga palju rohkem hakanud minule keskenduma trennis. Väga meeldiv tunne on sõita kui ei pea 50% ajast hobust edasi sõitma, vaid saab selle aja palju praktilisemate asjade peale kulutada.
Laupäeval jätkasime sama toredalt kuigi aktiivsust oli kordades rohkem. Kõikidest üleminekutest tahtis If "läbi joosta". Sellist sujuvust ei saanud alguses üldse kätte - peale paljude peatuste tegemist võtsime ennast kokku ja tõime kerguse ka tagasi. Galopis on paremale sõites tulnud stabiilne rütm ja täitsa mõnus tasakaal. Saab juba täitsa galopiks pidada seda asja - kõik jalad paneb maha sinna kuhu peab. Vasakule tuleb neid lohakaid samme rohkem sisse ja sedapidi on ta algusest peale raskem sõita olnud. Käekõrval kõndides tahaks ta ka trügida mulle vasaku külje alla ehk siis nii, et ma jääks temast paremale mitte vasakule poole. Mulle samas natukene lihtsam, sest paremale sõites olen ise enamasti ikka nõrgm olnud, seega peaks "tervenemine" suhteliselt valutult minema - mõlema jaoks.
Peale trenni tegin käkõrval veidikene tööd. Taandamise ja tagaotsa pöördega. Hobuse tähelepanu oli väga hajevil ja uut midagi teha ei saanud, aga tuletasime vana meelde. Taandamisega läks veidi rohkem puntrasse, pöörded oli seevastu peaaegu kohe väga kenad.
Kordetasime Kertuga Eifelit ja Iibis Koralli - reedel said siis kahestest ruunad.
Eile kõndis hobune ikka karjamaal vastu, vaatamata sellele, et kaks päeva järjest on see tähendanud trenni minemist. Täitsa tore loom on. Vaatame, mis täna saab =)
Sõitsime üksi paltsil, teised olid kell 4 öösel kodupoole hakanud kõndima - kes Varale, kes Tartusse.
Seekord lisasime kõigele muule mõned hüpped. Sõita oli samamoodi nagu eelnevad päevad. Hea, kerge, liikuv, rütmikas.
Aga et asjad liiga üksluiseks ei läheks kaotasime oma katuse vahelduseks ära. Jüri, Vipo ja vutid ilmusid traavi ajal platsi ülemisse serva (jess! esimest korda ma teen neil servadel vahet!) ja sõitsime neist päris mitu korda mööda ja isegi mõlemat pidi. Alustasime galopiga...esimene tõste läks nihu (vale jalg), teine tuli kena. Sõidame edasi, mina keeran hobuse natukene rohkem kui poole platsi pealt ära, saame kuskil kaks fuleed teha...ja siis lendab eest pea lakke, kõik neli jalga hüppavad laiali ja If lidub oma katusele järele. Ja mina istun lolli näoga hobuse seljas ja ei saa kohe mitte midagi aru. Saime sammule...tegime uue katse ja seekord pani juba täitsa varakult leekima. Pidurdasime praktiliselt aia otsa. See oli veel see meie tore vasak külg ka.
Paremat pidi saime tänu selle, et ma ta peale seljas karjusin, ilma paanikata terve ringi sõidetud.
Nii, katus leitud saame hüpata =) Kiidan hobust, kes kordagi ei tahtnud kuskilt mööda joosta, vaid väga vabalt ja sundimatult kõigele pelae liikus. Laidan ratsanikku, kes õiendas hobusega, et ta enne teda hüppab :) Tegelikult oli täitsa hea. Maha midagi ei kukkunud (ka mitte maha jäänud ratsanik) ja katus püsis peakohal.
If sai kohe õue tagasi ja tõin peale traatides surisemsit Adelante sisse kordele ja peale seda tagasi õue. Siis möödus mitu tegusat tundi Kertut oodates. Viisin Erko välja kuni tema Realisti kordetas ja saime kenasti kodupoole astuma hakata.
Et see kõik nii kena ja lilleline ei tunduks, siis peab ikka märkusi ka tegema:
*Traavus täisitakus on kõik seni väga ilus, kuni ratsanik (selle all ma mõtlen ikka veel ennast) seljas tasakaalus istub. Kohe kui ma natukenegi ennast hobuse jaoks ebakindlasse asendisse viin tuleb pea ülesse ja ilus mull laguneb laiali!
*Kätt ei tohi randmest lukku keerata! Käsi ei tohi laiali ajada! Saa ükskord juba aru!
*Kõik voldid ja pöörded tuleb väga (!!!) korralikult ette valmistada. Ilma selleta kaob korralik paine ja tuleb pinges selg. Kui ma vanasti sõitsin mõttega, et vot nii, tolles nurgas teen nüü voldi, siis hetkel sõidan voldi siis kui hobune on selleks väga korralikult valmis ning ei mõtle ette kindlat kohta.
*See hobune on ikka tõeliselt ilus loom =)
Wednesday, June 15, 2011
We all take different paths in life, but no matter where we go, we take a little of each other everywhere
Pole kaua kirjutanud? Vist mitte...
Kas nüüd üldse peaks neid nädalatetaguseid tegusid meenutama või...sest et midagi ma ju ometi mäletan.
Noorhobuste näitus oli. Kandiat ja Eifelit näitasin. Eifelil oli kergelt savi, Kandial oli kergelt paanika. Kõik pidasid ennast viisakalt üleval.
Sõitsin ka. Arvatavasti oli Grenada hea. Nii nagu alati.
If oli kaks viimast trenni üldse mitte see, mis ta muidu on. Ta oli tõesti selline, et...tahaks... veel ja veel. Ta andis endast maksimumi ja kõik, mis ta tegi, oli see, mida ta oskas ja ta tegi seda kõike sellise fiilinguga, et seljas muutus ka kõik kergemaks. Nendele kahele trennile eelnes vigade parandus ja "peretülid" - ja need said lahendatud. Mul on tõsiselt hea meel, et see seismine tuli talle peale neid kahte trenni. Sinna sisse mahtus meil ka veidikene hüppamist. See ei istu talle - vähemalt mitte hetkel. Kui mina ei sunniks seljas siis vabatahtlikult ta ei hüppaks. Aga kuna mina sunnin ja takistused jõudsid 70cm peale siis pidi vaatamata mossitamisele hüppama. Ja kui peab, siis peab korralikult ja seda suutis poiss ka väga kenasti.
Kuna ma teadsin, et mina talle nüüd paar nädalat selga ei saa siis tegime meie jaoks täiesti uusi asju. Taandamine, mida varem otseselt küsinud ei ole, vaid seismise ajal kui paar sammu on astunud, siis olen lubanud. Nüüd küsisin esimest korda - esimesed sammud sai kenasti...rohkem polegi vaja. Veidi keerulisem esiotsa pööre. Maast olen niivõrd kuivõrd keeranud teda nii esi- kui tagaotsal. Proovis täitsa huvitavaid asju seal all teha kuni esimese sammu ära tegi ja kiita sai. Pärast seda oli kohe selge, mida ma tahan ja kena pool ringi keeras ennast. Tark loom...
Nüüd olen mina puhanud kaks nädalat. Hobuse kohta ei tea, kas ta sõi terve selle aja oma kõhtu suuremaks või sai ikka kordineeritult ka joosta. Eks seda ma avastan selle nädala lõpupoole.
Endal on hea tunne, et lõpuks sai see jama läbi ja ühe mure oma tervise pärast võib seljataha jätta...
PS! Rootsis sattusin täitsa huvitavasse kohta kolama. =)
Kas nüüd üldse peaks neid nädalatetaguseid tegusid meenutama või...sest et midagi ma ju ometi mäletan.
Noorhobuste näitus oli. Kandiat ja Eifelit näitasin. Eifelil oli kergelt savi, Kandial oli kergelt paanika. Kõik pidasid ennast viisakalt üleval.
Sõitsin ka. Arvatavasti oli Grenada hea. Nii nagu alati.
If oli kaks viimast trenni üldse mitte see, mis ta muidu on. Ta oli tõesti selline, et...tahaks... veel ja veel. Ta andis endast maksimumi ja kõik, mis ta tegi, oli see, mida ta oskas ja ta tegi seda kõike sellise fiilinguga, et seljas muutus ka kõik kergemaks. Nendele kahele trennile eelnes vigade parandus ja "peretülid" - ja need said lahendatud. Mul on tõsiselt hea meel, et see seismine tuli talle peale neid kahte trenni. Sinna sisse mahtus meil ka veidikene hüppamist. See ei istu talle - vähemalt mitte hetkel. Kui mina ei sunniks seljas siis vabatahtlikult ta ei hüppaks. Aga kuna mina sunnin ja takistused jõudsid 70cm peale siis pidi vaatamata mossitamisele hüppama. Ja kui peab, siis peab korralikult ja seda suutis poiss ka väga kenasti.
Kuna ma teadsin, et mina talle nüüd paar nädalat selga ei saa siis tegime meie jaoks täiesti uusi asju. Taandamine, mida varem otseselt küsinud ei ole, vaid seismise ajal kui paar sammu on astunud, siis olen lubanud. Nüüd küsisin esimest korda - esimesed sammud sai kenasti...rohkem polegi vaja. Veidi keerulisem esiotsa pööre. Maast olen niivõrd kuivõrd keeranud teda nii esi- kui tagaotsal. Proovis täitsa huvitavaid asju seal all teha kuni esimese sammu ära tegi ja kiita sai. Pärast seda oli kohe selge, mida ma tahan ja kena pool ringi keeras ennast. Tark loom...
Nüüd olen mina puhanud kaks nädalat. Hobuse kohta ei tea, kas ta sõi terve selle aja oma kõhtu suuremaks või sai ikka kordineeritult ka joosta. Eks seda ma avastan selle nädala lõpupoole.
Endal on hea tunne, et lõpuks sai see jama läbi ja ühe mure oma tervise pärast võib seljataha jätta...
PS! Rootsis sattusin täitsa huvitavasse kohta kolama. =)
Subscribe to:
Posts (Atom)