Pages

Thursday, December 31, 2009

Wish You two could see it...

Ja ongi otsas...peaagu.

Mis see 2009 siis ikkagi oli?


Here It comes....

Aasta alguses alustasime Artiga ratsahobuse elu ilma kordede ja muude abivahenditeta. Üle kivide ja kändude...Vahepeal hakkas Kertu Ego poisiga samamoodi õppima nagu meie, aga aeglasemalt, kuna nemad veel nooremad.
Veebruar (kuskil 12-15) - Saksas võistlused Laseriga. Kuradi hästi läks. Puhas sõit. Jätame välja fakti, et ma hüppasin temaga seal esimest korda.
Veebruaris (27 kui täpne olla) toimus esimene maaühendus ja suurem äpardumine Artiga.
7. märts - esimene galopp ratsa. Jaa me korraldasime paraja tsirkuse sellest.
13.-15. märts - Jätsin poisi kolmeks päevaks koju ootama ja sõitsin Melluga Soome oma teisele südamepoolele külla. Hetkeks oli kõik nii ideaalne...nii nagu olema peaks. Tänan sind Lateks (l)
18. märts - tekitas Arti mulle südamerabanduse olles täielikult peast segane ja galopis igas suunas hüpates. Jube!
Aprilli algus - Hüppasime esimest korda. Suhtelisel...keskpärane.
10. aprill - Laseriga Ihastes võistlused. Esimeses osas kaks maha.
22. aprill - Laser ja Ventur asusid teele Soomemaale...edu!
26. aprill - käisime kahekesi esimest korda maastikul...kevad, lilled ja vabadus :)
17. mai - Ikooniga esimesed võistlused Ihastes. Head aega iludus... (jäigi Ihastesse)
28. mai - Harpuun Soome poole teele.
2. juuni - saabus otsus edasi liikuda...poiss pidi kahjuks maha jääma.
6. juuni - üks viimaseid trenne...
25. juuni - Head Aega Poiss! Viimane trenn.
28. juuli - hobupäev poiss oli lihtsalt koplikaunistus. Käisin vaatamas siis neid seal :)
09.09.09 - ja me oleme tagasi...üllatav, et ma üldse nii kaua Poisist eemal suutsin olla.
3. november - esimesed võistlused Artiga koos (80-90). Hobune oli lihtsalt Ingel! Mitte ainsatki mahaajamist! Unustasin parkuuri (a)
5. november - Late on aasta aega juba Soomes. Igatsen...
November - Käisin Mellu uut rendikat (Poeesia) vaatamas ja lõbus kukkumine oli.
27/28. november - Käisime öösel jõule ja vana aasta viimaseid päevi nautimas.

Ja selline see minu hobumaailma poolepealt siis oli...

Tuesday, December 29, 2009

Over the edge and back again.

Hommik...kõik magavad.
Tuppa hüppab Margo ja ajab lolli juttu. Küsib, et mis kell trenn hakkab...Läheb minema.
Tuleb 10 minuti pärast tagasi ja teatab, et kella kahe asemel on trenn kell üksteist...mõttepaus.
Liis: "MIS KELL ON?!?"

Ilus hommik kas pole?

Sõita saime ainult teedel, kuna karjamaad liiga kõvad ja platsi lükkas Margo tasaseks. Lõppkokkuvõttes läksime viiekesi. Ehk siis meie (mina ja Arti) ja kari ponisid.
Et siis rivi algusest: Helina & Annu, Kertu & Valessa, Diana & Anette, Kea & Eike, Liis & Artemis. Ainuke tori ruun eestlastest märda seas. Tunneme ennast turvamehena või nii.
Saime tõestuse, et poiss ei sobi raduselt rivi lõppu. Terve tee oli ainuke mõte kiiremas korras Annust ette saada. Aga Annut ei saanud mujale panna, kuna vanad galopiajad tuleksid vast meelde.
Üldislet olime kõik viisakad v.a Artemis ja mina nagu ikka. Väikesed konfliktid olid, aga kõik lõppes õnnelikult.
Tagasi tulles läksime Keaga meie veel korraks Amme poole edasi. Maja juures tuli maha tulla, kuna nii Arti kui Eike pelgasid koera, aga tulid järgi meile. Poiss keksis ja korskas küll, aga minema ei jooksnud. Kodupoole oli samm muidugi palju erksam ja vaene Eike pidi aegajalt järele sörkima meile. Kogemuse võrra rikkamad taaskord.

Hiljem võtsin üle pika aja Kaliifi käsile. Pägarik on tohutult suureks kasvanud. Saab siis kaheseks tuleval aastal ja kevadel on näitustele vaja minna. Üldmulje on väga positiivne tegelikult. Kõnib käekõrval ilusasti. Ainult väga, väga suur jama on sellega. Et peatustel ja vahel ka keset kõndimist tuleb täiesti selga inimesele. Mitte õrnalt vaid kohe surub kehaga selga ennast. Temaga ära lükkamine ei aidanud üldse ja esimest korda võtsin steki kasutusele. Alguses läks asi hullemaks, aga võib öelda, et pärast 15 minutilist jamamist ja minu peale solvumist saime asja. Vähemalt astus kohe eemale kui käega õlajuurde suret avaldasin. Kertu abiga proovisime siis 2x traavi käekõrval ja tubli oli. Õue tagasi minnes oli teine hobune kõrval. Eks ta natukene siiski pelgas, aga koplis oli ikka vaja nuusutada, et kas saab veel mindagi head või ei ole rohkem (leiba sai).

Artemisel tekkis armukadedushoog ja siis segas vahele. Jooksis mööda koplit järel mul. Päris otsa ta ei tulnud, aga ära ehmatas ikkagi =)

Jõulud :)

Jõulupidu algusega kell 16.00. Hmm ja huvitav, kes on see jobu, kes saab sellest teada umbes 15.10. MINA!! Õnnitulsed taaskord.

Tegelikult oli suhteliselt okei see asi isegi. Muidugi selle hetkeni kui tuli pea vastu pulka keerutada ja teise talli otsa joosta. Haah...ei käinudki kõhuli hunnikusse. Kappi jooksin ainult :)
Õhtul läks see asi muidugi sinna kuhu ta läks, aga ma olen tubli jõuluzebra ja täitsa kaine.

Aga Arti oli selle õhtu/öö jõuluingel.

Hiljem ma istusin ja pimedas poisi juures. Kuidas on võimalik, et ühel loomal võib öösel niipalju sahmerdamist olla. Oli vaja naabrit kiusata ja siis oma hein eemale loopida, pikali visata ja kahe minutipärast püsti ronida ja mida kõike veel. Kas ta üldse magab ka vahepeal?

Aga ilusasd jõulud olid :)

Saturday, December 19, 2009

My Single Star







Mellu viis autuga talli mind täna :) Täname!
Jõudsin nii umbes 3 tundi liiga vara. Rahvast ei olnud ka palju just. Vahepeal imbus paar inimest vaikselt juurde.

Käisime koplis kolamas. Pägarikud jooksid ja mässasid ja üritasid oma elu lahedaks teha. Arti poiss vaatas neid rumala näoga, et no mis need totakad möllavad kui saab seista ja kaamera ees poseerida :)
Musi on tõsine karvapall juba. Ja tänu sellene ka sitakoll. Mässasin niisama seal temaümber natukene. Lõpuks ta otsustas mu kinda ära võtt ja mitte tagastada. Tänx mees. Nätsutas läbi selle. Aga muidu oli lihtsalt nunnu ja istus mokkapidi taskutes mul. Kolasin natukene ringi ja siis vaatan, et mingi suur loom tuleb ja ma pidin šoki saama kui aru sain, et see Kaliif. Pisike on megalt suureks kasvanud juba. Varsti kahene pägarik.

Igatahes kolmeks pidime hobused valmis saama ja ma olin ainuke, kes normiaega mahtus. Sadulatekiga kaklesime. See on siiani nõrk koht. Ma ei saa aru, et miks ta mõnipäev hüppab ja mõnipäev mitte? Sadul on paras, et see ei tohiks nagu probleemiks olla ja selle eest ta ära ka ei jookse. Robi tahtis valjad ära ajada mul. Õnneks ei pidanud teda mööda talli taga ajama. Aga ähvardas, et kui ma talle tagasi ei too siis ta saab kurjaks.

Väljas muidugi oli vaja poisil meest hakata mängima. Hõõhhh ma ausalt kardan seda suurt looma. Selga ronimine võttis omajagu aega, sest mul mitu paari pükse ja jopesid seljas. Pani muidugi padavai traavis vehkat ja alguses tagasi ei tahtnudki tulla.

Sammus oli suhteliselt hea. Õõtsus rõõmaslt läbi selja ja oli üldse mõnus ja juhitav. Esimene traav oli natukene kange, aga vaikselt vaikselt hakkas asi paranema. Korra proovisime pikendada ja koondada, aga väga lühiajaliselt. Tegelikult ei teinudki väga midagi eriti. Olime lihtsalt lahedad. Pisikesed voldilaadsed asjad ja painutused olid vahepeal. Paremale on ikka raske, aga vaikselt, vaikselt see asi siiski paraneb. Vähemalt hobuse poolt. Ma ise suutsin üle ootuste tubli olla ja terve trenni korralikult mõlemale jalusele toetada.

Aga super hästi lõdvestas ennast ette-alla täna. Sammus muidugi mitu korda paremini kui traavis, aga traavis oli paariks sammuks päris mitu korda juba päris hea. Ainuke negatiivne asi oli viimane traav, kui ta vaikselt igavlema hakkas. Nii kui tagant natukene rohkem peale sõitsin viskas ennast eest lakke :( Ringa soovitas põlvedega pidurdada teda natukene ja vaikselt paranesime. Poolistakus oli muidugi super juba. Põhjuseks see, et mul püsis säär korralikult ühe koha peal ja ei seganud kätega teda eest liiga palju.

Tegelikult natukene siiski tegime midagi keerulisemat ka. Esiotsa pööret hakkan õppima temaga. Alguses plaanisin küll tagaotsa omaga alustada, kuna seda oskan ise paremini ja aga sellest ei tulnud midagi. Aga tagaotsal saime peaaegu pool ringi tehtud. Tagant natukene astus küll, aga esimese korra kohta väga tubli, pluss siis lõpetasime taandamisega, mida ta juba vaneast ajast oskab ja mäletab. Jalutsaime suhteliselt vähe. Märjaks teda ei sõitnud, kuna õues on külm.

Sees olin varustuse juba ära võtnud ja kerisin parajasti viimast pindetd tagajalalt kui Robi JOBU tagant mingi juhtmega mööda lohises. Arti pani litaka jalaga, aga õnneks pihta ei saanud. Küll aga sattus pindest närvi ja hakkas tramima ja vehklema ja läks täiesti paanikasse, kuni suur kuri musta värvi riidetükk jalaküljest ära tuli. Kaks minutit kulus tema rahustamiseks, aga siis rahunes ka täitsa maha. Õue enam ei läinud ja teised tulid ka suht kohe sisse. Leiba viisin veel talle ja nagu alati üritas ta siis tohutult pugeda mulle. Pisike muska :)

Sunday, December 13, 2009

Single mistake will turn it all into dust...

Pole viimasest trennist siia kirjutanud, aga pidin tõsiselt pikalt seedima, mida ma üldse kirjutan...
Pärast seda trenni ongi nüüd mingi pikk paus jäänud sisse taaskord.

Algas kõik paremini, kuna hobused said hommikul kohe välja ja ma ei pidanud tegelema poisi rahustamisega. Hobune suhtles nii nunnult minuga ja oli üldse hüperaktiivne ja lahe.

Alguses ma ei suutnud üldse välja mõelda, et mida ma see trenn teha tahaks temaga. Nii jubedalt oleks koondusi veel ja veel ja veel tahtnud harjutada, aga samas koormab see hobust füüsiliselt tohutult palju, seega ei taha nagu väga tihti nõuda...Mis siis, et ma lihtsalt nii kaifin kui ta seda teeb. Idee tekkis siis kui Grets hakkas Brandyga pikendusi harjutama. Mõtlesime, et teeme siis kah.

Olen nüüd asja üle järele mõelnud ja läheme väheke teist teedpidi. Algas kogu asi väikese ettevalmistusega ehk siis tegime sammu-traavi üleminekuid. Rahule jäin siis kui hobune regeeris allüürimuutuseks antud märguandele peaaegu koheselt (hiljemalt 1 1/2 sammu järel). Edasi võtsin hobuse enne sirget vaikselt poolpeatusesse ja siis andsin korraks kiire märguande edasiliikumiseks. Esimesed 2-3 korda olid muidugi suhteliselt piinavalt õmblusmasin, aga edasi sai hobune enam vähema aru, mida ma temalt tegelikult ootan ja siis ta venitas oma samme terve sirge ulatuses ilusasti pikemaks. Tempot tuli muidugi koguaeg kontrollida, kuna ta vahepeal arvas, et märguanne oli hoopis galopile tõstmiseks. Ühesõnaga kahe traavi ajal harjutasime seda. Sammus lasin tal ennast natukene alla lõdvestada ja täitsa tublisit läks see asi.

Siis tuli viimane traav, mis pidi olema rahulik ja lõdvestav. Ja sealt läks kõik võssa. Ega kogu see eelnev, mis me tegime ei tulnud ilma kaklemiseta. Päris mitmel korral otsustas hobune, et tema tahaks hoopis teises suunas minna, või et ta katekooriliselt ei kavatse kiiremini või pikemalt liikuda. Nii kui viimast korda tahtsin traavile tõsta tõmbas hoobilt alt minema. Ma polnud absoluutselt valmis selleks, kuna tegelikult oli ta terve trenn hea. Igataehes tegi ta suure hüppe taevapoole ja vehkis oma jalgadega ringi. Kukkusin vägagi ebameeldiva matusga pea ja õlapeale. Pilt tuli tagasi siis, kui Ringa mul kõrval kükitas ja midagi küsis. Kõik oli kohisev ja pilt virvendas.

Aga esimene selge asi, mida ma nägin oli Arti, kes seisis ratsmed ümber ühe jala...ja esimene mõte *Raisk kui sa nüüd need 800.- valjad ära lõhud!* Kea kobis muidugi Eltoni (täkk!) seljast maha ja tahtis juurde minna. Kuna ma ei suutnud karjuda talle siis tekkis hetkeks kõhus suht õõnes tunne. Õnneks Ringa taipas kah, et asi ei ole okei ja ei lubanud tal minna. Selleks hetkeks ajasin ennast püsti, aga siis taipas Arti, et tal jalg kinni. Komberdas natukene ja sai jala välja ratsmetest. Kõik jäid terveks (arvestasin siin end pea välja). Poiss loivas mulle vastu ja tundus, et ta ise ka suht šokis. Samas aga ütles kogu kehakeel, et tal on kahju, kuid see oli ainuke viis ennast kaitsta, kuna mina ei olnud temast aru saanud.

Ühesõnaga Ringa jalutas temaga natuken ja ma istusin kastiotsas, kuni pea natuke selgines ja viisin hobuse talli (tekk selga). Nii kui üritasin kiiremini liikuda hakkas maailm ähvardavalt tiirlema. Esmaspäeva veetsin kodus peavaluga.

Terve selle vahepeale aja ma mõtlesin, et mis tegelikult võssa läks ja asi oli siiski minus. Hobune oli poole trennipealt juba natukene närvilisem ja üritas mulle pidevalt öelda, et ma ei pööra talle piisavalt tähelepanu ja kuna ma seda ei teinud, siis oli tema ainuke kaitserefleks minust lahti saada...
Sorry kallike...ma püüan anda endast kõik, aga vahel ma lihtsalt ei suuda...