Ajalugu

Mõtlesin, et alustaks siin päris algusest kohe. Tegelikult tähendab see antud hetkel hea 20 aastat ajas tagasi rändamist. Seda ma päris ise ei mäletakski, aga kallitel lapsevanematel on õnnestunud jäädvustada pildimaterjali.

Mu päris esimesest ponisõidust arvutisse pilti skanneeritud ei ole. Aasta oli 1993, mina vaevalt aastane ja poni oli toona Ihaste tallides elav Kapper. Selline tume tore shetland. Aasta hiljem pandi mind taaskord selle väikese, musta ja karvase selga. Hoidsin kahe näpuga lakakarvadest kinni ja ei olnud üldse kindel, kas see on tõesti see kõige õigem mõte.

Kapper 1994 kevad

Peale seda mõneks aastaks pildimaterjal kaob, aga mina sain siiski iga suvi vanematega Ihaste Ratsaspordibaasis võistlusi vaatamas käia ja alati ka paar ringi ise hobuse seljas teha. Uhke tunne oli. Järgmine fototõestus on aastast 1999 - olin siis 7 aastane. Antud pildid on küll hobuse seljas mu 5 aastane õde, aga selle sama kleenukese loomaga sain ka mina paar ringi jalutatud. Tegelikult on kuskil olemas ka pilt. Kahju, et seda hetkel ei leia. Samuti ei tea ma hobuse nime.

1999 sügis

Siis tuli kool ja mina kolisin mõneks aastaks linna koolile lähemale. Suvel kui sõbranna Ihastes trennis käis olin aga üsna tihti kaasas vaatamas. Ise hobuseselga siiski ei roninud. Meeles on see, et päris esimest korda isesesivalt ratsutada sain ühel klassireisil, kus meile ponijalutust tehti. Toona näisid need loomad küll suuremad kui ponid. Ühega oli võimalik ka ise üks ring teha, nii et keegi kõrvalt ei taluta. Otseloomulikult tahtsin ma kohe ju tolle hobuse selga. Olin ju trenne näinud. Ronisin jube tähtsalt kõrgustesse. Suur rahulik ruun tegi paar sammu ja sama targalt ja kiiresti ronisin ma sealt alla. Jube oli! Suur oli! Siis mõtlesin küll, et ei enam. Midagi jäi siiski hinge kripeldama ja peale seda reisi leidsin ennast koos kahe klassiõega just sellest samas Ihaste ratsabaasist. Vanust oli ehk 10 aastat. Minu hobuseks oli Fort. Tema kasuks tuleb tunnistada, et kulges kenasti ja viisakalt sammus mööda platsi. Mina tundsin ennast mingist hetkest juba väga mugavalt ja julgesin ennast veidi isegi liigutama hakata. Selle peale arvas hobune, et oleks aeg mulle traavi tutvustada. Kümne aastase minu jaosk oli see küll üsna suur saavutus. Ega ta üle 5-6 sammu ei teinud, aga ratsaniku ehmatas ära küll. 

Peale seda tuli mõneks aastaks paus. Laatadel ja ratsaspordiüritustel sain küll hobuse selga, kuid need ei olnud minule enam nii suure tähtsusega. Asjad muutusid 2005 aasta kevadel kui mu noorema õe klassiõde mind ratsalaagrisse kutsus ja mu vanemad selle ideega nõusse jäid. Nii juhtuski, et sama aasta augustis sõitsin ma esmakordselt Saksa ratsatallu. Minu esimeseks treeneriks oli Kärt Saks ja esimeseks tõsiseltvõetavaks ratsahobuseks suurt kasvu tori mära Paula (i. Poju, e. Patriitsia). Hobune osutus vaatamata oma suurele kasvule üllatavalt abivalmiks ja õppisin seega oma täiesti esimesel trennil kergendamise ilma suurema sahkerdamiseta selgeks. Juhtimine oli küll keeruline, aga õnneks oli plats suur ja lai ning teised laagrilised meie trajektoorile ette ei jäänud. Teiseks hobuseks sattus minu suureks nördimuseks Välk.Asi lõppes sellega, et kogu trenni jooksul suutsime teha vaid ehk 10 sammu traavi. Muul ajal venitas see armutu hall ruun ennast nii aeglaselt kui võimalik sammus mööda platsi ringi.

Oma kolmandas trennis ja ikka veel laagris olles suutsin teha ka esimese kukkumise. Kuna ma enda arvates oli juba väga andekas kergendamises, siis arvasin, et jaluse kaotus ei tohiks mind ju segada. Segas küll. Segas kohe nii palju, et endalegi ootamatult vajusin ma üsna rahulikult hobuse seljast maha. Hobuseks oli Patsy (i. Poju, e. Ullike). Pilt on tehtud vaid mõni hetk enne minu kena maaühendust. Patsy elab praeguseks juba Soomes.

Patsy 2005 august

Laagrist jäid meelde veel paar hobust. Pootsman, kellega tegin voltižeerimissadulas (korde otsas) oma esimese galopi, mis ei olnud üldse jube ja Dinaar, kellega sai tehtud esimene maastikul käik.

Pärast laagrit olid vanemad nõus, mind Saksa talli ratsatreeningutele lubama. Seega hakkasingi iga reede peale kooli sinna käima, hiljem ka juba rohkem kui vaid korra nädalas. Kuigi sain sõita üsna mitmete erinevate hobustega (New Hill, Kelly, Oxford, Mix, All For Smiling, Dinaar, Patsy, Pootsman, Välk) sai mu lemmikuks ja kõige sõidetavamaks siiski Paula. Paari kuu pärast vahetus ka treener - Kärdi asemel hakkas minuga tegelema Terje. Oma esimesed hüpped tegin 2006 aasta kevadel juba Dinaariga. 

2006 jaanuar - Sigrid ja Pootsman, mina ja Paula

2006 aasta kevade lõpupoole läksid kaks mu trennikaaslast Saksast ära. Mõni nädal hiljem otsustasin ka mina talli vahetada. Uueks asukohaks sai seekord Ihaste ratsaspordikeskus, kuhu kodust vaid mõni minut kõndida. Esimeseks treeneriks Nina Engman ja hobuseks nüüd juba trennilisena Lady Derby. Kuigi hobune mulle väga meeldis sain ma temaga üsna vähe sõita. Kuskil kuu aja möödudes jäin pikemalt sõimta kahe erineva märaga - Hiie ja Infra (i. Ikaar, e. Ganni). Mõne aja pärast vahetus ka treener - nüüdsest sõitsin Pille-Riini juures.

Vahepeale sattus suvi, kus oli võimalus käia kahes ratsalaagris. Esimeseks oli Hiiumaal asuv Kassari, kus tuli esimene suurem kogemus maastikul sõitmisega. Minu sõiduhobuseks oli Võiguke ja viimasel päeval sain proovida matkamist ka Dooraga.

Võiguke ja Angelika

Suve lõpupoole käisin uuesti ka Saksa laagris. Suurem osa hobuseid seal olid mulle juba tuttavad. Uueks ja huvitavaks osutus viimasel päeval sõit Heroiinaga, kes oli noor ja minu jaoks ikka üpriski suur pähkel.

2007 aasta alguses sõitsin Ihastes veidi rohkem ka Formeli ja Halvaaga. Mõlemaga alustasin Ihastes ka Annika Veerpalu juure hüppetrennides käimist. Halvaaga tegin 2007 aastal ka esimese koolisõiduvõistluse. 

Halvaa 2007 Ihaste koolisõiduvõistlus - algajate skeem

Ihaste aegadest on elavamalt ehk meeles ka veel traavel Jesper. Pilte mul temast kahjuks enam ei ole, aga traavli kohta oli ta üllatavalt lahe. Kokku sai Ihastes sõidetud üsna mitme erineva hobusega: Agra, Rosalinda, Riina, Formel, Elfat, Fort, Jesper, Libret, Lady Derby, Infra, Hiie, Vicy, Bambuk.

2007 aasta suvi möödus samuti laagritega. Naabritüdruk oli otsustanud ka veidikene rohkem ratsutamisega tutvust teha (oli paar korda minuga Ihastes kaasas käinud) ja leidsime ennast üsna suve alguses Timmo tallist. Minu suureks üllatuseks olin samas laagris Meriliga (Merka), keda tundsin, kuna ta käis tollel ajal Saksa tallides sõitmas ja oma küllasõitudel olin Merkat varem kohanud. Nagu hiljem selgus sai laagris kohtumine mulle nii öelda üheks saatuslikuks juhtumiks. 

Timmo laagrit alustasin Hertsogia. Selline mõnus suur ja laisk tumeraudjas ruun. Peale teda sain aga Roby selga ja sellest hetkest oli minu süda müüdud. Terve nädala jooksul sai Robys mu kõige sõidetum hobune. Suutsin hüppeetrennis küll ennast kenasti alla kukutada, kuid see minu arvamust ei mõjutanud. Proovida sain veel Sürpriisi (voltižeerimine) ja Fantaasiat, kellega tegin laagrilõpu võistluse.

Roby

Samal suvel läksin Timmo laagrisse veel teiselgi korral. Seltskond oli teine ja sõitsin ka rohkemate hobustega. Roby oli siiski see lemmik. Muuhulgas sain uuesti proovida nii Fantaasiat kui Sürpriisi. Mõlemat nüüd siis juba ka trennides. Ja korraks õnnestus sõita ka Szelmaga. Lõpuvõistlusel osales meie rühm seekord Sürpriisiga. Ka seekord kindlustasime võidu.