“You can have it all. Just not all at once.”

Nii mitu korda on olnud mõte, et kirjutan. Ja siis kui siia jõuan ei olegi midagi nagu öelda.

Lex on tubli. Nii tubli nagu ma tal olla lasen. Ma tunnen Hanne trennidest puudust. Just sellest rahulikkusest ja lihtsusest ja faktist, et mul oli kõrval keegi, keda ma 100% usaldasin ja kes niivõrd kergelt kõik tööle sai ja minsut läbi nägi. Ja sellepärast ei olegi siia midagi kirjutada, sest ma tunnen, et me Alexiga tahame pikemaajalist tööd saada.

See täiesti vajalik põhi on meil olemas: Lex  liigub edasi kõigil kolmel allüüril, eile saime galoppi joostud kontrollitult ja kui väga pingutada, siis oli seal isegi hea rütmi algus olemas. Ainuke asi, millega ma ise lõpuni rahul olen on fakt, et kui ma oma tasakaaluga teda ei häiri ja suudan stabiilset istakut säilitada liigub ta hästi kergelt kontaktile järgi nii ette-alla kui sealt tagasi kõrgemale. Kõik muu on veel täiesti kuju võtmata kivi. Ja jälle jooksin enda mõtetega kokku.

Marise trenn oli väga suure kasuteguriga. Ma pean oma käte töö Lexiga täiesti ümber õppima. If tahtis liikuvat kontakti. Ta oli kõige parem sõita siis kui sisemine ratse töötas, kui see töö lõpetas kukkus ta potsti kätte. Lex on teise äärmusesse hobune, ta tahab nii pehmet sisemist ratset kui ma anda suudan ja konkreetset toetust välimiselt. Mitte mingil juhul ei tohi ma näiteks teda sisemisega pööretel hoidma jääda, sellepeale paneb ta üsna suure tõenäosusega õlg ees teisele poole minema, tehes mulle väga järjepidevalt ja kindlalt selgeks, et mina küsin asju taaskord valepidi. Ja siis paneb see minu mõtlema, et olgugi et Lex ja If olid mõlemad tühjad lehed, kirjutama pean ma täpselt nii nagu nemad soovivad, mitte nii nagu mulle mugavam on.
Ja sealt edasi tekibki mul see tunne, et ma ei saa üksi hakkama. Ometigi ennast kokku võttes on iga trenni lõpus näha teatav areng. Ma vist kardan lihtsalt seda, et Lex on liiga hea.

Vot nii on lood siinpool sood. Hüppamisele oleme pihta saanud, esimesed kõrgused on ületatud. Tehnika on allapoole arvestust, aga selleks on välja mõeldud latitöö, penerolid ja palju, palju harjutamist.

  

Kaks kena näidet sellest, kuidas me hetkel takistusi ületame

Ja üks väga illustratiivne hetk meie galopist

I stand by all the misstatements that I've made.

Oleme saanud "poniga" pikalt omavahel tutvuda ja üksteisega harjuda. Alex õppis kahel jalal käimist ja mina õppisin ehk temast rohkem aru saama.
Nüüd tuli lumi maha ja eelmisel reedel kolisme Adosse. Maneež annab seega võimaluse rohkem tööd tegema hakata.
Praeguseks olen Alexiga kolm korda maneežis sõitmas käinud. Esimene katse kestis 10 minutit. Kordel oli ta alguses väga ebakindel ja olekuga, et kui miski nüüd kuskilt tuleb siis ma lähen siit koos seintega välja. Seljas olin ma ise ehk isegi rohkem kahtlev kui hobune. Liikus üpris kenasti edasi, kuigi traavile üleminekute hetkel ei osanud ta esimese hooga oma jalgadega midagi peale hakata. Pääramismärguandeid aktsepteeris kui neid piisavalt intensiivselt kasutada. Lasin ta maha tulles veel korraks ilma varustuseta lahti.

Teine katsetus möödus juba tunduvalt paremini. Pööramine tuli välja. Meie õnneks saime trenni teha koos teise hobusega, mistõttu oli Alex ise veidi rahulikum. Korra tuli ta küll mõttele juhtimine üle võtta. Senimaani oli see kõige pikem ratsatrenn mis me teinud oleme ilma igasuguste suurte probleemideta. Erinevalt eelnevast korrast aktsepteeris ta ka ratset/suulist rohkem ja ei proovinud seda mul käest ära tõmmata. Selle asemel oli ta rohkem nõus lõdvestama ja teda oli tunduvalt kergem suunata minu valitud trajektoorile.

Eile oli meie kolmas sõit. Seekord kordet ette ei teinudki, vaid jalutasin 3-4 minutit enne selga istumist. Hobuseid oli alguses rohkem ja kohati tundus, et see on natukene segav faktor. Teatud hetkedel jäi ta seisma ja üritas ringi keerata. Esimesed korrad see ka õnnestus, sealt edasi sain ise seda ennetama hakata ja proovisin teda kohe kiirelt edasi sõita kui tempo aeglustuma hakkas.
Täitsa esimest korda tutvustasin ratsa talle värvilisi latte. Vaatas neid üsna pingsalt, aga üle läks kõigist nii sammus kui traavis. Kui hobuseid vähemaks jäi saime rohkem pööramisega tegeleda, kartmata, et kellelegi otsa suundume. Kolmanda trenni kohta oli tõsiselt hea! Hakkas vaikselt suulist mäluma ja lõdvestas ennast rohkem alla ning seda ka traavis. Päris lõpupoole kui ta väsima hakkas viskas tagaotsa kergelt taevapoole kui ma natukene liiga elavalt edasi tahtsin sõita aga see jäi ka ainukeseks meeleavalduseks.

Suvel kodus

Esimest korda maneežis ratsa

Ja mul on kodus peale kassi nüüd veel üks tore ja armas elukas, kelle treenimine ei tule üldse nii kergelt kui hobustega - väike valge samojeedipreili Cahaya, kes koduselt on lihtsalt Sassu või Suss.

Cahaya

Tommy, Emma ja Cahaya

Yesterday is not ours to recover, but tomorrow is ours to win or to lose.

Nonii If sai paar nädalat puhata, mina ka. Ja siis tegime kolm päeva trenni. Esmaspäev ta jauras ja oli ütlemata kohev ja vastu tegemistele. Galopitõsted olid keerulised. Muidu jooksis küll kenasti kontaktis, lihtsalt selline mittetöötamise tuju oli.

Teisipäeval parem, lõppu hüppasime 9 takistusest 60cm parkuuri ja kõikidest takistustest saime ühe katsega üle. Kuigi sealt üle minek oli hobusele lihtsalt veidi kõrgema sammu võtmine.

Kolmapäeval kiusasin ise rohkem ja mulle see trenn täitsa meeldis. Neid hetki, kus ta tõsiselt hea ja aktiivne tundus oli palju, palju. Lasin tal traavis veidi joosta ka, et ta kohe tõsiselt jookseks. Alguses tahtis galopile üle minna üsna mitmel korral, lõpuks hakkas rohkem tempot ja sammu pikkust ikka tulema.

Bazilika oli esmaspeäval kordel. Jooksis kenasti rahulikult. Siis läksin kõhuli selga ja sama targalt saatis ta mu suurte hüpetega sealt uuesti maha. Laamendas natukene. Panin ta korraks veel uuesti kordele ja hüppasin sadula kõrval pärast pikalt. Lõpuks lasi pinge maha ja lasi turjalt katsuda. Lõpetasin sellega ära.


Reedel käisin "ponipoisi" juures. Tegime kordet niimoodi kergelt. Vaatasin rohkem kuidas ta minusse suhtub ja suhtleb. Suhtles küll =) Kordet tajub väga kenasti.

Change will not come if we wait for some other person or some other time. We are the ones we've been waiting for. We are the change that we seek.

Noh jah...blogimine on täiesti unustatud teema =)

Tegelikult käisin Ifi ja Grenadaga Saksas vahepeal võistlemas. If tõrkus 80cm välja, mis iseenesest veidi isegi üllatas kui arvestada seda, et kodus oli ta väga heast küljest ennast näidanud kui suur kuri punane kast välja arvata, mis mingil põhjusel meile probleeme tekitas. Grenadaga tõmbasime 100cm ühe maha ja üks tõrge. Mahatõmbamine läks suure tõenäosusega vähese tempo nahka ja tõrkus ta puhtalt selle pärast, et jäin enne okserit edasi sõitma ja ei toetanud eest piisavalt kindlalt.

Aga kodus on väga hea olnud samas. Grenadaga läks kenasti ja tõsiselt hea oli hüpata. Just see, et ma ise mõtleks ja teeks võimalikult palju hobuse eest ära. Siis probleeme ei olnud. Galopis ei rullinud ennast omatahtsi enam alla ka.

*Suur, lai, kõrge - kerge =)*

If on nagu If ikka...on häid trenne ja siis neid, kus läheme lappma. Aga vaatamata kõigele ei saaks ma hetkel palju rohkem rahul olla. Hobusega siis. Ratsastuse poolepealt on ta nii hea olnud, pehme, kontaktis, kerge, paindlik jne. Muidugi seda Pärna võistlust tuli kuskil nädalane paus, sest poiss lonkas (kabjapiirde juures torge). Kuigi see puhkus ei teinud küll paha. Enda jaoks on ta hästi huvitav. Et kui ma nüüd siit teen natukene nii, kuidas ta ikka järgi tuleb jne. Aga mis kõige rohkem hetkel meeldib on see, kui heas kontaktis ta jookseb. Kõik käib nii kergelt ja pehmelt suust, et ma tõesti naudin sõitmist seal. Kadrilli tegime ka kenasti Hobupäeval. Sõitis nagu vana kala. Sain ise nautida seda. Ei oskagi midagi öelda rohkem, panen pildimaterjali siia. Poiss on fantastiline. On alati olnud...

*No ma ei tea...mida ma veel tahta võiks?*

*Saksa 80cm*

*Kadrill - paremalt kolmas*

Bazilikaga tegelen tasakesi. Olen nüüs seljas käinud ja hobuse enda algatusel ka paar sammu saanud kõnnitud. nüüd tuleb edasi hakata liikuma. Mulle ta meeldib. Tõmbab kohati küll pingesse, aga praegu on hästi asjalik ja koostöövalmis. Lahe trakeenipreili.

Ja muud hobusealased kokkupuuted, et käisime ühte jube lahedat ruunapoissi vaatamas. "Poni" oli üsna süleloom. Meenutas veidikene Ifi selle kohapealt, et jube suhtleja ja selline mõnus poiss.

Usually when people are sad, they don't do anything. They just cry over their condition. But when they get angry, they bring about a change.

Nonii. Sai siis enne võistlusi Ifiga üks hüppetrenn veel tehtud. Läks nii aitaha kui vähegi minna sai. Segasin ise hobust kõikvõimalikel viisidel ja ei olnud hea.

Vahepeal juhtus veel selline otsus, et Grenadaga tuli ka 100 sõit pärnas. Üks hüppetrenn mahtus enne seda plaani ja seal suutsin ma ka ise maaühenduse teha. Ronisin ette ja sinna ta meil läks.

Võistlused ise tuli ja läksid. 80 tõrkusime Ifiga välja. Soojendusel ka enne üldse hüppama ei hakanud kui korra oli ennast takistuse ette parkinud ja endale kinnituseks avastanud, et neid võib täitsa ületada. Mis läinud, see läinud. 90ks võtsime nii mina kui hobune (eelkõige siis vist mina) ennast kokku ja sõitsime läbi. 12 karistuspunkti mahaajamiste eest, aga hobune hüppas ja kenasti.

Grenadaga tuli 100cm 8 karistuspunkti. Mälu ütleb, et 2. tuli maha ja süsteemi viimane. Samas ma olin eriti rahul sellega, kui mõnusalt ta all pööras. Mis halvasti see uuesti. Seitsmendal läheme korra veel.

Esmaspäeval sõitsin mõlemaga. If oli eriti hea. Jooksis eriti kenasti edasi ja saime veidikene rohkem eest jälle tõusma ja traavis hakkasime vaikselt samme lühendama. Oi hea oli. Jooksis eriti mõnusalt kontaktsi ja läbi selja ja üldse karvane ja lahe. 

Grenada ka hea. Eriti mõnus oli üks korralik galopist traavile üleminek, kus ei lennanud jalad kohe pikalt ees minema.

Teisipäeva võistlushobused puhkasid ja ma sain Baileyt proovida. Hästi võõras. Eest tahab täpselt niimoodi kontakti, et see on nagu olemas ja peaagu ei oleks ka. Vot siis hakkab kenasti töötama kaasa ja saab ise ka kuidagimoodi oldud seal seljas. Samas mulle täitsa meeldis. Vahelduse mõttes hea ja enesekontrolliks ka.

Eile oli kõigil mingi jube suur idee, et sõidaks siis juba täiesti erinevate hobustega. Seega leidsin ennast Kadee seljast. Esimese traavi tõste ajal olin ma muidugi sellises õndsas meeleolus, et oh ta ju suur hobune ja vajutasin siis sääred ikka kohe mõnuga külge. Kadee läks sellepeale kohe mõnuga minema ka - galopis. Ma arvan, et kui ma ise naerma ei oleks hakanud ja vait suudaks olla, siis ta oleks veidi varem seisma jäänud. Traavis väga palju miskit ei saanudki. Tal on jube lühikesed sammud ja kuratlikult raske pea. Sammus-galopis lasi ta lõpuks veidikene järgi ja siis saime koondatult ka liikuda, päris lõpus pakkus traavis ka kenasti. Hästi mõnus galopp on iseesest. Liigub kergelt ja edasi. 

Johanna sõitis Ifiga =)

Ja nüüd on mul üks tore neljaastane, kellele eile esimest korda kordet tegin. Jooksis küll väga viisakalt ja kenasti. See "pisike" trakeenitüdruk on vaja nüüd sadulasse saada.

I have learned to use the word 'impossible' with the greatest caution.

Panile Ifile reedel oliivid suhu. Ei klappinud. Eriti andis galopis tunda kui oli vaja poolpeatustega tegeleda enne jalavahetust ja pöördeid. Viskas ennast igale poole. Seni, kuni käsi kenasti paigal oli suutis veel leppida, aga veidi tugevama kontakti korral hakkas vehkima. Muus osas lasin veidi liiga kergelt vertikaali taha. Tahaks eest tõstmist. Palju asju tahaks eksole =)

Vahetasime suulise tagasi siiski. Laupäeval ja esmaspäeval hüppasime. Üsna raske. If hüppab väga kenasti. Tõsiselt kergelt läheb kõigest üle ja silm ka väga ei pilgu. Aga see liikumine on keeruline. Vahepeal sureb täitsa välja. Tahab võhmatrenne saada.

Aga muidu käisin veel sadulatta korra ja tavatrennides on ta vaatamata palavusele eriti kenasti liikunud ja galopp on vasakule kohati parem. Ta on kenasti vormis ja lihases, et ennast kanda, aga tahab surkimist ja tagant surumist. Vastasel juhul on ju tunduvalt kergem madalamalt joosta. Aga mulle ta hetkel meeldib. Läheme teeme oma esimesed välivõistlused ka peatselt Pärnas. Tori karika I etapp 80 ja 90 parkuurid.


Pandat käisin vaatamas. Mära on üsna ilus. Hästi mõnusa kerge ehitusega ja selline rahulik. Väikeste usteavadega on arvatavasti mingi trauma olnud, sest sealt põeb veidikene läbi käia.
Õlad on tal korras. Aga suure tõenäosusega on laminiit. Hetkel oli kergelt veel käiguvahe näha, aga Heli ütles, et kui esimese rohelise peale sai siis lõi kohe välja. Sellega hakkame nüüd korralikult tegelema ja annab  lootust, et suurema osa aastast on ta kergelt sõidetav. Taani vet. mainis, et tiinusega võib kõvasti kergemaks minna ja heal juhul välja ravida. Hormoonid ja selline värk. Mnjah...oleks, et mära siis indleks. Aga ta vaatab täkku väga tuima näoga lihtsalt. Nädala proovime veel. Siis vast laseb ta üle kontrollida =)

Make the best use of what is in your power, and take the rest as it happens.

Olengi amtelikult tagasi Eestis. Jube tore. Panda juurde pole veel jõudnud, aga lubasin õige pea Helile helistada ja siis sealt ka läbi käia kiirelt. Hetkel on ta lihtsalt lahe ja kogub kilosid karjamaal.


Ifiga oleme kaks korda trenni teinud. Esimesel päeval ta arvas, et see ei ole kõige parem mõte. Veidikene nihverdas ja tujutses. Selline üsna väsitavalt suur hobune on. Kops oli koos lõpuks. Üldpilt on hea, hea. Eks need olegi need väiksemad asjad, mis alati tööd tahavad.
Kolmapäeval arvas juba palju paremini asjast. Vähemalt ei tulnud ühtegi pretensooni minu ideedele sääre-eest astuda või taandada. Galopis vasakule on tasakaal veidi auklik. Kohtati vist ei saa aru, kuhu ta täpselt oma jala peaks panema. Aga mulle hullult ta traav meeldis. Jookseb hästi mõnusalt läbi selja ja krampi ei kisu. Hea on sõita hobusega, kellega ei pea pidevalt mõtlema, et kui ma nüüd veidikene siit säärega lükkan, ka siis lendab pea kuskile kaugustesse. Kontaktis jooksis ka kolmapäeval paremini ja kergelt ette-alla koos ratsmega isegi.
Mulle meeldib. Kui ta nii kuradi palju edasi sõitmist ei tahaks oleks eriti lux värk =) Aga siis ei oleks mul väga tööd ka teha ju.