Hüppetrenn: Kristel vana kuri tassis mingisugused kiled takistustepeale, mis tähendas, et täna saab nalja.
Platsile tulle oli hobune juba sellise näoga, et ma võin ainult und näha sellest, et tema sellist asja hüppama hakkab. Igatahes tuli käekõrval suhteliselt lähedal. Purises ja korises küll mis hirmus, aga mis sa teed kui peab minema.
Ratsa natukene vahtis aegajalt neid jubedusi ja läks kohe peaaegu päris juurde. Seega sõita sai soojendust täitsa normaalselt. Tegelikult väga mõnus oli. Poiss võttis asja rahulikult ja minul oli seljas lihtsalt mugav olla. Natukene ehk oleks tahtnud energilisemaks saada sammu. Aga galopis on Arti nüüd nii rahulik, et lihtsalt mega mõnus on sõita.
Hüpped oloid tunduvalt paremad kui eelmine kord. Vähemalt ma üritasin ennast seal sadulas poolistakusse tõsta. Natukene saab ehk süüdistada sadulat, sest see on ju veel sise sõitmata. Põlved lendasid küll laiali igalopool. Jube!
Esimesest kollist jooksis Arti juba varakult mööda. Teise korraga hüppas nagu kits üle. Seljas oli täitsa keeruline :) Aga lõpuks saime mõlematest kollidest ilusti üle. Kea hüppas pärast ja neil ei olnud ka midagi viga.
Aga tundus, et poiss on endaga täitsa rahul. Järjekordne suur saavutus tema poolt siis :)
...Jama, jama! Meil ei ole pühapäevaks võib-olla autojuhti :(....
No comments:
Post a Comment