Friendship ...

Kuidas nõnda lihtsalt keerad selja

sellele, kes sinule on truu.

Sellele, kes sinuta ei oska

ja kes ei taha olla keegi muu.

Jaan Tätte

Ma ei hakka kõiki trenne ükshaaval kirjeldama. Tuleks liiga pikk postitus.

Vahepeal tegime ikka ratsastust rohkem aga sai siis natukene hüppamist ka proovitud. Nüüd oleme otsapidid seal, kus tahaksingi hetkel olla. Tähendab siis seda, et sain siis hobuselt need mõnusad ja pehmed liikumised ka kätte. Lihtsalt nii mõnus oli kui ta üks hetk trennis otsustas, et davai hakkame nüüd korralikult vaeva nägema. Aga siit tuli esimene tähelepanek, nimelt ta on kõvasti parem kui platsil on peale tema vaid 1-2 hobust või kui ta on täiesti üksi. Siis on hobuse tähelepanu 100% minul ja koostöö sujub palju paremini. Varem tekitas üksiolek rohkem probleeme, aga nüüd tunudb, et peab rohkem nii sõitma hakkama. Samas suudan mina ka rohkem Artemisele keskenduda kui meid on vähem. Muidu tuleb jälgida, et pisikesed oma ponidega ette ei jääks (meie neile ette ei sõidaks, kuna nemad siiski alles teevad algust õppimisega) ja kelle juurest tohib lähedalt mööduda, kelle juurest mitte.

Hakkasime nüüd rohkem ratsmesse ka sõitma, kuna hobune töötab rohkem ja ei tõmbu enam pingesse. Probleem seisneb asja juures selles, et iga kord kui säärtega peale hakkan sõitma teeb alguses paar "õmblusmasina" sammu ja alles siis hakkab pehmelt liikuma. Aitas see kui tegime palju üleminekuid ja lõpuks oli täitsa rahuldav juba. Sealt edasi tulid korralikud painded voltidel, pööretel ja ka sirgel joostes (sisepaine). Viimast hakkasime alles õppima ja polnud mingit probleemi. Säär hoidis seest hobuse iluasti rajal. Ja kui välimise sääre vastu panin keeras ilusasti ära. Tubli!

Galopp on ka paranenud selle vähese ajaga. Tõsted näevad iga korraga rohkem tõstete moodi välja. Tagumisi jalgu enam ei kergita, aga stardib kohapealt küll nagu püssikuul. Vahepeal saab tempot ka kontrollida. See ongi nüüd järgmine etapp. Kõvasti on kaasa aidanud see, et ma enne mõtlen kõik enda jaoks valmis ja pärast iga tõstet mõtlen üle, mis läks valesti ja mida peaks parandama. Paremast jalast on väga rakse tõusmine Aretmisele. Tõmbab ennast sekund enne tõstet tugevalt vasakule ratsmele. Viimane kord tuli enne ilusat tõstet 5 ebaõnnestunud katset. See eest sai pärast 2x väga ilusasti ka tõustud. Jalavahetused ka head. Järgmisel korral hakkamegi rohkem vasakule paindeid harjutama, et see asi ka ladusamalt läheks.

Hüpped on nii ja naa. Hobune on väga okei aga ise olen liimist lahti. Lattaial (50cm) lasin hobusel natuke liiga vabalt joosta ja siis tuli sealt ainult üks karglemine. Hüppas küll, aga ega need väga ilusad ei olnud ja käed peaksin ise ka ettepoole viima. Väike takistus küll, aga suurematel hakkan suupeale jääma. Okseril läks asi juba paremini (2x hüppasime 60cm). Viimasel tuli hobune kokku ka kenasti ja siis tuli täitsa tõsiseltvõetav põrge juba.

Pühapäeva hommikul sain kurva uudise kui hobuse sisse tõin ja puhastama hakkasin. Oli esimese vasaku jala kabjapiirde juuest ennast katki teinud. Verd enam ei jooksnud aga haav oli (minu jaoks) suhteliselt suur. Selga ei hakanud minema, tegin kergelt kordet. Ringa pani enne mingit asja peale (ma ausalt ei näinud, mis see oli) ja pärast pesin veega ära ka korralikult haava. Hullu ei olnud midagi, aga soopelae veel ei läinud (hakkan edaspidi hobust 2,5 km tagant tooma) vaid jäi koos Pilguga vanasse koplisse.

Teiste hobustega oli siis ka põgus kokkupuude. Reliifi viisin soopeale (tegelikult seal ei ole otseslt soo aga me nimetame seda nii). Hobune oli väga pinges, elav ja närviline. Käekürval keksis koguaeg. Lõpetasime siiski rahulikult selle teekonna. Kaliifi nägin siis jälle seal. Jube suur pikakoivaline on :) Ja Kasimiriga (Oara selle aastane varss - 8 kuune) jalutasime tallivahel esimest korda (päitsed ja korde). Väga super tubli oli ja täista hästi võttis vastu selle uue asja.