Kuu aega puhkust...

Blogi on tagasi lahtine, sest kuu aja jooksul ei ilmu siia nagunii midagi väga tarka.

Nimelt jõudsin eile Iffu juurde.
Alustades algusest siis karjamaal vaatas kui ilma imet. Kaks nädalat oli minust rahu saanud. Hobune nägi armsalt must välja. Saime puhastamise lõpuks enam-vähem sellesse konditsooni nagu ta nädalaid tagasi oli.
Sadula suhtes oli meisse roninud mingi kahtluseuss, seega esimese hooga astus külg ees minema. Lasin asja seedida vähekene ja teine katse õnnestus.
Olen unustanud mainida, et suulistega paranes meie probleem ka väga kiiresti. Loobusin delta kasutamisest ja hobune harjus väga kiiresti ära. Nüüd otsib kenasti ise juba suulist kui valjaid pähe panen, pea laseb ka alla.
Õues oli loomulikult sada asja vaja vaadata. Kokku olime kuskil 5-7 minutit kordel. Traavis hakkas poiss välja elama oma enargiaülejääke, tõmbas ennast natukene välja, minul oli korde otseloomulikult väga nõmedalt käes ja kokku saime ühe suure jama.

Kristiina võttis hobuse, Rinx andsi mulle telefoni, helistasin isale ja tunnikese hiljem pandi mulle traumas kips.
Parema käe viies sõrm on suht puru, neljandas mõra. Väike sõrm oli täitsa deformeerunud kujul. Kahe näd. pärast on kontroll ja kui ei kasva õigesse asendisse siis saan kruvid näppu.

Mina saan kuu aega puhata ja seedida. Ifi võiks keegi ikkagi liigutada, eks seda näeb.

Olge tublid ja ärge siis kuu ajaga mind päris ära unustage :) Eks ma käin neil külas ja siis kirjutan ikka midagi.

Arti poiss - oma ja hää on ikka kõige tublim!

Ammu pole uudiseid olnud. Nüüd siis saab näha suure sporthobuse etteastet piltide näol.
I can be proud of him! Pisar tuleb silma. Poiss on fantastiliselt tubli!
Suve tahaks...Latet ja Artit tahaks näha. Minu kaks kullakallist. Üks üritab saada edukaks koolisõitjaks ja teine hüppab ikka sama hästi nagu siin. Kui nüüd poni ka veel oma võimeid kuskilt näitaks ja ennast ilmutaks vot siis ma läheks uhkustundest lõhki ikka. Soomalsed on mõlema loomaga super töö teinud!
Pildid on pisikesed, sest Soomlastel on vist väga hea silmanägemine :)

*Suur, tubli, andekas sporthobune oma parimas vormis*

*Pisike krõnks*

*Täitsa vinks-vonks pügatud poiss*

*Pilk, Arti, Igle ja Romulus*

*Romulus, Igle, Pilk, Arti*

*Jaa...sinna ma tahaks...sinna ma sooviks*

"Shoot for the moon. Even if you miss, you'll land among the stars."

Seljaga on hetkel OK. Seega praegu ei ole trennid halvasti mõjunud. Järgmine nädal käin spordiarsti juures ka veel ära. Siis on asi päris selge ja ootame 22. märtsi.

Ilmad on meeletu külmad olnud. Saksas jäi trenn ära, Kobratusse oleks täna saanud, aga kahtlen kõvasti, kas auto oleks üldse nõus olnud minu sinnavedamisega. Proovime homme. I promise!

Reedel juhtus, et nägin Ihaste bussis Annabeli ja siis tuli idee, et käiks ja vaataks ja sõidaks väheke.
Sattusin Tiia kuuesesse trenni. Hobustevalik ei olnud just suur ja lai. Leedi, Riina, Formel, Agra. Teadsin, et Annabel tahab Leedit, poni ma kiusama ei hakka ja Formeliga ma läbi ei saa.
Tere Agra seega!

Olid ajad, kui ta oli hobusemõõtu. Nüüd on täitsa poni, mis poni.
Trennijuurde tulles oli väga mõnus, et kokku kolm inimest. Ruumi oli. Maneežis oli hea soe sõita ka ja hobune toimis üle ootuste normaalselt.
I don't like to be rude aga praegu ma armastan meeletult nii Grenada kui Kaliifi sadualt. No ei olnud mugav. Ei saa öelda, et oleks hull, aga ei sobinud mulle see asi.
Tiiale suured tänud, et ta jaksas möliseda minuga. Õlad taha tüdruk!
Agra oli tõesti hea. Mitte kordagi ei olnud lahkarvamusi - ei jäänud seisma, ei tulnud rajalt sisse kui seal pidi sõitma, püsis säärte vahel. Ei olnud see Agra keda ma mäletan - eks me mõlemad oleme päris palju edasi arenenud. Poolringidel ja voltidel painutas kenasti. Paaril korral jäin ise sisemise ratsmega hoidma ja välimisele liiga vähe rõhku ja siis painutasime natukene üleliia - puhtalt minu viga. Peatustel jäi konkreetsusest puudu. Alguses tulid need lohisevad sammu sammud sisse. Viimasel korral oli aga vahe juba täitsa nähtav - traavist konkreetselt peatusse ja tagasi traavile. Rütmi stabiilusega oli nigelasti. Ise tundsin, et ei ole istakuga piisavalt toeks talle. Lõpupoole kui endal kindalm tunne oli siis sai natukene tagant rohkem peale sõita, aga ratsmesse sõitmisest loobusin - tervik ei olnud see, mis võiks olla ja Grega ei anna võrreldagi. Paar kroda pakkus ise, aga ei hakanud hoidma. Samas oli aktiivne ja hea.
Galopis liigub "poni" väga mõnusalt. Sammud tundusid ntukene lühikesed, aga samas oli rütm ja tempo ja oli hea. Pooringil kenasti reageeris säärtele. Mõlemast jalast tegime galopi sisse mõned hüppemoodi asjad (kuskil 40cm). Hüpe on hea. Samme ei saanud üldse klappima. Iga kord jäi mingi totakas pool sammu ja ajas mind niisama närvi seal. Alguses proovisin, et sõidan alla ja sealt, aga jubedalt ebamugav oli. Paremast jalast läksin kaugemalt ja oli tunduvalt parem mõte.
Võib ju mõelda, et nii väike takistus ja asi (mulle on seda öeldud, seega jah), aga kui juba väikestel ei saa asja klappima ja ei kontrolli ise, kas tahavd alla viia või kaugemalt minna, mis sa siis suurtel tegema hakkad. Lõpuga võis seega rahule jääda. Traav otsa - lõdvetsamisega oli probleeme - paar korda viis pea kergelt madalamaks ja puristas. Sammus parem.
Jalutasime antukene ja jätsin ta tekiga talli.
Üllatavalt mõnus oli. Vanas eas hakkab tü

Ajutiselt kinniseks

Täitsa kinniseks läheb seekord asi. Vähemalt mingiks ajaks.
Ja lugeda saavad vaid valitud inimesed. Täiesti suvalistel, kellest ei tea ei ööd ega mütsi, pole hetkel vaja huvi tunda. Paljusid, kes tahavad lugeda ma tean ja teil pole vaja oma maile siia alla toppida. Fotoalbumisse ja mujale see tekst ei ilmu, need, kes on huvi tundnud, on oma tee siia juba leidnud ja arvatavasti näevad ka seda postitust.
Hiljemalt homsest kirjutan juba valitud inimestele.


(Mellu, Kadi, Kea, Jaana, Inderk - teie mailid mul on ja julgen oletada, et tahate vist edasi ka lugeda)

“When one door closes, another opens;

But we often look so long and so regretfully upon the closed door that we do not see the one which has opened for us"


Ma tänan Kadi, Inderk, Mellu, Em. Teieta ei oleks ma seda valikut teha suutnud.
Kirjutasin täna kirja, et ma ei lähe selleks suveks Iirimaale. Miks? Sest et...

Sest et mul on parimad sõbrad ja parim ema maailmas. Vot sellepärast. Ja lõppude lõpuks...see, mis on suutnud nii kaua oodata...peab vastu veel selle ühe suve!
Tead B. ma ei tea, kas sa enam seda loed, aga ma soovin, et ma oleksin olnud sama tugev kui sina! Võttis ikka aega, enne kui ma kaks ja kaks kokku panin. Ma loodan südamest, et sa leiad selle, mida otsima läksid!

If poiss...see on nüüd siis meie suvi. Kas sa ise ka tead kui suure valiku vastu sa seisid? Aga sa olid sellest üle...sa olid lihtsalt sina. That'll do.

Ja see postitus tuli siia, sest...tunne on õgie. See, mis pidi tehtud saama saigi tehtud.
Ja homme ma lähen vanamutile külla...üle kolme aasta. Oh need vanad head ajad Saksas. Siis kui ma ei pidanud veel valima...


On raske olla täiskasvanute maailmas. Aga ikkagi...Em...ilma sinuta ei oleks ma seda teinud.

Frozen thoughts

Väljas on palju, palju miinust. See nädalavahetus jääb minul nüüd küll vahele. Vaikselt üritan palavikku ka saada - eile lõi korra natukene midagi välja. Täna sitsin kodus.

Aga tegelikult leidsin selle ja tuju läks heaks:)

*If ja Belfast - noorus on üks jube tore aeg*

Piltide autor fotoalbumi kasutaja Omellika1!

"Fear is the highest fence."

Grenadaga sadulatta. Oli kah :) Ei tegelikult kõvasti parem kui eile. Töötasime koos korralikult. Endal oli paar korda ikka tordimaitse täitsa suus. Kurvides kippusin enne hobust minema (dunno kuidas asi nii oli). Saime ikka paika selle asja. Eest oli mõnus pehme - liikus mõnusalt kontaktiga kaasas ja oli hea sõita. Kavalettidel oli hea - sättis ise oma sammud korralikult. Tempoga väga jamama ei pidanud - natrukene vaatasin et me nüüd liiga hoogsalt peale ei sõidaks. Galopis ma ei oska öelda, kas oli hullem kui sadulaga (tempo, pikkus), aga seljas oli üllatavalt kerge olla. Tagasitulles traav oli küll väga üle käte ja lahmis oma jalgadega. Sadulata ei saa kergendades tempot maha kohe. Aga kokkuvõttes väga viis :)

Iffuga läksid asjad natukene nihu. Hirm on üks täitsa kole asi. Eriti kui "pisike" hobune peab üksi "suurt" ja karvast rebasepoissi kartma. Enne selgaminekut juba lippas oranž karvik üle karjamaa kauguste. Nii kui selga tõmbasin jooksis hobune suurte traavisammudega eemale. Ja värisesime terve trenni. Sammu tegime - hobune proovis seljaga vales suunas jäädes traavis minema minna. Ringa jalutas meiega natukene käekõrval. Poiss oli ikka täitsa soss omadega.
Vaikselt saime tehtud mõlemale poole ka suure ringi peal sammu lõpuks. Vahepeal ehmatas If hoopis mind - kergitas oma esiotsa, mis ei ole nüüd üldse kohe tore asi. Midagi katastroofilist ei olnud aga mulle kohe üldse ei meeldinud. Lõpuks tuli kuksil 20-30 minutit sammu ja väga pinges hobust, kes vaikselt hakkas rahunema. Rebane kolis ruunakoplisse ja mina tulin vabatahtlikult alla ära.
Mõlemad hobused jäid ööseks sisse.
Ja seda ka, et Ifful on eilsest nüüd uus sadul, millega sõidab. Täitsa hea on (y)

*Me is not normal..no-no-no*

*Back-on-track*

*^.^*

*Natukene oskame juba midagi*

*Sest et nii ma valinig...*

“It is our choices that show what we truly are, far more than our abilities.”

Kahe halva vahel on raske valida?
Proovige kunagi valida kahe hea vahel...teades, et saate neist vaid ühe...
Nii juhutb kui süda tahab üht ja mõistus tahab teist.
Kas ma valin selle, mida ma olen nii pikka aega soovinud ja mille nimel ma oma mõistust pingutan rohkem kui vaja oleks?
Või selle, mis on praegu ja siin käega katsutav...praegu ja siin ja armas ja kallis ja oma ja hea?
Ja ma pean selle valiku tegema nüüd ja praegu...

*Whatever happens...you are still sepcial for me*

Reedel oli Grenada hea. Laupäeval (täna) nii hea ei olnud. Ma olin magamata, mul oli külm ja ma ei viitsinud. Hüpped olid enam vähem. Kui reedel oli paremale parem sõita siis täna oli vasakule tunduvalt liikuvam ja pehmem asi. Hooti käib kõik. Galopp oli mõlemad korrad head. Hüpped olid lahtised. Ei olnud seda stabiilsust, aga samas tulid kõik välja ja midagi katastroofilist ei olnud. Anna andeks tüdruk. Ma olen hetkel omadega sassis.


If tõestas ennast aktiivse liikumise poolepealt väga kõvasti. Samm oli, rütm oli. Kõik püsis tervikuna stabiilne. Eest otsis ise kontakti ja suutis ennast vaikselt alla lõdvestada. Kerge oli. Paremale on raskem meil natukene. See on minu viga nagu alati, aga samas hakkas iga ringiga paranema - kogu jama oli ühes platsi servas ainult. Kristo ajas oma poniga meid taga ja tuli lõpuks sealt alla ka, mis muidugi Iffu täitsa ärevaks tegi hetkeks. Polnud hullu.


Lasin huniku hobuseid (ükshaaval) karjamaale tagasi pävea lõpetuseks: If, Ekker, Damaskus, Palee, Bailey, Laava, Gre.
Väsinud ja mõtleb...

“I know not with what weapons World War III will be fought, but World War IV will be fought with sticks and stones.”

On pühapäev tore päev, tore päev... jne. Kool võtab nii meeletu aja, et ma pole isegi siia jõudnud.

Aga alsutasime Iffuga. Alguses oli kuskil 5 minutit kordel ja siis sõitsime veidikene. Täitsa naljakas on kirjutada, et vot juba sõitsime. Selline keeruline on olukord nagu alguses ikka. Hästi raskelt liigub edasi. Vahepeal saab käima kõik. Pean jälgima, et ei jääks hoidma säärega teda. Traavis on veidi lihtsam kui sammus. Siis tuleb selline aktiivsus ja edasiliikumissoov rohkem. Pöörata oskame ka enam-vähem. Tegime oma esimesed voldid ja no päris paindeks seda nimetada ei saa, aga võttis natukene "kurvi kuju" kui tohib ennast nii väljendada. Peatused on ikka mõnusad. Kontaki vastu ei ole tal midagi, mis on hea. Mis mulle veel meeletult meeldib, et ta ei ole pinges. Vahel muutub selliseks pahuraks küll, aga seljast on liikumised vabad. Siis kui märakoplis jooksmist hakkab jõllitama siis küll tõmbab ennast "kaelkirjakuks" ja läheb kohe selliseks kramplikuks, kuid ära ei jookse ja kuulab kenasti. Palju me ei teinud. Kuskil 20-30 minutit koos jalutamisega.

Grenadaga tegime ka sammu-traavi trenni. Hästi palju sai istak vatti mul. Kergandasin jalusteta, mis alguses oli väga tore ja ilus, aga väsimus tulb päris ruttu peale. Täisitakut sai ka jalusteta palju tehtud - jalg on õigema kohapeal, kand korralikult all, istun sügavamal sadulas. Vaikselt hakkab jalustega ka asi paranema. Poolistaku ajaks (jalustega siis küll) oli jalgades pinge ikka juba päris olemas. Hobune ise oli ikka hea nagu alati. Mitte see, mis laupäeval, et olek lõpp fantast, aga ei ole ka ühtegi halba sõna.

Ja lõpuks tegin Kamirale sadulaga kordet. Äkiline tundus, aga tahtis hästi rahulikku suhtumist. Häälkäsklused on väga hästi selged ja kordel jookseb kenasti - ei sikuta, ei vingerda, ei vahi igalepoole mujale. Mõlemale poole kuskil 10 minutit.

Behind every brilliant performance there were countless hours of practice and preparation.

4. jaanuar

Iffu oli esimene seekord. Kordel ette ja siis ratsa (kordel). Täitsa tavaline - ehk liikus, oli, tegi. Lahtiselt mõlemale poole sammu - paremale vaja tööd teha hobusega ka kordel juba. Tahtis kodupoole astuma hakata. Proovisime ntaukene traavi ka. Liikus erksalt, aga tuli enne kodupoole minevat rada sammule võtta - mine tea, kus ma muidu lõpetanud oleks.

Gre oli täitsa hea. Mõnus oli sõita. Ma üldse ei taha mäletada - aju veab mind alt. Aga tegin traavi ilma jalusteta natukene ja hea oli. Tagaoitsaoööret proovisime - tuli paremini kui esiotsa oma. Volditatud sai palju. Galopis mõlemael poole juba päris hea - peale galoppi traav on veel jura.


5. jaanuar

Grega hüppasime. Aga alustame sellest et meeletult mõnus soojendus oli. Fantasiline!
Hobune oli eest niiiiiiiiii pehme, et mine või hulluks. Mega kaif! Mitu korda oli tunne, et mõtlen, et hakkame volti tegema ja hobune juba läks ja õh..ah...no mai tea...kujutage ise ette kuidas ma nautisin lihtsalt! Traavis oli nii hüper hea istuda ja jooksis tagant ka nii aktiivselt. Ma jääkski kiitma teda kui saaks. Natukene tegin ilma jalusteta veel, aga mul nõrgad kintsud - jaluserihm oli ka väga mõnusalt paha. Aga...aga...ma ikka ei saa üle. Väga pikka aega ei ole no nii head tunnet olnud. Poolistakut tegime - eile ka...tuli meelde vot. Aga kõik oli lilleline - galopp ka.

Ja siis me jõuame hüppamiseni eks? Ei tegelt oli väga okei.
Tulime lattaeda mõlemast jaalst kaks korda - järjest ja kordamööda erinevast jalast. Üli mõnusalt liikus. Siis tuli okser ja esimene nali. Ühesõnaga sammud läksid nii, et kas viin alla või läheks natukene kaugemalt. Kaugemalt oli täitsa hea idee ja tegelikult oleks kõik väga kenasti sobinud, aga siis tuli minu aju mängu. Tõstan hobuse kaugemalt ja ise ei lähe kuskile. No mida! Aga ma ei oodanud üldse, et ta mind kuulab. Ma olin raudbolt kindel, et ta teeb selle sammu alla ja läheb siis. Aga Liis kullakene ei suutnud aru saada, et see ei ole all Laava, kes 70% juhtudel teda ei kuula. Gre läks vabsee kohe kui tõstsin. Ja siis oli õhulend. (OT:Nüüd ma Mellu tean, mida sa Laseriga tundsid tookord.) Suutisn loota, et ta läheb peale takistust otse (mida ta õnneks ka tegi) ja maanudmise hetkel (vaene hobune, sest see oli valus laks) käed kohe ümber kaela. Lõuas on siiani tunne, et keegi pani mõnusa paremsirge. Kogusime ennast natukene kuni Bay hüppas ja nii hullu asja ei teinud enam. Päris mõnusalt tuli edasi. Ringa tõstis meile veel lattaia kõrgemaks ja sealt tulime ka väga kenasti üle (kuni 80 cm ma oletan). Korra jäin ise sammudest maha, aga sellist maandumsit enam ei tulnud - lasin lihtsalt ratsme sõrmede vahelt libisema, et eest kinni ei hoiaks - refleksitrennid, mis teha. Kertu naeris, et päris head refleksid, et kohe kaelaümbert kinni ja Grets ütles, et läks parimi kui Laavaga vanasti - natukene (*khm* palju - minu arvates) parem hobune on ka. Jaa...aga ei oel hrajundu, et hobune mind kuulab...peab ettevaatlikum olema, sellega, mida küsin :)


If poiss oli parematpidi kordel natukene aega. Ei olnud üldse hullu. Ja peale seda kohe selga ja alhtiselt sammuma. Täitsa tore oli. Suunamuutuse tegime väga vabalt ära ja saime isegi pööratud mõned korrad. Traavis oli linta-lönta. Ei olnud üldse aktiivne. Mõned korrad sai sellised erksamad sammud siiski kätte. Mis mulle meeldib on see, et hobunemliigub läbi selja. Ei ole pinges ja on muidu selline vaba. Kui ratsme eest ära annan, siis lõdvestab ka kenasti.


Täna sai pikemalt :)

Veidike visuaalset pilti asjale :)

“Being happy doesn't mean that everything is perfect. It means that you've decided to look beyond the imperfections.”

Esmaspäeval olime täitsa üksi...
Vaikus oli siis kui varustuse ära tõin, siis kui hobuse sisse võtsin, siis kui Grenada valmis panin. Vaikus oli siis ka kui sõitsime.

Täitsa imelik oli...harjumatu, et ei ole kedagi, kes räägiks või üldse ei ole kedagi. Natuke kõhe oli ka...et kui midagi juhtub, kuidas siis?
Sõitsime 40 minutit. Aeg venis meeletult aeglaselt. Muidugi hakkas juba täitsa pimedaks ka minema - ma ei tea ööd ega mütsi sellest, kust platsikõrval valgustus tööle käib.
Aga sõita oli hea. Gre oli tõesti mõnud. Ja meil oli ruumi. Ei olnud vaja jälgida, et me teistele ette ei keeraks. Ringil sõitmsit praktiliselt ei olnudki - eriti palju tööd sai sammus tehtud. Midagi uut ja erilist ei teinud - voldid, serpantiinid, sääre-eest astumine, taandamine, esotsapööre ja Grenadaga õnnestus tagaotsapööre ka täitsa ära teha. Traavis võtsin alguses vabamalt ja tegin enamuses volte - proovisin diameetrit muuta pidevalt, et endal oleks rohkem tööd ja hobusel rohkem variatsoone. Natukene tegime sääre-eest astumist teise traavi ajal. Galopi tegin korda mööda mõlemast jalast - pika sirge peal tõstsin, nurgas volt ja lühikesel sirgel tagasi. Mõlemale poole oli tõesti väga hea. Rütm oli mõnus ei kiirustanud, ei jooksnud käest ära - ise olin ka ehk stabiilsem.

Vahelduseks oli täitsa hea üksi olla - pikemas perspektiivis ma seda vist siiski ei eelista.