Mis siis vahepeal juhtunud on...

Esmaspäeval meie puhkasime rõõmsalt ja roosalt.

(23.02.10)

Lasin aastapäeva aktuse üle haledalt ja hakkasin kella kahest talli poole tilkuma. Midagi eriti ei mäleta, mis poisiga tegin, aga hea oli. Ta viimaselajal üldse ainult hea ongi. Aga jaa tegelt natuke nalja sai ka ikka. Mõtlesin, et teeme vaheldust ja lähme sadulata. Samm-traav olid väga head aaga noh meie armas poolõde Adelante üritas tappa anda meile ja siis Brandy ka kaks korda peksis seal tagumiste koivakestega. Õnneks pääsesime ilma pihta saamiseta. Poiss samas töötas kaasa väga korralikult ja oli aktiivne igatpidi ja igalt poolt. Rinx ütles, et märadele lihtsalt ei meeldi, et Arti nii ilusasti sõidab. Et jaa või jaa on mul ilus hobune :)

No ja muidugi me tegime siis natuke (!!!) galoppi, mille käigus jooksis ära üks katus (WANTED!). Arti sõna otseses mõttes väljus kontrolli alt. Toimis ainult rool, mis tähendas, et aksepteeris sääre ja ratsme peale pööramist. Muidugi läbisime me ilgelt sügava lumeraja (sadulata!), et oli väga positiivselt tasakaal seal seljas. Üldiselt ma ei mäleta, mis soga ma seal seljas ajasin, aga loodame, et keegi nrõganärviline ei kuulnud. Pärast galoppi ainult jalutus sammus, sest traavi ei eksisteerinud meie maailmas sellel hetkel enam.

Õhtul pool tundi Oara boksis istumsit ja seekord sime lõppu ka väikese puhastuse. Varss oli tunduvalt rohkem huvitayud minust kui eelmine kord, kuid hirm ületab veel uudishimu.

(24.02.10)

Hüppetrenn. Ja hobune ikka veel hea, hea. Soojendusel lihtsalt nii kerge, et mine ja sure või maha. Mitte kuskilt ei olnud mingit probleemi keeramiste ja painetega. Galopp oli ülimalt kontrollitav (!!!) ja rahulik. Tähendab ta lihtsalt jooksis välja ennast eile. Hüpped olid head. Ühe korra lammutas valget aeda, sest sammud ei olnud just väga klappivad, aga muidu oli fantastiliselt super loom. Seekord sai siis mingit natukene kõrgemat ka proovitud üle pika aja. Tavaliselt üle 60-70 viimasel ajal ei ole teinud. Seekord siis 90 lattaed (or something .. panen pildi ka) oli ka sees. Pärast natuke treikutrenni. Esijalgadega läks kaldteele, rohkem edasi ei tulnud.

(25.02.10)

Treikupäev! Talli jõudes oli Palee juba suutnud endale huuleneediaugu hankida, aga selle tagajärjel käis ka korralikutol treikus. Aitasin siis Damaskusega natuke aega neid. Loom oli totaalne katastroof. Püsti ja tagant ja igaltpoolt ajas ennast ülesse. Kirtsel lohises üle lume ja läbi treiku. Aga mingi hetk said nad ta peale.

Artile tegin kordet siis kui nad veel Damaskusega jamasid seal. Poiss väga tubli ja aktiivne. Lõdvestas ennast ilusti. Siis meie ka treiku peale. Alguses vaatas juba kaugelt et äskää ei taha. Aga natuke tagant surumist (Kristel) ja luspit ronis sisse. Edasi tuli juba ise vabatahtlikult veel 4x peale ja maha. Meil siis ei tohiks probleeme tekkida. Vaatasin Adelante ja Konna trenni. Hobustele saepuru ja koju sõit :)

Üli tegus päev...

Hommikul kiiremas korras Konsumist läbi siis ruttu Helina raadilt peale ja tallipoole minek. Rahvast oli ikka mega vähe.
Pätakad sõitsid juba kui platsile jõudsin ja Kea tuli veel hiljem Iirsega.
Trenn oli üle keskmise. Alguses plaanisin maastikule minna, aga nad pidid seal sahkadega liikuma hakkama, nii et ma ei riskinud. Kaska unustasin ainult ära, sest müts oli peas (a).
Poiss tegeles minuga enamuse oma ajast ja üritas niisama lahe olla. Servades oli paksem lumi ja paar korda sumpasime seal ka lõbupärast läbi. Muidu töötas üsna hästi igast otsast. Isegi omamoodi pikendusi ja koondusi proovisime teha. Galopis oli nii naljakas läbi paksu lume joosta vahepeal. Pikalt ei lasknud sinna teda, kuna läks suht ähmi täis asjast. Aga hea oli :) Pärast arutasime Keaga, et tahaks suveeee. Oleks soe ja saaks normaalselt trenni teha. Talvel olen ise liiga laisk, et mingit imeasja seal välja mõelda.

Kuna hobused tulid sisse siis ma olin üle pika, pika aja tubli ja võtsin Kaliifi ka ette. Toppisin siis valjad pähe talle. Natukene teeb ikka oma nägusid suuliste peale, aga läheb rahulikumaks iga korraga. Platsils siis alguses tegime antuke käekõrval niisama vahtimist ja mingil hetkel ka töötasime. Korra proovisime ka traavilatte, mis olid ilusad. Kordet tegin ka teist korda talle. Väga hästi võttis vastu selle ja vasakut pidid oli väga ilus. Sammu traav häälkäsklused on selged igatahes. Paremale punnis natuke vastu, aga lõpuks saime ka niipidi asja toimima. Pärast veel käekõrval mängimist ja talli sabakammima. Saime ilusasti puhtaks. Pärast tegin Ego ponil ka saba korda.

Oaraga suhtlesime boksis. Õigem oleks vast öelda, et ma rohkem seisin ja kükitasin seal. Mära on selline kurjemapoolne, et ei julge angu kohe ligi minna. Lasin tal endal natuke uudistada ja leiba sööma tulla. Varssa kontrollis koguaeg ja väga pika aega ei lasknud pätakat enda ja minu vahele. oma 20 minti istusin seal enne kui mära ennast kehast vabamaks lasi ja pinge kadus. Varssa seekord puutuda ei saanud, aga emme Oaraga soojendasime suhtei küll üllatavalt palju. Ei tea kust tal need halvad mälestused, igatahes proovime üle saada.

Keep on...

Ei ole viitsinud jälle maha istuda ja üles kirjutada seda jama siia.
Ega väga jama ei olegi viimasel ajal tegelikult.

Aga nädal algas Artile siis kolmapäeval kui Alina käis kordetamas. Oli olnud niisama laisk ja lohe.
Neljapäeval tuli mõte hüpata midagi natuke teistmoodi kui viimaselajal.
Kaevasime paar pukki ja aeda välja lumeseest. Latid olid teadmata kadunud seega neid juurde ei saanud. Trenn oli hea. Soojendusega jäin suhteliselt rahule, sest poiss kesgendus siiski 98% mulle, mitte erinevatele kõrvalistele asjadele. Galopitõstete probleemid on meil ikka, aga samas vaikselt paraneme.
Hüpped olid keskmised. Soojenduseks tulime 3x risti ja niiii hea oli mingit pisi pisi hüpata. Üldse kohe ei tekkinud tunnet, et võiks kõrgem olla. Edasi tuli süsteem, millel põdesin ise siiski suht palju. Hüppas suht hästi. Aga vahe oli natuke imelik. Ühe sammuga ei oleks läbi mahtunud, aga kahe jaoks tuli ikka suht kokku korjata teda. Rinx pani natuke laiemaks ja siis oli hää juba.
Aiad olid head, aga natukene liiga tormas peale. Eriti okserile. Muidu hüppas puhtalt ega lammutanud, mis oli üks väga suur pluss täna asjajuures.

Reedel oli üllatavalt hea. Panin küll esimest korda martingali talle, aga ei teinud mingit probleemi sellest. Hästi kerge oli teda eest juhtida ja painded tulid mõlemale poole väga 5+. Kui norida siis sellekallal, et sääre eest astus ära mõningase viivitusega, aga eks me parandame seda. Traavis kui Bay galoppi tegi ei hakanud isegi käest ära jooksma nagu vahel kombeks vaid kannatas ilusasti ära, kuni tmea kord on. Ja galopis oli ta ise lausa fantastiliselt hea. Tempo kontrolliall, liikus ilma igasuguse ringi vahtimiseta ja üle pika pika aja tundsin ennast ka seal seljas väga mugavalt. Hea!

Laupäeval hüppasime. Kokku tegin vist 30 minutit temaga. Soojendus 15 min, mis iseenesest oli lühem kui tavaliselt, aga natukene intensiivsem. Väga elavalt jooksis. Hüpped olid alguses head, aga olin ise väga eemal omadega. Hoidsin eest liiga palju tagasi hobust. Ave filmis ja pärast vaatasin küll, et tule taveas appi, Mida ma teen seal seljas. Kui kunagi videod saan siis ehk panen ülesse ka.

Viipo, Arti ja Sinikas :)

(13.02.10)
Laupäeva hommikul olin suhteliselt kahevahel omadega. Eelmine hüppetrenn ei olnud hea mälestus ja seega täna ikka antukene muretsesin. Igatahes saime hobuse valmis. Ahjaa talli jõudsin mega hilja, sest käisin Bio olümpiaadil hommikul. Sellepärast hakkasid viimased kaks juba lõpetama kui mina tallis hobuse valmis sain.

Kea tuli võttis välisukse juures teki enda kätte, et mul lihtsam oleks. Aga paltsile me enam ei jõudnud koos Artiga. Viipo pädalik jooksis hobuse jaoks kuskilt mega äkiliselt välja ja siis oli aamen kirikus. Hobune läks täiesti totaalselt segi. Ja no nagu kiuste olin just täna ratsmed üle kaela võtnud välja minekuks. Pange kokku, paanikas hobune ja libedad ratsasaapad.
...
Eks ta siis pani galopis üle minu sõna otseses mõttes. Jala peals on suur, suur sinikas. Veerisin seal päris korralikult. Mujale ühtegi hoopi õnneks ei saanud. Lucky või jaaa! Hobune pani suunaga platsi poole, kus Kristiina ta kätte sai. Ratsmed terved. Mina enam vähem okei.
...
Edasine trenn oli kõige hullem, mida ma oma elus Artiga teinud olen. Kartis kõike. Keegi läks kaugemal majajuures lauakoormaga kuuri taha. Paanika! Keegi liigutas talliust. Paanika! Kertu ronis lumemäe otsa. Paanika! Alexandra isa tuli autoga tallijuurde. Paanika + galopis minema! See oli jube. Mingist lõdvestunud hobusest võisin ma und näha ainult. Pinges ja tippis.
Aga te kujutate ette, et ma hüppasin. Ja kujutage nüüd ette ühte super head hüppetrenni ning korrutage kümnega.

Poiss oli ideaalne! Lihtsalt super! Nii hästi pole ta elades hüpanud lihtsalt. Mega teravalt tõukas ja alla ronis ühe korra kui sammud ei klappinud. Õigemini jäi hoogu väheks. Okserist lasin ta enda idiootse vea tõttu mööda. Aga ülejäänud korrad olid fantastilised! Pärast pikk jalutus ja jäi talli täna ööseks.

(14.02.10)
Tere tulemast siia maailma pisike K.... Sõbrapäeval sai siis Oara endale pisikese lapsekese :)

Artigs tahtsin jubedalt msaatikule minna, aga ei läinud siiski. Trenn oli selline keskmine. Esimese traavi ajal kaklesime ja sellega saime oma lahkarvamused ka lõpetatud selleks trenniks. Aga midagi erilist ei olnud. Vahepeal tõmbas pingesse ennast ja üritas erinevaid objekte jõllitada, aga enamuse ajast oli selline rahulik ja keskmiselt aktiivne. Traavilatid olid muidu ilusad. Igasugu pöördeid tegime vähe, vaid töötasime ühtlase tempoga sirgetel hästi palju. Galopis Mõned korrad teeb valest jalast oma erilisi "tõsteid", mis koosnevad mega pauguga kohapealt kiirendamisest. Aga mingi hetk tõuseb ka täitsa ilusasti.

Aga päeva tipp ja võibolla isegi meie hetke tipp oli alles hiljem kuskil 3-4 ajal. Nimelt absoluutselt kõik 4 kapja sai värgitud! Esimest valget andis ta mulle esimest korda üldse, aga ka selle saime tehtud. Lihtsalt vaimustav. Jürka ütles sellekoht, et võttis aega, enne kui usaldama hakkasime üksteist, aga lõpptulemus on täitsa hää!
Nii et see on nüüd lihtsalt nii mega hea uudis, et lausa super!

He's so unique that it makes me wanna cry!

12. veebruar, reede

Hommikul vara bussijaama ja siis tallippole kõmpimist 15 minutit. Alina lasi üle, aga pole hullu. Liiga laisk tunne oli mul selleks, et viitsiksin tsirka 5 tunni jooksul vähemalt ühe hobuse ära teha. Selleasemel koristasin ruumi ära. Täitsa ilus puhas oli, siis õppisin natuge biloogiat valvasin Getterit ja lõpuks lugesin vanu Oma Hobusid, mis tallis vedelevad. Minu suurimaks õnneks tulid Ave ja Kristiina sõitma ja Mürks roomas ka hiljem kohale.

Koplis istus hobune üksi ja tegeles aktiivselt söömisega. Mina jõudsin Kaliifi juurest läbi, kes sai saia, ja siis Ego juurest läbi, kes ka sai saia ja siis alles Arti juurde, kes mossitas, sest tema oli viimane. Hobune vaatas oma ülitotaka ilmega otsa mulle, mis enamasti tähendab, et ta on solvunud, sest ma ei pööranud talle õigeagselt ja piisavalt tähelepanu. Leivanälg sai aga võitu ja komberdas vastu mulle. Kõigepealt leib suhu ja siis vaja päitsed ja jalutusnöör üle nuusutada. Päitsete peale tegi nägusid, seega ei pannud pähe. Eks vahel peab riskima ka. Komberdasime koplist välja. Uurisime siis kõik nurgad läbi, et ikka oleks ohutu tee tallini ning tundus, et hops jäi rahule. Kõik oli nii nagu alati. Võime minna.

Tallis tegi uute poolikute bokside peale nägusid. Need ei meeldi meile kohe üldse mitte. Harjad nuusutati täna väga umbuskliku näoga üle, aga lasi need enda juurde siiski. Pidevalt oli vaja üle kontrollida, mis ma seal teen ja et kas olen ikkaveel mina ja et kas on ikka need samad harjad, mis enne. Lasin siis nii umbes 10x veel üle nuusutada ja hops jäi rahule asjaga. Jalgade võtmise peale hakkas puristama nagu alati. Andis kõiki peale esimese valge. Seda jalga hobune kergitab vaid paariks sekundiks. Pole rohkem ju vajadust kõõluda kolme jala peal. Tõime varustuse, mille peale aeti kael õieli ja vaadati väga kahtlustava näiga kuhu see sadul ja muud vidinad maanduvad. Õnneks mitte selga. Võtsime veel natuke jalgu, mis ajas poisi juba närviliseks, sest kaua sa annad siis neid. Korra juba said aitab kah. Edasi tuli meie pikk saduldamise protseduur.
Alustasime sadulatekiga, mis nuustutati ja kombiti väga hoolikalt üle, enne kui kinnitati kasutuskõlblikuks ja lubati endale selga panna. Edasi oli sadula ja sadulavöö kord. Järgnes sama kontroll, ainult et natukene pikemalt. Hakkan siis selga panema ja astub kiiresti eest ära. Ei jäänud seekord kontrolliga rahule ja kordab oma uurimisretke ninaga sadulaümber üle. Alles seejärel lubatakse sadul selga. Vöö peale täna nägusid ei tee. Edasi valjad. Ma ei kujuta ette miks, aga need talle meeldivad. Laseb pea kiiresti alla ja ratsmed üle pea. Terve selle aja kui suulisi peos soojendad üritab suulisterõngaid närida, et anna juba, ma ei viitsi enam oodata. Valjad pähe ja võtan hobuse lahti. Muidugi ei saa rihmade kinnipanemise ajal paigal seista vaid on vaja jälgida, kuidas Rex Viipo peale lõriseb, sest kutsikas saab vana koera arvates parajasti liiga palju tähelepanu. Siis on veel vaja saepuruhunnikusse ninapidi nuusikma minna, seste see on lihtsalt huvitav. Lõpuks seisab kärsitult paigal ja laseb rihmad kinni panna ning läheme õue.

Õue minnes on kõik valge ja lumine. Poisile pakub asi väga huvi ja kogu ümbrus vaadatakse kael õieli järele. Jääb rahule ja järgneb rahulikult mulle platsile. Kuskilt hoida pole hobust vaja. Tuleb ise järgi kui teepeal just midagi huvitavatamt ei leia. Pingutame sadulavööd ja jalused alla + korraks veel pilk üle varustuse, et ega see pimedaga midagi nihu pole läinud. Kõik paistab okei ja algab selga minek. Jalg jalusesse ja siis on hobusel vaja kaks sammu astuda kuskil suunas. Maa on libe ja mina hobuse jalgade alla puntras. Poisil muidugi selline nägu, et mis sa totakas seal teed. Läheme uuele katsele ning seekord ka õnnelikult. Trenn võib alata!

Vot sellised pikad protseduurid eelnevad kõik trennile. Ja tegelikult suhtleme me maas omavahel tunduvalt rohkem kui ratsa.
Trenn oli muidu nii ja naa. Painete poolepealt jäin suht rahule. Traavilatti suutis ta esimese korra muidugi jälle hammustavate objektide katekooriasse liigitada. seega korraks maha, käekõrval üle ja selga tagasi. Edasi ei olnud probleeme. Traavis oli nii pikendustel kui koondustel väga hea ja elav. Sõitsin palju poolistakus jälle.
Galoppi tegin tunduvalt rohkem kui tavaliselt. Kuna ta suht ähmi täis, siis ei suutnud väga keskenduda ja seega tuli ikka päris mitu tõstet valest jalast. Muidu liikumine oli hea ja tempo muutused tulid ka täitsa hästi välja. Paar korda sõitis ennast eest ilusasti alla ilma esiotsale vajumata. Siis oli lausa ekstra hea ja mugav seljast. Lõppu natuke traavi ning maha, tekk selga ja pikema jalutus otsa. Jäi tekiga talli.

PS! Bogotal on nüüd pisike täkupoiss. Meie esimene 2010 sündinu siis :) 10.02.2010 Jama ainult sellega, et kolm nädalat enneaegne, seega iga tunni aja tagant käiakse söötmas. Jüri on juba kaks ööd tallis maganud. Aga olus on pägarik.

Ja otseloomulikult ei ole halba ilma heata. Ehk siis tallis ei leidu sadulat, mis Artile ilma pehmenduseta korralikult selga istuks. See, millega praegu käib on kõige parem variant, aga nõuab pehmendust, kuna ma pole siiski mingi 40 kg :( Täiesti jube. Oleme ahastuse äärel juba :(

Going back in time...

Veebruari pilte siis :)

*Grenada Iberia - üks parimaid...*
*Pisike Egoponi...*

*Minu väga puhas muska*

*Vahepeal õnnestub selle vennaga suhelda ka siiski*

*My other half of the heart*

*Vennad - Arti ja aasta noorem poolvend Dallas*

*Sest täpselt nii äge ta mul ongi*

*Hoiame puhtust*

* I left my hearg in those eyes...*

7-8. veebruar

Hobune taaskord puhanud kaks nädalat. Crap, crap, crap.
Aga trenni sai iseenest teha ja täitsa ilusast lausa. Õigemini alguses ta vingerdas ja pusserdas küll, sest energiat oli vaja suunata igalepoole mujale peale minu. Üle pika aja tegin korralikult poolistakut s.t pikemaid perioode, et nagu mitte pool rigni ainult vaid kuskil 3-4 ringi järjest. Saime traavis jalgade veintamise ka ilusamaks niimoodi ja tänu sellele ka ennast välja joostud. Muidugi kaasens sellega komplikatisoon nimega "ma ei taha koondada", aga sellest saime üle. Mis tohutult meeldis, oli see, et sääretele töötas nii hästi, et lihtsalt vai-mus-tav.
Galopis oli hea. Plats on üldiselt lumine, aga ülemise lühema külje peal on liivane koht. Muidu olin suht pool ringi juba kokku korjata üritanud hobust kui selle kohani jõudsime ja siis oli hobune äkki, et "mis asi SEE on". Korjas jalad kõhualla ja jõllitas selliste silmadega, et appi liiv! Sealt edasi enam pikaks ei laskundu ja väga hea oli sõtia. Muidu hea asi oli see, et tõsted tulid väga positiivselt raulikud ja ilusad. Alinx tassis meile mingi talveteki ka pärast sinna ja selle selgaajamine oli oamette ooper juba.

Kaliifi võtsin ka pärast käsile. Käisime platsil ja oli hea, hea. Tegi käekõrval ilusasti traai ja isegi üle lattide oli hea. Muidugi kui Kea kelguga mäest alla alsi kui me juba jalutasime siis hboune ehmatas ja ma sain kapjadega piki pead ja see enam nii hea ei olnud.



Järgmine päev siis hüppasime Artiga.
Soojendusest siis niipalju, et mingi jama kuskil siiski on. Aga panen hetkel segaduse arvele selle. Paari viimase trenni jooksul olen üritanud ratsmesse sõites hobuse pead natuke kõrgemale tõsta (kukal kõrgeimaks kohaks) ja vaikselt hakkab tulema. Aga kui nüüd madalamale sõita üritan teda siis hakkab jonnima või laseb minul oma suurt kolakat pead tassida. Et midagi tuleb nüüd ette võtta. Muidu oli täista ok. Ainult galopis oli ratsaniku nägu vot täpselt selline O.o !!! Ta oli niiiiiiii rahulik, et see oli ime. Nii rahulikult sõidavad normaalsed hobused. Arti puhul on nii rahulik galopp maailmaime. See oli nii vaimustav, et kui ma oleks natukene tundelisem oleksin vast nutma hakanud. Lihtsalt fantastiliselt ilus!

Hüpped oli puhas võsa. tempot oli väha, sammud olid võsa. Hobune küll üppas, aga seda tahet ei olnud kummaski meist. Ühe tõmbasime maha. Kaks korda pani elu kagelt minema ja ma pidin mingeid imevigureid tegema, et selga jääda. Ühe korra hüppas nagu kreeka e. Ehk siis nii alt kui vähegi sai ja maanuds nii lähedale kui võimalik. Mis imega ta selle puhtalt tegi on teada ainult talle. Eks me mõlemad samas põdesime liveda pärast ja eriti ei julendu tempot tõsta ka, aga jah sinna ta läks.

Pärast läksin Grenadaga ka sõitma veel. Oli muidu hea, aga peatused ja tagasitulekud olid mega rasked. Ta oli pikalt sõitmata ja siis natukene liiga energiline. Traavis saime lõpuks isegi enam vähem mõnusaks tempo.