Idee poolest pidid osad õhtupoole hüppama. Sellest ei tulnud aga midagi välja.
Kuskil kuue ajal umbes tõin poiss sisse, sääskede eest varju. Tallis sai veel enam vähem elatud. Ruumis ja õues oli täiesti kohutav.
Poiss jäi kokkuvõttes suhteliselt pikaks ajaks sisse. Kuskil poole 9 ajal võtsin kordele ta. Siis sai juba õues ka rahus oldud.
Ei hakanud mingit hullumaja talle selga ajama. Käisime lihtsalt päitsetega.
Kui ma nüüd võrdlen teda sellega, kuidas me alguses kordel käitusime, siis on tegemist hoopis teise hobusega. Mitte ühtegi kitsehüpet, ega galopikimamis ringi. Seis-samm-traav-galopp käsklused tulevad sekundipealt. Ideaalne võiks öelda selle kohta vist.
Ta käitus nagu mingi näidis sellest, kuidas üks hobune peaks kordel käituma. Mine ja hakka või lastele õpetama seda asja :) Isegi see kui noored kõrvakoplis möllu tegid jättis poisis täesti külmaks. Traavis - sammus sai hobuse väge kergelt samme isegi venitama.
Nüüd on siis tulnud aeg, kui ma tõesti ütlen, et meie oleme lõplikult suureks kasvanud. Hobune ei ole tegelikult ju väga muutnud. Mina olen, sest sellesk, et tema hirme ja hullumeelsushooge mõista ning parandada pidin eelkõige muutma enda käitumsit. Minu tehtud töö tulemus ja tagajärjed tulevad alles välja uue omaniku juures, keda poiss veel hetkel ootab...
Ma olen sellest ajast saadik, kui Albatross kuskil 3,5-4 aastane oli, arvanud, et nüüd ta on suureks kasvanud. Iga järgmine aasta olen aga pidanud tunnistama, et ma eksisin. :D
ReplyDeleteNüüd on ta 6... eks näis, mis ma järgmine aasta arvan.
Me muidugi ei pruugi suureks saamise all päris samu asju mõelda, aga noh.. ei saa kunagi ette teada, kui suureks hobune "kasvada" võib (ja ma ei räägi turjakõrgusest :P). Ta võib sind veel üllatada.
Üllatab ta mind veel nagunii, aga ma tohutult loodan, et oleme oma käitumisprobleemidest üle saanud.
ReplyDeletetubli loomake :)
ReplyDeleteEks ta ikka on jah :)
ReplyDelete