Hakkan vaikselt seda blogi taaselustama. Taanis on mulle jäänud veel veidi alla kahe kuu. Pooleteise aastaga on kõik siin nii omaks saanud, et tegelikult ei tahakski lahkuda.
If on ikka Kobratus. Suur, tubli ja armas. Suvel kui külas käisin, siis tegime oma esimesed võistlused koos. Ja jõulude ajal sõitsime viimati. Ta on ikka veel see oma ja hea. Armas laps.
Seda, mis Eestis edasi saama hakkab ma täpselt ei tea. Üks on siiski kindel - kõigi nende nimede hulka siin lisandub veel üks. See, mida me tegema hakkama ja kuidas oma plaane edasi sätime ei oska ma hetkel veel öelda. Suured tänud aga Mellule, Kasparile ja Evelyle, kelle toel P. varsti koju sõidab =)
