My Dream Come True

Reede:

Käisime maastikul. Hobune oli kaks päeva puhata saanud ja mõnusalt elav. Ta ei kartnud mitte ainumastki asja. Liikus hästi, töötas tagakehaga kaasa, sõitis ratsmesse. Ühesõnaga väga, väga hea. Uudistas rõõmsalt ringi. Aga kevad on poisil peas küll. Nii kui galoppi sai oli JESS jookseme võidu. Kuulis, et Leksika taga tuleb ja siis pani ise aina kiiremini. Mis ma ikka lapse rõõmu rikun. Väga pikaks ei lasknud teda. Ühesõnaga hoidsin kontrollitavas olukorras. Pärast oli ise elavam ja tahtis joosta. Tee peal ehmatas ja hüppas põllu peale :) Kartis mingit kivi I guess. Jõudsime oma ringiga juba suht talli lähedale kui tuli tee mäest ülesse (kruusatee). Meie tagant tuli nähtavale roller kahe idioodiga... Artemis tegi sealt kiirelt vehkat. Neil kahel oli muidugi nlaja nabani: "Ou! Vaata, mida see hobune teeb!!!"
Ou vaata, mida see ratsanik sulle kohe teeb kui sa rahulikumaks ei võta. Sain poisi seisma keset mingit rohelist platsi. Ta oli jummala rahulik. Mõtles, et kui juba seal oleme võiks süüa. Siis sõitsin need rollerivennad mööda ja kui nad juba suht kaugel olid pani Artemis neiel rõõmsalt galopis järele. PAYBAC!!! See ajas küll naerma :) Edasi jalutasime umbes 700 meetrit tallini. Seal enam midagi hullu ei olnud. Ainult kui teised hobused hüüdsid tahtis sammu kiirendada.

Laupäev:

Hüppsaime. Minul oli pea laiali otsas. Ulusin Ikooni pärast seal seljas. Tahetakse Ihastesse grupikaks.
Ei suutnud üldse hobusele keskenduda. Traavis hakkasin kätega kaasa kergendama ja segasin üldse hobusel rütmi ära. Galopis oli jahukott. Kahest esimeset pani suure kaarega mööda galopis. Ei saanud üldse juhtida teda. Pani otse Ringa ja Kirsteli poole ja oleks neist arvatavasti läbi ka pannud. Tulin sisi ühe korra traavis ja edasi oli ok. Ainuke hea asi oli, et andsin väga hästi järgi talle täna. Ühesõnaga...ma ikka nutan.
Sellised "sünnipäevakingid" peaksid olema keelatud...
Ahjaa mul sünnipäev jh :):)