Pages

Tuesday, August 7, 2012

They say you don't know what you have till you lose it, truth is we do but we never thought we'd lose them.

Huh jah...kust ma alustan...

Võtsin vahepeal aja täitsa maha. Üsna raske oli. Aga juhtus nii, et Lateksit ei ole enam. See suur lapsesilmadega mõmmi on nüüd taevastel karjamaadel.
12.03.2003 - 24.07.2012
Mulle jäävad sellest hobusest unustamatud mälestused.

Sel künkal algas imeline laas,
veel vastu taevasina sünk ja paljas,
kuid hiirekõrvus rohi oli maas
nii imevärske ja nii imehaljas.
Sel künkal algas imeline laas …

Me tundsime, kuis puude süda lõi
ja kuulsime, kuis mullast võrsus rohi.
Puud hüüdsid hääletult: ei või! ei või!
ja haljas rohi sosistas: ei tohi …
Me tundsime, kuis puude süda lõi.

Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost,
et sellest laanest tagasi ei tulda?
Me läksime ja oksad läksid koost
ja niiskes õhus lõhnas sooja mulda.
Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost?

Ehk küll me ümber kivist linn on taas,
me kõnnime, kui kõnniks me legendis:
nüüd õites on me imeline laas,
kuid kõik ta õied õitsevad meis endis,  
ehk küll me ümber kivist linn on taas