Esimesed võistlused Laavaga.

(25. juuni)

Tegime hästi tohutult palju tööd tegelikult. Pidevalt mingi harjutus või pööre või volt või kavalett.
Lõpuks oli asi juba nii hea, et nagu ei olekski midagi rohkem tahtnud hobuselt. Just see, et ta reageeris igale käsklusele viivitamatult ning püsis nii elav ja korrektne terve trenni oli hämmastav. Eriti palju tööd sai traavis tehtud. Galopis töötasime pöörete ja kurvidega ning proovisime teha jalavahetusi. Ise pean seljas väga konkreetse märguande andma. Kui natuke liiga ebelev olen vahetab ainult esimesed ära.
Ilm oli muidugi mega jube. Palav ja hästi niiske. Trenni lõpuks olime üli väsinud mõlemad.

Käisin Pähklikuga ka sõitmas. Hobusel oli esimest korda olemas edasiliikumissoov. Enam ei olnud vaja hobust pidevalt edasi lükata. Paras flegma on ta ikka, aga selline mõnuds. Kui esimest korda traavile tõstsin tegi pisikese põntsaka tagant ära, aga rohkem polnud probleeme.
Pööramine on natukene raskem asi. Lõpuks ma lihtsalt harjutasingi suvaliste kohtade peale pööramsit. palju ringe (ja need olid ümmargused!) ja möödasõite.
Ühte maalatti tulime ka paar kroda. Ei teinud teist nägu ka mitte. Väga kenasti jooksis üle.


(26. juuni)

Hommik suht lõbus. Kokku oli 10 startjat. Katrin tuli ka Cabiga :D
Sõitsin teises soojenduses, seega parkuur oli suht normaalselt peas. Soojendus oli iseenesest hea, aga sõitisn hüppejalusega, seega natukene ebamugav. Soojendushüpped head, aga ma millegipärast jäin paar kroda ootama ühte sammu alla. Ei tea...

Enne mind oli juba 8 puhast sõitu. Hõõh...jube, jube..
Eks ma siis põdesin. Sain veel kõrgemalt ka korra hüpata enne starti (sõitsin 90 parkuuri)...
Ja siis tuli viimane maandumine ja puhas sõit. Hobune oli fantastiline, et läbi vedas sealt! Väga super, väga rahul.
Lõpetasime I kohaga (aja saan hiljem teda)l. Kristo oli teine ja nad olid Anettega üli, üli, üli tublid. Katrin Cabiga kolmas.
Üli kordaläinud päev.

Pühapäevast-esmaspäevani laagris =)

Laava ja Pähkel

Autoriõiguses kuuluvad Helinale!
EDIT!: Või jah. Nende õigustega on nii, et lihtsalt ärge copige :D (vihje:kommentaarides)

COCONUT e. lihtsalt PÄHKEL

LAAVA (esimene hüppetrenn)

Külm, märg ja igatepidi nõme ilm

Hommikul ei olnud juba tahtmsit minna trenni. Aga eile hüppasime, seega polnud nagu väga valikut.

Hobused oli mööda karjamaad laiali ja Laava passis kuskil teises otsas. Päris nunnu oli ronida sinna, Kohati ulatus rohi kummaritest kõrgemale ja siis said püksid ka mõnusalt märjaks.

Puhastamise ajal oli pidevalt vaja taidlema hakata, sest Realist kõrval tundus üli huvitav. Ja siis ta tõsiselt solvus mu peale kui ta kaugemale seisma panin. Mossitas seal omaette.

Alguses mõtlesin, et sõidaks eilse hüppejalusega, sest siis hoian põlve korralikult kinni ja säär ei pendelda ringi liiga palju, aga ratsastuse jaoks oli siiski liiga lühike. Tegin kompromissi ja panin ühe augu pikemaks. Tavaliselt on natuke veel pikem. Tundus täna pärius stabiilne ja korralikult aktiivne. Just see, et tempo püsis korralik ja energiline, mitte ei vajunud aeg-ajalt ära oli hea.
Vahepeal tegime pisikese põike karjamaale, et paar teadet edastada Dianale. Selle tuelmusena pidin veel alla ronima ja Akra ise karjamaa servale tooma.
Pärast seda oli hobuen natukene liiga ärevil. Asjale lisas vürtsi Valessa varss, kes väga ei saanud ema värvile ja suurusele vist pihta.
Tegin solte päris korralikult ja natukene sirgetel painutusharjutusi. Selline igavapoolne trenn. Galopis tempomuutusi, et oleks, mida teha. Eest tahtis maru madalale vajuda paar korda. Tagant peale sõites hakkas enda kergitamsie asemel kiirustama. Võtsin traavile tõstsin uuesti. Ei olnud tahtmist hakata seal susserdama üldse. Lihtsama vastupanu teed. Tean, et ei tohiks, aga tõesti ei tahtnud teha midagi erilist.
Lõppu pika ratsmega traav, mis täna oli liiga pikk ja kiirustav ja jalutasime.

Välja minnes oli vaja vahtida ruunasid, kes teise karjamaa poole liikusid ja sellega muutus trajektoor, kuni ma ta jälle kätte sain. Mitte et ta kaugele oleks kõndinud. Ma lihtsalt juba nii harjunud, et ta kõnnib kenasti koplini järgi ja siis vaatan et oplaa hobune on teise suunda hakandu sammuma. Siame kenasti koplisse ja Laava leidis taaskord soolakivi :)

Getting better

Üldse polnud viitsimist trenni minna. Lõpuks jõudsin siiski kohale vedada ennast. Vaatasime Kristiinaga Kertu, Gretlini ja Anita hüpekat. Vahepeal ilmus Alina välja.
Siis ootasime kuni Kertu Realistiga välja läks ja mingi hetk panime Laava ja Dallase valmis.

Laava oli üllatavalt hea. Eilne kordetrenn mõjus arvatavasti suhteliselt positiivselt. Tahaks ikkagis saada külgratsmed peale. Igatahes sain ta isegi täiesti aksepteeritavalt samme venitama traavis ilma kiiremaks muutumata paar korda. Koondamine tuli ka täitsa normaalselt välja. Üldiselt väga hea. Vaikselt hakkab paranema ka see nõme komme allüüri vahetuse ajal (galopilt-traavile, traavilt-sammule) peaga ratsmele toetada. Enam ei kisu ennast väga alla. Voltidel püsib hobune seni väga ilus, kuni ma ise suudan tasakaalus hpida ennast. Kohe kui kuskile küljele ära vajun vajub hobune samamoodi kõveraks.
Hüppamine läks lausa üli hästi. Ma ei eta mis ime see oli, et ma isegi korralikult järgi andsin talle. Ei tõrkunud, ei ajanud maha. Suepr hobune, mis teha.
Tulin lühema jalusega kui eelmine kord. Kuna ma ikka põen ta hüpet, siis kipun põlvega liiga kõvasti kinni hoidma ja ei toeta korralikult jalusele. Selle ei jõudnud väga mõelda. Muidu kuskil 60-100cm ja väga rahul nii enda kui hobusega. Laupäeva on sisevõistlused.

Ja minu õnneks ei pea kadrilli temaga sõitma. Sõidan hoopis teise hobusega, kui sõidan, ja mina olen selle teise variandiga väga rahul :) Ära hirmutas lause, et ei eta veel kas 8 või 10 (!!!) hobust kadrillid.
Elame näeme :)

Vaatasin Kristeli ja Damaskuse hüppamist ka. Kahjuks tuli üks väga ränk kukkumine (mülemad pikali) aga jäid terveks kenasti.

Kordetrenn

Kuskil viie ajal tõin Laava sisse ja käisime valjastega kordel. Päris alguses oli plaan panna sedelgas+külgratsmed, aga Kristelil Damaskusega rohkem vaja neid.

Üldiselt väga viisakas tüdruk ikkagi. Ma tahaks rohkem tehea kordel/käekõrval tööd temaga kui aega ja viitsimist oleks.
Sammude venitamiseks oli alguses vaja kordepiitsa abi (mitte hobuse pihta vaid tagant edasi ajamiseks), aga sai päris kiiresti häälmärguandele ka pihta. Sammus venitas paremini, traavis kippus nagu natukene kiirustama.
Galoppi tegime suhteliselt vähe. Vasakule vahetas millegipärast jalgu pidevalt. Üldiselt seda pidi tundus natukene kange ka. Seevastu paremale oli tunduvalt parem ja püsis õiges jalas koguaeg.

Jalutasin veel käekõrval ja painutasin teda natukene. Seisis jalgade võtmise ajal väga normaalselt paigal. Välja viisin ka ilma päitseteta ja ronis ise kenasti karjamaale soolakivi juurde :)

14-15. juuni

(14. juuni)

Esimene hüpptrenn Laavaga.
Soojenduse ajal oli juba natuke nigelasti meil omavahel. Uus sadul, jaluserihmade vahe on mingi ilgelt nõme pool auku...ajas mu mõtetult närvi aga no nii ei saa sõita noh! Parem jalg hakkas vabsee valutama. Lihtsalt liiga üli nõme. Iseenesest tempo oli hea. Galopis püsis konkreetselt koos ka enam vähem. Ainutl galopist tagasi võttes tõmbab pea alla. See ei ole hea!
Hobune hüppab ikka sitta kanti hästi, mina hüppan ikka sitta kanti halvasti!
Millal õpime konkreetsel ja korralikult järgi andma. Jälle ajasin ennast mõtetult keema. Aga no kurat millalgi peab ju ära parandama selle asja.
Igatahes samme valis mõnusalt ise. Põhimõtteliselt korra lasin süsteemile liiga vara tõusma ta ise ja siis ei mahtunud väga ära vahele ja enne teist tegin midagi, mida seal kindlasti ei oel tohtinud olla, hobune ei keskendunud korralikult vaid püüdis aru saada, mida ma seal selajs talle öelda tahan ja tõmbas tagumistega okseri alla. Muidu oli puhas ja hea. Mõnus terav tõuge. Pole ühtegi halba sõna kui ennast välja jätta.

Kookospähkliga (Coconut) käisime ka sõitmas. Artemise kaks aastat noorem poolvenna, kes alles õpib.
Igatahes käekõrval harjusime omavahel päri kiiresti kui karjamaalt tulime. Põdes pinke ja siniseid kanistreid.
Ratsa oli laiiiiiiiisk. Venis nagu vana näts. Igatahes sõna otseses mõtes terve trenn (!!!) ajasin hobust edasi. Ainult peatuste ajal saime puhata.
Aga eriti naljaks oli kui see maasu üritas pukitada. Selline imelik pehme põnts tuli. Põhimõtteliselt kui me poleks seisnud, siis ma poleks arugi saanud, et ta midagi tegi :)
Traavis väga, väga kürge samm. Aga temaga on tunduvalt harjumispärasem kui Laavaga (Y). Ja me tegime 1 ovaali trenni jooksul. Pööramine kipub keerukas asi olema.
Viskasin hobused välja ja kodu minek.


(15. juuni)

Laava oli täna ülimalt hea. Esimest korda tundis mingit õhkõrna kontakti meie vahel. Ratsmesse jooksis kergelt ja ei viinud pead kuskile alla kahe esijala vahele. Tagant sai nii konkreetselt liikuma hobuse, et seljas oli mega mugav istuda.
Tegelesin painutamisega. Ma ise ka ei tea miks. Vana harjumus aeg-ajalt sellega sügavamalt tegeleda. Andis väga hea tunde. Voldid, ringid, pöörded olid tasakaalus ja ilusad. Esi-, taga- ega ükski muu ots ei vajaunud kuskile ära. Sirgetel liikutes hoidis ka väga ilusasti sise- või välispainet vastavalt küsimisele. Ahjaa seda kaa, et sirgetel liigub ilusti. Ei ole kuskile vajumisi ega midagi.
Kuna eeltöö oli väga mõnusalt hea ja tugev, siis galopp oli ka täna parem. Muidugi alguses segasin käte jäikusga eest tõusmise ära aga kui mu tähelepanu sellele pöörati siis saime kohe tõste kätte. Liikus sellise hea tempoga ja tuli just eest rohkem kokku kui varem. Seega väga rahul tänasega.

Pähkel oli ka parem. Kõigepealt sai tema ka endale uue sadula, mis on tegelikult Arti vana ja tema vana valtrapi ka. Et kui oleks oma valajd pannud, siis ei oleks vennad vist päris ühte nägu olnud :D
Trennis oli edasi ajamine ikka vajalik, aga mingiteks ajavahemikeks piisas lihtsalt toetavast säärest.
Mulle avaldas muljet meie ovaalide vaikne muundumine ringideks ja see, et ta hakkas sääre ja ratsme pööramisõtetele pihta saama. Lõpuks saime juba teistest hobustest mööda sõita ilma raskusteta ja ringid oli ka juba väiksemad...vaikselt voldi mõõtu :)
Mingi hetk hakkasin Cocoga üleminekuid tegma, sest traavile tõusmised olid rasked. Aga üllatas mind ja hakkas pärast paari esimest sammu-traavi üleminekut suhteliselt kergelt traavile võtma ennast sammus.
Mis veel meeldis, et peatuste ajal hakkas peaasend vaikselt mdalamaks minema, mis on väiek algus juba.

Hobused karjamaadele ja kodu minek :)

Väsinud.

Nüüd on mingisugune lühem pausikene sisse jäänud tänau Euroopas ringi rändamisele.

Laava, jumal tänatud, on kolinud varsamärade juurde, mille tulemusena ei vütnud toomine kaua aega.
Selleasemel ma ikka ronisin kõige, kõige tagumisele karjamaale, sest aitasin Keal Eiket sisse tassida.

Trenniga ideid ei olnud. Meil on sellised natukene konkrteetsemad ebakõlad, mis tegelikult jäid silma juba esimene kord ja millele tuleks mõtlema hakata (haah see oli alles kolmas trenn!).
Esimene suur keeruline asi on kontakt eest. Sääretaga saab hobuse ratsmesse ja sellega korras, aga ma tahaks nagu eest kindlamat kontakti. Mitte, et ratse peaaegu löndib ja tema on asjaga rahul. Siis ta kipub küll ratsmes liikuma aga pea kaob vaikselt kahe esijala vahele. Kui ma aga eest kontakti tugevamaks võtan hakkab hobune rahmeldama. Väga kindlalt tegin alguses (esimene kord) selgeks, et temaga vaja sada viiskümmend korda pehmemalt võtta eest kui Artemsiega, aga liig on liig. Trenni lõpuks toimisime selles osas päri korralikult. Põhiliselt kasutasin ainult tagant peale sõitmist ja ei andnud võimalust eest rahmeldada. Pidevalt tegevust (üleminekud, voldid, peatused) ja iga hobune toimib :)
Teine probleem on arvamus, et iga sammule võtt tähendab automaatselt vaba ratset. Sellele kulus kokku 10 minutit traav-samm üleminekuid. Harjus kenasti ja tuli edaspidi ratsmele konkreetselt järgi, mitte ei hakanud ette tõmbama pead enne kui mina ratset anna.
Peatused on rasked täpselt sama kontakti pärast. Kui hoian tugemalt nii säärega kui eest kontakti, hakkab pärast 5 sekundit mõtlema, et tahan taanamist. kui sääre kotakt jääb samaks, aga eest peaaegu ära anda tuleb ratsme ette ja läheb tasakaalust välja. Seda harjutasime tasapisi ja vaikselt, et leiaksime mülemad just eest selle ühise tasakaalu, mille korral kontakt säilib koos hobuse asendiga. Pikk aga tulemust andev tegevus.
Galopi ajaks olin ise väga väsinud ja lasin tõstetel keha käest ära, mis tähendab, et ta ei saanud aru, kummast jalast ma parajasti küsin. Seetõttu ei tulnud ka jalavahetused eriti korralikud. Muidu liikus tempokalt, ehk isegi tiba kiiremini kui tahtnud oleksin.

Pärast tegime esimesed kabjad ära õues. Kõikus natukene, aga muidu korralik. Tagasi karjamaale.
Paleed hoidsin ka kapjade tegemise ajal ja tema oli sitanikerdis. Hüppas, taidles ja laamendas. Tema ka tagasi karjamaale pluss viisin veel õhtul Odüsseia ka ära.

Kea ja Arti

Kea ja Artemis.
Nende esimesed võistlused koos. Koos olid vähe treeninud, aga mina jäin mülemaga rahule.

Kullo ja Kollane Labidas :)

Õhtul viidi mind veel autoga talli. Ringa jamas päitsete ja nööridega seal, et kes mille saab. Poiskam sai siis minu nööri kaasa endale.

Aga tegime suure fotosessiooni hobustega platsil. Töllerdsaime niisama sadulateta ringi. Vahepeal võitsin Kea ka enda taha istuma veel. Siiberdasime jälle niisama ja tegime natuke traavi. Kiusasin niisama. keerutasin seal seljas ja lõpuks ronisin püsti tal seljas.
Sada hullumaja sai tehtud. Aga hobune tolereeris ja oli lihtsalt armas. Vaatamata sellele, et nädal aega karjamaal seisnud.

Hommikul roomasime kümme enne seitset ülesse, sest Mel tuli. Igatahes Lõpuks jõudsin Sven ja Kullo ka autoga kohale.

Rinx võttis Anka ja ma Igle.

Anka blockis mõnuga. Ta oli ainuke, kes kallaku pealt pidi minema (pärast panime autu teise kohta). Tõmbelsid seal temaga. Anka ikka ei liigu. Ja siis võttis Kullo Kollase Labida ja....




______________


Lihtsalt seisis sellega ühe koha peal, labidas püsti käes. Minu esialgne nägu o.O.... ja siis :D ...
Vähe ei naernud Igle kõrval kõveras. Igatahes Mel vttis Igle mu käest ja lükkasime Ringaga peale Anka.

Siis viidi auo mujale ja hakkasime Iglega jamama. Eest ei olnud temaga suht midagi teha. Jõllitas jubedalt, aga tuli lõpuks suhteliselt vabatahtlikutl peale.

Edasi Arti, Pilk, Iiris.

Ega ikka. See, kes ainukesena sõitnud on teeb ikka tsirkust. Korraks üritas eest kergitada, siis lihtsalt tagurdas inimestele otsa ja keeldus koostööst. Sven arvas, et see näitab temperamenti aga siis sai teada, et ta juba teab, mis ees ootab. Ta ju käinud :)
Ja siis tuli kaeraämber ja Arti tippis rõõmsalt mulle autopeale järgi. Mitte mignit probleemi polnud. Aga see ju tavaline. Rinx ka naersi, et Artemis ja kaeraämber on transportimisel lahutamatud asjad.
Pilgu viisin ka mina veel. Jonnis parajalt palju, aga peale saime.
Iirise viis Kea ja tema käitus väga viisakalt.

Ja kokku panime viite hobust, kellest vaid 1 peal käinud kuskil 40 minutit autosse. Väga edukas.
Ronisin korra veel treilerisse...patsu, patsu ja sealt ta siis läks...

Vahetasin riided ja sõitsime Melluga Laeva. Vaatasin tema trenni ja edasi koju Rootsi asju pakkima.

Täna trenni ei viitsi vedada ennast.

Homme oleme nii, kui poleks meid olnudki...

Aga homme hommikul alustab poiss teekonda Soomemaale koos kahe suure sõbra Iirise ja Pilguga. Need kolm olid viimasel ajal pidevalt ninapidi koos. Olen õnnelik, et saab sõbrad kaasa. Anka ja Igle rändavad ka minema.

Hetkel veel ei tea, kas lähen ööseks sinna või alles hommikul. Aga lähen...ja olen õnnelik, et Arti saab nüüd parema elu peale. Läheb jube paksuks ja on ikka sama armas edasi :)

Eile olin öösel tallis ja käisin teda veel vaatamas. Pimedas tuleb ise ligi ja... Ta lihtsalt on eriline. Mälestusi on tohutult...

Et siis vist ongi nii ajutiselt...

Tegelikult pole veel päris kindel, aga on selline karvaselt kahtlane tunne, et nüüd ajutiselt vähemalt sõidan Laavaga.

Helina raisk! Kõik sinu süü! (Iroonia, iroonia eks:)

Täna sujus omavahel natukene kergemalt see asi juba. Sellist ühtlast ja head sõitu ikkagi ei saanud, nagu tahaks, aga oli parem ja kindlam. Tidrik ise aksepteeris mind ka seal seljas paremini.
Julgesin eest rohkem küsida ratsmesse teda, aga kuna taguots oli täna nigelavõitu tööga, siis läksid esimesed 10-15 minutit selle peale. Hakkas päris kenasti jooksma. Väga võimas impulss on hobusel kui ta ise tahab. Endal on samas väga raske. Mul koguaeg mingid koljatid all olnud ja nüüd selline pisike ja kerge. Hirmus hakkab...kardan haiget teha talle jubedalt.
Aga traavis volditasime suht palju. Et nagu saaks ise selle "normaalse" tunde kätte. Tegelikult töötab ilusasti. Mingid pisijubinad on, millest ma aru ei saa, aga need ta enda omapärad. Proovisime natukene pikendada ja kuskil kolmanadal katsel õnnestus. Hobune oli kohe et "Seda tahtsid? Miks kohe ei öelnud!?!" Õppida on tohutult palju mul.
Galopis, tänu taevale, tagumine ots täna ei kerkinud. Jalus oli ka seekord lühem ja kergem selajs olla. Kaks väga ilusat jalavahetust tegime. Meeldis ikka see tagakeha töö, mis teha. Lõputraavis mõnusalt pikka ja vaba samm. Üldiselt seda "õiget" tunnet ei ole temaga. Eks vaatab nüüd.


Pärast pildistasin teist trenni ja sõimasin Kertut ja teisi niisama. Ma ei saa aru, mida ta seal Realisti seljas nutab. Hobune toimib all täitsa toredasti ju.

My Three Angels

"I sit and wait
does an angel contemplate my fate
and do they know
the places where we go
when we're gray and old
'cos I've been told
that salvation lets their wings unfold
so when I'm lying in my bed
thoughts running through my head
and I feel that love is dead
I'm loving angels instead
And through it all they offer me protection
a lot of love and affection
whether I'm right or wrong
and down the waterfall
wherever it may take me
I know that life won't break me
when I come to call they won't forsake me
I'm loving angels instead
When I'm feeling weak
and my pain walks down a one way street
I look above
and I know I'll always be blessed with love
and as the feeling grows
they breathe flesh to my bones
and when love is dead
I'm loving angels instead"




Lateks - He showed me what real trust is!
...Ja ta hüppas, kuigi ta teadis...et see ei õnnestu...ta hüppas,sest ta usaldas lihtsalt nii tohutult...Hobune, kellega koos sai mindud läbi tule ja vee. Sellist hinge naljalt ei leia...





Ego - He showed me what real friendship is!
...Ja ta tuli ja seisis minuga...seisis, kuni ma olin kõik selle endast välja nutnud...seisi, sest ta oli tõeline sõber... See poni oli maniakk...aga ta oli minu sõbrast maniakk :)





Artemis - He showed me what real freedom is! ...Ja ta jooksis...jooksis nagu mitte üks neist polnud elades jooksnud...jooksis, sest see oli tema ja minu ainuke vabadus... Temaga koos jätsin ma seljataha oma lapsepõlve, aga me olime vabad, sest ta ei andunud kunagi millelegi nii suure pühendumusega, kui võimaluse olla vaba...


Ja Kaliif...
Kali ja mina veel ei tea, mis meist saama hakkab ja kas meist üldse, midagi saab. Tema on alles liiga väike ja meie suhtlemine on jäänud tagaplaanile. Aga ma siiralt loodan, et ta suudab ennast mulle tõestada samapalju, kui need kolm. Ja ma loodan, et ma suudan sellise usalduse, sõpruse ja vabaduse leida ka temas...


Aga minu süda kuulub jäägitult ja alati Minu Kolmele Inglile...

Hommik venis väga pikaks, mille tulemusena jõudsin talli siis kui teised juba platsile hakkasid roomama.
Vahetasin riideid ja ukerdasin kuskile kaugustesse Laavale järgi.

Et siis järjekordne Lando :) Siiski Lateksist, Laserist, Leksikast vähe...okei suht kõvasti kergema tüübiga.
Kõigepealt põdesime me uimasuse haigust, mis takistas normaalses tempos käekõrval kõndimist. Venisime nagu juuuubedalt. Mina puhisemine ja meelitamine oli nagu hane selga vesi. Aga saime elusalt talli.
Vaatasin esimeste trenni ja siis Grets pidi Odüsseia selga minema. Mina sain Ekkeri selga selleks ajaks. Ui, ui Egolase täisvenna ja sama tobu ja naljakas nagu Egolane ise. Aga Ekkeri arvamus asjast: Et siis sisemine ratse on mõeldud selle otsas elamiseks. Sääred on mingid roikad, mis aegalat surgivad, aga sellest ei ole vaja mitte mingil juhul välja teha. Aiast tuleb iga hinna eest üritada välja joosta ja üldse ma ei tapa, mida see idioot seal seljas tahab must. Vaatamata sellele oli mega mõnus poni ja me saime isegi mingi ime läbi paar ümmargust (!) volti tehtud. Grets sul on äge poni!!!

Laavaga oli trenn selline trenni moodi. Sadul harjumatu mulle, aga samas mitte midagi katastroofilist - pärast Libreti ja Hermeliine sadualt ma ei ole ma teiste suhtes enam nii valiv õnneks.
Hobuse plussiks on mega hea tagakeha töö. Lihtsalt võimas! Ja samas ei ole isegi täisistakus traavi pikemaks lükates ebamugav. Natukene raskem oli minu jaoks eest töötada temaga, sest kuna ma põne kroonilist haigust oma kätega, siis üritasin võimalikult õrnalt hoida kontakti eest, mille tagajärel ei olnud kõik painutused just eriti ilusad. Väga palju vehkles eest endaga.
Sammus veeeenisime kuni steki uuesti kätte võtsin. Muidu väga tugeva põhjaga hobune.
Galopis tegi ta oma kõksakad tagant ära, aga ei olnud kõige hullem. Paremale tundus natukene rohkem jäik, samas peale sõites muutus paremaks ja nurkades painutas sissepoole ennast kenasti ilma probleemideta.
Selline natukene temperamentsem tidrik on...aga oi ära hellitatud :) Sai pärast trenni maiustuse ja rahule ei jätnud. Mine või hulluks. Karjamaale tagasi viies läsk sellise tempoga, et hoia ainutl kinni. Ja kohe kui koplis viimase leivatüki kätte sai pani jooksuga minema karja juurde.


Artemise juurest käisin niipalju läbi, et viisin leiba talle. Ei suuda lihtsalt rohkem....

And I already miss You like hell Honey!

You were once my one companion
You were all that mattered
You were once a friend and guardian
Then my world was shattered

Wishing You were somehow here again
Wishing You were somehow near
Sometimes it seems If i just dream
Somehow You'll hear me sing


_________________________________________

Ja jäänud on siis vist veel vaid viimased päevad. See võib jääda üldse viimaseks nädalavahetuseks meil koos.
Tegelikult on tohutult valus teada, et ma ei saa mitte midagi teha, kuigi tahaks.


Minu seinal on vaid üks rosett...
Aga minu südames on tuhandeid mälestusi...

Hey..Suvi

(1. juuni)

Ja see siis oligi vist nüüd see kõige, kõige viimane. Armastan. Alati!

Ruunad kolivad siis taha karjamaale. Saab jälle sada aastat hobust tuua tallid. Tore või jaa.

Aga jalutasime Katriniga alguses märade juurde. Võtsin Bay ja ta ei söönudki mind ära o.O Mis toimub? Suht kiiresti sai aru ka, et ei pea käekõrval tigu teesklema nagu Adelante vaid saab äris kiiresti ka liigutud. Jõudsime nende kahega ruundae juurde ja võtsin Artemise koos Dallasega sisse. Pärast hea koos uuele akrjamaale viia. Dallas käitus väga korralikult, Artil oli sada muu toimtust teha. Väga nunnu. Üks oli päitsetega, teisel nööd kaelas. Jõudsime elusalt talli.

Katrin läks Adelantega sõitma ja viisime Ringaga viimased kolm ruunapoissi ka ära. Damaskus väga viisakas. Ei põdenud väga midagi.

Ootasin kuni Katrin lõpetab ja Bayga tuleb ja sõitise koos siis. Mina ikka Artiga eks:D
Väga normaalne oli. Ses suhtes, et putukad puudusid, mis oli ülimalt viis tegur asja juures.
Selga minnes astus hobuen sammu kõrvale ja mina viskasin ennast üle hobuse. Väga mark ja keegi ei näinud:d Haah...ikka.
Par korda üritas poiss mulle trenni jooksul selgeks teha, et tulnukad ründavad ja nüüd on vaja kõige kiiremas korras galopiküljendusi harjutama hakata. Jäime mõlemad ellu ja ei teinud õnneks ka ühtegi maaühendust.
Muidu sõita oli natukene keeruline. Ta tundus igatepidi kõver ja naljakas koguaeg. Isegi siis tundus kõver kui ta tegelikult sirge oli. Harjutasime painutamist ja traavis pikendusi. Ma olin ise väga lahtine seljas ja seega hobune loperdas natukene liiga palju. Galopis panin jalused lühemaks, siis sai normaalsemat poolistakut ka teha. Laiskusest tegin ainult 2 jalavahetust ja juhuse tahtel mõlemad ühtepidi ka veel.
Aga eest oli ta ikkagi pehme ja ikka veel meeletult mõtlesin, et suudaks need käed hoida esiteks normaalse ja teiseks ühtlase kontaktiga. Tänu sellele galopis töötas täna tagumine ots ka kergemalt kaasa. Ei vajunud voltidel ära ja olnud tuulelipp taga. Ja no miks ma ei või iga trenn nii normaane olla tal seljas ma ei tea.
Lõdvestamine tuli täna nii traavis kui sammus väga normaalselt välja. Ühesõnaga selline mitte igapäevane hea trenn.

Võistlema me hetkel ei lähe. Kaks tuunapoissi veel natukene tõbised (tatistavad). Artemis sai küll juba kuu, poolteist tagasi üle, aga ei hakka riskima. Kuskilt võistlustelt me selle Arti ja Damaskusega (nemad esimesed, kes haigestusid) sisse tõime je ei hakka ise välja vedama enam. Eks näis, millal need kaks ka terveks saavad...ja aks mul siis on üldse hobust veel...