(12.03.10)
Kõigepealt siis palju õnne Latele, kes sai täna ametlikult 7 aastaseks. Aasta on möödas, mil ma teda viimati isiklikult nägin. Totu on ikka veel ilusamaks muutunud ainult (A). Te ainult proovige öelda, et kalli ei ole ilus hobune...
Eestisse tagasi pöördudes...
Poiss oli märg ja šitane nagu arvata oligi. Suht kaua puhastasin tegelikult. Trenni alguses suutis ta mulle närvivapustuse tekitada. Nimelt jooksis ta väiksemagi sääre kokkupuute peale traavis minema. Phõhh mingi 7 minutit jamasime enne kui nõustus, et okei säär võib niisama ka lahe asi olla. Muidu oli edasi selline hea, hea. Saime ikka paar asja korda ka. Näiteks sunniviisiliselt täisistakut, mis tundus, et ei olnudki väga hull. Hobune vähemalt lõdvestas ennast korralikult ja mingi hetk läks asi juba üli mugavaks ära. Rahul, mis teha. Painded olid ka enam vähem olemas nendel vähestel voltidel, mis tegime. Meeldis see, et hakkame vaikselt vaikselt arenema selles suunas, et ratsmesse küsimisel ei ole enam ratset tegelikult vaja (haah mingi naljakas lause oli).
Hoopis omaette ooper oli galopp. Kui normaalsed hobused teevad galopitõsteid, siis meie teeme galoppi hüppeid selle sõna otseses mõttes. Ja meil on selline naljakas kiirusehoidja. Aeglasemaks ei lase, kiiremaks aga küll ja kui on korra kiiremaks lasknud, siis aeglasemaks enam jälle ei lase. Täitsa jube oli. Samas saime pärast pikka tõsteteotisimist isegi 3-4 tõusmise moodustist, kuigi valedest jalgadest. Oli suhteliselt märg, aga samas endaga ääretult rahul.
(13.03.10)
Hüppetrennimoodi asi ilma sadulata. Just jsut, mina otsustasin, et taha veel maha kukkuda sealt seljast. Igatahes soojendus oli meil nii hea, et kuku või pikali. Hobune oli mega normaalne ja selline kerge. Kui vinguda, siis ikka nende painete kallal, aga eks me aeg-ajalt vaikselt parandame seda asja. Mõtlesin hästi palju sellele, et kuidas oleks kõige parem ikka alla tulla sealt ilma haiget saamata. Galoppi, nagu tavaliselt ilma sadulata, põdesin üle. Hobune tõusis väga, väga ilusasti ja isegi kohapealt paar kroda. Nicee...omatud tema poolt siis. Väga kergesti juhitav ning rahulik.
Hüpete kohta ei oska ma tegelikult kommenteerida eriti. Paar korda tegin väga imelikke asju seal (tegelikult vist enamuse ajas) ning ühe korra jäin ikka täitsa maha. Mööda ei tõmmanud ühestki, aga okesril ei viitsinud ennast üle vedada ja tõmbas alla kaks korda. Kõrgemale kui 60cm ei tulnud ükski asi, sest muidu ma oleks vist väga valjusti protesteerima hakanud.
Siis tekk selga ja tegime oma naljakat tekitraavi, sest hobune nagu ei oskaks oma jalgu kuskile panna :) Kuivas enam vähem kiirelt ja sain ta isegi mõneks tunniks veel õue visata.
Pärast veel Paleega trennis. Alguses oli nii harjumatu, et lausa ahastus tuli peale, aga pikapeale sai isegi natuke aru sellest hobusest. Mingi hetk mõtlesin, et oleks siis Arti poisil ka nii mõnusad pehmed liikumised,. Ainulkt täisistak traavis pidid soolikad keerdu minema. Galoppi tõusis 2x ühte pidid valesti, aga samas liikus tempokalt ja tundus selline aktiivne. Lõppu suht pikk jalutus.
(14.03.10)
Väga, väga keskmine. Muidu hea oli see, et tegelikult ikka oleme eest kerged ja voltidel eksisteeris täna paine, aga liikus raskelt edasi ja kippus kohati impulssi ära kaotama. Kelgutajate hirmust oleme üle saanud ja nüüd toimib ka platsi ülemises servas sõitmine väga ilusasti. Tahtsin galopis jalavahetusi harjutada, aga tema ei tahtnud, seega tuli ainult puder ja kapsad sellest. Aga lõputraav väga hea ja elav.
Pärast tegin Kaliifga natuke midagi ja pätakas ajas närvi nii mustaks, et jube. Sees käekõrval okei, aga nii kui valjastega õues oleme hakkab blokkima. Ma ei kujuta ette, et kas aitaks see kui aega maha võtta ja siis täiesti otsast hakata päitsetega käima, sest samas vahiks ta ka siis märade kopli poole. Ainult see pidev peaga rapsimine vist jääks ära, mis oleks niigi juba suur, suur progress. Eks ma vast siis hakkangi ainult sees mõneks ajaks talle valjaid panema ja väljas käime praegu päitsetega nii käekõrval kui kordel.
Ma ei oska selle loomaga enam suhelda. Ta istub mulle nii totaalselt pähe, et jube. Temaga tunnen ma üle pika, pika aja, et ma vajan mingit väljaspoolset abi. Artiga tulevad lahendused mingil hetkel ikka omal jõul., aga hetkel on tunne, et Kaliif nagu ei tahakski suhelda minuga...
No comments:
Post a Comment