Neljapäev 25. juuni...Thank you for the time

Meie viimane trenn...
Ruunakoplis on nüüd uus sissekäik. Ilma auguta maa sees :) Poiss tuli väga ilusasti vastu mulle ja väravast välja. Ta on ikka nii nsuut juba. Aga mõtleb ikka angu väike laps. Talli juurde minnes tegime natuke traavi kah :) Varsamärad hirnusid oma koplis ja eks poiss tahtis meest mängida ja hõikas siis oma peenikese häälega vastu :) Tibukene küll...
Tallis oli rahulik. Ei näörvitesnud, ei kartnud. See on hea...lausa väga hea.
Väljas oli küll väga energiline. Ta on kaua puhanud ka. Erinevalt teistest suudab ta vähemalt oma figuuri hoida :) Aga energiat on küll üleliia. Krampis oli (mis mind ei üllatanud eriti), aga vähemalt ei olnud seda vastikut rullimist peaga. Sammus võttis suhteliselt ilusti madalama asendi. Lõdvestas ka hästi.
Ivessa varss oli enne suure hooga karjamaalt teistega kaasa jooksnud ja oma muti karjamaale maha jätnud. Jooksis siis meiega platsipeal kaasas koos teiste varssadega. Ja siis otsustas, et nii emme seisab aia taga mina nüüd tahan kah. Läks koos aiaga täpselt Artemise ninaeest. Poiss tegi sihukse näo selle peale, et esimese hooga oli ta ikka jõle naljakas. Siis hakkas muidugi tippimine pihta. Elton ka laamendas korde peal. Tahtis küll siia ja sinna joosta mul. Esimese traavi ajaks rahunes enam vähem maha, aga väga raske oli ühtlast ja rahulikku tempot hoida. Ainult jookseks kui saaks. Siis vist kaks korda (äkki oli kolm ei mäleta) üritas ennast rullida vahepeal aga tuli väga hästi välja sellest kui säärtega peale sõitsin. Pärast esimest 12 minutit oli juba märg. Palavus aitas ka kaasa asjale.
Teine samm traav olid tunduvalt paremad. Hobune lõdvestas ennast (alguses kui ratsme ära andsin siis vehkis muidugi rõõmsalt) ja ei olnud säärtele enam nii tundlik. Teise traavi ajal õnnestus tempo ka säilitada paariks ringiks. Pea ei olnud eest ka enam nagu kaelkirjakul/kraanal. Võib vist öelda, et täitsa mugav oli.
Paremale poole oli siis esimene galopp. Tõste on ikka temalik (suure pauguga ja nii kiiresti kui võimalik) aga tuli peaaegu, et koheselt rahuliku (tema puhul) tempo juurde tagasi ja väga super oli. Vot nii nii hästi pole me varemj galoppi teinud. Liikus hästi, lasi juhtuda, ei tümmanud oma suunda. Vasakule pani esimese hooga valest jalast. Seda pidid oli tempot ka raskem hoida, aga tuliu siiski lõpuks see asi väga hästi välja. Ühesõnaga SUPER!
Lõpuks tegime hästi pika jalutuse, et olime viimased, kes platsilt ära tulid.
Seda poissi jään ma igatsema. Üimalt koostöövalmis ja õpihimuline hobune. Eks ma hakkan külas käima kui aega jääb.


Ei, aga Artemis on küll nüüd sügaval südames mul (L)

The day before last...

Eelviimane sõit...

Asi algas meil juba koplis jamadega. Ei tahtnud väga kaasa tulla minuga. Värava juures oli täielik blokk aga eks seal on mingi ilge auk, millest tuli üle karata. Natuke pusimist ja siis saime välja. Seal oli paanika, et ta nüüd üksi, aga kui nägi, et Bailey on eespool ka koplist välja vingerdanud siis läks natuke rõõmsamalt juba tallipoole.
Puhastamise ajal kartis. Ära kusagilt putu, igalt poolt on paha, paha. Lõpuks saime puhtaks hobuse siiski ja siis ta juba oli väga leplik ja sõbralik ja üritas innukalt suhelda minuga. Egoistlik mina ikka lootsin, et hobune tundis ära mu :)
Läksin sadulata, mille peale Kertu küsis, kas ma ole hulluks läinud ja kavatsen enesetapu teha? No kust otsast siis?!? Varemgi ju käidud sadulata.
Selga lasi endale ilusasti. Aga oh sa issand millised need esimesed 10-15 minutit meil olid. Ma saan aru küll, et säärele peab reageerima jne ja juba õrnale survele aga noo ande andeks SEE oli küll liig. Ma sain vaevalt sääre hobusele vastu kui tema juba hirmuga liikuma hakkas ja kui julgesin veel säärt külge panna pandi traavis minema. Pole just väga ok? Aga siis nagu leidsime selle kontakti ülesse ja edasi läks säärte poolt asi juba päris ladusalt.
Kiiruse kontrollkeskus on ka vaja parandusse viia. Sellega olid jua tunduvalt suuremad raskused. Lõpus hakkas vaikselt looma aga hea ei olnud veel. Natuke aitas kui ma ise raskuse seljas tahapoole viisin ja kindlamini selga istusin. Minu kallid käed mängisid ka loomulikult täielikku siga...aga mingil määral õnnestus ikka pingest välja viia ennast ja hobusega töötada ja pööretel/voltidel ei rippunud suu küljes enam nii intensiivselt kui varem.
Bailey suutis meile muidugi rõõmsa üllatse valmistada ja ninaees galopiküljendusi harjutama hakata. Ja truu kaaslane nagu Artemis on ühines ta Bayga suurima heameelege. Mina ja Mellu polnus asjast just eriti vaimustused. Aga kõik lõppes õnnelikult ja keegi ei saanud viga.
Galopis võitlesin oma elu eest. Tegelikult siiski ainult tõstetel. Ta tõusis sellise hooga, et mina käisin rõõmsalt mitu sentimeetrit hobusest kõrgemale ja suutisn vaevu nendest lakariismetest, mis ta alles on ennast kinni hoida. Galopis muidu hea aga noo jooksis hullumeelselt kiiresti. Ma räägin, et 100% kindel galopikas oleks kui sellised võitlused veel toimukis.
Vasakule oli lammas. Nii kui platsi ülemises servas keerma hakkasime tema tõmbab ikka küljega aia poole. Artemisele on galopiküljendused sünnipärase oskusena siis kaasa antud. Aga mul tekkis hirm aiaotsas lõpetada. Rajale jõudes (umbes 50 cm enne aeda) hakkas ikka otse ka jooksma. Juuubbeeee!!!!
Pärast sees otsutas minu suur kallis ruunake Bailey ära paaritada :) Eks nad seal natukeaega miilustasid, kuni vahele jöid. BUSTED!!! Välja minnes tuli meile teepeal vastu vanamees mingi jubeda trimmeriga. Artemis tahtis talle kallale minna. Suur isane jah...eks Bailey läks ju ees ja pidid oma ruunavõimu näitma seal taga. Aga me Melluga arutasime, et see siis hobuste moodus turvaseksist...*khm* ega need kakas jobu õnnesk järglasi saa :)

Cry with the shadow of a smile.

Läksin talli.
Tean, tean, et reede alles ja ma pidin laupäeval ennast sinna vedama aga mis teha.
Alguses ei plaaninud üldse sõita.
Alina läheb poisiga võistlema. Mis see enam minu asi sinna selga ronida siis...Aga süda ei andnud rahu.
Trennikaart näitab mulle veel 3 tühja lahtrit...ja nüüd jooksis mõte katekooriliselt kokku :) Ma vaatasin rõõmsalt kolm minutit tühja pilguga ekraani.
Ühesõnaga kui Alina tuli ütlesin, et tahaks ikka ise sõita.
Poiss on karjamaal nüüd ja nii ma selle märja ja nutuse ilmaga talle järegi ronisin.
Tuli sealt ilusasti ära aga kartis üksi olemist nagu tuld. Vahtis koguseg tagasi karjamaa poole, et kas keegi teine ei tulegi.
Hmm sellega seoses. Tal kabjad tehtud. Kõik peale esimese valge, mis on alati suurim probleem olnud. Sellest ma parem ei räägi kuidas tal neid tehti. Mind ei olnud kohal ja kokkuvõttes oli hobune pikali maha saadud suure surma peale...
Tallis kuivatasime kuni teised sõitsid. Oli suht seltsiv ja ssõbralik aga iga järsemat liigutust kartis.
Proovisime Alinaga talle teist sadulat. Oli parem. Kui Alinx sadulat selga pani talle siis kartis seda paaniliselt. Pärast minuga polnud midagi eriti. Aga eks Alina oli värkimise ajal juures...
Läksin välja siis kui teised hakkasid lõpetama.
Hobune kartis. Mitte asju ega kolle. Ta kartis üksi jääda. Pööraselt kartis kohe. Mul oli tast nii, nii kahju aga trenni pidid tegema. Neljapäeval oli hüpanud ja homme tal kaa vaja hüpata.
Tegime alguses pikalt sammu. Raske oli teda tagasi hoida ja nii kui eest kontakti tugevamalt hoidsin tõmbas PEA ratsmesse aga keha oli ikka sama krampis kui mitte veel hullem. Ma lihtsalt ei oskand teda aidata. Tesied läksid ära platsilt ja olimegi üksi. Traavis oli ainuke mõte ära joosta. ükskõik kuhu ja läbi mille.
Ma tõesti nutsin seal seljas, kuna ma sain aru, et ta kardab ja ma ei oskand teda aidata. Sammus oli enam vähem okei.
Alguses mõtlesin, et galopile ei lase teda aga laps nagu ta on ta lihtsalt nii tahtis.
Enne võtsin poisi seisma ja rääkisin temaga kahekesi natuke. Rääkisin talle rahulikult ära, mis nüüd toimuma hakkab ja ta peab nende tulevate muutustega harjuma hakkama.
Ja oi mis sai kui ma tal siis rastme ära lasin. Ma isegi ei tõstnud teda ta läks hoobilt ise. Paremat pidid paar korda valest jalast.
Võtsin poolistakusse ja lasin tal ennast välja joosta. Võttis enna kurve ise kenasti hoo maha, lasi juhtuda. Aga tempo oli täielikult tema valitud. Ta jooksis selle kõik endast välja. Kogu selle hirmu ja kõik need halvad mälestused. Ja mina nutsin terve galopi ajal endast samad tunded välja.
Ja pärast oli mul all teine hobune. Siis ma tundsin, et minu vana ja kallis Artemis on jälle siin.
Jalutasime tallis käekõrval ja ta ei jäänud kahte sammu ka maha.
Jätsin ta kuivama ja palusin Helinal ja Gretlinil hiljem tagsi karjamaale viia.

Aga need esimesed hetked seal platsil kui ma veel seljas ei olnud ja need silmad jäävad kummitama. Ta kartis lihtsalt nii kohutavalt palju nagu ta elus pole kartnud...

The new Winds

Käisin nädalavahetusel tallist läbi korraks. Jüril polnud aega ja ei saanudki poisil kapju ära teha.
Ära minnes korra läksin karjamaalt läbi. Ta nüüd 24/7 väljas ja jooksuruumi meeletult. Ühesõnaga natuke suhtlesime seal.
Tee ääres vaatasin veel Kobratut. Peaaegu kaks aastat tagasi tulin ma siia esimest korda...
Ma jään neid mälestusi, inimesi ja hobuseid igatsema...
Laupäeval siis...