Uus hobune ja kolmas võistlus Artiga

...
Tere tulemast perekonda Raiva ja väike L...
Hall oldenburgi mära koos pisikese tidrikuga.

Ja seda olen ka unustanud mainida, et meie Elton läks ära..kurb. Aga Kollane (ehk sis Rannik) tuli asemele. Saime sutsu sõbralikuma täkupoisi siis :D Aga Elton oli muhe vana.

(27. märts)
Kea tahtis Artiga ise ühe tavatrenni teha ja siis suureks üllatusesk pidin Vinnaliga minema. o_O
Poni, poni, poni!
Üldmulje oli selline keskmiselt hea. Pidevalt tuli tegevust leida talle, sest tahtis peaga vehkida ja kiirustada. Seega hästi palju volte ja mingeid muid imelikke asju. Tegime kaheksat latt keskel. Toimis säärtele täiesti normaalselt.
Päris alguses kui eest kontakti tugevamaks võtsin hakkas õmblusmasinat tegema.
Galopis oli täiesti hullumeelne. Nagu mingi turbojänku läks lihtsalt. Päris väike paanika tekkis seljas. Ühtepidi sõitsime platsil olevasse mäkke, enne kui seisma saime. Täiesti totaalselt greizy poni! Aga vaheldus oli hea.



(28. märts)
Ados võistlused. Kodus treikupeale jonnis, aga tuli peale.
Kea sõitis enne: 70 cm 4 kp. Kui võtta arvesse, et ta polnud põhimõtteliselt sõitudki enne poisiga ja Arti näitas kõlarite pärast piisavalt palju iseloomu, siis minu arvates võiksid nad mõlemad väga rahul olla (y)
Enda sõidu kallal vinguks nii et vähe pole. Teises faasis tõmbasin kaks maha (80cm, 8kp). Pidevalt oli hirm, et keeran hobuse külili, kuna plats oli suht märg. Elasime täitsa üle selle asja.
Enne starti (ja tervitust) suutis ta päris taga nurgas leida mingi nähtamatu hirmuobjekti ja jooksis üle takistuse. Tegelikult oleksin pidanud diskalfi saama. Üldiselt oli vist isegi alla keskmise tunne endal seljas.
Tagasiminnes läks treeikusse kõvasti kiiremini. Tahtis ise ka koju ära saada.
Kui võrrelda eelmise korraga, siis mingil määral ei põdenud ise seekord nii palju :)



(29.märts)
3o minutit samm-traav. Ning jah ta suutis selle ajaga kaelapealt ühelt poolt natukene niiskeks minna. Katastroofiline kui võtta, et tegelikult ei teinud ma eriti midagi temaga. Sõita oli iseenesest mugav. Hobune oli küll natukene liiga rahulik. Tahaks ikka rohkm energilisust, ausalt, ma ei viitsinud vaeva ka näha ise seljas.



Kaliifiga olen vahepeal natukene teinud midagi. viimanekord oli ta käekõrval ja isegi kordel täiesti üllatavalt normaalne. Jonnib küll kordepeal ühtepidi, aga samas ta ikka kuulab mind. Valjaste (suuliste) vastu pole ka väga suurt blocki enam. Aga suurt täkku mängib märade peale küll. Ise alles kahene aga enda arvates karm mees valmis juba.

Kollid :)

Hüppetrenn: Kristel vana kuri tassis mingisugused kiled takistustepeale, mis tähendas, et täna saab nalja.

Platsile tulle oli hobune juba sellise näoga, et ma võin ainult und näha sellest, et tema sellist asja hüppama hakkab. Igatahes tuli käekõrval suhteliselt lähedal. Purises ja korises küll mis hirmus, aga mis sa teed kui peab minema.

Ratsa natukene vahtis aegajalt neid jubedusi ja läks kohe peaaegu päris juurde. Seega sõita sai soojendust täitsa normaalselt. Tegelikult väga mõnus oli. Poiss võttis asja rahulikult ja minul oli seljas lihtsalt mugav olla. Natukene ehk oleks tahtnud energilisemaks saada sammu. Aga galopis on Arti nüüd nii rahulik, et lihtsalt mega mõnus on sõita.

Hüpped oloid tunduvalt paremad kui eelmine kord. Vähemalt ma üritasin ennast seal sadulas poolistakusse tõsta. Natukene saab ehk süüdistada sadulat, sest see on ju veel sise sõitmata. Põlved lendasid küll laiali igalopool. Jube!
Esimesest kollist jooksis Arti juba varakult mööda. Teise korraga hüppas nagu kits üle. Seljas oli täitsa keeruline :) Aga lõpuks saime mõlematest kollidest ilusti üle. Kea hüppas pärast ja neil ei olnud ka midagi viga.

Aga tundus, et poiss on endaga täitsa rahul. Järjekordne suur saavutus tema poolt siis :)


...Jama, jama! Meil ei ole pühapäevaks võib-olla autojuhti :(....

Midagi eriti head.

Tänase trenniga võib siis mega rahule jääda.
Hobune toimis üllatavalt hästi ja nagu mulle öeldi suutsin ka ise üllatavalt normaalne ja rahulik olla tal seljas. Midagi erilist palju ei teinud. Tahaks saada ta rohkem sääre eest ära astuma, aga see vajab pikemas perpektiivis tööd hetkel. Hobune töötas terve trenni minuga kaasa ja vahtis suhteliselt minimaalselt ringi. Eks ta ikka aeg-ajalt teeb oma nägusid, aga ega ta enam naljalt minema ei jookse.
Galopis on tal minuga muidugi need omad naljad. Esimene tõste oli košmaarne, aga täna tegime suhteliselt plaju neid tõsteid kokku ja ime läbi kõik õigetest jalgadest ning lõpuks ka täiesti normaalsed. Ilma igasuguste paukude ja hullumeelsusteta. Seega kui mina siidan ennast kontrollida on hobune 150% parem :)
Homme hüppame, ülehomme sõidab vast Kea.

Päikest :)

...

Pam tegi siis mingi trenn pilte. :) Esimene on Kertu tehtud (Artemis ja Iiris). Endale meeldib viimane...hobune tundub normaalne ja mingi ime läbi ei kipu mul isegi veritkaali taha trügima nagu nüüd viimati piltidelt tähele olen pannud. Veel üks asi, mis vajab nokitsemist.

There's something missing.

Ei ole aega olnud kirjutada. Poiss on reedest teisipäebani trenni saanud ja näha oli, et lõplikult tõdinenud sellest asjast.

Kui meenutada, siis reede oli alla keskmise. Kinnine ja jõuras omaette rohkem. Aga sõitisme esimest korda meie uue sadulaga, mis hobusele sobib. Lõpuks!

Laupäeva sõitis Kea. Võiks natukene norida, sest tean siiski hobust mitu kroda rohkem kui tema,
aga ei hakka oma närvide säästmiseks. Poiss kippus kohati ära vajuma ja tundust natukene liiga loid. Muidu aksepteeris ratsanikku täitsa normaalselt. Hüppeid ei näinud, läksin minema enne.

Pühapäeval sõitsin ise. Oli enam vähem. Palju, palju täisistakut sai tehtud ja mingi hetk mulle isegi meeldis, kuidas hobune toimis. Vaatasime, kuidas Hellu Laavaga küljendas ja tuli tahtmine ise kaa. Nagu me siis oskaks. Mingi kahtalse asja saime trenni lõpuks selgeks, mis on kaugel sõnast küljendama, vaid näeb lihtsalt äge välja.

Esmaspäeval oli selline nii ja naa trenn. Ratsastuse (soojenduse) poole pealt võis hobusega 99% rahul olla. Päris maksimumi ta ei andnud endast, aga mulle meeldis. Mõnusalt liikus, töötas minuga kaasa, mõtles oma peaga kui vaja oli. Selline väga normaalne Artemis ühesõnaga. Hüpped olid puhtfüüsiliselt omaega aiataga. Ma ei kujuta ette, mis ma mõtlesin, igatahes jäin enamuse ajast lihtsalt haledalt maha. Ebaõnnestunud oli see asi. 80cm okser vast oli enam vähem.

Teisipäeval (täna) oli hobune suhteliselt keskmine. Tunda oli, et ta ei viitsinud enam platsil jõlkuda. Hakkas vaikselt juba harjutusu ennetama. Liikus muidu hästi, kuigi vaepeal vajus ära esiotsale. Galopis laamendas. Tõuseb siis kui tahab, jookseb kuhu tahab ja jääb ära kui tahab. Üle pika aja võtsin steki kaasa. Natukene aitas. Eks me vaatame, mis neljapäeval saab.


Aga nüüd oleme jõudnud punkti, kus minu oskused hobusele midagi õpetada on ammendunud. Täiesti masendav. Ja poisil on sellest ühe koha peal tammumisest täiesti siiber. Samas oleks vaja sadat eri asja lihvida ja teha, aga plats on sopane ja suvel on endal palju ringirändamist. Eks näis, mis meist saama hakkab...

So I finally got insane!

Reedel oli ilm nii jube, et tekitas masenduse. Mõtlesin hommikul, et teeme täna sellise keerulisema ratsastuse, aga poole päeva pelae hakkas lausa masendav kui välja vaatasin...

(12.03.10)

Kõigepealt siis palju õnne Latele, kes sai täna ametlikult 7 aastaseks. Aasta on möödas, mil ma teda viimati isiklikult nägin. Totu on ikka veel ilusamaks muutunud ainult (A). Te ainult proovige öelda, et kalli ei ole ilus hobune...

Eestisse tagasi pöördudes...

Poiss oli märg ja šitane nagu arvata oligi. Suht kaua puhastasin tegelikult. Trenni alguses suutis ta mulle närvivapustuse tekitada. Nimelt jooksis ta väiksemagi sääre kokkupuute peale traavis minema. Phõhh mingi 7 minutit jamasime enne kui nõustus, et okei säär võib niisama ka lahe asi olla. Muidu oli edasi selline hea, hea. Saime ikka paar asja korda ka. Näiteks sunniviisiliselt täisistakut, mis tundus, et ei olnudki väga hull. Hobune vähemalt lõdvestas ennast korralikult ja mingi hetk läks asi juba üli mugavaks ära. Rahul, mis teha. Painded olid ka enam vähem olemas nendel vähestel voltidel, mis tegime. Meeldis see, et hakkame vaikselt vaikselt arenema selles suunas, et ratsmesse küsimisel ei ole enam ratset tegelikult vaja (haah mingi naljakas lause oli).

Hoopis omaette ooper oli galopp. Kui normaalsed hobused teevad galopitõsteid, siis meie teeme galoppi hüppeid selle sõna otseses mõttes. Ja meil on selline naljakas kiirusehoidja. Aeglasemaks ei lase, kiiremaks aga küll ja kui on korra kiiremaks lasknud, siis aeglasemaks enam jälle ei lase. Täitsa jube oli. Samas saime pärast pikka tõsteteotisimist isegi 3-4 tõusmise moodustist, kuigi valedest jalgadest. Oli suhteliselt märg, aga samas endaga ääretult rahul.

(13.03.10)

Hüppetrennimoodi asi ilma sadulata. Just jsut, mina otsustasin, et taha veel maha kukkuda sealt seljast. Igatahes soojendus oli meil nii hea, et kuku või pikali. Hobune oli mega normaalne ja selline kerge. Kui vinguda, siis ikka nende painete kallal, aga eks me aeg-ajalt vaikselt parandame seda asja. Mõtlesin hästi palju sellele, et kuidas oleks kõige parem ikka alla tulla sealt ilma haiget saamata. Galoppi, nagu tavaliselt ilma sadulata, põdesin üle. Hobune tõusis väga, väga ilusasti ja isegi kohapealt paar kroda. Nicee...omatud tema poolt siis. Väga kergesti juhitav ning rahulik.

Hüpete kohta ei oska ma tegelikult kommenteerida eriti. Paar korda tegin väga imelikke asju seal (tegelikult vist enamuse ajas) ning ühe korra jäin ikka täitsa maha. Mööda ei tõmmanud ühestki, aga okesril ei viitsinud ennast üle vedada ja tõmbas alla kaks korda. Kõrgemale kui 60cm ei tulnud ükski asi, sest muidu ma oleks vist väga valjusti protesteerima hakanud.

Siis tekk selga ja tegime oma naljakat tekitraavi, sest hobune nagu ei oskaks oma jalgu kuskile panna :) Kuivas enam vähem kiirelt ja sain ta isegi mõneks tunniks veel õue visata.

Pärast veel Paleega trennis. Alguses oli nii harjumatu, et lausa ahastus tuli peale, aga pikapeale sai isegi natuke aru sellest hobusest. Mingi hetk mõtlesin, et oleks siis Arti poisil ka nii mõnusad pehmed liikumised,. Ainulkt täisistak traavis pidid soolikad keerdu minema. Galoppi tõusis 2x ühte pidid valesti, aga samas liikus tempokalt ja tundus selline aktiivne. Lõppu suht pikk jalutus.

(14.03.10)

Väga, väga keskmine. Muidu hea oli see, et tegelikult ikka oleme eest kerged ja voltidel eksisteeris täna paine, aga liikus raskelt edasi ja kippus kohati impulssi ära kaotama. Kelgutajate hirmust oleme üle saanud ja nüüd toimib ka platsi ülemises servas sõitmine väga ilusasti. Tahtsin galopis jalavahetusi harjutada, aga tema ei tahtnud, seega tuli ainult puder ja kapsad sellest. Aga lõputraav väga hea ja elav.

Pärast tegin Kaliifga natuke midagi ja pätakas ajas närvi nii mustaks, et jube. Sees käekõrval okei, aga nii kui valjastega õues oleme hakkab blokkima. Ma ei kujuta ette, et kas aitaks see kui aega maha võtta ja siis täiesti otsast hakata päitsetega käima, sest samas vahiks ta ka siis märade kopli poole. Ainult see pidev peaga rapsimine vist jääks ära, mis oleks niigi juba suur, suur progress. Eks ma vast siis hakkangi ainult sees mõneks ajaks talle valjaid panema ja väljas käime praegu päitsetega nii käekõrval kui kordel.

Ma ei oska selle loomaga enam suhelda. Ta istub mulle nii totaalselt pähe, et jube. Temaga tunnen ma üle pika, pika aja, et ma vajan mingit väljaspoolset abi. Artiga tulevad lahendused mingil hetkel ikka omal jõul., aga hetkel on tunne, et Kaliif nagu ei tahakski suhelda minuga...

Running around all day..

(7. märts)

Hommikul Mellu juurde Laeva ja vaatasin kuidas ta katkise hobusega trenni tegi. Mul on mõlemast kahju. Nii Possust kui Mellust. Ehk läheb paremaks.
Siis edasi sadul autopeale ja Kobratusse ja hiljem sõitis Mellu sadulaga tagasi. Aga Rinx on uue tellinud juba, et lubati max 2 nädalaga kätte tometada. Loodame, loodame, loodame!!!

Trenn oli alguses suhteliselt mittepositiivne. Sammus hakkas juba natuke blocima ja traavis mängis kitsekest. Ühesõnaga ikka need paindekesed. Mellu pildistas natuke aega.
Siis tuli jälle meie aeg maha sammus. Lihtsalt pika ratsmega lasin tal olla omaette ja mõtlesin ja mõtlesin. Ühesõnaga hakkab iga trenn nüüd pihta Ast ja Bst. Lihtsalt muudmoodi ei saa.
Aga muidu tänu Helinale on nüüd talveperioodiks idee, mida me hakkame tegema. Asi siis selles, et sääre eest astumine (korralikult harjutusena) oli meil viimati...ammu.
Ühesõnaga tegime edasi natuke üleminekuid ja traavis neljased kavalette väikese keeramisega. Väga ilusasti tuli välja. Sai isegi pikema poole pealt need sammud kätte. Täisistakus mõtlesin, et korra proovin, aga täna oli selline pehmeme ja aktiivsem kui tavaliselt. Helina oli seal sellise hullult igatseva näoga ja lasin ta siis selga natukeseks. Et tundus, et talle isegi meeldis, kuigi jah tänu temale siis nägin need enda tehtud suuremad vead ära :) Tänx!! (Sina olid jummalast okei sela seljas, et sa nüüd midagi ei arvaks).
Esimese galopitõste paremat pidid vahetas kohe vasakuks, aga teisel tõstel jäi ilusasti paigale. Jalavahetuste ajal hakkas täna ristlema. Puhtalt minu ettevajumise tagajärjel ainult. Aga jah tegime sela natuke pikemaks laskimsit. Siis avastas hops, et keegi kelgutab ja pani minema. Vajusin ära ja leidisn maast natuke lund. TORTI SAAB!
Igatahes selga tagasi. Korra üks tõste veel + kolm fuleed ja lõputraav-samm. Lõpus oli juba täitsa hea.

Eks me nüüd näeme, mis saab. Ses suhtes, et tuleme vast Adosse võistlema (loodetavastu juba uue sadulaga) pluss siis lasen Keal vist ka ühe stardi teha temaga :)
Järgmise korrani siis :)

Hakkab jälle peale...

(5. märts)

Ühesõnaga ei taha väga kirjutada, kuna poiss oli täna üks suur block. Kõike tegi risti vastupidid sellele, mida küsisin pluss mängis lammast ja jooksis igal võimalikul ettekäändel alt minema. Kulus ligi 30 minutit, et enam vähem saada see asi ja selleks hetkeks olin ma nii tapvalt nördinud, et ie jõudnud ise enam midagi teha seal seljas. Galopis paar jalavahetust olid ilusad ja saime traavis-sammus paremale voltidel painutama ka hobuse. Vasakule oli üks suur pulk. Pärast galoppi hakkas juba lõdvestama ennast rohkem eest ja siis lõpetasin suht ruttu ära.

(6. märts)

Laupäeval oli hobune juba tunduvalt parem. Juba õues suhtles rohkem ja ei põdenud katusel ronivate meeste pärast ka eriti. Trennis võtsin kohe alguses aja maha ja esimese sammu, traavi tegime suhteliselt pika ratsme ja ilma igasuguste painutuste ja voltideta. Lihtslt vabalt liikumist ringiratast. Kui siis edasi tagant peale sõitma hakkasin tuli eest ilusti isegi ratsmesse. Patsu-patsu ja lasin jälle natuke vabalt minna. Iga korraga pikendasin seda aega kui hobust hoidsin ja lõpuks tuli hakkasime voldilaadseid asju ka tegema koos painetega. Mõlemale poole hea, kuigi platsi ülemises servas on ta ikka kange. Natuke pikendusi proovisime traavis. Meil on kaks võimalus seljas. Kui ma tunnen, et ta tagant aktiivsemalt tööle hakkab siis teeme me asju õigesti, aga mõni hetk vajub ta natukene rohkem esiotsale ja hakkab lihtsalt eest ennast pikaks venitama. Õnneks lubab ta ennast nüüd kohe tagasi kokkupoole võtta kohe kui mulle asi ei meeldi. Galoppi mõlemat pidi natukene ja hüppasime peneroli kahest ristist. Esimese korraga jäi peaaegu et seisma, aga läks üle. Edasi oli hea. Paar kroda ei klappinud sammud ja siis tõmbas kas esimese või tagumise maha. Üldiselt hea. Kuivas sees suhteliselt ruttu ära, seega sain ta tagasi õue lasta.
Pühapäeval saab jälle uut saulat proovitud. Käime Poeesia juurest läbi Melluga ja kui sobib, siis ehk tuleb mingisugune vahetusvariant kõne alla. Et nagu Poeesia niipalju alla võtnud, et sadul suht lai talle juba :)

Pildid

Annabeli käest ajasin siis pildid ära :)

Teised võistlused posiga :)

(26.02.10)
Poiss oli siis võistlushobustest ainuke, kes seepäev sõitis ja hüppasime ka mingeid jubedaid asju. Need "asjad" ei oleks nii jubedad olnud kui Rinx ei oleks mind totaalselt katastroofilisi pöördeid tegema pannud, mille eest oleme siiski tänulikud. Soojendus oli suht keeruline. Arti pidevalt vahtis ühes servas "midagi", mida seal kohe kindalsti ei olnud. Muidu oli hea. Ma viitsisin paar korraliku paindega volti ka sisse toppida sinna. Galopis vusserdas, aga samas oli hästi hea ja rahulik. Olime üksi platsil ka, seega ei olnud kedagi segamas.
Soojendushüpped olid üli head. Kus kurat ta selle enesekindluse võtab ei tea. Tulime kõiki kolme takistust veel üksikuna ka. Enamus kuni 80cm umbes jäi see kõrgus. Edasi parkuurina ja mingite ime x pööretena. Eriti julm oli rajapealt Kobratu aiala minna. Noo vabsee ei keerand esimesel katsel välja. Teise katsega jäime peaaegu, et risti takistusele aga vend läks üle nagu nuusata. Igast asendist ja igalt poolt kui vaja. Näita ainult takistust. Tekk selga ja jalutasime + ikka toppisin nautke treikusse teda.

(27.02.10)
35 minutit ratsastust. Niiiiii hea oli pika jalusega sõita. Hästi, hästi palju säärtega tööd, mis oli hea, sest galopi ajaks oli tunda, et hobune keskendub palju paremini ja eest on kontakt tunduvalt kergem. Päris pikalt sai traavis täisistakut tehtud ja natuke koondusi harjutatud. Voldid olid sellised suhteliselt keskmised. Tahame jubedalt suve, et viitsiks üldse midagi teha temaga. Tahaks kohutavalt, aga selliste ilmade ja lumega ei ole motivatsiooni hetkel. Galopis tuli väga kergelt rahulikuks ja tegime mõlemat pidi korraga ehk siis palju jalavahetusi (meie jaoks palju on juba 7x =). Ühe korra jäi ristlema ülejäänud korrad suutis nii esi- kui tagujalad korraga ära vahetada. Väga kergelt tuleb see asi meil. Siis hobune sisse, natuke treiku harjutamist (again) pluss pikk puhastus nii hobusele kui varustusele ning õhtuks Alina juurde.

(28.02.10)
Päev hakkas natuke enne seitset kui see kuradime killing toas tule põlema lajatas. Tänks mees! Igatahes pool kahekas tuli Helina sia Maxima juurde, sealt sõitsime Ihastesse treiku järele ja edasi Kobratule.
Tall uputas, kuna sula oli. Olime enne Merkat ja Kristelit kohal ning kontrollisime varustust ja asju. Lõpusk tuli suht palju rahvast kohale ning toppisime Bay ja Arti treikusse. Bay enne. Poiss tegi paraja tsirkuse seal, kuna lasime treiku ukse avasse Bailey pärast. Esiteks oli võõras treiku ja teiseks tekistas paanikat see, et sees oli juba üks hobune. Igatahes natuke jamasime ja ronis peale. Teised ka oma treikusse ja minek.
Poiss närvitses ennast offcorse märjaks. Toppisin siis boksi, puhastasin veelkord ära ja läksime parkuuri õppima. Vahepeal sai veel sada asja aetud. Igatahes suht vara läksime välja ja kõndisime seal väljas ringi. Arti karjus ja lõugas teisi, kuni leidis Ikooni :) Tundis isegi ära, et vana koplikaaslane ja sõber, kead pole piaklt näinud. Rahunes siis enam vähem maha. Teised said enne meid maneeži ning kui Palee ka ära sisse läks nind poiss üksi jäi otsustas mitte pikalt jamama hakata vaid kohe selgeks teha mulle, et see ei meeldi ning ajas püsti ennast paar korda. Värisesin ikka omajagu seal seljas. Maneežis olis enam vähem. Tormas, aga juhitavus oli olemas. Soojendushüpped head.
Platsil ei põdendu vabsee midagi. Terve parkuuri keskendus minule ja sellele, mida tegema peab. 60cm siis puhas sõit ja meie esimene rosett! Väga, väga tubli. Hilisem 80 cm nii hästi ei läinud ja esimese faasi eelviimasel ja viimasel tegime tõrke. Viimast saime siis korra veel hüpata ja läks üle küll. Samas oli siiski mu enda viga, sest eelviimsele tuli liga väike kurv, ning hüpe oleks pidanud olema paras hulumaja. Viimane tõrge tuli sellest, et ma olin eelmisest tõrlest täielikus šoksi, sets see loom poel elades tõrkunud. Ainult mööda jooksnud. Muidu esimese faasi teise tõmbas maha, kuna ronisin ette liiga vara.
Kokkuvõttes olen siiski rahul poisiga. Koju jõudes sai korraliku kühutäie kaera ja jäi heian sööma. Tekke vahetasin sada korda, kuna tagasisõites oli ka treikus märjaks läinud.
Esmaspäeval liigutab Alina.