Käitumisest ja mõttemaailmast: Artemis, Kaliif

Pole nagu kunagi suuremalt kirjutanud oma arvamusest ja tähelepanekutest, aga tundub, et peaks.
Artemis
Tema käitumist ja reaktsioone on tegelikult suhteliselt raske kirjeldada, kuna tal on tohutult kiiresti mutuvad "tujud".
Kui alustada päris algusest, siis kartis ta vist küll peaagu et kõike, mida ta varem näinud ei olnud ja vahel ka neid asju, mida teadis juba pikka aega. Näiteks võis ta üks hetk lihtsalt paanikasse sattuda kui talle pehme harjaga lähenesid. Fliistekk aga tekitas tõelise foobia hoo.
Pikaajaline protsess näitas, et talle on tähtis esmalt veenduda asja ohutuses. Pärast seda võib see kas või ilutulestikku teha. Samas kehtib talle põhimite "usalda, aga kontrolli". Puhastamise ajal kontrollib ta vahel mitu korda, kas hari on vahepeal muutunud või ei.
Kontollimine ei ole aga lõplik lahendus. Vahel möödub terve 50 minutit trenni ilma hirmude ja kartmiseta, aga siis käib hobuses ära mingi krõks ja see nurk, kus pole midagi muutunud saab kõige jubedamaks kohaks antud planeedil ning selle läbimine on lausa keelatud tegevus. Ja kõike seda pean ma arvestama ja austama, sest tema maailm toimib just sedamoodi.
Kõige raskemad on Arti juures need äkiliselt muutuvad tujud. Näiteks ei salli ta seda kui temast tähelepanuta mööda kõnnitakse. Pärast seda ta lihtsalt ei suhtle minuga. See on täiesti hullumeelselt greizy, aga tõsi. Ta vajab tohutult tähelepanu ja tunnustust. Kõige raskem on tema tujudega arvestada ratsa. Vahel ajab närvi nii mustaks kui ta otsustab pärast 15 minutit, et seda nurka me EI läbi. Ja ausõna ta on võimeline terve trenni mulle vastu seisma, kuni ma alla annan. Ja see on ühekorde nähtus, sest kui ta avastab, et ma ei tegele enam temale huvitava "mänguga" siis ta leiab uue nurga ja koha, kus endale elu võimalikult huvitavaks teha.
Tema jaoks on see minuga mängimine ja vahel ma ei mõista, kuidas ta suudab aeg-ajalt lihtsalt nii ideaalselt kaasa töötada. Aga ta vajab neid "mänge" ja mina vajan ka, sest ilma nendeta poleks ta see, kes ta on.
Ma ei ole vist kunagi võimeline tema reaktsioone ja käitumist lõpuni ette arvama, aga samas saab ta nii hästi aru, kui on kuskil üle piiri astunud ja tõesõna, see hobune "palub vabandust" küll omal moel ja vahel natukene liiga robustselt, aga ikkagi. Teist temasugust koomikut annab otsida.

Kaliif
Tema käitumise ja iseloomu arengut on tegelikult väga huvitav jälgida. Näiteks on talle väga tähtis, et Kalipso tal olemas oleks. Vanasti ei tulnud ta koplist ilma sõbrata ära. Nüüd on iga kord esimene asi kolpisse saades Kalipso üles leida ja talle "rääkida", mis vahepeal toimus või teda lihtsalt sõbralikult sügada. Vahepeal on tunne, et nad on nagu sukk ja saabas. Samas on Kaliif muutunud suhteliselt sõbralikumaks ja enesekindlamaks. Ta otsib ise inimese lähedust ja vahel on see lausa tüütu. Ta kardab tunduvalt vähem kui Artemis ja omandab uued asjad kiiresti. Aga ta vihkam õpitu kordamist. Ta vajab pidevalt mängu ja mingit uut ja huvitavat tegevust. Talle on tähtis pidev inimese poolne kiitus ja toetus.
Mingil määral on nad, aga Artiga sarnased. Nad mõlemad õpivad vaid läbi kiituse. Karistamine võõrutab halva kombe ajutiselt. Tema jaoks on see halb mälestus inimesest, aga ta ei kinnista mingit kindlat halba käitumsit ja karistust koos. Palju lihtsam on talle (ja ka Artemisele) karm ja selge käsklus "EI!" Ja tähtis ei olegi sõna ise vaid hääletoon.
Kaliifi mõttemaailm ja käitumine on tänu tema noorusele veel arenev ja natuke ka mõjutatav, aga samas on ta hakanud ennast rohkem "avama" ja laseb endaga vabamalt suhelda.