My horses are my friends, not my slaves.

I dropped a tear in the ocean. The day you find it is the day I will stop missing you.

Soojendus oli üle ootuste liiga hea. Võtsin kergelt aja maha ja proovisin eest nii pehmeks võtta kui suutsin. Hobune muutus kohe palju aktiivsemaks ja kergemaks. Teda oli tohtult kerge keerata ja juhtida. Ta lihtsalt töötas kaasa iga rakuga oma kehas. Täiesti fantastiline.
Hüppamine oli natukene nigelam. Eest olen lihtsalt liiga karm temaga. Süsteemi teine tuli päris mitu korda alla, aga mõne üksiku tegime puhtalt. Ja esimesed katsed tõusval kolmikul tundusid ka päris normaalsed. Jäime 95cm piiridesse omadega, aga nüüd tuleb aeg maha võtta ja endaga tegeleda seni, kuni veel saame. Lihtsalt julmalt tööd teha hüppeistakuga!

Karjamaale minnes mängisime niisama ja vend jooksis leivatüki pärast järel nagu väike kutsikas. Tal on vaja aeg-ajalt mängida ja vabalt võtta...

Homme näeme veel ratsastusega vaeva...



Ja ootame, ootame, ootame...

This is it?!?

(27.mai)

Poiss oli üle ootuste hea. Soojenduse ajal tegi paar paremat kepsutamist, sest ei meeldinud meile need postid platsi servas. Paar korda võttis ikka päris tõsiselt kätte ja jooksis alt minema. Aga suurema osa ajast sai isegi tööd tehtud natukene.Hüppamine läks iseenesest väga hästi. Soojendusel kerge, aga esimest korda parkuuri sõites ronis paar korda päris alla ja kuna ei arvestanud ise siis tõmbas maha. Seedisime seda asja natukene ja teist korda tuli puhtalt. Kuskil 90cm oli vast. Võistlustel oleme siis Pamiga koos 90-100. Aga väga rahule võis jääda hobusega. Stiil on paranenud ja jalad tõusevad ka paremini.


(28.mai)

Kergema trenni tegime. Vast kuskil 45 minutit kokku. Ma olen laisaks muutunud ei viitsi temaga mingeid suuremaid asju teha. Painutustega natuke tegelesime, aga seda oli ka vähe siiski. Õppisime seisust galoptõsted ära selle trenniga. Väga hea oli. Sai kohe aru, mida küsisin ja üldse pidas ennast väga viisakalt üleval.
Õhtul käisin veel korra vaatamas teda.


(29.mai)

Võistlused. Soojendus hea. Kiiruskontroll olemas ja hobune väga mõnusalt elav. Hüpped ka kõik head. Korra ainutl tegi sammu alla.
Parkuur läks iseenesest mitte nii hästi. Kolm tõmbasime alla. Ma ei saanud üldse tagasi teda. Väga jube. Nendele kolmele, mis maha tulid, tegi sammu alla ja segasin kehaga liiga palju, et päästa oleks saanud. Ükserid tulid samas väga kenasti õige koha pealt.
Tempo ja minu keha on suureks probleemiks. Ei meeldi talle seal üksi olla. Mida kiiremini läbi seda parem.


(30.mai)

Öö otsa mõtlesin, et mis ikkagi saama hakkab...
Ma ju tahaks, et ta saaks endale uue kodu ja kõike, aga nüüd, kui see on nii nii lähedal, ma kardan. Või vist isegi ei karda, vaid ei taha. Arti on mulle praegu liga kallis.

Unustasin eile kaelarihma panna ja tulime nööriga sisse, sest ma ei jõudndu tallist läbi. Ukerdasin oma kingadega seal karjamaal. Poiss töllerdas väga normaalselt kaasa.
Trenn oli raske. Ma olin ise ikka liiga liimsit lahti seal seljas. Üldiselt töötas, aga kui iga asja üksikuna vaadata, siis ei olnud see nii hea midagi. Pidevalt vajus tempo ära ja sirgetel liikudes oli väga slaalomilaadne see asi.
Proovisime pikendada traavis ja sellega jäin enam vähem rahule tegelikult.
Galopis jalavahetused ei tulund eriti välja. Vahetas tagumised paarisammuse viivitusega.

Eks näis, mis nüüd saama hakkab...


On hetki, mida võime korrata...
Ja on kordi, millest mööda tormata...
Ei hooli,
Neist ei hooli...
Mälestusi täis on atmosfäär...
Vaatan häid, kuid halbu ma ei näe...
Ei hooli,
Neist ei hooli...

Miks see ei üllata :)

..Esimesed sõnad, mis Päivi hobuse kohta ütles "Laps alles..."
Ma ei saanud muud kui pidin lihtsalt naerma :)

Aga asi oli siis nii, et kella viie ajal pidid Sven ja Päivi Luunajst tulema hakkama ja pool kuus läksime hobustega platsile (Artemis, Anka, Adelante, Pilk, Iiris, Igle).

Soojendasime alguses ise ja Päivi sõitis kõigiga ükshaavl. Nagu välja tuli tahab endale gruppi seekord ned vist. Kahte väiksemat ja ühte suurt.
Esimesena võttis Iirise ja Artemis teisena kohe.
Poiss oli trenni algusest juba jubedalt omas mullis. Mul oli väga raske töötada. Aga üllatas see, et kui Soomlane selga läks, siis kannusesse suhtus ääretult normaalselt. Päivi võttis steki pigem appi. Eks poiss ikka jonnis parajalt. Päivi tegi temaga siis galoppi ka erinevalt teistest. Ütles kohe ära, et laps alles...toores veel, aga viiese kohta pole midagi halba. Talle liikumine meeldis ja pidavat päris hea hobune tulema.
Pärast ise sõites oli hobune tunduvalt parem. Artile võiks tihedamini mõni selline selga saada. Töötas korrektselt traavis isegi tagakehaga, mida trenni alguses kasutas ääretult vähe. Galopis tundsin üle pikka aja lihtsalt mega võimast tööd tal tagakehast. Ma võiks ise ka teda rohkem niimoodi sõita kui oskaks. Igatahes lausa väga super oli seljas (y)
Pärast viisime täkud Ringa maja kürvale karjamaale. Kaliif, Kalipso korraga käekõrval. Kaliif on totaalselt jobukakust täkuhakatis! Ma lausa ootan seda aega, millal Jüri nad ära ruunab.
Ükspäev ma veel lõpetan haiglas Pätaka tõttu!

Homme proovime Artemisega midagi natukene hüpata ja laupäeval on kodus võistlused. Katrin saab oma E load ka tehtud ja siis lähme vast koos Ihastesse ka 13. juunil :)
Soovige edu meile siis :)

Jälle Mellu juures :)

Tuli kõne ja mina lendasin :D Igatahes Mel rääkis, et Fanfaar Jr on tõbine, mõtlesin, et vaataks kui hull tal see asi on.
Mellu võttis Possu sisse ja ma tahtisn Fani korraks käekõrvale võtta. Sellest ei tulnud suurt midagi välja, sest ta keeldus minusuguse hernehormutise ligilaskmisest. Lõpuks kuskilt Fanta tagant vaatasin ja esimene vasak on natukene paistes. Enne veel Melluga vaatasime, et ta lonkab ka seda jalga traavis.
Kui asi hullemaks ei lähe, siis kutsuvad Jüri tulles (ta Poolas) Tiidu. Kui läheb hullemaks, siis kutsub Mel varem. Igatahes Mellu arvates paremaks läinud, sest varem ta ei liikunud üldse. Nüüd juba traavib ka ikka natukene ja tegeleb söömisega isegi.

Treeneri amet hakkas täna meeldima, sest Mel ei karjunudki mu peale. Tegelikult maast tundub see hobune täiesti normaalne ja arenenud loom. Kui pärast tänast hobune väga võsas on siis ma enam ei tule sulle trenne andma xD Aga minu arvates on nad mõlemad siiski mega tublid. Sadul ei sobi Mellule (just Mellule mitte Possule!) muidu üldse. Jääb natukene väikseks. Iga kord ma vaatan, et ei ole õlg-puus-kand korralikult, aga eks ma saan aru. Minu suur tagument on selles sadulas veel hullem xD
Aga ilma martingalita sundisin sõitma neid ja natukene oli pea kõrgemal lõpupoole. Galopis kaotas hobune jalgu alt ära. Mina ütleks, et asi areneb iga korraga neil. Jätka samas vaimus!

Lõpuks ma enam muud ei suutnud teha kui hullumeelset mööda põldu joosta ja salliga vehkida, et putukaid maha raputada. Lõpuks ma põgenesin Mellu autosse.
Tagasitee oli palju kiirem. Peksin autoaknaid (sääsed) ja avastasime, et laes (autol) on heinakõrs...kust sinna sai ei tea :D'


Homsest siis niipalju, et Rinx helistas, et Sven ütles, et kella 5 ajal tulevad Soomlased, et siis peab Arti välja ajama, et vaatavad hobust. Tuleb heal juhul natukene varem koolist uttu tõmmata. VIIMANE PÄEV!!! Siis ainult 3 eksamit jäänud (1 üleminek, 2 riiki) ja vsjoo selleks aastaks!

Kordetrenn

(22. mai)

Idee poolest pidid osad õhtupoole hüppama. Sellest ei tulnud aga midagi välja.

Kuskil kuue ajal umbes tõin poiss sisse, sääskede eest varju. Tallis sai veel enam vähem elatud. Ruumis ja õues oli täiesti kohutav.
Poiss jäi kokkuvõttes suhteliselt pikaks ajaks sisse. Kuskil poole 9 ajal võtsin kordele ta. Siis sai juba õues ka rahus oldud.
Ei hakanud mingit hullumaja talle selga ajama. Käisime lihtsalt päitsetega.
Kui ma nüüd võrdlen teda sellega, kuidas me alguses kordel käitusime, siis on tegemist hoopis teise hobusega. Mitte ühtegi kitsehüpet, ega galopikimamis ringi. Seis-samm-traav-galopp käsklused tulevad sekundipealt. Ideaalne võiks öelda selle kohta vist.
Ta käitus nagu mingi näidis sellest, kuidas üks hobune peaks kordel käituma. Mine ja hakka või lastele õpetama seda asja :) Isegi see kui noored kõrvakoplis möllu tegid jättis poisis täesti külmaks. Traavis - sammus sai hobuse väge kergelt samme isegi venitama.

Nüüd on siis tulnud aeg, kui ma tõesti ütlen, et meie oleme lõplikult suureks kasvanud. Hobune ei ole tegelikult ju väga muutnud. Mina olen, sest sellesk, et tema hirme ja hullumeelsushooge mõista ning parandada pidin eelkõige muutma enda käitumsit. Minu tehtud töö tulemus ja tagajärjed tulevad alles välja uue omaniku juures, keda poiss veel hetkel ootab...

...

Päris mitme päeva kokkuvõtted tulevad...

(17. mai)
Alguses Artemisega sõitma. Ei mäleta väga, aga selline tavaline ikka.
Grenadaga tegin ka 35 minutti trenni. Täna oli kuidagi ebamugav ja selline mitte hea. Galopis kihutas palju, palju.

(19. mai)
Artemisega tegime sada erinevat asja trennis läbi. Varustus seljas provisin ilma ratsmeteta natukene töötada (nöör ümber kaela). Keharaskusega tulime enam vähem toime, aga natukene vingerdas ikka. Vaja teiste juurde minna...arusaadav :) Edasi sõitsin tavaliselt edasi ja hobune ei töötand üldse kaasa minuga. Eest pidevalt jampsis ja kontakt meie vahel oli peaaegu olematu. Galopis saime niipalju tööle, et oli nõus paar kiiremat lõiku tegema.
Pärast varustus ära ja alguses proovisime päitsete ja nööriga hakkama saada. Korra ka galopitõste. Kontroll olemas ja korras. Pärast ainult nööriga. Ilma sadulata oli raskem kehaga mõjutada, aga ilusale ringile sai ta ära suunatud. Midagigi positiivset.

Ja kõik 4 kapja saime värgitud. Esimene valge korde abil siiski. Ühes tagumises on üks jube vastik mõra, aga hakkab välja kasvama.

(20. mai)
Hüppetrenn. Soojenduse poolepealt ei olnud ikka rahul. Veateade sai nüüd selgeks. Olen paremale ületöötanud temaga, sest sirgetel kippub vaikselt praemale painet hoidma. Tegelesime sellega päris pikalt ja tuli avastus, et vasakule ei taha voltidel ka väga painutada. Saime hakkama siiski.
Hüppamine oli isegi hea. 60-90cm, mis tegelikult polnud talle raske. Soojendust hüppas ilusasti. Parkuuris natukene segasin teda. Esimese korraga tegin ühele liiga väikese pöörde ja ei riskinud lasta teda niimoodi hüppama, seega läksime teisele katsele ja valgel aial ei arvestanud kõrgusega (sest see tavaliselt madalam). Pärast tulime valget aeda ja kohe kobratu aeda väikese pöördega järgi ja korjas oma jalad väga korrektselt kõhualla. Üldiselt tundub, et kolistamise komme hakkab võõranduma. Ehk saame martingali vajadusest ka millalgi lahti.

Plaan on siis selline, et 29. mai on kodus vüistlused ja 13. juuni tahaks Ihastesse jõuda. Hetkel veel siis vast 80-90.

(21. mai)
Sadulata, sest mõtlesin, et olen ise antukene parem seal seljas niimoodi. Hobune ikka kõvasti normaalsem kui kaks viimast päeva. Töötas igalt poolt kaasa ja käitus korralikult. Harjutasime sõimalikult palju sirgetel liikumist, et saaks ta sirgeks. Alguses nägi asi slaalomi moodi välja, aga lõpuks olid juba täitsa sirgliinid olemas meie liikumistes. Mülemat pidid painutasime ennast ja vasakule ikka kangem, aga juba toimib. Galopis jonnisime jalgadega, aga samas liikus väga kergelt ja mõnusalt. Ja isegi painded saime mõlemale poole kätte. Jalutasime kaua, sest mõlemad olime täitsa märjad :D

We Could Be Heros Just For One Day

(15. mai)
Ilm oli nii ilus ja soe, et läksime Artiga maastikule - mitte sinna, kus me tavaliselt käime, aga sinna, kus ma Lateksiga käisin - Arti sai lõpuks suurte poiste mängumaale. Fantastiline oli! Hobusel kõrvad ees ja silm säras. Kõikidest jubedustest (nagu keset teed töötav traktor) läks ilm suurema hullumajata mööda. Teepeal leidsime ülaseid, mis meile ei meeldinud väga ja sõprussuhted lehmaga ei õnnestunud ka kõige paremini.
Vahepeal jõudsime metsavahele ja hobune läks väga elevile kui sealt lagendikule keerasime. Natuke galoppi sai proovitud aga enamasti tegin küngastevahel traavi. Jalutasime teises otsas natukene ja hakkasime tagasi keerama.
Kui uuesti galoppi tõstsin, siis Artemis lihtsalt läks. Hetkeks ma tõesti kartsin teda, sest kontroll puudus täielikult. Vahemaa, mille enne läbisime umbes minuti kahega läks nüüd umbes 10 sekundiga. Aga tegelikult oli ta lihtsalt fantastiline. Tunne oli selline, et just siin ja praegu ma jätsingi need 17 aastat seljataha. Just selega, kellega ma kõige, kõige, kõige rohkem tahanksin hetkel koos olla. Kui me sammu jäime, siis kõik kehaosad värisesid, aga tunne oli ületamatu! Tagasiteel vahepeale natukene lõdvestavat traavi ja pikalt sammu. Kokku olime ainult 45 minutit.
Ja Arti sai ära rohelisele karjamaale! Võtab nüüd arvatavasti natukene juurde jälle :)

Teise trenni Grenadaga. Eest tundus vahepeal, et sõidan betoonseinaga. Mingi hetk saime selle asja klappima omavahel ja siis oli asi tunduvalt parem juba. Seljas natukene keeruline, kuna liikumised on ikka megalt Artemise omadest erinevad. Galopis oli tunne, et lendan sajas eri suunas ringi. Nõrganärvilistel ei olnud soovitav vaadata :) Sammus tegime paar ilusat esiotsapööret. Arvestades seda, et märadega ma tegelikult sõita ei oska, oli hea.


(16. mai - Palju Õnne Mulle!)

Et siis ametlikul 18!!!
Arti oli leidnud kõige suurema takjapõõsa ja oma tuka sinna julmalt sisse toppinud. Ägenš!
Tegime hüppetrenni. Soojendus hea, aga seismised on meil ikka katastroofilised veel. Sõitsime suhteliselt igavalt suurt ringi, sest ma olin laisk seljas. Natukene märga asja tuli ka taevast alla.
Hüppasime esimest korda kolmest õsteemi (ühe fuleedeste vahedega). Teisel jäi vahe natukene lühikeseks ja me ei tahtnud eriti iga kord ära mahtuda sinna. Aga hobune oli iseenesest hea. Jube raske on samme sättida, sest kui esimene ei õnnestu, siis ei tule midagi välja. Aga tulime toime. Jalutasime pärast pikalt, sest poiss oli ikka mega märg.

Teise trenni jälle Grenadaga. Täna oli superlux sõita. Hobune tagant üliaktiivne ja eest sada korda pehmem kui eile. Igasugu kahtalseid voldilaadseid asju tegime ja mega hea oli. Traavis koondab nagu nii hösti, et ise ka ei usu. Peaaegu kohapeal liigub kui vaja. Seljas on pikkade sammude puhul ebamugav suhteliselt, aga kui koondada, siis hea.
Galopis väsisin suht ruttu ära, sest ikka raske hoida ennast seal. Ja noo Rinxil sõitis katus ära siis :) Igatahes hüppasime...haah hea nali :D Esimene kord oli nii koomiline, et ma tahtsin alla tulla juba mitte vabatahtlikult. Mitte midagi ei saanud aru, mis toimus, aga hobune läks mingi mega kiirete sammudega ja siis hakkas maailm keerlema :D Ei kukkunud, vedas!
Ülejäänud korrad olid hüpped hobusel ikka samasugused, aga no ma ei tea mis ime see oli, mille tõttu ma suutsin seal seljas järgi anda ja isegi kaasa minna ja peale takistust selga jääda. Hõõõhhh...jube, jube.
Jalutasime ka suht pikalt ja ta jäi Gaiale seltsiks sisse. Prhh...jube hüpe ikka, aga ei kurdaks :)

Kali käis näitusel :)

(12. mai)

Kella kuue paiku hakkasime kaheseid näitama. Enne jõudsin Kaliifia saba ära pesta ja jalad ka. Keha tegin mräja harjaga üle lihtsalt. Kali suutis nii lammas olla, et mul tuli masendus peale. Ta ei suuda seista ühe koha peal, ilma et midagi närida saaks. Ja enamasti olen see midagi just mina. Väga jube. Muidu käekõrval liikudes oli selline enam vähem. Eks me näe...

Artemisega sai suht hilja trenni. Plaanis oli hüpata, aga plats oli täis koridori, seega hüppasimegi seda süsteemi, mis noortele seal mõeldud oli. Kertu kommenteeris mu täisistakut traavis ja tegelikult ma ei saanud üldse aru, mis ta tahtis. Soojendusest jäingi vist galopiga kõig rohkem rahule, sest liikus mega hästi.
Hüppamine oli juba midagi paremuse poole. Mul oli vähemalt aega mõelda enne takistust ja siis järgi anda. Paar korda oli isegi midagi suhteliselt ilusat. Lõpuks oli okser 85cm ja sellest saime ka paar korda ikka puhtalt üle. Korra ei klappinud sammud üldse, aga kuna ta mööda ei saanud joosta ja tõrkuja pole, siis üritas ja latt lendas. Ja otseloomulikult pidi ta okserist ka edasi üle lendama kolinaga. Päris jube hakkas. Jäime mõlemad terveks. Teravust on vähe.

(13. mai)

Hommikul vara, vara talli. Toimus suurpuhastus ja otselomulikult jäid Kallasted ja muu rahvas hiljaks. Miks see ei üllata? Kali sa kenasti ära ka pletitud. Mõõtudest siis niipalju, et Kaliifist tuleb suur looma. Kaheselt siis: 164-190-20,5. Ja ta kasvab veel hea kolm aastat. Lausa jube. Arti on hetkel kuskil 168-170 vahel.
Mõõta lasi ilusasti ja siis esitlema pidin teisena. Ja kaheks minutiks jätsin täku sisse valjastega. No ei üllata enam üldse. Brandy valjaste põserihm katki. Kurat! Helikiirusel leidsin mignid sobivate suulistega valjad (Dallase omad) ja eluga pähe ning õue.
Platsile jõudes maandus laudjale mingi putukas, nii et vend pani rõõmsa laksuga tagant ülesse. ilus algus või jaa? Paigal seismine oli katastroof. Ainult tõmbles ja lollitas. Ja tegi mind sitaseks. Samm traav otse joostes enam vähem, kolmanurka ei pidanud tegema.
Üks ring traavis koridoris ja hüppama. Natukene põrkas täitsa ilusasti ja täitsa kürgeid, aga siis viskas blocki ette ja ei enam. Lõpetasime ära ja siis seisis väga kenasti kohtunike ees. Väsinud.
Aga vähemalt Kallastele meeldis hobune. Jalad on kõige nõrgem koht (pikk sõrgats) aga üldmule 8 punkti. Ütleme, et võib rahul olla. Muidugi soovitas, et kui sproti, siis kooli. Hüpata võib, aga ütles, et ega ta üle 110 (heal juhil 120) parkuure ei sõidaks, aga liikumistelt oleks koolisõitu hea teha. Prhh..appi...no mida veel. Belfastile öeldi sama, et me siis Gretliniga hakkame kahe aasta pärast nalja tegema :) Aga jaa käitumine oli Kalil alla arevstust. Korra suutis jooksuaias mulle esijalaga peaaegu kõhtu virutada :(

Artiga pärast sõitma. Tegelikult põgenesin see Kallaste eest, sest ta enne küsis Arhippose järglaste kohta.
Hobune trenni alguses nihverdis, aga mingi hetk oli juba vääga hea sõita. Kõik postid olid ka paltsilt läinud. Galopis üritasin kokku võtta ja no mega hea lihtsalt. Selline kerge, aga samas liikumine oli olemas ja kõik :)

(14. mai)
Väga edukas tallijõudmine, sest see kuradi bussijuht oli umbvenelane. Aga Gretsi emal on cabriolett...wowwtš,

Artiga siis esimesena. Hüppasime. Parkuuri. Ja täiesti aksepteeritavalt isegi.
Soojenduses ikka hea. Meil on uus probleem, mida hakkame lahendama. Nimelt peatuste ajal me ei püsi ratsmes no vabsee üldse. Pea läheb kohe kuskile lakke. Alustasime sellega, et sammus poolepeatusi korralikult, sest juba siis tahab üle ratsme ronida. Selle saime lõpusk juba peaaegu toimima.
Hüppamise poolepealt rahul. Hobusega rohkem kui endaga. Soojenduseks 4x kobratu aeda kaheksana + 1x juurde, sest natukene nihverdas.
Esimene parkuur oli hea. Kitsal aial ainult ei saanud aru, mia poiss teeb. Mõtles angu tükk aega, et kas minna mööda või mitte. Lõpuks saime ikka üle. Süsteemil ka natukene kahtlev.
Teine kord kobratu aed kuskil peaaegu 90 cm. Sõitis ka puhtalt, aga natukene laisalt.
Tulime siis aeda üksikuna ka ja paar kroda ikka kolistas, aga viimane oli täitsa ilus. Natuke kauem pean poolistakus püsima. Hakkan liiga ennetama seda maandumishetke. Arvatavasti sellepärast, et siis lihtsam pöördeid teha kui ta kiiremini kokku saan. Samas aga segan kehaga niipalju ära, et ta ei jua tagujalgu üle vedada. Aga ei kurda. Parem kui viimased korrad.

Kaliga 10 minutit päitsetega kordel. Nagu teine hobune. Varsamärad siblisid karjamaal ja tema ei teinud väljagi. Kes ruunas mu täku vahepeal ära ah?

Pärast kohe Bailey 20 minutit kordel. Tema oli ka surem nihveris kui Kali. Sabaga on ikka suht pahasti, aga ei sega sõitmist tal ega midagi.

Vaatasin veel Gretsi ja Hellu trenni. Laavaga on nagu on. Loodame, aga ei tea :(

Special...

(8. mai)
Laupäeval hüppetrenn. Oli parem kui eelmine kord, aga ma ei oska enam. Vist ei taha ka enam. Igatahes soojendusel esimesel jäin kohe rõõmsalt maha, ülejäänud olid aksepteeritavad. Parkuuris esimene kord tuli 2 mahaajamist, aga muidu oli rahuldav. Martingal aitab mind lihtalt tohutult palju. Ma ei oskagi ilma enam. Hobune ei jooksnud eest ära ega midagi.
Teisel korral läks parkuur nihu. Tõmbas kitsast aiast mööda ja tegi sada muud imevigurit, sest ma olin nii totaalselt lahti seal seljas, et lausa jube. Ratsastuse poolepealt oli hobune super.

Toppisime vabahüppekoridori püsti ära ja kahestega harjutama. Kaliif võttis asja väga stoilise rahuga. Galopis oli temal aega küll ja takistuse madaldamine saadi ka väga kiiresti selgeks. Lõpuks tulid ikka puhtad hüpped ka. Kuni 90-95cm oli vist umbes.
Elistra koraldas paraja hullumaja ja lõhkus platsil kahest kohast aia ära pluss jooksis korra ka varsamärade karjamaale. Hullumeelne, aga see on Akra järglane siiski. Eks Egolane oli kunagi samasugune segane. Ikka Ego ees ja mina kõhuli järel :) Kea hakkab veel vaeva nägema selle poniga.

Õhtul Melluga koju ja hommikul tagasi.

(9. mai)
Õppisin Ado võistluste kergema skeemi ära ja tegime poisiga trennis midagi natukene teistsugust. Koridor oli ikka platsil seega sai igasuguste lintide vahel tuerdatud.
Alguses sõitisn traavis läbi kogu skeemi ja suutisn avastada, et tähed on küll ajaga meelest läinud. Polnud hullu, tuletasime meelde. Kogu aja oli hobune väga mõnus ja kergelt juhitav. Liikus aktiivselt tagakehaga ja oli üldse igatpidi hea. Üritasime Merkale ja Helinale ka skeemi õpetada, mis jäi pooleli, sest teised hakkasid galopitama. Siis visati nad väikese ringi pealt välja ja sõitsin 2x skeemi läbi.
Esimene kord oli Arti lihtsalt nii fantastiliselt hea. Peatustel pani isegi jalad ilusasti kõrvuti ja voltidel oli väga 5+ paine. Sirgete kallal ma ikka norin, sest teda on raske hoida, aga saame hakkama. Galoppi tõusis täpselt õigest kohast ja täpselt õigest jalast ja tagasi tuli täiesti ideaalselt. Ei mingit üle kätte jooksmist ega vastu punnimist. Teisel korral jäi just enne galopiosa traktorit vahtima ja siis me kaklesime seal ikka tõsiselt palju. Seega ei olnud teine kord enam hea. Aga kokkuvõttes olin ma poisiga nii ülimalt rahul, et rohkem rahul annab olla.

Edasi Kaliif sisse ja esitlemine. Täna oli väga hea. Seismisega natukene on komplikatsioone, aga selga ei roninud ja liikus väga normaalselt käekõrval.

Väike puhuks ja Iiris kordele. Sammu võtmisega tekkisid raskused, aga toimis normaalselt. Tema välja ja Adelante kordele. Parem kui Iiris. Iga edasiajava hääle või liigutuse peale vaatas peaga sisse, mis oli antukene naljakalt imelik, sest pole seliist asja varem ühegi hobuse puhul tähendanud. Tema ka õue tagasi kohe.

Õhtupoole tegime veel 6 kahesel kabjad ka ära. Kaliif jonnis tagumistega antukene, aga sai korda. Ehel tegime esimesed ära, aga tagumisi võttesd oleksin jalaga saanud. Elistra oli tubli. Belfast, Erk ja Eepika ka normaalsed.

(10. mai)
Melluga Laevas kaasas. Andsin trenni talle, mis koosnes sellest, et ma olin vastik irisev hunnik keset platsi, kes koguaeg vingus mingi asja kallal. Kuidas keegi üldse mind välja kannatab? Igatahes Possu on väga väga tubliks ära läinu. Mel pani mu pärast natukeseks selga ja no andke andeks mina ei saa aru, mida ta vingub. Hobune toimib väga hästi, kuigi natukene tahab ehk eest ära joosta, aga see on konrtollitav :) Hüppamine on võrreldes eelmise korraga väga kõvasti arenendud. Seekord oli hobusel hüppefaas ka olemas. Muidugi mina olin sellel alal äperids nagu viimaselajal komberks.
Pärast läksin Fanta selga ja ajas 5 aastat tagasi. Väga huvitav kogemus. Kui kedagi huvitab, siis Mellu blogis need imearmsad videod, kuidas Liis üritab mära traavile saada. Fun! Nii hea on vanu aegu meelde tuletada xD

11. mai peaks Katrin poissi liigutama ja siis 12. hüppame.
16. oleme Hobunurmes võistlemas ja peame minu sünnipäeva ja loodame, et ma ei tee seal selajs midagi katastroofilist.

Painutusharjutused :)

Talli jõudsin nii vara, et Kaliif esimesena sisse ja päitsetega kordele kuskil 20 minutiks.
Hobune oli tõsiselt hea. Mõlemat pidi aktsepteeris kordet ja kordepiitsa, mis tähendas, et volt oli ümmargune ja mingit sisse-välja vingerdamsit ei toimunud. Paar galopiringi ta eputamiseks muidugi tegi, aga need oli ka enam vähem ilma suurema tirimiseta. Startimisetel korra üritas käest tõmmata.
Häälega proovisime edasi "ajamsit" ja tagasi tulemsit. Sai väga hästi aru. Varsti lõpetame kordepiitsaga jantimise ära temaga. Tema on siis oma talvekarvast lõplikult loobunud. Ilus sile poiss. Millalgi saab lakk lõigatud ja kabjad tehtud nädalavahetusel.

Artemis oli suutnud täielikuks porikäkerdiseks deformeerda pluss siis veel see jama, et ta ajab ikka veel karva. Ma ei kujuta ette palju tal seda veel on.
Saime omale siis nüüd rinnarihm-martingali. Hakkan hetkel ratsasust ka sellega sõitma, eks näis, millal me jälle ilma hakkama saame.
Aksepteeris ilusasti. Ei olnud mingit probleemi.
Tuleb tunnistada, et tegelikult ei olnud mul mingisugust ideed, mida ma teha tahan temaga edasi, aga kohe alguses tuli mõttevälgatus, et tegeleks nüüd mingi aeg külgliikumistega, millega mul endal kogemuse pole. Hea kombinatsioon või jaa. Alustasin lihtsa sise(välis)painde hoidmisega sammus ühte pidi ja kohe edasi traavis samapidi. Kordasin mõlemale poole päris mitu korda. Sammus oli mõlemale poole väga hea. Traavis paremale võttis kohe ilusasti küsimise peale painde, vasakule aga oli natukene raskem, kuid saime hakkama. Edasi tegelesin taguotsa rajapoole lükkamisega (travers, renvers...kurat seda teab kumb see niipidi oli), et saaksime vaikselt liikuda kolmes jäljes sõitmise poole. Alguses oli katekooriliselt vastu, aga natukene saime seda tagumist poolt liikuma ka väljapoole. Mis mulle tõsiselt meeldis, et ta suutis terve harjutuste sooritamise aja liikuda mõnusalt keskmiselt koondatult. Ei tormand eest minema ja ei vajunud ära.
Tegin veel otsa suhteliselt pika sammuga traavi, et lõdvestaks ennast natukene ja mõned lühikese vahega kavaletiread (kuskil 8 latti).
Edasi traav galopp üleminekud. Väga ilus. Hobune keskendus mõnusalt, kuigi paar korda tõusime valest jalast. Oli tunda, et ta on väga "alerted" (no ei tule see sõna eesti keeles hetkel) minu märguannete suhtes, sest vahepeal tuli kokkupõrgete vältimiseks suhteliselt äkitselt trajektoori muuta. Lõppu poolistakus galoppi koos väikeste kiiremate sammudega.
Lõputraavi ajal hobune ikka veel ülienergiline. Võhma jätkub.

Lõpuks kordetasin veel Damaskuse Kristelile ära. Hobune kartis KÕIKE! Poole trennist tegelesime traavilt sammu võtmisega, teise poole galopilt traavile võtmisega. Lõpuks saime siiski hakkama.

Uri Toomase pilte :)

Sain siis Toomas Uri pildid ka võistlustest kätte nüüd :) Esimene, teine, kolmas on täitsa hästi välja kukkunud. Mellu!! Kui sa ei ole veel pitl saanud siis anna mulle märku siia!

Minu poisid

Käisime sadulata jõlkumas. Tegelikult oli nii nii hea. Hobune liikus terve trenni läbi selja nii pehmelt, et mul polnud mittemingisugust probleemi selajs püsimisega. Hea!
Igatpidi sai tööle teda. Ainult kavalettidel muutus vahepeal laisaks ja hakkas lohisema. Aga peale sõites saime täitsa normaalseks.
Pöörasime ilma ratsmeta ja tuleb välja ja galopis ka tuleb välja. Arti oli nii koostöövalmis, et super. Vasakule jonnis tõstete ajal oma jalaga, aga samas kui saime õige jala, siis oli super. Seljas oli jälle tunda, et impulss on olemas. Oi ta võiks tihedamini nii hea olla.

Kaliifiga harjutasime näitusteks. Oli kah midagi. Tegelikult ronis ta megalt selga ja vahtis kogu aeg mujale. Viimane seismine oli ilus. Tegelikult ega ta välimikul ka väga viga ei ole, aga midagi mega ilusast sealt ei leia.
Kuna Merka ei tulnud, siis Eepikaga käisin ka. Palju koostöövalmim oli kui Pätakas. Aga laisk. Kristiina ajas paar kroda tagant, et liiguks. Seismised olid väga ilusad ja head (Y)

I see things different wehn I look trough Your eyes..

(30.04.10)
Poiss ei suutnud trenni jooksul ise ka otsustada, mida ta siis kokkuvõttes tahab.
Kuna ta kohe alguses hakkas eest vastu punnima, siis esimese poole trennist tegelesime nii sammus kui traavis säärte ja keharaskusega keeramisele. Abivahendina ratse, mida kasutasin "survena" vastu kaela. Kuna eest kontakti polnud, siis oli see surve asemel lihtsalt puudutus. Alguses tekitas märadekoplipoolne nurk väiksemat sorti probleeme, aga samas püsis ta väga ilusasti sirgetel säärtevahel ja pööras ka keset sirget ära kui vaja. Reageerimine tuli pisikeste hilinemistega, mis tähendas, et pidin märguannet pööramiseks kordama. Ülspilt oli rahuldav.
Uuesti eest kontakti võttes oli tunduvalt parem ja tuli ilusasti ratsmele järgi. Saie liikumised ka väga kergeks ja lahtiseks.
Hakkasin mõtlema, et võiks kunagi suvepoole temaga mõne kergema (ABC) skeemi ära õppida. Kõige suremaks nõrkuseks oleks siis galopp. Viimaselajal tegin galopitõsteid sammust ja seega muutub ta alati selliseks ärevaks. Samas on olnud tähelepanekud, et kui ma temaga pikendad ja ta siis hakkab ise galoppi pakkuma on tõste kerge, pehme ja rahulik. Tegime siis ainult traavist tõsteid pluss lisasin juurde galopi-traavi üleminekud. Just sellel eesmärgil, et galopist tagasi võttes annaks teda kiirelt ja kergelt saada rahulikule traavile. Esimesed üleminekud ei olnud head, aga lõpuks oli tunda et see rahmeldav oleks, mis peale galoppi vahepeal eksisteeris on minimaalne. Seega tuleb selle harjutusega tegeleda.
Teine eesmärk selle harjutuse juures oli see, et kui ta parkuuris ära vajub, siis pean ma mega vaeva nägema, et teda kokku võtta ja uuesti tõsta. Kui me aga selle kohese rahulikkuse peale galoppi saavutame, siis ehk annab vältida neid "veninud vorsti" samme.

Jätsin poisi sisse ja tulin Kaliifia kordele. Alguses tõin kogemata Coconuti...Ups! See oli suht mark (A)
Aga Kaliifiga olime päitsetega ja peaga vehkimine oli tänu sellele peaaegu olematu. Mõlemat pidi jäin hobusega rahule, kuigi tegi aegajalt paar kiiremat galopiringi vahele. Liikus ilusasti ei vajunud sisse ja aksepteeris kordet täiesti normaalselt. Kokku tegime umbes 35-40 minutit, mis on tegelikult suht kaua.

(1.05.10)
Artemisega hüppetren, mis oli kõike muud kui hea. Soojendus oli masendavalt üksluine. Oleks tahtnud midagi teha, aga ei olnud seda tahtmist seljas. Galopp oli selles suhtes ainuke hea asi, sest ta tõesti täätas väga, väga aktiivselt kaasa.
Sõitsime 2x parkuuri läbi, millest mõlemad kiorrad ma jäin jubedalt maha ja olin üldse lahtine.
Hobusele läheb minu oskamatuse pärast teda parkuuri ajal kokku võtta ( viskab pea lakke ja ma ei oska vabsee midagi teha selle puhul) martingal peale hyppetrennide ajaks. Ehk aitab meid natukenegi. Poisi kiituseks peab ütlema, et tehniline pool alates tukest kuni maandumiseni oli hea.

Kaliifile esimest korda vabahüppeid. Kordet natukene ette ja valjastega oli nagu oli. Vehib peaga. Ei saanudki õieti aru kas teda ajab rohkem närvi delta või suulised.
Koridori ei põdenud ja hüppas küll. Korra tõmbas platsipeale lahti ennast, aga andis korralikult kätte erinevalt Belfastist, kes tegi niisama nalja ja Elistrast, kes kask korda talli jooksis.
Hüpped olid keskmised. Muidu käitus hästi.