Tuju talli minna on null. Kalliiponi ei ole enam...Hullu poni ka ei ole enam.
Kolisid Adosse.. Nuux!
Armastan !
Friday, April 30, 2010
Tuesday, April 27, 2010
Monday, April 26, 2010
Käitumisest ja mõttemaailmast: Artemis, Kaliif
Pole nagu kunagi suuremalt kirjutanud oma arvamusest ja tähelepanekutest, aga tundub, et peaks.
Artemis
Tema käitumist ja reaktsioone on tegelikult suhteliselt raske kirjeldada, kuna tal on tohutult kiiresti mutuvad "tujud".
Kui alustada päris algusest, siis kartis ta vist küll peaagu et kõike, mida ta varem näinud ei olnud ja vahel ka neid asju, mida teadis juba pikka aega. Näiteks võis ta üks hetk lihtsalt paanikasse sattuda kui talle pehme harjaga lähenesid. Fliistekk aga tekitas tõelise foobia hoo.
Pikaajaline protsess näitas, et talle on tähtis esmalt veenduda asja ohutuses. Pärast seda võib see kas või ilutulestikku teha. Samas kehtib talle põhimite "usalda, aga kontrolli". Puhastamise ajal kontrollib ta vahel mitu korda, kas hari on vahepeal muutunud või ei.
Kontollimine ei ole aga lõplik lahendus. Vahel möödub terve 50 minutit trenni ilma hirmude ja kartmiseta, aga siis käib hobuses ära mingi krõks ja see nurk, kus pole midagi muutunud saab kõige jubedamaks kohaks antud planeedil ning selle läbimine on lausa keelatud tegevus. Ja kõike seda pean ma arvestama ja austama, sest tema maailm toimib just sedamoodi.
Kõige raskemad on Arti juures need äkiliselt muutuvad tujud. Näiteks ei salli ta seda kui temast tähelepanuta mööda kõnnitakse. Pärast seda ta lihtsalt ei suhtle minuga. See on täiesti hullumeelselt greizy, aga tõsi. Ta vajab tohutult tähelepanu ja tunnustust. Kõige raskem on tema tujudega arvestada ratsa. Vahel ajab närvi nii mustaks kui ta otsustab pärast 15 minutit, et seda nurka me EI läbi. Ja ausõna ta on võimeline terve trenni mulle vastu seisma, kuni ma alla annan. Ja see on ühekorde nähtus, sest kui ta avastab, et ma ei tegele enam temale huvitava "mänguga" siis ta leiab uue nurga ja koha, kus endale elu võimalikult huvitavaks teha.
Tema jaoks on see minuga mängimine ja vahel ma ei mõista, kuidas ta suudab aeg-ajalt lihtsalt nii ideaalselt kaasa töötada. Aga ta vajab neid "mänge" ja mina vajan ka, sest ilma nendeta poleks ta see, kes ta on.
Ma ei ole vist kunagi võimeline tema reaktsioone ja käitumist lõpuni ette arvama, aga samas saab ta nii hästi aru, kui on kuskil üle piiri astunud ja tõesõna, see hobune "palub vabandust" küll omal moel ja vahel natukene liiga robustselt, aga ikkagi. Teist temasugust koomikut annab otsida.
Kaliif
Tema käitumise ja iseloomu arengut on tegelikult väga huvitav jälgida. Näiteks on talle väga tähtis, et Kalipso tal olemas oleks. Vanasti ei tulnud ta koplist ilma sõbrata ära. Nüüd on iga kord esimene asi kolpisse saades Kalipso üles leida ja talle "rääkida", mis vahepeal toimus või teda lihtsalt sõbralikult sügada. Vahepeal on tunne, et nad on nagu sukk ja saabas. Samas on Kaliif muutunud suhteliselt sõbralikumaks ja enesekindlamaks. Ta otsib ise inimese lähedust ja vahel on see lausa tüütu. Ta kardab tunduvalt vähem kui Artemis ja omandab uued asjad kiiresti. Aga ta vihkam õpitu kordamist. Ta vajab pidevalt mängu ja mingit uut ja huvitavat tegevust. Talle on tähtis pidev inimese poolne kiitus ja toetus.
Mingil määral on nad, aga Artiga sarnased. Nad mõlemad õpivad vaid läbi kiituse. Karistamine võõrutab halva kombe ajutiselt. Tema jaoks on see halb mälestus inimesest, aga ta ei kinnista mingit kindlat halba käitumsit ja karistust koos. Palju lihtsam on talle (ja ka Artemisele) karm ja selge käsklus "EI!" Ja tähtis ei olegi sõna ise vaid hääletoon.
Kaliifi mõttemaailm ja käitumine on tänu tema noorusele veel arenev ja natuke ka mõjutatav, aga samas on ta hakanud ennast rohkem "avama" ja laseb endaga vabamalt suhelda.
Artemis
Tema käitumist ja reaktsioone on tegelikult suhteliselt raske kirjeldada, kuna tal on tohutult kiiresti mutuvad "tujud".
Kui alustada päris algusest, siis kartis ta vist küll peaagu et kõike, mida ta varem näinud ei olnud ja vahel ka neid asju, mida teadis juba pikka aega. Näiteks võis ta üks hetk lihtsalt paanikasse sattuda kui talle pehme harjaga lähenesid. Fliistekk aga tekitas tõelise foobia hoo.
Pikaajaline protsess näitas, et talle on tähtis esmalt veenduda asja ohutuses. Pärast seda võib see kas või ilutulestikku teha. Samas kehtib talle põhimite "usalda, aga kontrolli". Puhastamise ajal kontrollib ta vahel mitu korda, kas hari on vahepeal muutunud või ei.
Kontollimine ei ole aga lõplik lahendus. Vahel möödub terve 50 minutit trenni ilma hirmude ja kartmiseta, aga siis käib hobuses ära mingi krõks ja see nurk, kus pole midagi muutunud saab kõige jubedamaks kohaks antud planeedil ning selle läbimine on lausa keelatud tegevus. Ja kõike seda pean ma arvestama ja austama, sest tema maailm toimib just sedamoodi.
Kõige raskemad on Arti juures need äkiliselt muutuvad tujud. Näiteks ei salli ta seda kui temast tähelepanuta mööda kõnnitakse. Pärast seda ta lihtsalt ei suhtle minuga. See on täiesti hullumeelselt greizy, aga tõsi. Ta vajab tohutult tähelepanu ja tunnustust. Kõige raskem on tema tujudega arvestada ratsa. Vahel ajab närvi nii mustaks kui ta otsustab pärast 15 minutit, et seda nurka me EI läbi. Ja ausõna ta on võimeline terve trenni mulle vastu seisma, kuni ma alla annan. Ja see on ühekorde nähtus, sest kui ta avastab, et ma ei tegele enam temale huvitava "mänguga" siis ta leiab uue nurga ja koha, kus endale elu võimalikult huvitavaks teha.
Tema jaoks on see minuga mängimine ja vahel ma ei mõista, kuidas ta suudab aeg-ajalt lihtsalt nii ideaalselt kaasa töötada. Aga ta vajab neid "mänge" ja mina vajan ka, sest ilma nendeta poleks ta see, kes ta on.
Ma ei ole vist kunagi võimeline tema reaktsioone ja käitumist lõpuni ette arvama, aga samas saab ta nii hästi aru, kui on kuskil üle piiri astunud ja tõesõna, see hobune "palub vabandust" küll omal moel ja vahel natukene liiga robustselt, aga ikkagi. Teist temasugust koomikut annab otsida.
Kaliif
Tema käitumise ja iseloomu arengut on tegelikult väga huvitav jälgida. Näiteks on talle väga tähtis, et Kalipso tal olemas oleks. Vanasti ei tulnud ta koplist ilma sõbrata ära. Nüüd on iga kord esimene asi kolpisse saades Kalipso üles leida ja talle "rääkida", mis vahepeal toimus või teda lihtsalt sõbralikult sügada. Vahepeal on tunne, et nad on nagu sukk ja saabas. Samas on Kaliif muutunud suhteliselt sõbralikumaks ja enesekindlamaks. Ta otsib ise inimese lähedust ja vahel on see lausa tüütu. Ta kardab tunduvalt vähem kui Artemis ja omandab uued asjad kiiresti. Aga ta vihkam õpitu kordamist. Ta vajab pidevalt mängu ja mingit uut ja huvitavat tegevust. Talle on tähtis pidev inimese poolne kiitus ja toetus.
Mingil määral on nad, aga Artiga sarnased. Nad mõlemad õpivad vaid läbi kiituse. Karistamine võõrutab halva kombe ajutiselt. Tema jaoks on see halb mälestus inimesest, aga ta ei kinnista mingit kindlat halba käitumsit ja karistust koos. Palju lihtsam on talle (ja ka Artemisele) karm ja selge käsklus "EI!" Ja tähtis ei olegi sõna ise vaid hääletoon.
Kaliifi mõttemaailm ja käitumine on tänu tema noorusele veel arenev ja natuke ka mõjutatav, aga samas on ta hakanud ennast rohkem "avama" ja laseb endaga vabamalt suhelda.
HE can, HE will
(23.04)
Arti oli täiesi tavaline. Sõitsime ilma Ringata kolmekesi: mina, Kristel (Damaskus) ja ... Gretlin?!? või oli Kea? Jap Eikega oli Kea vist.
Igatahes väga normaalne oli sõita iseenesest. Natukene blociks eest, sest ma vahtisin liiga palju ringi seal seljas. Ta on viimasel ajal väga tundlik minu tähelepanematuse suhtes. Hakkab tujutsema kui ma temale ei keskendu ja see ei ole ainult ratsa nii. Igatahes saime trenni tehtud. Ja jalutasime pikalt lõpus.
(24.04)
Selle aasta esimesed tallisisesed võistlused ja minu kõige esimene suurem pettumus hobuses.
Tema kiiituseks peab ütlema, et soojenduse osa oli üks parimaid, mis me teinud oleme.
Hobune aksepteeris väga hästi sääre-ratsme koostööd. Eriti oli seda tunda just sirgetelm kus mingit vajumist kuskile poole ei toiminud ja hobune oli tõesti sirge mitte kõver nagu ta vahepeal kipub olema. Kõigis allüürids väga kergelt juhitav ja soojendushüpetel ei tulnud kordagi ideed, et läheks mööda või teeks muud tralli. Natuke lamedaks vajus, aga muidu jäin tehnilise poolega ka rahule.
Võistlustest niipalju, et enne esimest avastas, et teistpidid on temal vaja kategoorilise kindlusega rahvast (lapsi) põdeda ja kui esimene kord keeras juba varakult minema (enne starti), siis teisel korral tõmbas esimese takistuse eest ära ja sai mu seljast maha.
Kõige hullem on see, et see on tema igivana komme. Ma ei osanud seda unes ka ette näha, et ta jalad selga võtab ja viimasel hetkel nii teeb. Kui ta viimasel ajal on mööda tõmmanud, siis on see asi selles, et ise hoian säärega liiga vähe või on sada muud häda sammudega, mis seekord minu enda arvates (parandage mind kui ma eksin) ei olnud põhjus, sest peale esimest katsetust minema joosta olin ma 7x rohkem ettevaatlikum seljas oma hoiakuga. Vanasti aga oligi asi nii, et viimasel hetkel ta lihtsalt otsustas, et asi ei toimi ja hüppas takistuse eest ära. Ja mitte üks lihas ei andnud enne seda märku, et tal selline mõte oli. Ja nüüd peale sellist pikka aega tuli uuesti sama pauk. Prhh...ma ausalt olin ikka tõsiselt pettunud temas.
Saime muidu läbi sõita ja siis hüppas täiesti normaalselt. Kuna ise olin liimist lahti lasin aial ja okseril jube lamedaks hobuse ja tõmbas alla. Viimasel okseril jäin veel üli rõõmaslt maha ka, kuigi hobune tegi väga ilusa hüppe. Kokkuvõttes oleksime puhta sõidu korral olnud kolmandad (aeg midagi 34. ...).
Iseenesest kogemus juures, et ka kodus võistlustel martingal peale. Hiljem rääkisin Ringaga ja ta ütles, et see oleks ehk selle pea lakke löömise ära hoidnud. Tegelikult tunnen ennast ikka ka suht sitasti, sest tegelikult ta publikut ei karda. Rohkemn kollitrenne tuleb teha või ma ei tea hetkel ise ka mida...
(25.04)
Poiss oli üks suur pinge hunnik. Eest oli kange, tagant peale sõita raktiliselt võimatu ja galopis oli nii ebamugav, et ma ise tundsin, et midagi on nüüd küll kuskil väga valesti. Sõitsime ära, aga ega me kumbki rahule ei jäänud. Sammus natukene vähemalt lõdvestas kui ära jalutasime. Jalgu võtsin sees korra. Kapju vaja varsti teha, aga nendega korras. Arvatavasti asi minu enda kinnisuses. Ei olnud üldse tuju suhelda poisiga. Anna andeks :(
Kaliifiga "näitusteproov". Oli väga, väga tubli ja pidas ennast nii tallis kui õues väga hästi üleval. Seismisega vaja natuke vaeva näha, sest vahib igale poole ja traavis väiksemaid pöörded teha ei saa, sest tema arvab, et palju lahedam oleks otse edasi märade kopli poole joosta. Muidu oli rahuldav. Energiat natukene vähevõitu. Õue viies närviline, sest siga oli tapetud ja vere lõhn ei olnud talle meeldiv asi.
Arti oli täiesi tavaline. Sõitsime ilma Ringata kolmekesi: mina, Kristel (Damaskus) ja ... Gretlin?!? või oli Kea? Jap Eikega oli Kea vist.
Igatahes väga normaalne oli sõita iseenesest. Natukene blociks eest, sest ma vahtisin liiga palju ringi seal seljas. Ta on viimasel ajal väga tundlik minu tähelepanematuse suhtes. Hakkab tujutsema kui ma temale ei keskendu ja see ei ole ainult ratsa nii. Igatahes saime trenni tehtud. Ja jalutasime pikalt lõpus.
(24.04)
Selle aasta esimesed tallisisesed võistlused ja minu kõige esimene suurem pettumus hobuses.
Tema kiiituseks peab ütlema, et soojenduse osa oli üks parimaid, mis me teinud oleme.
Hobune aksepteeris väga hästi sääre-ratsme koostööd. Eriti oli seda tunda just sirgetelm kus mingit vajumist kuskile poole ei toiminud ja hobune oli tõesti sirge mitte kõver nagu ta vahepeal kipub olema. Kõigis allüürids väga kergelt juhitav ja soojendushüpetel ei tulnud kordagi ideed, et läheks mööda või teeks muud tralli. Natuke lamedaks vajus, aga muidu jäin tehnilise poolega ka rahule.
Võistlustest niipalju, et enne esimest avastas, et teistpidid on temal vaja kategoorilise kindlusega rahvast (lapsi) põdeda ja kui esimene kord keeras juba varakult minema (enne starti), siis teisel korral tõmbas esimese takistuse eest ära ja sai mu seljast maha.
Kõige hullem on see, et see on tema igivana komme. Ma ei osanud seda unes ka ette näha, et ta jalad selga võtab ja viimasel hetkel nii teeb. Kui ta viimasel ajal on mööda tõmmanud, siis on see asi selles, et ise hoian säärega liiga vähe või on sada muud häda sammudega, mis seekord minu enda arvates (parandage mind kui ma eksin) ei olnud põhjus, sest peale esimest katsetust minema joosta olin ma 7x rohkem ettevaatlikum seljas oma hoiakuga. Vanasti aga oligi asi nii, et viimasel hetkel ta lihtsalt otsustas, et asi ei toimi ja hüppas takistuse eest ära. Ja mitte üks lihas ei andnud enne seda märku, et tal selline mõte oli. Ja nüüd peale sellist pikka aega tuli uuesti sama pauk. Prhh...ma ausalt olin ikka tõsiselt pettunud temas.
Saime muidu läbi sõita ja siis hüppas täiesti normaalselt. Kuna ise olin liimist lahti lasin aial ja okseril jube lamedaks hobuse ja tõmbas alla. Viimasel okseril jäin veel üli rõõmaslt maha ka, kuigi hobune tegi väga ilusa hüppe. Kokkuvõttes oleksime puhta sõidu korral olnud kolmandad (aeg midagi 34. ...).
Iseenesest kogemus juures, et ka kodus võistlustel martingal peale. Hiljem rääkisin Ringaga ja ta ütles, et see oleks ehk selle pea lakke löömise ära hoidnud. Tegelikult tunnen ennast ikka ka suht sitasti, sest tegelikult ta publikut ei karda. Rohkemn kollitrenne tuleb teha või ma ei tea hetkel ise ka mida...
(25.04)
Poiss oli üks suur pinge hunnik. Eest oli kange, tagant peale sõita raktiliselt võimatu ja galopis oli nii ebamugav, et ma ise tundsin, et midagi on nüüd küll kuskil väga valesti. Sõitsime ära, aga ega me kumbki rahule ei jäänud. Sammus natukene vähemalt lõdvestas kui ära jalutasime. Jalgu võtsin sees korra. Kapju vaja varsti teha, aga nendega korras. Arvatavasti asi minu enda kinnisuses. Ei olnud üldse tuju suhelda poisiga. Anna andeks :(
Kaliifiga "näitusteproov". Oli väga, väga tubli ja pidas ennast nii tallis kui õues väga hästi üleval. Seismisega vaja natuke vaeva näha, sest vahib igale poole ja traavis väiksemaid pöörded teha ei saa, sest tema arvab, et palju lahedam oleks otse edasi märade kopli poole joosta. Muidu oli rahuldav. Energiat natukene vähevõitu. Õue viies närviline, sest siga oli tapetud ja vere lõhn ei olnud talle meeldiv asi.
Tuesday, April 20, 2010
Tihe nädalavahetus.
(17.04)Pärast eelmist trenni oli pisemat sorti masendus juba sees. Ilmselgelt ootasin, et hakkab iseloomu näitama. Natuke isegi juhuts sedamoodi.Üldpilt oli kokkuvõttes keskmine.
Hobust tuli pidevalt tagant peale sõita, kuna kippus eest vajuma. Ta nagu läheb ja läheb ja siis ükshekt käib krõnks ja lamab esijalgadel. Sammu tööga jäin ses suhtes rahule, et ta tegi enam-vähem seda, mida küsisin. Taandamisel kuulas väga ilusasti. Esiotsapöördel esimesed korrad hakkas paremale säärele vastu. Nii kui survet tugevndasin paremalt astus 2-3 sammu tagasi hoopis. Alustasime seega vasakule ja sinnapoole oli hea. Mingi hetk küsisin täiesti suvalise kohapeal uesti paremale ja siis tuli see ka välja juba.
Traavis on meil väga tugev teoreetiline põhi, mida praktikasse on kohati raske rakendada. Kuna ma eelminekiord koondasin suhteliselt tugevalt ja pikalt siis seekord tahtsin natukene rohkem pikenduste ja voltidega tööd teha. Natuke siiski koondasime ka. Asi lõppes ikka omamoodi vigaselt. Pikenduse küsimisel ei tphiks ma tegelt talle säärt peale jätta pikaks ajaks, sest siis ta hakkab mingil hetkel kiirustama. Samas kui ma teda ei "hoia" säärtega, vajume me lihtsalt sirgelt ära. Bljähhh... sirgeid on nii palju kordi kohutavam sõita kui volte. Hobune mõtleb pidevalt, et no kummale poole, kummale poole. Voltidega sai niipalju tehtud, et paine oli akspteeritav ja suurema diameetri puhul. Tavaliselt hakkab poiss suure voldi peal poole pealt kaelkirjakut tegema ja niisama vingerdama.
Galopist niipalju, et tegime jalavahetusi ikka edasi, aga pöörded olid tasakaalust väljas. Arti üritas pidevalt ennast kuskile keerata. Jalgu vahetas ilusasti.
Pärast läksin oma mõmmiponiga ka sõitma sadulata :) Et siis esimest korda Egoga üldse. 3x üritas ta nalja teha terve trenni jooksul. Esimene oli siis kui ponilane otsustas, et me suundume traavis märade koplisse. Tuli välja, et see on platsil tema lemmik nurk, sest Kristot on ta sinna pidevalt vedanud. Teine tu
li poole voldi pealt kui meil jäi nina lahtise värava poole ja tuli idee minema minna. Kolmas oli siis kui Ego otsustas, et teeme galoppi ja lähme niimoodi rõõmaslt Elsitrale (keda jalutati platsipeal) otsa. Õnn oli, et me jalaga ei saanud sealt.Aga muidu selle karvakeraga läheks luurele küll iga kell. Säärte kuulam
ine on minimaalne, aga see on olemas. Tegelikult hakkas ta voltidel ka suhteliselt kiiresti tööle ja isaegi keharaskusega mõjutamist sai harrastada. Liikumised on suhteliselt mugavad. Natukene häirisv oli see, et eest kontakti ei otsi ise, sest ma oma poisiga harjunud juba sellega, aga ei ole selline kiskuv ega midagi. Aksepteerib suulist ja muud jama üldiselt.Jätame siis välja fakti, et mul oli tunne, et mind on miniponi selga pandud :)
EDIT: Meie esimene ja viimane sõit...oli tore! (Kolis 27.04.10 Adosse koos Vinnaliga)
(18.04)
Artiga hüppetrenn. Soojenduse osas samm-traav head. Töötas taguotsaga seekord paremini ehk siis ei olnud vaja pidevalt sundida teda. Galopis olid pöörded maru kanged. Selline kahtlane.
Hüppamine parem kui eelmine kord. Esimese parkuuri sõitsime ilusasti läbi, aga teises kolistas nendega, mida tõsteti. Ikka on see jlagade korjamise jama meil.
Tünne (95) ja lattaeda (90) tulime pärast üksikult ka. Tünnidel suutis ta kaks viimast hüpet nii hästi teha, et mul jäi seljas suu lahti. Tempo oli hea, kuulas mind, tõukekoha valis väga hästi, korjas oma koivad üli hästi kõhualla ja lasi kohe pärast takistust ilma probleemideta juhtida ennast. Vahepeal tal tekivad ideed, et valib ise, mis järgmine takistus on. Tehnilise poole pealt vajame me mõlemad siiski veel tööd, aga vaikselt vaikselt on tunne, et ehk hakkab midagi kooruma isegi sellest loomast.
Õnnestunud trenniks võib lugeda siiski.Kalifiga käisin ka väljas. Tegime ainult käekõrval ja pidas ennast väga viisakalt üleval. Ühtegi galopisammu ei tulnud sisse ega midagi. Eks ta natukene vahtis ikka igalepoole (eriti peatuste ajal), aga samas samm-traav olid ilusad. Jube pika sammuga lähe ainult minema eest.
13. mai on näitused. Selleks ajaks tuleb see tolmukord ka seljast maha saada.
(19.04)
Hommikul vara 7.45 bussiga talli ja Arti kordele päitsetega. Suhteliselt hästi läks kuigi toonekured segasid meid natuke. Paar kiiremat ringi üritas poiss ikkagi teha. Aga hea oli näha, et lõdvestas kenasti ja kuulab häälmärguandeid ikka veel täiesti heal tasemel. Hobune sisse ja tagasi linnapoole minek :)
Saturday, April 17, 2010
Trust is everything.
Ära sõnusin. Ei no tore teada:)
Soojenduse poolepealt oli hea, aga mitte nii hea kui viimased korrad. Just galopiosa jäi väga poolikuks ja tõusis valest jalast päris mitu korda. Väga tähtis märguanne juba, et ei ole hea idee hakata hüppama!
Soojendushüpped olid normaalsed, aga kihutas jubedalt. Tünnidest tõmbas rõõmsalt mööda ka esimese hooga.
Esimene parkuur läks nihu natukene. Esimene apsakas tuli kohe pärast kolmandat takistust, kui pidin väikese pöörde tegema ja selle unusatasin midugi ära. Siis oli enam vähem okei, aga kastil tuli suur avastus hobusele, et oplaa see on kõrgem. Tõmbas maha. Ja oranži kitsast aeda blockisime ikka mõnuga. Rinx ja Riina pidid kõrval seisma, et poiss üle läheks. Seljas olin ise ka nagu äperdis ainult...
Teine parkuur oli enam vähem sama jama. Sain selle pöörde siis ikka tehtud, ag tõmbasime alla. Täielikult minu süü :S Hobune tõstis oma lallusid küll üli hästi seekord ja mida teen mina?!? Offcorse jään rõõmsalt maha ka veel. Siis ilmus kusagilt suur kuri ja kollane. Poiss viskas pea lakke ja jõllitas. Mitte mingisugust kontrolli ega midagi enam ei olnud. Rahunes enam vähem maha saime edasi sõita. Kasti seekord natuke riivas päris maha ei tõmband. Kitsa aiga ikka sama jama. Ma ei oska hüpata enam lihtsalt!
Lõppu 2x kasti siis teiselt poolt üksikuna. Kuradi ilusasti tulime üle tegelikult. Äkki natukene oskan ikka?
Hobune natukene väsinud. Et siis teist korda tuli meil 100cm ära (kast). Pole probleemi :) Saab küll kui tahab. Endaga peab seal seljas midagi ette võtma hüpetrennides ainult.
Soojenduse poolepealt oli hea, aga mitte nii hea kui viimased korrad. Just galopiosa jäi väga poolikuks ja tõusis valest jalast päris mitu korda. Väga tähtis märguanne juba, et ei ole hea idee hakata hüppama!
Soojendushüpped olid normaalsed, aga kihutas jubedalt. Tünnidest tõmbas rõõmsalt mööda ka esimese hooga.
Esimene parkuur läks nihu natukene. Esimene apsakas tuli kohe pärast kolmandat takistust, kui pidin väikese pöörde tegema ja selle unusatasin midugi ära. Siis oli enam vähem okei, aga kastil tuli suur avastus hobusele, et oplaa see on kõrgem. Tõmbas maha. Ja oranži kitsast aeda blockisime ikka mõnuga. Rinx ja Riina pidid kõrval seisma, et poiss üle läheks. Seljas olin ise ka nagu äperdis ainult...
Teine parkuur oli enam vähem sama jama. Sain selle pöörde siis ikka tehtud, ag tõmbasime alla. Täielikult minu süü :S Hobune tõstis oma lallusid küll üli hästi seekord ja mida teen mina?!? Offcorse jään rõõmsalt maha ka veel. Siis ilmus kusagilt suur kuri ja kollane. Poiss viskas pea lakke ja jõllitas. Mitte mingisugust kontrolli ega midagi enam ei olnud. Rahunes enam vähem maha saime edasi sõita. Kasti seekord natuke riivas päris maha ei tõmband. Kitsa aiga ikka sama jama. Ma ei oska hüpata enam lihtsalt!
Lõppu 2x kasti siis teiselt poolt üksikuna. Kuradi ilusasti tulime üle tegelikult. Äkki natukene oskan ikka?
Hobune natukene väsinud. Et siis teist korda tuli meil 100cm ära (kast). Pole probleemi :) Saab küll kui tahab. Endaga peab seal seljas midagi ette võtma hüpetrennides ainult.
Friday, April 16, 2010
Oli tore, Leksika!
Trennist siis lühidalt niipalju, et hobune oli ikka veel hea. Ootame seda suurt pauku. Traavis koondasime palju. Issand jummal kui mõnus ta oli. Täiesti fantastiline. Taguots töötas ja ei vajunud ära. Hoidis tempot jne. Natuke pikendamsit ka, mis oli isegi parem kui eelmine kord. Musi loom :)
Galopis jalavahetusi, millest seekord õnestus 90%. Pöördeid oli vähem. Ei viitsinud väga. Muidugi oli ta juba enne galoppi parajalt märg ja kuna galopis ka korjasin neid samme piisavalt palju, siis oli koormus täitsa normaalne.
Aga ta ongi mul ju selline. Jõuab küll, aga märjaks läheb ikkagi :) Jalutasime suhteliselt pikalt. Ilm oli hää.
Lasime märad sisse ja siis tuldi Leksikale järgi. Põdes seda treikut nagu hullumeelne, aga saime peale ta ilusasti. Tubli tidrik! Head uut algusit siis sulle. Äge mära oli. Kunagi ammu-ammu sai sõidetud. Meeldis. Lausa väga. Kahju, et sinuga sellised lood olid nagu olid, aga vähemalt on, mida mäletada.
Ja siis umbes 10 minutit hiljem tuli Düüni ka Pärnast tagasi. Loodame, et seekord siis ikka tiinestus kah.
Lasime ruunad-täkud ka talli ööseks, mis oli täielik kaos, sest nad on totaalne ahvikari seal, aga muidu oli täitsa okei.
Galopis jalavahetusi, millest seekord õnestus 90%. Pöördeid oli vähem. Ei viitsinud väga. Muidugi oli ta juba enne galoppi parajalt märg ja kuna galopis ka korjasin neid samme piisavalt palju, siis oli koormus täitsa normaalne.
Aga ta ongi mul ju selline. Jõuab küll, aga märjaks läheb ikkagi :) Jalutasime suhteliselt pikalt. Ilm oli hää.
Lasime märad sisse ja siis tuldi Leksikale järgi. Põdes seda treikut nagu hullumeelne, aga saime peale ta ilusasti. Tubli tidrik! Head uut algusit siis sulle. Äge mära oli. Kunagi ammu-ammu sai sõidetud. Meeldis. Lausa väga. Kahju, et sinuga sellised lood olid nagu olid, aga vähemalt on, mida mäletada.
Ja siis umbes 10 minutit hiljem tuli Düüni ka Pärnast tagasi. Loodame, et seekord siis ikka tiinestus kah.
Lasime ruunad-täkud ka talli ööseks, mis oli täielik kaos, sest nad on totaalne ahvikari seal, aga muidu oli täitsa okei.
Wednesday, April 14, 2010
Aina paremaks!
(13.04.10)
Täna oli siis see ime, et mul oli enne trenni minemist plaan olemas, mida ma teha tahan. Muidugi läks lõpuks teistmoodi, aga saime kõik tehtud ja vist isegi rohkemgi kui lootsin alguses.
Jätkame ikka vaikselt vile peale minu juurde tulemise õppimist. Poiss reageeris täna juba väga kiiresti. Aga eks ta teab, et saab maiustust. Selle nimel teeks ta ükskõik mida :)
Muidu on ta suutnud viisakalt puhtamaks jääda kui tavaliselt, seega ei läinud puhastamise peale ka kauga just.Soojendus (esimene samm-traav) tegelesime sirgetega. Ja imede ime ei logisenudki see tagumik täna erinevates suundades. Väge üllatavalt sirge suutis hoida ennast. Rütm oli hea kõik muu oli ka hea. Mida siis veel tahta.
Edasi hakkasin vaikselt taandamist küsima mõningate kohtade peal. Trenni lõpuks tegime 6-7 sammu väga ilusasti tagasi. Tuleb meelde see asi. Traavis palus Rinx ühe külje peal pikemaks venitada teda. Tempot lisab ikka, aga samas sammud on juba täitsa pikad. Vähemalt seljast on selline tunne. Mingi hetk sai siiber ja hakkas galoppi pakkuma vahele.
Galopiga oleme me jõudnud niikaugele, et me saame temaga isegi seal tööd teha juba. Igatahes ~18 jalavahetust tuli ära, mis on meie kohta tohutult palju. Ja nende hulgas oli isegi ääretult ilusaid hetki. Paremale vahetab raskemalt natukene. Hästi palju volte ja pöördeid tegime. Just väiksemaid. Mõte ongi selles, et parkuuris ei hakka rõhuma kiirustele vaid pööretele.
Jalutasin ratsmed ümber kaela. Sai oma suhkrutükid kätte ja läks vähe ülbeks ära. Aga selline ta kord on.
(Lisan laupäevased hyppepildid)
Täna oli siis see ime, et mul oli enne trenni minemist plaan olemas, mida ma teha tahan. Muidugi läks lõpuks teistmoodi, aga saime kõik tehtud ja vist isegi rohkemgi kui lootsin alguses.
Jätkame ikka vaikselt vile peale minu juurde tulemise õppimist. Poiss reageeris täna juba väga kiiresti. Aga eks ta teab, et saab maiustust. Selle nimel teeks ta ükskõik mida :)
Muidu on ta suutnud viisakalt puhtamaks jääda kui tavaliselt, seega ei läinud puhastamise peale ka kauga just.Soojendus (esimene samm-traav) tegelesime sirgetega. Ja imede ime ei logisenudki see tagumik täna erinevates suundades. Väge üllatavalt sirge suutis hoida ennast. Rütm oli hea kõik muu oli ka hea. Mida siis veel tahta.
Edasi hakkasin vaikselt taandamist küsima mõningate kohtade peal. Trenni lõpuks tegime 6-7 sammu väga ilusasti tagasi. Tuleb meelde see asi. Traavis palus Rinx ühe külje peal pikemaks venitada teda. Tempot lisab ikka, aga samas sammud on juba täitsa pikad. Vähemalt seljast on selline tunne. Mingi hetk sai siiber ja hakkas galoppi pakkuma vahele.
Galopiga oleme me jõudnud niikaugele, et me saame temaga isegi seal tööd teha juba. Igatahes ~18 jalavahetust tuli ära, mis on meie kohta tohutult palju. Ja nende hulgas oli isegi ääretult ilusaid hetki. Paremale vahetab raskemalt natukene. Hästi palju volte ja pöördeid tegime. Just väiksemaid. Mõte ongi selles, et parkuuris ei hakka rõhuma kiirustele vaid pööretele.
Jalutasin ratsmed ümber kaela. Sai oma suhkrutükid kätte ja läks vähe ülbeks ära. Aga selline ta kord on.
(Lisan laupäevased hyppepildid)
Monday, April 12, 2010
Just the thought of being with you tomorrow is enough to get me through today.
Tegime siis ühe suuremat sorti hüppetrenni.
Karjamaalt tulles saime väravast välja ja siis poiss ehmatas rõõmsalt ning mina maandusin mudas. Nicee! Arti vaatas sellise näoga, et Oi! Misa sa seal küll teed? Teepeal talli harjutasime korralikult seisma jäämist ja muud pahna. Muidu oli hobune üllatavalt puhas isegi.
Soojenduse poole pealt võib rahul olla. Midagi oleks nagu puudu, aga mis täoselt seda ei oska üldse äelda. Taandamise võtame homme käsile, sest täna oli väga vastu sellele. Alguses keeldus katekoorilislet tagasi astumast. Lõpuks meelitasin need 1-2 sammu välja. Seegi pisike areng.
Eest oli suhteliselt mõnus ja pehme. Taguots vingerdas natukene liiga palju sirgete peal, aga midu oli normaalne. Traavis tegime sammude venitamist (pikk sirge) ja kokku korjamist (lühike sirge). Hakkas mrguandeid ennetama vaikselt ja siis vahetasin kohti. Muutus tunduvalt tähelepanelikumaks. Galopis kihutas natukene liiga palju. Oli kontrollitav, aga mitte nii hea kui ma tahaks. Proovisime ühe natukene keerulisema pöörde ka teha ja tuli välja.
Soojendushüpped head. Sõitsime siis esimest korda parkuuri läbi. Hobune toimis lausa super hästi. Kõik pöörded ja asjad olid 5+. Aga stekk peab olema. Ilma läheb hobune parkuuris lohakaks ja hakkab kolistama. Ei viitis oma lallusid üle vedada.
Natuke sammu vahele ja proovisme teist korda. Unustasin steki võtta ja esimene katse läks luhta. Teisel korral oli parem, aga lammutas kitsa aiaga. Lõppu siis korra veel stagetti ja tuli ilusti.
Hobusega rahul!
Karjamaalt tulles saime väravast välja ja siis poiss ehmatas rõõmsalt ning mina maandusin mudas. Nicee! Arti vaatas sellise näoga, et Oi! Misa sa seal küll teed? Teepeal talli harjutasime korralikult seisma jäämist ja muud pahna. Muidu oli hobune üllatavalt puhas isegi.
Soojenduse poole pealt võib rahul olla. Midagi oleks nagu puudu, aga mis täoselt seda ei oska üldse äelda. Taandamise võtame homme käsile, sest täna oli väga vastu sellele. Alguses keeldus katekoorilislet tagasi astumast. Lõpuks meelitasin need 1-2 sammu välja. Seegi pisike areng.
Eest oli suhteliselt mõnus ja pehme. Taguots vingerdas natukene liiga palju sirgete peal, aga midu oli normaalne. Traavis tegime sammude venitamist (pikk sirge) ja kokku korjamist (lühike sirge). Hakkas mrguandeid ennetama vaikselt ja siis vahetasin kohti. Muutus tunduvalt tähelepanelikumaks. Galopis kihutas natukene liiga palju. Oli kontrollitav, aga mitte nii hea kui ma tahaks. Proovisime ühe natukene keerulisema pöörde ka teha ja tuli välja.
Soojendushüpped head. Sõitsime siis esimest korda parkuuri läbi. Hobune toimis lausa super hästi. Kõik pöörded ja asjad olid 5+. Aga stekk peab olema. Ilma läheb hobune parkuuris lohakaks ja hakkab kolistama. Ei viitis oma lallusid üle vedada.
Natuke sammu vahele ja proovisme teist korda. Unustasin steki võtta ja esimene katse läks luhta. Teisel korral oli parem, aga lammutas kitsa aiaga. Lõppu siis korra veel stagetti ja tuli ilusti.
Hobusega rahul!
Sunday, April 11, 2010
Kevad!
Hommikul kell kaheksa ülesse ja kuskil kümneks jõudsin elusalt talli. Jee jeee!
Merka ja Kertuga amastikule.
Ruunakopli sissekäik on mudavann. Poolde säärde ulatub juba. Hobune üldse ei taha sealt talli tulla. Puhiseb ja teeb oma nägusid.
Talvekarva veel natukene on omaha hõõruda, aga enamusest oleme me lahti saanud.
Maastik oli omamoodi huvitav. Kõigepealt me põdesime tallijuures Jüri autot ja tegime nägusid. Siis me põesime aiaposte. Mingi aeg sai täitsa ilusasti sammu-traavi teha ja siis jõudsime majani. Seal oli üks väga kahtlane liikuv inimene ja koer ning sada muud imet. K
ertu tuli maha Vinnali seljast. Poiss suutis üllatavalt normaalne olla isegi.
Muidugi suutsime me metsas leida suuremat sorti veekogu ja sellest ilma piraajadeta (sest hobune kinnitas mulle jonnaka järjekindlusega, et nad on kindlasti just selles lombis) hakkama saada. Vahepeal oli lihtsalt natukene lund ja linnulaulu.
Esimene galopikatse oli suhteliselt okei kuigi Kertu üritas küll midagi karjuda. Natuke sammu vahele ja tõstsime uuesti. Lasin poisil natukene vabalt ka liikuda ja täitsa nautis. Kertul ja Merkal olid ka rõõmsad näod peas.
Mõtlesime siis antuke jalutada ja muidugi pidid Palee merka mingisse põõsasse vedama ning siis sealt täie hooga välja jooksma. Artemis ja Vinnal pidasid väikese ralli maha.
Jalutasime edasi. Järgmine suurem ähvardus minema jooksmiseks tuli kui jõudsime kiletatud silopallide juure. Arti hakkas viimasel hetkel põdema. Saime kontrolli alla ja vaatasime kuidas üks armas poni meist hooga mööda jooksis. Merkast ja Paleest ei teadnud see hetk midagi :)
Edasi läks asi juba rahulikuamalt ning saime juba natukene rahulikku traavi ka vahepeal teha. Kristeli lehmasid vaadatu umbusaldava näoga ja paari kohapeal tegi nägusid.
Mis mulle tõsiselt meeldis oli see, et hobune läks kõigest läbi. Mitte mingisugust probleemi. Ja kõrvad olid kogu aeg ette suunatud.
Fantastiline loom.
Väga märjaks ei sõitnud isegi. Natuke niise oli pärast viimast galoppi, aga ilm oli soe ja talli jõudes olime juba täitsa kuivad.
Merka ja Kertuga amastikule.
Ruunakopli sissekäik on mudavann. Poolde säärde ulatub juba. Hobune üldse ei taha sealt talli tulla. Puhiseb ja teeb oma nägusid.
Talvekarva veel natukene on omaha hõõruda, aga enamusest oleme me lahti saanud.
Maastik oli omamoodi huvitav. Kõigepealt me põdesime tallijuures Jüri autot ja tegime nägusid. Siis me põesime aiaposte. Mingi aeg sai täitsa ilusasti sammu-traavi teha ja siis jõudsime majani. Seal oli üks väga kahtlane liikuv inimene ja koer ning sada muud imet. K
ertu tuli maha Vinnali seljast. Poiss suutis üllatavalt normaalne olla isegi.Muidugi suutsime me metsas leida suuremat sorti veekogu ja sellest ilma piraajadeta (sest hobune kinnitas mulle jonnaka järjekindlusega, et nad on kindlasti just selles lombis) hakkama saada. Vahepeal oli lihtsalt natukene lund ja linnulaulu.
Esimene galopikatse oli suhteliselt okei kuigi Kertu üritas küll midagi karjuda. Natuke sammu vahele ja tõstsime uuesti. Lasin poisil natukene vabalt ka liikuda ja täitsa nautis. Kertul ja Merkal olid ka rõõmsad näod peas.
Mõtlesime siis antuke jalutada ja muidugi pidid Palee merka mingisse põõsasse vedama ning siis sealt täie hooga välja jooksma. Artemis ja Vinnal pidasid väikese ralli maha.
Jalutasime edasi. Järgmine suurem ähvardus minema jooksmiseks tuli kui jõudsime kiletatud silopallide juure. Arti hakkas viimasel hetkel põdema. Saime kontrolli alla ja vaatasime kuidas üks armas poni meist hooga mööda jooksis. Merkast ja Paleest ei teadnud see hetk midagi :)
Edasi läks asi juba rahulikuamalt ning saime juba natukene rahulikku traavi ka vahepeal teha. Kristeli lehmasid vaadatu umbusaldava näoga ja paari kohapeal tegi nägusid.
Mis mulle tõsiselt meeldis oli see, et hobune läks kõigest läbi. Mitte mingisugust probleemi. Ja kõrvad olid kogu aeg ette suunatud.
Fantastiline loom.
Väga märjaks ei sõitnud isegi. Natuke niise oli pärast viimast galoppi, aga ilm oli soe ja talli jõudes olime juba täitsa kuivad.
Saturday, April 10, 2010
...
Hobune kaks nädalat puhanud. Kujutasin seda energiahullumeelsust ette juba.
Reedel ajas kari inimesi Kertuga eesotsas teda karjamaal taga. Haah. Poiss ei tahtnud kordetrenni minna :D
Laupäeval oli Arti muutnud oma tumekõrvi värvi mingisuguseks hallivõiguks ehk?!? Igatahes õhtlane mudakiht kattis hobust.
Trenn oli huvitav, aga ülimalt hea. Alguses me proovisime igal väiksemal võimalusel traavi joosta. Kui ma lõpuks lasin oli hobune igat pidid hea. Eest oli küll natukene liiga kaelkirjak, aga see paranes trenni jooksul.
Proovisime tempomuutusi teha ainult keha mõjutustega (ilma sääre ja ratsmekontakti muutmata). Alguses ei saanud kumbki meist vabsee aru, mis toimub. Mingi hetk hakkas natukene tulema juba.
Galopis mõlemat pidi tõste ja tempo head. Hobune elav ja keskendunud. Täitsa normaalse suurusega pöördeid saime ka teha.
Hüppamine oli õnnestunud. Ilma stekita küll tekkis selline laiskusmoment, aga kui stekk käes põrkas täitsa hästi. Korra tõmbas stagetist mööda, aga see oli täiesti puhtalt minu viga.
Väga super saavutus oli see, et saime kitsast oranžist aiast üle esimese katsega, ilma igasuguste probleemideta.
Poiss oli fantastiliselt tubli!
Pärast proovisime Kaliifiga kordele minna. Aga selle rikkus ära ATV hullus. Enamuse ajast jooksis Pätakas traavis ja vahtis hullumeelse pilguga sõitjaid, kes olid küll kaugel aga siiski. Natukene sai vahele sammu tehtud. Samas püsis kordel suht normaalselt ja lõpus isegi ringikujuliselt mitte ... nagu banaan :D Käekõrval palju ei teinud, kuna ma soovisin ellu jääda.
Reedel ajas kari inimesi Kertuga eesotsas teda karjamaal taga. Haah. Poiss ei tahtnud kordetrenni minna :D
Laupäeval oli Arti muutnud oma tumekõrvi värvi mingisuguseks hallivõiguks ehk?!? Igatahes õhtlane mudakiht kattis hobust.
Trenn oli huvitav, aga ülimalt hea. Alguses me proovisime igal väiksemal võimalusel traavi joosta. Kui ma lõpuks lasin oli hobune igat pidid hea. Eest oli küll natukene liiga kaelkirjak, aga see paranes trenni jooksul.
Proovisime tempomuutusi teha ainult keha mõjutustega (ilma sääre ja ratsmekontakti muutmata). Alguses ei saanud kumbki meist vabsee aru, mis toimub. Mingi hetk hakkas natukene tulema juba.
Galopis mõlemat pidi tõste ja tempo head. Hobune elav ja keskendunud. Täitsa normaalse suurusega pöördeid saime ka teha.
Hüppamine oli õnnestunud. Ilma stekita küll tekkis selline laiskusmoment, aga kui stekk käes põrkas täitsa hästi. Korra tõmbas stagetist mööda, aga see oli täiesti puhtalt minu viga.
Väga super saavutus oli see, et saime kitsast oranžist aiast üle esimese katsega, ilma igasuguste probleemideta.
Poiss oli fantastiliselt tubli!
Pärast proovisime Kaliifiga kordele minna. Aga selle rikkus ära ATV hullus. Enamuse ajast jooksis Pätakas traavis ja vahtis hullumeelse pilguga sõitjaid, kes olid küll kaugel aga siiski. Natukene sai vahele sammu tehtud. Samas püsis kordel suht normaalselt ja lõpus isegi ringikujuliselt mitte ... nagu banaan :D Käekõrval palju ei teinud, kuna ma soovisin ellu jääda.
Thursday, April 8, 2010
"Natukene" actionit.
Olin pikalt palavikus. Väga lahedalt nõme oli olla.
Keset nädalat tuli idee, et raha liiga palju ja läheks käiks Ihastes sõitmas. Ajasin Mellu kodust välja ja maandusime kolmapäeval poole viie ajal siis sinna.
Annika trenni. Kokku neli inimest, mis tähendas, et suhteliselt hea. Mingit erilist hobusesoovi ei olnudki. Euro-Baroniga. Ragistab ajusid ja leiab, et kuskil rohkem
kui kaks aastat tagasi vist sõitisn temaga kunagi. Ei ole mingisugust mälestust.Boksis väga ebasuhtlusaldis. Arvamus, et ma ei peaks tema rahu häirima. Tegeles aktiivselt magamisega enne kui sisse sadasin sinna.
Maneežis sõitsime.
Hobune funkas üli hästi säärte peale. Nagu O.o. Sammus väga mõnus volte teha ja paar taguotsalpööret. Traavis oli keerukas rütmile pihta saada, aga pärast mõningat harjumist oli mega hea. Galopis olid mul mega raskused. Jalusele toetamisest tuli ainult puder ja viinamarjad. Põntsusin parajalt mõnusasti. Ahjaa selleks ajaks oli ta korra juba oma pahameel välja elanud.
Eurokas tahab eest jube pehmet kätt ja mul on mega suur nõme reaktsioon tasakaalu kaotuse korral
hetkeliselt ratsmest tuge otsida. Sellepeale kergitati ennast keskelt natuke kõrgemaks (ja lõpupoole saadi mind ka maha sealt seljast).Hüppamine on asi, mida selle loomaga enam kogeda ei taha. Eest tuleks kõvasti järgi anda, aga samas peab ennast iga kehaosaga kinni haakima ja jalusele toetama, et mitte maha sadada. Ma oma poisi hüppega nii ära harjunud, et pidin juba hüppepela alla käima Euroka seljast.
Paar soojendushüpet abilattidega ja siis kahte erinevat parkuurimoodi asja. Enam vähem. Pöördeid kartisn teha hobusega. Kaska oli ka jube, seega paar hypet tulid pimedas xD Kui lühema jaluse panin siis sai juba hypata ka ilusasti.
Niipalju võib hobuse kiituseks öelda, et ratsastust sõidaks iga kell. Tohutult meeldis tegelikult. Hüppamine ei ole selle loomaga minu jaoks:)
Pildid tegi Mellu!
Subscribe to:
Posts (Atom)