The day before last...

Eelviimane sõit...

Asi algas meil juba koplis jamadega. Ei tahtnud väga kaasa tulla minuga. Värava juures oli täielik blokk aga eks seal on mingi ilge auk, millest tuli üle karata. Natuke pusimist ja siis saime välja. Seal oli paanika, et ta nüüd üksi, aga kui nägi, et Bailey on eespool ka koplist välja vingerdanud siis läks natuke rõõmsamalt juba tallipoole.
Puhastamise ajal kartis. Ära kusagilt putu, igalt poolt on paha, paha. Lõpuks saime puhtaks hobuse siiski ja siis ta juba oli väga leplik ja sõbralik ja üritas innukalt suhelda minuga. Egoistlik mina ikka lootsin, et hobune tundis ära mu :)
Läksin sadulata, mille peale Kertu küsis, kas ma ole hulluks läinud ja kavatsen enesetapu teha? No kust otsast siis?!? Varemgi ju käidud sadulata.
Selga lasi endale ilusasti. Aga oh sa issand millised need esimesed 10-15 minutit meil olid. Ma saan aru küll, et säärele peab reageerima jne ja juba õrnale survele aga noo ande andeks SEE oli küll liig. Ma sain vaevalt sääre hobusele vastu kui tema juba hirmuga liikuma hakkas ja kui julgesin veel säärt külge panna pandi traavis minema. Pole just väga ok? Aga siis nagu leidsime selle kontakti ülesse ja edasi läks säärte poolt asi juba päris ladusalt.
Kiiruse kontrollkeskus on ka vaja parandusse viia. Sellega olid jua tunduvalt suuremad raskused. Lõpus hakkas vaikselt looma aga hea ei olnud veel. Natuke aitas kui ma ise raskuse seljas tahapoole viisin ja kindlamini selga istusin. Minu kallid käed mängisid ka loomulikult täielikku siga...aga mingil määral õnnestus ikka pingest välja viia ennast ja hobusega töötada ja pööretel/voltidel ei rippunud suu küljes enam nii intensiivselt kui varem.
Bailey suutis meile muidugi rõõmsa üllatse valmistada ja ninaees galopiküljendusi harjutama hakata. Ja truu kaaslane nagu Artemis on ühines ta Bayga suurima heameelege. Mina ja Mellu polnus asjast just eriti vaimustused. Aga kõik lõppes õnnelikult ja keegi ei saanud viga.
Galopis võitlesin oma elu eest. Tegelikult siiski ainult tõstetel. Ta tõusis sellise hooga, et mina käisin rõõmsalt mitu sentimeetrit hobusest kõrgemale ja suutisn vaevu nendest lakariismetest, mis ta alles on ennast kinni hoida. Galopis muidu hea aga noo jooksis hullumeelselt kiiresti. Ma räägin, et 100% kindel galopikas oleks kui sellised võitlused veel toimukis.
Vasakule oli lammas. Nii kui platsi ülemises servas keerma hakkasime tema tõmbab ikka küljega aia poole. Artemisele on galopiküljendused sünnipärase oskusena siis kaasa antud. Aga mul tekkis hirm aiaotsas lõpetada. Rajale jõudes (umbes 50 cm enne aeda) hakkas ikka otse ka jooksma. Juuubbeeee!!!!
Pärast sees otsutas minu suur kallis ruunake Bailey ära paaritada :) Eks nad seal natukeaega miilustasid, kuni vahele jöid. BUSTED!!! Välja minnes tuli meile teepeal vastu vanamees mingi jubeda trimmeriga. Artemis tahtis talle kallale minna. Suur isane jah...eks Bailey läks ju ees ja pidid oma ruunavõimu näitma seal taga. Aga me Melluga arutasime, et see siis hobuste moodus turvaseksist...*khm* ega need kakas jobu õnnesk järglasi saa :)