Filmist Loojangule vastu...

Kuidas nõnda lihtsalt keerad selja.

Sellele, kes sinule on truu.

Sellele, kes sinuta ei oska.

Ja kes ei taha olla keegi muu.

Kuidas nõnda lihtsalt, lihtsalt lähed.

Ta on ju sinu enda kätetöö.

Ta ei taha palju, tahab vähe.

Ta tahab sooja kui on külm ja öö.

Ta ei taha palju, tahab vähe.

Ta tahab olla sõber lõpuni.

Ja sina nõnda lihtsalt, lihtsalt lähed.

Ja ise ka ei tea, miks teed vist nii.

Kuidas nõnda lihtsalt keerad selja.

Kõigele, mis iial hoidnud sind.

Kas pole aeg, et vahetada pooled.

Algul sina mind, siis mina sind.

Tead ju küll, et kõik need veidrad lelud.

Mis meelitavad eemale sind tast.

On peagi tolm ja igavesel elul.

On oma väike saladuste kast.

Kui lähed nüüd siis enne sa ei peatu.

Kui kelle on teinud oma karmi töö.

Siis otsida võid jalutuks või peatuks.

Siis saabub pimedus ja saabub öö.

Kuidas nõnda lihtsalt keerad selja.

Sellele, kes sinule on truu.

Sellele, kes sinuta ei oska.

Ja kes ei taha olla keegi muu.

Jaan Tätte

Ma olen täielik idioot...

Ma ise ka ei usu kui loll ja nõme inimene ma ikka olen :S



Algas kõik esmaspäeval kui hobune oli SUPER!!! Ühesõnaga painutas ja lõdvestas ja ah lihtsalt nii hea oli. Pidevalt tuletasin endale meelde, et ma teda suust ei näpiks nii palju ja oh ma ei tea. Nii super lihtsalt. Ma ei tea kust see tuli. Ma lihtsalt mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin ja siis proovisn kogu selle mõtlemise sõidu sisse ka panna ja toimis! Saate aru ma ei oska kirjeldada seda tunnet, millega ma trenni lõpetasin. Ta oli nii üli hea ja mõnus ja pehme ja kõike. Voldid oli ümmargused, traav oli ühtalne, painded oli parajad, taguots töötas ja ei vajunud ära kuskile poole. Ja kõige, kõige parem oli, et me peaaegu, PEAAEGU saime koondama galopis. Ta oli niiiiii üli mõnus ja rahulik, et hakka või nutma lausa. Ma mõtlesin, et kui poiss oleks koguaeg selline siis ma sulaks öra lihtsalt :) Peki on ka maha sõitnud enam vähem.

Teisipäeval puhkas ja kolmapäeval tegime kordet sedelga ja külgratsmetega. Väga hea oli. Ise nägin ka siis hobuse liikumist. Mulle nii meeldis, kuidas ta tagakehaga töötas. Hästi elavalt ja kindlalt. Nagu appi!!! Ma ei taha, et ma nüüd jälle asja võssa keeraks.

Ja ma ikka tegin seda :S Neljapäeval pidime hüppama. Ja kõik oli nii paha. Ma lihtsalt segasin teda nii palju. Ta oli eest kange ja toetas kätele. Ei tulnud kontaktile järele ei lõdvestamisel, ega siis kui ratsest lühendasin. Paremale säärele töötas totaalselst vastu (loe: mina töötasin säärega hobusele vastu tegelikult). Painded oli peaaegu olematud. Ma olin lõpuks nii lootusetus olukorras, et võtsin hobuse sammu ja mõtlesin, et ei. Aitab, ma enam ei suuda. Ja siinkohal ma tõesti tänan Ringat, et ta sellel hetkel olemas oli. Lasi mul sammus alguses rohkem töötada panietega. Esimene asi, et ei viinud pööretel, voltidel välimist säärt tahapoole ja hobune ei saanudki painutada ennast, kuna mina lammas ei andnud korrektset märguannet. Kohe kui selle paika sai oli sammus okei. Traavis sama asi. Aga seal vajusin ülakehaga natuke ette ja tõmbasin õlad krampi. No mida see hobune siis peaks veel tegema kui mingi tainas tal seljas nagu puupakk istub. Huhh kaua nägime vaeva aga asja sai (minust). Hobune paranes ka tunduvalt, aga ega tema polnud ju süüdi minu vigades.

Riskisime peale kaalumist ikka hüpata natuke. Jaa tõmbas 2x stagettidest mööda. Jäi klaase vahtima talli juures ja ma lihtsalt LASIN ta oma lambamõistusega mööda. Teiselt poolt tulles oli 5+. Kui uuesti talli poole tulime läks iluasasti üle. Ma olen koba lihtsalt. Parkuuri ajal pingutas Artemis endast viimase välja, et mind välja päästa. Õnnestus isegi. Ainult suurel ristil (keskelt oma 70-80 cm) oli raskusi, kuna ta ise hüppas esimest korda. Kitsas ja kõrge=hobune kokku. Ja mina ikka lasen tal tempoga minna. Kammooon nooh :s Kolmandal katsel ikka koondasin ja siis läks iluasti üle.
Teist korda oli parkuur parem kuna tegime vahepeal natuke sammu ja ma ise suutisn mõelda, et mida ma üldse teen seal seljas. Kast oli kõige parem üldse, kuna ma tundsin kuidas poiss lendas ja väga hästi klappisid sammud. Muidu oli taaskordne tõestus kui sitasti ma ikka alt välja tulen. Hobune päästis 110% välja. Valge aiaga okseril jäi ise kudagi istuma ja siis kukkus tagajalgadega latti sisse.
Päeva positiivne asi: andis ise VABATAHTLIKULT musta esimest jalga :)

Praegu on tunne, et ma ei taha. Kõik oli nii võimatult hea ja siis selline langus. Nüüd ma jälle mõtlen ja mõtlen. Asi on siiski minus. Hobune on lihtaslt nii võimatult tubli, et lihtsalt jubeee.

Aga mõtlemine on ikkagi kasulik. Mulle hakkasid tohutult meeldima J. Tätte laulu sõnad

Kas pole aeg, et vahetada pooled.

Algul sina mind, siis mina sind.

See on kuidagi nii meielik. Algul õpetasin mina Artemist...ja nüüd õpetab Artemis mind. Samas aga õpime me kogu selle aja teineteiselt. Ma lihtsalt mõtlen, et ma ei oska enam ilma temata. See kõik on nii raske...

My perfect boy

Võtan asja jälle kokku siis :)



Ühseõnaga vahepeal on jubeee palju tööd tehtud hobusega. See nädal siis kokku 4 trenni + esmaspäeval korde või kui viitsin siis ronin selga kah talle. Jalg sai korda ja kohe pidid tulema uus jama. Tähendab tagumisel mõlemal valgel prei algmed. Õnneks saime vara jaole ja rohud/kreemid asjad ruttu peale. Kuna ma olen selline paanitseja siis panin esimesele valgele ka igaks juhuks. Vaatab kuidas reedeks on. Esmasp saab uuesti kreemitatud, aga teisip jääb vahele, kuna ei jõua talli ja siis kolmapäeval korde ma arvan siis saab jälle keermi. Ühesõnaga midagi kerget kuna neljapäeval hüppab uuesti :)

Ratsastuse poole pealt olen hobusega enam kui rahul. Oleme edukalt üle saanud ratsme taha ronimisest ja kui ta seda siiski trenni ajal teha üritab siis saab kohe välja sõita sealt. Paremale on painded paranenud suure eduga. Harjutasime pande vaheldust (or whatever ma ei oska kirjeldada seda). Ühseõnaga pöördeid parem, vasak, parem, vasak. Alguses tõstis nina enne painde poole vahetamist ikka kõrgele korraks aga täna (pühapäeval) oli juba väga hea. Tempoga pole meil kah enam probleeme. Pole enam pikendusi teinud, kuna ei hakka hobuse pead trennis saja eri asjaga koormama. Kui ma painetega nüüd järgmine nädal 100% rahule jään siis pärast võistlusi võtame asja käsile.

Ahjaa kolmandal läheme Hobunurmele siis. Kristel sõidab kah. Reedel siis hüppasime mõlemad. Hobune oli 5+. Tempo hea, põrkab nagu konn ja ei kolista. Väikestest ei viitsi enam jalgu üle vedada ja korra tuli 50/60 lattaed maha. Esimest kroda hüppsaime siis suurt koledat kasti kah (80/85 koos latiga). Mina pabistasin üle aga no hobune oli üli mega tubli ja super lihtsalt. Ilusasti lendas üle sealt. Parkuuris kah hea. Kristel ütles, et tema jaoks liiga jõuline, aga neil läks ka täitsa hästi.

Vahepeal siis oli ratsastus. Võtsin natuke rahulikumalt, kuna hobune oli öösel tallis sees ja siis üli energiat täis. Aga rahule jäin ikkagi. Niipalju selle kohta, et paremast jalast saime nüüd üle. Ma olen Artiga nii ahrjunud, et kasutan tõstmiseks mõlemat jalga ja siis sellepärast ta paremael oligi nihverdis. Kui tõstan ainult välimise jalaga ja seest toetan õrnalt siis läheb väga ilusasti õigest jalast. Taaskorde tõestus, et asi on puhtalt minus, kuna tema oskab kõike ikka mega hästi.

Täna siis hüppasime uuesti. No täitsa lõpp loom on. Kastist saime kah väga iliusasti üle taaskord. Põrkab nii et vähe pole ja lendab nagu reaktiivlennuk. Tõusval okseril jäin suupeale, kuna no üldse ei tabanud tõuget ära. Õigemini mina oleks pool sammu veel teinud ja kuna Artemis tuleb alt hüper häsiti välja (mida minu kohta ei saa öelda) siis oletasin, et tuleb veel üks samm. Aga lendas kaugelt. Õnneks midagi väga hullu ei olnud ja hobune päästis olukorral. Kastil siis oli meie esimene 100 kah ära :) Artemise jaoks oleks võinud 20 centi veel otsa panna aga mulle vast mitte veel.

*Artemis ja emme (Deli ja Kristiina)*

Friendship ...

Kuidas nõnda lihtsalt keerad selja

sellele, kes sinule on truu.

Sellele, kes sinuta ei oska

ja kes ei taha olla keegi muu.

Jaan Tätte

Ma ei hakka kõiki trenne ükshaaval kirjeldama. Tuleks liiga pikk postitus.

Vahepeal tegime ikka ratsastust rohkem aga sai siis natukene hüppamist ka proovitud. Nüüd oleme otsapidid seal, kus tahaksingi hetkel olla. Tähendab siis seda, et sain siis hobuselt need mõnusad ja pehmed liikumised ka kätte. Lihtsalt nii mõnus oli kui ta üks hetk trennis otsustas, et davai hakkame nüüd korralikult vaeva nägema. Aga siit tuli esimene tähelepanek, nimelt ta on kõvasti parem kui platsil on peale tema vaid 1-2 hobust või kui ta on täiesti üksi. Siis on hobuse tähelepanu 100% minul ja koostöö sujub palju paremini. Varem tekitas üksiolek rohkem probleeme, aga nüüd tunudb, et peab rohkem nii sõitma hakkama. Samas suudan mina ka rohkem Artemisele keskenduda kui meid on vähem. Muidu tuleb jälgida, et pisikesed oma ponidega ette ei jääks (meie neile ette ei sõidaks, kuna nemad siiski alles teevad algust õppimisega) ja kelle juurest tohib lähedalt mööduda, kelle juurest mitte.

Hakkasime nüüd rohkem ratsmesse ka sõitma, kuna hobune töötab rohkem ja ei tõmbu enam pingesse. Probleem seisneb asja juures selles, et iga kord kui säärtega peale hakkan sõitma teeb alguses paar "õmblusmasina" sammu ja alles siis hakkab pehmelt liikuma. Aitas see kui tegime palju üleminekuid ja lõpuks oli täitsa rahuldav juba. Sealt edasi tulid korralikud painded voltidel, pööretel ja ka sirgel joostes (sisepaine). Viimast hakkasime alles õppima ja polnud mingit probleemi. Säär hoidis seest hobuse iluasti rajal. Ja kui välimise sääre vastu panin keeras ilusasti ära. Tubli!

Galopp on ka paranenud selle vähese ajaga. Tõsted näevad iga korraga rohkem tõstete moodi välja. Tagumisi jalgu enam ei kergita, aga stardib kohapealt küll nagu püssikuul. Vahepeal saab tempot ka kontrollida. See ongi nüüd järgmine etapp. Kõvasti on kaasa aidanud see, et ma enne mõtlen kõik enda jaoks valmis ja pärast iga tõstet mõtlen üle, mis läks valesti ja mida peaks parandama. Paremast jalast on väga rakse tõusmine Aretmisele. Tõmbab ennast sekund enne tõstet tugevalt vasakule ratsmele. Viimane kord tuli enne ilusat tõstet 5 ebaõnnestunud katset. See eest sai pärast 2x väga ilusasti ka tõustud. Jalavahetused ka head. Järgmisel korral hakkamegi rohkem vasakule paindeid harjutama, et see asi ka ladusamalt läheks.

Hüpped on nii ja naa. Hobune on väga okei aga ise olen liimist lahti. Lattaial (50cm) lasin hobusel natuke liiga vabalt joosta ja siis tuli sealt ainult üks karglemine. Hüppas küll, aga ega need väga ilusad ei olnud ja käed peaksin ise ka ettepoole viima. Väike takistus küll, aga suurematel hakkan suupeale jääma. Okseril läks asi juba paremini (2x hüppasime 60cm). Viimasel tuli hobune kokku ka kenasti ja siis tuli täitsa tõsiseltvõetav põrge juba.

Pühapäeva hommikul sain kurva uudise kui hobuse sisse tõin ja puhastama hakkasin. Oli esimese vasaku jala kabjapiirde juuest ennast katki teinud. Verd enam ei jooksnud aga haav oli (minu jaoks) suhteliselt suur. Selga ei hakanud minema, tegin kergelt kordet. Ringa pani enne mingit asja peale (ma ausalt ei näinud, mis see oli) ja pärast pesin veega ära ka korralikult haava. Hullu ei olnud midagi, aga soopelae veel ei läinud (hakkan edaspidi hobust 2,5 km tagant tooma) vaid jäi koos Pilguga vanasse koplisse.

Teiste hobustega oli siis ka põgus kokkupuude. Reliifi viisin soopeale (tegelikult seal ei ole otseslt soo aga me nimetame seda nii). Hobune oli väga pinges, elav ja närviline. Käekürval keksis koguaeg. Lõpetasime siiski rahulikult selle teekonna. Kaliifi nägin siis jälle seal. Jube suur pikakoivaline on :) Ja Kasimiriga (Oara selle aastane varss - 8 kuune) jalutasime tallivahel esimest korda (päitsed ja korde). Väga super tubli oli ja täista hästi võttis vastu selle uue asja.

Turning point

Tänase päevaga võib küll rahul olla juba.

Toomist ei hakka kirjeldama, kuna see oli sarnane eilsele :) Aga teepal talli mängisime natuke. Mäluprobleeme hobusel küll ei ole. Natuke kiireks läks ja sabast ei saanudki kõiki takjaid välja enne õue minekut.

Igaks juhuks jalutasin enne platsil ühe ringi käekõrval ja ei olnud mingit probleemi. Selga oli raske saada :) Lihased kanged veel veidike. Sammus siis tuli esimene probleem. Minu jaoks täiesti uudne asi. Nimelt poole platsi peal avastas hobune et oplaa siin on mingi vari. Alguses tahtis kohe ära joosta ja esimese hetkega õnnestus kah. Teise katse ajal olin ise valmis ja siis ajas lihtsalt jalad laiali ja jõllitas. Kõndimine oli võimalik ainult külg ees. Nii me siis sealt lühikeselt sirgelt lahkusime. Hobune jõllitas ja ootas hetke, millal ma säärtega enam nii tugevalt kinni ei hoia. Ja nii ma siis kordasin seda sirget paar korda sammus kuni saime otse mindud. Pingesse tõmbas ikka ja jõllitas terve trenni. Selle kohapealt oleks abi vaja, et kuidas üldse seda varjukartust välja saada või nõuab see lihtsalt harjumist? Aga edasi saime hakkama ja iga ringiga hakkas selles servas pinge ka vaikselt langema.
Esimese traavi ajal oli väga hea elav hobune. Palju, palju volte tegime just minu säärte mõjutamise parandamiseks. Lõpuks saime ilma ratsmekontaktita ka ühe voldi tehtud ilusasti.
Teise traavi tegime täisistakut ja traavilatte. Kuna eile tegime latte sammus siis ei arvanud, et pean enne tutvustama, aga taaskord eeldan liiga palju. Esimese korraga põrutas ikka korralikult mõlemast suure hüppega üle. Siis tulin kaks korda üksikut latti ja proovisime uuesti. Täitsa 5+ oli seekord. Ilusti tõstis jalgu jne. Paar korda oli kolistamist, aga siis oli asi selles, et ei suunanud ise teda ilusasti otse peale.
Galoppi proovisime uuesti siis. Kartsin küll, et rikun ära taaskord selle ilusa asja, aga ei olnud midagi. Võrreldes eilsega oli ikka kõvasti parem.
Alustasime seekord vasakule. Tõste toimus suure tagumiku kergitamisega aga edasi liikus juba täitsa juhitavalt ja normaalselt. Natuke oleks tahtnud aeglasemaks, aga vähemalt ei pukitanud. Pooldeist ringi tegime ja siis tegin lihtsalt mõne tõste veel. Viimane oli siis juba selline, kus ei lajatanudki tagajalgu lakke enam. Siis lõpetasime selle poolega ära. Teisele poole oli raskem aga jälle sama moodi. Korra tõusis valest jalast. Viimane jälle ilus ilma viskamiseta (ma lihtsalt pärast õnnestunud tõstet enam ei teinud). Paar korda ta muidugi kiirendas koos varsaga ja siis loopis ennast eri suundades aga selle apsaka annan andeks.
Lõpus tegime täna antuke traavi ka. Esimese hooga tahtis üli väga jälle galoppi joosta aga rahunes väga ruttu ja siis lõdvestas ennast ilusasti. Jalutamise ajal kah parem kui eile. Üldiselt tubli!

And we're back again... I hope

"To love someone is to understand each other, to laugh together, to smile with your heart and to trust one another. One important thing is to let each other go if you can't do this."
Source Unknown

Poiss on paksuks läinud. Tõeline torikas juba :) Energiat on ka meeletutes kogustes ja millegipärast on ülbust ka siginenud kuskilt.
Et siis jah. Käisin Artemisega sõitmas teisipäeval (eile) ja ei pidanudki väga pettuma. Üllatust oli palju. Nii mulle kui talle.

Alustame siis alguses. Karjamaal oli hobusel selline nägu peas, nagu tonti näeks. Mis mõttes ma pean teisipäeval trenni minema? Mismõttes ma üldse pean trenni minema?!? Keksimist oli palju. Sellest julgesin järeldada, et vähemalt nädal aega pole liikunud. Ei eksinud selles suhtes. Isegi rohkem kui nädal ei olnud trenni saanud. Karjamaa aia juures jamasime suh kaua :) Talli juurde minnes kartis minu jaoks üllatavaid asju. Nt auto, millest ta tavaliselt välja ei tee (vähemalt ei teinud kolm kuud tagasi), hein...(no kamooon seda sa pead sööma ju) ja palju muid igasugu asju. Puhastamise ajal oli ok aga jalgade asi on nüüd sama hull kui alguses. Jalad kangelt maa küljes kinni. Palju aega ei olnud ja eriti siis sellega ei tegelenud. Sadulatekki kartis. See on nüüd küll paha. Sadula ja valjkaste vastu ei olenud küll midagi, aga sõidab opma vanade valjastega, mille kapsli osa talle tegelikult siiski väike :( Eks ma ajan enda omad siis ikka jälle talli ja pähe talle.

Trenn oli omamoodi...huvitav. Kuna ise polnud kolma kuid Artemisega sõitnud ja kuu ega üldse hobuse selga saanud siis kõndsime paar ringi käekõrval. See oli väga, väga hea otsus. Platsi kõrvalt karjamaalt hüppas välja kass ja poiss pani mineku. Õigemini üritas.
Slejas siis alustasin väga ettevaatlikult. Mitte mingeid äkilisemadi liigutusi. Ei nõudnud alguses isegi volte ega mdiagi. Ainult allüüri muutust ja raja peal liikumist. See oli kah õige samm, kuna platsi ühes otsas liikusid lambad (loe: liikuvad heinapallid) mida tuli ilmtingimatta karta ja millest tuli suurte galopihüpetega eemalduda. Siis sõitsime natuke aega poole platsi peal. Vaikselt hakkasin natuke rohkem töötama. Proovisime paari volti ja täitsa ilusti tuli asi. Ise natuke liiga vähe töötasin välimise säärega alguses ja siis hobune kippus voldi keskel ära vajuma. Sealt edasi tegimegi juba natuke rohkem. Teise traavi ajal proovisime pikendusi. Ilus :) Tõsiselt ilus, aga natuke hakkab ikka kiirustama. Koondused olid kah täitsa OK. Sammus sääre eest astumist ja tuli isegi välja.
Ülimalt üllatav ja meeldiv oli hobuse tahe edasi liikuda. Sellise energia ja hooga, et täitsa lõpp kohe. Ülimalt mõnus. Tempomuutusi tegi ideaalselt. Aga eks seda ebergiat oli kah suhteliselt palju.
Galopiga rikkusime muidugi selle ideaalse asja ära. Paremat pidi tõusis valest ja sealt see jama hakkas. Alguses üritasin ära vahetada ja no vabsee ei mdiagi. Üritas pukitada, aga sellest saime enam vöhem üle. Siis jooksime valessale sisse ja saime poni käest haledalt peksa lihtsalt. Tagasi traavile ja uus katse. Ikka vale. Jälle uuesti. Seekord siis võtsin ikka rohkem sisepaindesse aga njetu. Siis viskas hobusel ikka minust täiesti üle ja enam ei tahtnud väga tagasitulla. Teepeale jäi maalatt ja kuna ta tavaliselt maalatte ei hüpanud siis ei osanud ma sellist põrget oodata. Lajatas rõõmsalt üle nagu 80cm aiast. Ja siis lasi rõõmsalt pea jalgade vahel edasi. Minu ulss oli umbes 200 lööki minutis.
Teistpidi ei hakanud isegi proovima. Natuke rahulikku sammu ja siis tegin veel 5-7 min sammutööd. Sääre eest astumine ja voldid ja lõpuks jalutasime ära.
Tagasi karjamaale viies oli täielik närvipundar. Sees oli küll maha rahunenud. neid aiataga olevadi koeri kartis. Üritas seal passaasi sooritada käekõrval. Aga ära ei jooksnud. Karjamaal ka mitte. Sai aiast sisse ja hakaks kohe oma suurt kõhtu veel suuremaks sööma.

Kokkuvõttena siis olen ise rahul. Vähematl sellega, et hobune on juhitav ja üli mõnusa impulsiga. Kõige suurem jama on vast see, et ei taha enam eriti inimesega suhelda. Varem ta ikka uudistas, et mis ma teen ja kas ta midagi maiustuse moodi kah saaks, aga nüüd oli lihtsalt tuimalt kui puhastasin ja niisama lollitasin pärast trenni...

Eks me näe, mis täna (kolmaopäval) saab...