Pages

Friday, July 29, 2011

...

Kadrilli harjutamistest on siia vist liiga üksluine kirjutada?
Kuidas meil kord tuleb väga hästi ja hobusel klapib kõik kenasti ja siis mingi kord läheb nii pange ja me ei saa üksteisest üldse aru ja siis on ülimalt paha endal olla pärast.

Mingi päev hüppasime peale harjutamsit 50cm lattaeda. Esimene kord oleks ta peaaegu läbi jooksnud. Viimasel hetkel veel vaatas, et saaks jalad korraks kõrgemale tõmmatud. Muidu hüppas ja oli...aga hajevil ja nagu muuseas läks üle.
Järgmisel päeval saime siis üle pika aja tavatrenni teha. Ilma kadrillita. Ja suurte probleemidega!
Igatepidi ei painutanud ja oli tõeliselt "roheline" houne ja mitte selles mõttes toores nagu ta on tänu oma vanusele ja sellel, et ei ole siiski pikalt sadulas olnud vaid nii toores et kohe oli. Tegime palju pööramisi...mingit konkreetset et nüüd on hea hetk ja nii peab nagu mõnda aega tagasi oli ei saavutanud. Pinge küll vähenes ja koostöövalmidus hakkas saabuma, aga peale puhkust tuleb teha korralik time out ja veidi põhitõdedega tegeleda. Galopis vasakule hea. Paremale ei tõuse õigest jalast. Painutab ennast enam vähem ja samamoodi angu Artemis kunagi tegi toetab viimasel hetkel teisele ratsmele ja kogu see "ettevalmistus" vajub laiali. Kuna ta teeb seda samamoodi nagu Arti siis olen kuskil suure vea teinud. Seda tuleb ka otsima hakata. (edit: eile ja täna tõusis kadrillid õigesti paremast (Y))

Niipalju siis meie jamadest...Homme me läheme ja näitame et me siiski oleme sama tublid kui kõik vanemad ja kui vaja siis tublimad =)
Mingi maaühenduse tegin harjutamiste ajal kui peale kadrilli galoppi tegime...ei mäleta väga seda =)


Coconutiga sõitsin. Tegime mõlemale poole painutusharjutsi. Võtsin mingi 20-25 meetrise ringi ja sõitsime seda mõlemat pidi traavis-sammud. Hästi palju rõhku sellele, et sisemise sääre peale tuleks paine ja lõpuks oli täitsa hea. Ütlemata rahule jäin trenniga, sest alguse ja lõpu vahel oli väga tuntav vahe ja hobune tõesti muutus iga minutiga pehmemaks ja painduvamaks. Galopi saime ka paremini tehtud kuigi lõpuks vajus omasoodu siiski ära.

Wednesday, July 20, 2011

Shoot for the moon. Even if you miss, you'll land among the stars.

Kuupeal me veel ei ole. Aga kui eilset vaadata siis palju puudu ei jäägi enam.

Palavus ja parmud on juba päris mitu päeva suureks probleemiks. Karjamaalt tulles ei saa hobune üldse enam paigal oldud. Sipleb, siputab ja kui asi väga jubedaks kisub kergitab oma tagaotsa.
Aga saime enne kadrilli harjutamist mürgitatud.
Võrreldes eelmise korraga oli hobune tunduvalt parem. Väga püüdlik, väga koostöövalmis. Kadrill hakkab enam-vähem pähe jääma ja nüüd on rohkem aega tegeleda hobuse endaga. Teda on nüüd võimalik täitsa korralikult painutada ja samamoodi sammu pikemaks ja lühemaks võtta seal kus vaja. Ja lahkarvamusi jääb iga korraga vähemaks. Ta võtab asja täiesti pingevabalt ja kui ei teaks siis ei ülteks, et ta meil seal peasmuna on. Kui If sedamoodi arengut jätkab siis saab temast ikka väga mõnus hobune =)

Harjutasime teist kava ka. Väike vahetus on toimunud ehk siis Euroopa ei sõida ja tema asemel on Etu ja Reliif. Kertu läks Anettele üle.
Asi tuli täitsa välja. Grenada oli ikka vana tema ise. Muusika tuleb aga tagasi pikaks teha, sest et ma ei oodanud, et meil see kava nii pikk oleks.

Pärast harjutamisi jõudsin trenni Eepikaga. Sama aasta mis Kaliif, poni. Kui asjad ei sobi tõmbab pea eest kõrgele ja mängib tanki. Või hakkab tagurdama ja oma suunda pressima. Aga sõita on ta mõnus. Hästi kergelt hoiab traavis ise tempot ja rütmi. Edasi sõita on lihtne ja kui vabalt liigub siis on täitsa tore olla. Tegime suhteliselt palju pöördeid ja üritasin pidevalt tegevust anda talle, et ei tekiks igavuse momenti. Välimisest säärest jookseb teatud hetkedel läbi. Teised hobused ei istu talle üldse. Lidutab kõrvu ja näitab kogu kehaga välja, et kui saaks võtaks hammastega kinni. Korra läks päris kena hooga külg ees Coconuti poole ja üritas oma taguotsa keerata. Rohkem õnneks ise "rünnakule" ei pressinud aga kurja mutt mängis siiski.

Monday, July 18, 2011

“We can't solve problems by using the same kind of thinking we used when we created them.”

Harjutasime.
Hobune oli...teistmoodi. Ei olnud temalik ühesõnaga. Esimene kord oli täitsa hea. Ma stekki ei võtnud seega veidi "ujuv" ehk aga midagi katasroofilist ei leinud. Suhteliselt kerge oli toimetada. Lasi suunata ennast igatepidi. Sääre eest astumine on problemaatiline.
Teine kord ei liikunud kohati üldse. Ja meil oli meie kohta liiga palju lahkarvamusi. Falopis tõusis vasakust jalast ja...oli keeruline.

Mis mulle tegelikult meeldis oli see, et ta pööras suurema osa ajast väga kenade painetega ka vasakule ning ei visanud enne pead lakke. Ja galopis esimese korra ajal liikus kenasti ning teda andis veidikene kokkupole võtta.

Viisime kahesed ruunad ja nooremad täkud soopeale. Eifel oli viisakas.
Ets tõi koju mu =)

Sunday, July 17, 2011

...

Arusaadavatel põhjustel ma täna ikka ei läinud trenni. Hea meel, et hobune on nüüd kolm päeva puhata saanud ja saab homsest värskelt taaskord harjutama hakata. Sellega on ka üks suur jama ja ma ei viitsi enam kuulata kuidas ühele üks ei sobi ja teisele teine.

Tegin kell 6 hommikul omletti, saatsin Kertu bussipeale ja ta vuras talli...meist neljast kõige tugevam. Respect Käru!

Ja loopisin maja eest puid keldrisse...homme tuleb riita laduda! KÕIK valutab ja on kange ja on paha...

Ma kavatsen homme vinguma hakata...lihtsalt et hoiatan ette!

Saturday, July 16, 2011

Võtsin ennast hommikul kokku ja läksin vaatamata mõttele, et ma seda ei tee siiski talli.
Kaliif puhkab täna ka veel ja..homme...ma veel ei tea...tahaks sõita, aga samas kadrilli harjutamised tulevad ja siis saab ta nagunii ja esmaspäeval kui me nüüd suudame kahekaskesi mingitele kokkuleppelaadsetele asjadele jõuda, siis vast saaks millalgi enne mu autokooli harjutada. Et homme ma ei tea mida ma teen. Võib täitsa juhutda, et ma jõuan siiski sõitma.

Ponid harjutasid oma kava täna. Läksime Merkaga Delit ja Oarat tooma ja Kristo püüdis ikka veel Anettet kuigi ta oli päris ammu karjamaale siirdunud. Aitasime teda veidi.
Natukene saime Anette varssa kiusatud kui ema sõitma siirdus. Väga mõistlik loom, kuigi esimese hooga üritas mu eest läbi boksi ukse pageda. Lasi ennast täitsa katsuda ja isegi näo pealt ja üldse oli üpris viisakas (erinevalt mõnest teisest...).
Puhastasin Oarat ja iga kord kui Karreerat puudutada üritasin tekis varsal paanikahoog jälle. -.-

Sõita oli tegelikult hea. Mulle täiesti tundmatu loom...lähib kokkupuude omavahel on kolme aasta tagusest ajast - valus mats vastu kintsu. Eest olin liiga karm. Käed tahavad jälle re-treeningut saada ja pidevat kontrolli. Vahepeal tundus, et kiirustab veidid, siis vajusime ära, aga suurema osa ajast oli hea sõita. Pööretel, voltidel sisemine säär peab konkreetne olema muidu vajub lamedalt läbi sealt. Rajale ma jõudsin ka üsna vähe sõita...iseenesest positiivne, sest tähendab, et töötame rohkem =)
Galopis oli vedrustus täitsa karm. Tema puhul ei liigu me puusadest ette-taha vaid üles-alla. Üsna kõva töö on ennast seljas hoida. Paremale alustasime ja kohe tulid meelde need mignid kitselised, kes hüppavad edasi nelja jalaga korraga. Vot selline mulje oli seal seljas. Uurisn, et kas nüüd ongi nii, et ta teebki sedamoodi. Vasakule alguses tegin katsetuse, et kui ta täiesti pikaks venitada, kas siis ka. Ülla-ülla...siis ka siiski. Vasakule saigi rohkem tehtud ja tuli veidikene seda ette-taha liigutavat sammu mille ajal ei pidanud rakendama füüsilist jõudu, et mitte seljas põrkepalli teha.

Karina lubas hobuse ära viia. Mina sõitsin tagasi Tartusse ja käisin ostsin ühte seina tapeedi ära...teised seinad tulevad lähipäevil.

Friday, July 15, 2011

Optimism is the foundation of courage.

Teine kord kadrilli on tehtud. If ei taju asja ikka veel nii palju, et ta suudaks ennast kenasti vabana hoida ning lasta kogu süsteemil lihtsalt toimida. Tema ajudele on see hetkel ikka meeletu koormus. Mida ma talt tahta saakski? Teatud kohad tulevad isegi kenasti. Hobune liigub ja keskendub...aga siis tuleb mingi hetk, kus ta üldse ei saa aru, et miks siis nii. Näiteks sääre eest astumisel oleks ju niivõrd palju lihtsam oma esiots ära keerata ja jätkata sirgjoonelist liikumist ja galopis oleks ju tunduvalt toredam teistest ette joosta ja vahelduseks lihtsalt mängida.
Ja siis pean mina mulli ära lõhkuma ja ütlema lapsele, et ei...siin ja nüüd pead sa olema täitsa täiskasvanu. Endal on pärast eriti vastik tunne. Ma ju tean, et ta ei oska veel, aga peab.
Õnneks on ta piisavalt selline hobune, kes teeb ka ilma küsimata, et miks ta peab. Selle asemel, et hakata vastu jonnima, et ei taha ja ei oska on ta pigem seda tüüpi, kes (isegi kui ta tõesti ei oska) vähemalt proovib ja annab endast parima.

Täna sai ta puhata. Täiesti ilma minuga kokkupuutumata sai ta karjamaal lihtsalt olla hobune. Homme saab ta seda veel, sest vaatamata kokkulepetele leidus siiski prboleem ja me ei harjuta.

Sõitsin Erkoga sadulata. Poni oli täitsa tore. Eks tal tekkisid need vastuvaidlemise momendid, kus rammiti õla (ja kehaga) ühte suunda kuni aed ette tuli või kui tuli tuju galopis tuurid üles võtta.
Tegime täitsa arvestatava hulga samm-traav üleminekuid ning palju, palju volte ja pöördeid. Rajal sõitsin ainult siis kui teised galoppi tegid. Siis kui tal on koostöövalmiduse hetk keerab poni kenasti säärte ja keharaskuse peale ja hoiab ennast eest kerge. Sekka kipub tulema neid hetki, kus pea hakkab tõmblema ja jalad tahaksid õmblusmasina taktis liikuma hakata. Üldiselt laseb ta ennast kenasti tagasi maapeale tuua, aga vahel kipub siiski liiga aktiivseks minema.
Galopis tahtsin ma sealt alla tulla kui ta veidikene kiigutas ja peale seda turbojänest tegi ning suuna posti peale võttis ning peale seda tekkis minul hetkeks kahtlane tunne, et järgmine suund on Kertu ja Realist. Kõik sujus siiski kenasti ja uuele tõstele järgnes kena rütmikas galopp.
Tuju tegi ikka täitsa rõõmsaks. Karjamaale tagasi jõudes oli esimese asjana vaja siiski Erk'iga maid jagama hakata.

Thursday, July 14, 2011

I do not think much of a man who is not wiser today than he was yesterday.

Dallasega sain veel viimase parkuuri teha. Siis veel ei teadnud, et jääbki viimaseks. Väga kena oli. Klappisid asjad ja hobune oli mõnus. Ja paar päeva hiljem tatsas see poiss minu järel autosse ja veeres juba Soome poole. Hetkel samasse kohta kus Artemis ja muud, hiljem juba vast sealt edasi. Enne seda sai korra sõita ka kui Gretliniga hobused ära vahetasime üheks trenniks (Grenada ja Dallas). Raske ta on, aga samas kui ta kergeks saada, siis on täitsa tore sõita.
Dallasega koos sõitsid ka Palee ja Laava.

Grenada juurde tulles, siis sõita on ta ikka ja alati hea. Hüppamises olen viimasel ajal ise lohakas olnud. Minu enda mugavuse tõttu ongi ta hakanud mul seda viltust sammu alla tegema. Üsna nõme. Viimane kord võtsin ennast kokku ja tegime üle pika aja ühe korraliku sõidu. Kordagi ei tõmband viltu, kõik tulid väga kenasti.
Peale hobuste vahetamist (G hüppas Grenadaga ja Karina Odüsseiaga) sattusin Erko selga. Tore pisikene poni. Veidi vehib eest peaga kui käis ei ole paigal, aga ülduselt tajub kenasti seda, mida tegema peab. Veidi ajab sassi keeravat ja edasiajavat märguannet.

Kaliif on tubli. Viimane hüppetrenn oli parkuuri ajaks jube laisk ja ei liikunud väga, aga hüppas.
Ja nüüd juhtus selline ütlemata tore lugu, et kuna 3 hobust läksid kadrillist ära ja 1 neist oli Dallas siis tema asemel sõidab Kaliif. Seega Gretlin läheb Grenadaga.
Esimene harjutamine oli teisipäeval. Üsna segi. Esimesel korral hobustega ei saanud If üldse millestki aru. Järkus tuli mingi pööre ja kohe otsa kuskilt mingi teine ja siis tuli seisma jääda ja sada muud asja. Eriti toredaks läks asi siis kui põimumist tegime. Oleme oma rivis viimased ja tegi üli aeglast sammu. Hobune ei tajud üldse ära, et miks järsku kõik igaltpoolt ümber tema talle vastu sõidavad.
Teine kord sõita oli hoopis parem lugu. If seedis selle asja läbi ja jõudis otsusele, et täitsa tore on. Selgeks me selle igaljuhul saame. Jääb veel pisike hirm, et kuidas ta rahva peale reageerib.

Eile harjutasime teist kava. 3x sõitsime ja kolmas tuli juba täitsa asja moodi =) Hea.

Thursday, July 7, 2011

Omad ja hääd!

If on...ee...imelik.
Esiteks ta sööb palju. Teiseks ta on jonnima hakanud. Kolmandaks ta on pubekas.

Trennis on nüüd need hetked kui mul tuleb tossu kõrvadest välja ja hea meelega võtaks kaika...
Temaga on ilmvõimatu häid suhteid hoida kui platsil on peale meie veel rohkem kui 2 hobust. Otseloomulikult peab siis ju liikuma nendega samas suunas. See nõme probleem on alati olnud, et kui keegi vastu liigub meile, siis läheb ta all kohevaks ja ei taju matsu, et miks nüüd tema peab ikka veel teistpidi olema. Ja siis on häästi tüütu sõita sirgliine või teha peatusi. Alguses on mõlemad ilusad, aga kui ma hakkan pikalt igatepidi sirgeid sõitma, siis on jälle jube mossitaja all. Ja no kui teha samm-peatus üleminekuid rohkem kui 3-4 korda järjest siis hakatakse siplema ja muututakse lausa kurjaks. Ja siis on suur kuri "kohev" hobune, kes tegelikult kuulab ja teeb, aga üüldsee ei taha. Viimasel ajal ajab see mind õnneks rohkem naerma. Kuidas ta mossitab, aga teeb, sest peab.
Ja ma ei saa mitte midagi ninaette jätta enam. KÕIK harjad loobib mööda talli laiali. Täiesti ulme. Ma lähen 30 sekundiks ära, et kabjakonks tuua ja kõva hari on imekombel sääred teinud. Ja sada muud pisidetailset viga, mis mu keema ajavad...

Aga!

Tegelikult on ta ikka ütlemata tubli olnud. Õppisime sääre eest astumist ja tajub küll. See on talle kerge ka, sest maast olen pidevalt igatepidi pannud teda surve eest astuma. Vasakule liikudes on raskem, paremale kergem - nagu meil kombeks.
Üldse on selline hea kerge sõita (kui need mossitamise hood välja jätta). Igaltpoolt annab järgi ja hobust annab painutada kenasti. Galopis on areng veidikene stagnatsiooni jäänud, et tahaks/peaks/võiks rohkem tähelepanu pöörata sellele.

Viimane hüppetrenn oli tõsiselt hea. Täitsa esimest korda hüppasime kummidega takistust ja mõlemat aeda, millest üks on ilus kirju. Mitte ühte ainsat pilku ka ei olnud. Kõigest läks ilma kõhklemata üle. Ja esimest korda hüppasime parkuurina takistusi. Kohmakas, aga samas hea mugav. Unustasin ennast niipalju, et ei võtnud enne ühte pööret tagasi, et läbi traavi jalga vahetada ja hobusele asi kergemaks teha. If päästis ennast ise ja vahetas mõlemad kenasti.
Suur viga oli see, et sõitisn pikkade jalustega - eriti jube oli.



Ja niiiiii hea oli sõita probleemideta hobusega. Grenadast siis jutt. Viimane trenn tegin hästi palju traav-galopp üleminekuid ja lõpuks suutsin nii normaalseid märguandeid anda seal seljas, et peale galoppi ei tulnudki see pikk ja jube traav.
Hüppasime ka ja alguses lasin ise liiga serva hobust. Ratse oli pikk ja sääred ei olnud piisavalt kindlad. Natukene parandamsit ja siis oli täitsa hää. Gretlin hüppas ka esimest korda temaga.

Dallasega sõitsin niipalju, et ühe parkuuri hüppasin ja oli kõik =) Vasakust jalast tõusmisele on ta vastu, aga kui kui ikka natukene kuri oled siis tõuseb.


Kadrilli sõidan Grenadaga =)

Reisid Eestimaal vol.2 - ECU tall

Khm...käisime Ecus pea nädal tagasi (reedel, kohe peale Pärnat) ja niipalju siis minu "kohe kirjutan siia ka, et värskelt meeles oleks" ideest.

Tall on ilus...kõik peale talli ka ilus. Peale trenni saime väikese ekskursiooni mööda ruume ja lõpuks sõime jäätunud kooku xD

Aga...

Hobune oli Artic/Artik (isa Algõr (A-T), 7 aastane). Sõita oli ma ei tea mitu korda keerulisem kui Pajar. Lõpuni välja omavahel klappima asja ei saanud. Lihtsamaks läks asi mida trenn edasi, aga seda et nüüd me saaks üksteisest aru ei olnud.
Poolpeatustega surin ära sinna. Veidi laisk minu maitsele. Hoidsin ise ratset pidevalt liiga pikana ja üldpilt oli jura.
Galopi tõsted on sisemise jalaga, mis tegelikult ei olegi nii keeruline (postitus aastast 2009 märts).
Aga ega ei olegi väga midagi kirjutada. Natukene läks asi lõdevestamise suunas ja trenni lõpuks ei olnudki katastroof sõita, aga ei istunud mulle. Olen pirtsakas. Mis teha.

Järgmine koht on...hmm...eks G teab...teistele jääb üllatuseks.