...

Selline väike võrdlus :)
Trenni alguses ja trenni lõpu poole :)

Võistlused 17.05.09

Hommikul jõudisn umbes 9 läbi 10 talli. Jäi ainult üle hobused peale panna ja Ihastesse sõitma hakata.Harpuun ja Ikoon olid seekord ülimalt viisakad ja 10 minutiga olid mõlemad kenasti treikus.
Ihastesse jõudes ei olnud hobused veel kohal ja läksime Anniga parkuuri vaatama.
Võin ausalt öelda, et nägin oma elu madalamt 60-70 sõitu aga parkuuril polnud häda midagi. Sellist asja hea sõita.
Siis hobused maha ja boksi. Istusin ja vaatasin Kristeli soojendust. Ja tead sellel hetkel hakkas lihtsalt nii kahju...pisarad tulid silma.
Kristel oli kolmas startija. Üks rist tuli maha...mnjaa milles ma alguses kahtlesin, kuna mingi väga kahtlane latt kolksus seal maas. Aga muidu tegid väga ilusa sõidu.
Mina olin alles 23 seega jalutasime suhteliselt pikalt Ikooniga seal. Soojendus oli hea. Hobusel mõnus tempo sees jne.
Platsil ma isegi ei närveerinud. Kuidagi nii vabalt võtsin seda asja. Ehk sealt see viga tuligi. Igatahes eelviimasest lasin mööda ta. Täiesti puhtalt minu viga. Lasin hobuse liiga äärde ja andsin ratsme liiga vara ette. Ah juhtub, mis olnud see olnud ja ma tal alles kolmandat kord aseljas. Ann tegi 80 puhta sõidu Harpuuniga. TUBLID!!!
Ja tagasi tuli sealt meiega ainult üks hobune...
Ikoon jääb nüüd paariks päevaks Ihastesse proovida ja kui neile sobib siis ostetakse sinna gruppi. Nuta või silmad peast muuta seda ei saa...deem kuidas ma tahaks....



Tallis tegin Artemisele kordet ja suhtlesime temaga niisama ja siis lubasin, et never ever ei lase ma teda kuhugi grupihobuseks. Vähemalt mitte Eestisse. Mujal ma vähemalt ei tea... Tegelikult pole mul ju halli aimugi, kuidas ma seda takistada saaks...Aga tibu oli nii nii kalli kaa, kuulas mu rahulikult ära. Sõime õuepeal muru ja olime niisama lahedad.

My Dream Come True

Reede:

Käisime maastikul. Hobune oli kaks päeva puhata saanud ja mõnusalt elav. Ta ei kartnud mitte ainumastki asja. Liikus hästi, töötas tagakehaga kaasa, sõitis ratsmesse. Ühesõnaga väga, väga hea. Uudistas rõõmsalt ringi. Aga kevad on poisil peas küll. Nii kui galoppi sai oli JESS jookseme võidu. Kuulis, et Leksika taga tuleb ja siis pani ise aina kiiremini. Mis ma ikka lapse rõõmu rikun. Väga pikaks ei lasknud teda. Ühesõnaga hoidsin kontrollitavas olukorras. Pärast oli ise elavam ja tahtis joosta. Tee peal ehmatas ja hüppas põllu peale :) Kartis mingit kivi I guess. Jõudsime oma ringiga juba suht talli lähedale kui tuli tee mäest ülesse (kruusatee). Meie tagant tuli nähtavale roller kahe idioodiga... Artemis tegi sealt kiirelt vehkat. Neil kahel oli muidugi nlaja nabani: "Ou! Vaata, mida see hobune teeb!!!"
Ou vaata, mida see ratsanik sulle kohe teeb kui sa rahulikumaks ei võta. Sain poisi seisma keset mingit rohelist platsi. Ta oli jummala rahulik. Mõtles, et kui juba seal oleme võiks süüa. Siis sõitsin need rollerivennad mööda ja kui nad juba suht kaugel olid pani Artemis neiel rõõmsalt galopis järele. PAYBAC!!! See ajas küll naerma :) Edasi jalutasime umbes 700 meetrit tallini. Seal enam midagi hullu ei olnud. Ainult kui teised hobused hüüdsid tahtis sammu kiirendada.

Laupäev:

Hüppsaime. Minul oli pea laiali otsas. Ulusin Ikooni pärast seal seljas. Tahetakse Ihastesse grupikaks.
Ei suutnud üldse hobusele keskenduda. Traavis hakkasin kätega kaasa kergendama ja segasin üldse hobusel rütmi ära. Galopis oli jahukott. Kahest esimeset pani suure kaarega mööda galopis. Ei saanud üldse juhtida teda. Pani otse Ringa ja Kirsteli poole ja oleks neist arvatavasti läbi ka pannud. Tulin sisi ühe korra traavis ja edasi oli ok. Ainuke hea asi oli, et andsin väga hästi järgi talle täna. Ühesõnaga...ma ikka nutan.
Sellised "sünnipäevakingid" peaksid olema keelatud...
Ahjaa mul sünnipäev jh :):)

How stupid can I be?

Läksin teisipäeval sõitma. Mõtlesin juba ette, et oh täna teeme jälle ilma sadulata. Rahvast oli õnneks vähe. Ave ja Kristiina peale minu.
Tallis avastasin, et hobune oli sees. Esimese hooga arvasin, et keegi on sõitmas käinud, aga siis tuli välja, et ta ei käinudki väljas. Mmm...see ei tõotanud head. Läksin ikkagi sadulata.

Igatahes hoiatus: Kui Artemis on peaaegu 24 h järjest seisnud sees, siis oma elu nimel tõesti soovitan talle alguses kordet teha!!!

Mina muidugi seda ei teinud. Läksin oma vatti täis peaga kohe pärast ühte ringi jalutamist selga. Trullallaa seda energiat oli igas rakus. Hobune oli pöörane. Tema mõtted esimese sammu ajal: "Palun, PALUUUN lähme ja teeme nüüd galoppi ja jookseme ja LÄHME ruttu, ruttu!!!" Ma sattusin tõsisesse paanikasse. Elasime sammu üle. Traavis oli jube. Pani jooksuga minekut. Mina tahtsin sealt alla sadada peaaegu koheselt. Ta on pool lakast ka minema nühkinud. Kinni ei saa kusagilt hoida. Tähendab - ÜLEMINKUD. See oli kõik, mis me harjutustest tegime. Peatused, samm, traav. Õhesõnaga rahulikuks teda ei saanud aga juhitavaks küll.
Alguses mõtlesin, et ei tee galoppi aga siis tuli ikka ilgem tahtmine. Ja sa vana kui mõnusalt ja rahulikult ta jooksis. Eest tõmbas ennast küll maru kõrgeks aga eks ta ise ka nautis, et joosta lasti. Andisn viimase sirge peal talle rastme ära ja juudas, mis hooga ta minekut tegi. Mega super loom on (L). Aga ausalt poiss, vahel on tõesti tunne, et sa oled segane :)

Those who do not learn from history are doomed to repeat it

Esmaspäeval hüppasime.

Õigemini Artemis kargas ja mina olin lihtsalt lahe. Ternn oli üldiselt enam vähem. Kõik postid, mis platsil oli pidime me iseenesestmõistetavalt maha sõitma. Vähemalt oli hobuse kindel arvamus selline. Minul õnnestus neis 99% päästa (postidest ma mõtlen). See õnnetu üks pidi aga alla andma Artemise hävitamistahtele. Jobu :) Muidu ei olnud nii krampis kui eile. Aga tal on mingi kuues meel, mis ütleb, et nii täna tuleb hüppetrenn ja enne hüppamist on kindlasti vaja ennast märjaks joosta. Tahtsin natuke kergema soojenduse teha aga kus sa sellega. Hea uudis: Me õppisime pikendama. Täitsa hästi tuleb välja :) Mina olin üli ekstaasis sellest :) Raudselt panime puusse aga no nii ilusasti pole ta varem liikunud lihtsalt ja tervelt ühe piiiiiika sirge.

Halguses tegime jälle minu stiili. Ratse liiga pikk ja andsin hobusele eest liiga vara ära....tulemus? Jooksime mööda. Teine kord sama asi, aga ratsme võtsin lühemaks. Kolmandal katsel hoidsin ilusasti lõpuni teda aga natuke rohkem oleksin võinud järgi anda. Hobune tahab kaela ka sirutada. Edasi oli suht ok. Järgi andsin ka nii enam vähem...viimane (okser siis) tuli vääga ilus :)

Ikooniga hüppasin pärast parkuuri. Läks umbes 100x paremini kui Artemisega. Aga hobust ei saanud liikuma. Mõtlesin hääästi palju kätele koguaeg, et korralikult järgi annaksin ja siis hakkasin rahmeldama seal seljas. Õnneks mitte nii palju kui Artemisega.

Hmmm...pühapäev I think :)

Tegime sadulata trenni. Jõudsime nii umbes 10 min hiljem platsile kui teised. Kas pole mitte loomulik. Hobune oli suhteliselt tujukas. Eest kiskus kangeks ja blokkis mul all. Harjutusi väga teha ei saanudki. Sirgetega tegelesime. Traavis tahtis koguaeg käest ära joosta. Eriti kui lasin tal mõne pikema sirge peal tempot natuke juurde võtta. Huhh...paha jälle. Kuskilt otsast ei saanud paremaks seda asja. Ühesõnaga üleminekuid teha PALJU! Galopis kartsin tohutult, et no nüüd jookseb raudslelt minema esimeses suunas, aga suutis olla normaalne (kui see meie puhul kehtib) ja väga mõnusalt liikuda. Sadulata on mugavam galopp kui sadulaga. Tegime koridori postide vahel. Üle pika aja tegelesin jalgadega ka. On natuke paranenud aga mitte kaugele. Ma pean õnne tänama, et tal kabjad üüüli aeglaselt kasvavad. Ma ei kujuta ette, mis muidu saaks. Tegelikult kujutan aga ma ei taha sellele mõelda. Aga lõpmatuseni meil aega ei ole...

Where there's a will there's a way

Reedel sõitsime oma suures iluas maailmas, kus polnud eriti aega minuga tegeleda. Ja siis tulin paha mina ja rikkusin hobusel kõik ilusa ära.
Tähendab see paha mina sundisin poissi harjutusi tegema, selle asemel, et traavis niisama mööda platsi ringi lipata.
Hobune oli millegi pärast üli erutatud ja traavis oli peaaegu võimatu kokku võtta teda. Ja nagu sellest poleks veel küllalt. Tahtsin ta voldi peale võtta, et tempot sellega alla saada, aga Artemise jaoks need seadused ei kehti. Pani voldipeal veel hullema kiirusega edasi. Siis võtsime sammu ja tegime edasi natuke üleminekuid. No läks paremaks küll. Vähemalt ei tormanud enam.
Galopis väga, väga liiga elav. Mingil määral saime rahulikumaks samme. Ja siis kui vasakule tõstsin pani kohapealt hullu kiirusega minema. Mis sa sellise hulluga ikka teed. Mina vaikselt otsisin juba kohta, kuhu oleks pehme maanduda aga enne kurvi saime tagasi hobuse. Neli päeva puhkust on sellel loomale natuke liiga palju tundub...

Laupäeval oli hüppetrenn.
Ja seekord polnud mingeid probleeme tempo hoidmisega.
Plats on nüüd poste täis, et saaks noortele koridori teha vabahüpeteks. Artemis muidugi ei näinud ühtegi neist postidest vaid jooksis rõõmsalt neist enam vähem üle. Siis sai aru kül, et OI! siisn on positid :) Aga väga eha oli slaalomit teha. Ja hobune oli ka väge pehme eest ja hästi juhitav. Traavis koondas ilusasti. Galopis väga hea ja rahulik. Vaikeslt hakkab samme ka juba lühemaks võtma.
Hüppasime peneroli...minu kõige suurem hirm üldse. Esimesel tõmbas teisest mööda (sest nagu alati mul liiga pikad ratsmed). Selle vea parandasin ära ja teised tulid paremad. Kahel korral ei tulnud sammud välja ja siis lammutasime neid ristikesi seal. Aga ülejäänud korrad väa head ja mina ei istunud suupeale kaa :) + hüppasin Ikooniga natuke. Tünnidel jäin esimesel korral suupeale natuke aga teised korrad olid suht ok. Viimane oli ilus :) Aga hobune antuke laisavõitu, või noh mitte otseselt, aga traavis ei venita samme üldse. Aga eks me alles esimest korda sõitsime kah.

Pilte ja mõtteid

Mälestused on ühed unustamatud asjad... Mäletada võib palju...head...halba.

Meenutan seda, kuidas meie teekond algas. Ma ei teadnud hobuse väljaõpetamisest sõna otseses mõttes midagi. Täiesti puhas leht...ja ometi saime me hakkama.

Ehk oleks jäänud ära kõik need suuremad vead, millega aegajalt siiani vavea tuleb näha, ehk oleks ta kiiremini arenenud...aga mulle meeldibki nii.

Esimene pidavatki aiataha minema :) Samas on tunne, et Artemisest saab veel asja...kui ma temaga midagi nüüd tohutult põõsasse ei keera just.

Mul ei olnud aimugi, kuidas õpetada noort hobust säärte märguannetele reageerima...ja nüüd kuuletub ta selle otsekohe.

Ma mõtlesin, et annan alla kui ta õlaga sisse hakkas ronima ja ma lihtsalt ei oskand mitte midagi teha...ja nüüd pole sirgetel otse liikumine enam mittemingisugune probleem.

Ma kardsin, et ei õpeta talle elus korralikke galopitõsteid...ja nüüd tuleb see tal juba peaaegu ideaalselt välja.

Ma olin lootusetus seisundis, kui tahtisn talle õpetada rahulikult galopis liikumist ja sammude koondamist...ja nüüd laseb ta ennast ise juhtida ja minul tempot kontrollida.

Ning ma nutsin pärast meie esimest kahet hüppetrenni, kui talle suupeale jäin ja kõik võssa keerasin...ja nüüd...ta usaldas mind piisavalt palju, et ka järgmine ja järgmine trenn hüpata ja ma sain tast aru...ja ei jäänud enam suupeale ja ta hakaks liikuma minu valitud rütmi ja tempoga.

Sellel loomal on inimeste suhtes ääretult suur usaldus. Ehk saab meist koos veel asja...kuid kui kauaks on veel MEIE. Oma südant ei saa käskida...ja olenemata sellest, et ma olen juba liiga palju haiget saanud lubasin ma ka Sinul oma südame vallutada...mitte nii nagu Lateks aga siiski liiga, liiga palju...

Ja ma loodan, et neid mälestusi on meil veel palju...

A journey of a thousand miles begins with a single step

Väga, väga hea trenn.
Hobune väga hea ja elav. Töötas kaasa ja kui ratsmesse sõitsin siis ei läinud ei pingesse ega midagi vaid liikus väga mõnusate pehmete sammudega. Ühesõnaga super rahul. Koondasime traavis natuke. Mäletab väga hästi kõike :)
Hakkame omavahel juba mingit suuremat koostööd looma tundub ... tegelikult ta püüab ja püüab koguaeg kõigest väest ja muutub iga korraga paremals.
Soojenduse tegime ise. Kuna täna töötasin rohkem kui neljapäeval siis enne hüppeid oli juba niiske kaelapealt hobune.
Hüpped ekstreemselt head.
Sõitisme esimest korda parkuuri. Hobune võttis asja suhteliselt hästi vastu. Tormas natuke aga lasi siiski juhtida ennast. Täna oli tunda, et ta ise tahab minna ja tänu sellele tegi ka mulle elu natuke lihtsamaks. Enne parkuuri soojendusel tõmbas tünnidelt korra mööda aga pärast polnud mineig probleeme.
Vaikeslt mõtleme, et võiks võistlema minna väiksemat parkuuri juba.
Eks näis, mis saab. Võtama asja tasa ja targu, ega ma talt veel suuri tulemusi oota :) Selleni läheb aega ja harjutamist veel :)

Patience, my dear...patience

Neljapäeval hüppasime siis jälle.
Väga, väga ok oli.
Soojendusel üritasin suhteliselt rahulikult võtta, kuna ta läheb väga kergelt märjaks. Võhma veel vähe. Igatahes oli hea nagu viimaselajal ikka. Liikus ilusasti jne. Galopis korjas ennast kokku ka :)
Hüpped olid ülimalt head. Mööda jooksis ainult viimastest stagettidest kaks korda. Ühe korra jäi teine takistus ette ja hüppas seda. Aga väsinud oli. Kolksus palju (maha ei tulnud). Ja läks ähmi täis ning paarile üritas liiga hoogsalt peale tormata. Nüüd laseb juba väga ilusasti juhtida ennast tegelikult kuigi pööretega on probeelem. Talle meeldib rohkem sirgeid joosta ma vaatan.
Aga viimane hüpe (stagettidel) oli väga, väga ilus. Eks näis, mis me laupäeval teeme.

Reedel tegime tavalise trenni. küll natuke suurema koormusega, kuna vaikselt vaja võhma hobusele kasvatada. Traavis palju harjutusi ja kavalette, kus täna ei viitsinud jalageda töötada.
Aga eest sõitis mõnusalt kergeks ennast. Väga hea oli juhtuda.
Probleem on peatustega nüüd. Seisma jääb aga hakkab kohe taidlema ja pikalt tõmbleb, enne kui seisma jääb. Lõpu poole sai paar normaalset peatust ka teha aga natuke oli ikka vaja kuskile suunda minema hakata kohe.
Galopis juba hea ja rahulik. Ei torma ja kiirusta kuskile enam.