Häid Jõule!

Jõuludeks sai kõik korda... If ja eelkõige mina võtsime ennast kokku ja jõudsime otsuele, et vahel on lihtsalt vaja veidikene rohkem sundimist.
23. detsembril käisime teedel jalutamas ja siis lõi noorus pähe meile. Tantsis ja kargles. Täitsa keeruline oli seljas püsida. Aga see kõik mis olemas peab olema ühe tõsiselt mõnusa hobuse sees on siiski olemas =)


(pildid: Helina)

25.11.12
Kaliif jälle üllatavat hea. Sellest moraal - kui hobune ei näe, siis ta kuulab =)
Sai palju tehtud. Üleminekud hakkavad minema tasapaisi. Reageerib kenasti märguandele, aga see reaktsioon on veel loid. Eks me teeme ja teeme. Palju sai harjutusi tehtud, et tähelepanu püsiks - sääre-eest, taandamine, esiotsapöörded (hetkel siiski veel õppimisfaasis), voldid, peatused. Hobune oli tõsti hea sõita. Peatuste ajal kipub kätele istuma jääma ja vahepeal pead ette kiskuma. Seega saavad peatused veidikene rohkem tähelepanu. Vaikselt hakkab tulema see korralikult neli jalga kõrvuti seismine.

27.11.12
Täna (pühapäeval) enam nii hea ei olnud. Väga palju tuli tegeleda edasi sõitmisega, et ei tekiks uimerdamist. Üleminekuid tegime vähem ja proovisin rohkem tempot hoida, mis oli suhteliselt raske protsesse meie jaoks. Mingi hetk läsk traavis paremaks ja siis saime peatustega tööd teha päris palju. Paranesime ja kätele toetamist oli lõpuks vähem aga siiski oli. Galopitõsted olid nii ja naa. Kord oli täitsa hea ja tõusis kenasti märguande peale, kord tegi näo, et tõuseb aga vajus kohe ära ja siis pakkus vahele ka galoppi ilma tõsteta. Samas liikus suhteliselt häst ja tempokalt ja vasaku poolega võis täna juba isegi rahule jääda. Arenebe pisitasakesi.
Kamfora tõin sisse, ilm oli aga nii kole, et puhastasime ära ja ravisime preiga jalga.
Coconuti saba pesin ära, sest tema ja veel 7 sõidavad homme hommikul Soome poole...

With self-discipline most anything is possible.

Otsustasin endale palaviku, köha, nohu ja sada muud höda hankida ja nädalavahetus trennis jäi ära.

Reedel siiskis sõitsime Ifiga. Hästi palju üleminekuid, pöördeid, volte, peatusi. Ehk siis palju tähelepanuharjutusi. Lõpuks oli väga mõnus. Tõsiselt okei oli hobune ja tõesti ootas seda, mida mina ütlen. Kuigi kogu see üleminekute hullumaja tahab korraliku lihvimistööd saada, siis tegelikult saavutasime vähemalt poole sellest mida vaja - hobune kuulab ja ootab märguandeid. Endal on mitu korda mõnusam sõita nii. Galopis mõlemast jalast 3 tõstet. Vasakule tulid tõsted paremad ja kergemalt ehk siis koos märguandega ilusasti. Paremale proovis paaril korral siiski tõusmise asemel ennast traavis minema lohistada.

Mina jätkan enda ravimist siis...

For all that has been, thanks. For all that will be, yes.

Laenake mu nädalasse veel üks päev ja ma saan kõik tehtud, mis plaanis.

Kiirelt üle minnes olin Geishal ja Mellul külas rügemendis korra. Käisin vaatasin Piita trenni millalgi kaugemas minevikus ja läinud nädalavahetuse veetsin saaremal ning olin abis ponide transportimsiel punktist A punkti B. Minu neljajalgseks transporditavaks oli mära Viisa. Ja viimane kokkupuude oli siis kui Frank (kahtlen liiga palju oma võimes ta pärisnimi ilma vigadeta kirja panna) kliinikumis käis ja ma Melluga taaskrod kaasa siibredasin.

Omadest niipalju, et Kaliif sõidab. Hetkel küll probleemidega, mis tahavad lahendamist ja millega tuleb hakata tööd tegema aga sõidab ja see on täitsa tore. Päris esimesed korrad olid suht head ja sammus-traavis on hobune täitsa toimiv. Galopp, või sellele saamine, tahavad ümbermõtlemist saada. Reaktsioonikiirus on veidikene liiga uimane. Rohkem "särtus" võiks olla. Viimane kord kui seljas olin sai lastud pikka, liikuvat galoppi joosta ja peale seda sammu-traavi üleminekuid veel teha veidikene.
Kui ma endas olen aega leidnud siis Grenadaga on ka sõita saanud ja Kamfora käib sedelgaga kordel ning on asjaga tundub, et täitsa viisakalt harjunud. Kõver ta on oma vasaku poolega ja kordel on vahel ikka täitsa raske teda vastavalt poolele kas siis eestpoolt sisse või tagasi välja suunata aga eks me üritame.

A joke is a very serious thing.

21.10.11

Grenadaga õhtul sõitmas. Õldine kaos toimus omavahel. Hobusel oli ainult üks idee, mis koosnes mõttest, et mida kiiremini edasi, seda kindlam on, et ma jooksen omadega kokku. Samm-traav üleminekuid tegin, aga ega me ei toimunud üldse hästi. Vasak poole oli veidikene halvem, mitte midagi jubedat, aga raskem oli paintama saada hobust. Veidikene kokku-lahku sõitmist. Galopis vedas ka vasakule rohkem ja kokku ei andnud sõita. Preamel saime hakkama, kuigi siiski tempoga.
Entre poetas Eveli maha vahelduse mõttes.


22.10.11

Vaatamata sellel, et tegelikult oli suhteliselt kiire suutsin päris pikalt venitada.
Grenadaga sõitsime. Eilsega võrreldes tunduvalt parem. Lõdvestas hästi mõnusalt ja andis kokku-lahku sõita. Selline väga kerge oli eest. Traavis samme venitades võttis mõnuga kohe, aga samas hoidis tempo stabiilse. Veidikene esi-, tagaotsapöördeid, taandamsit ja sääre-eest astumist. Kõik oli tip-top. Sääre-ees veidikene kõver kui paremale poole liikusime - ei toetanud säärega piisavalt vastu. Galopis veidikene liiga tempokas veel, aga parem kui eile ja mõlemale poole oli rütm olemas ning niisama lahmimist ei tekkinud.

Kamfora sai kordel joosta. Paar korda pakkus galoppi sisse, kuid suurema osa ajast oli suhteliselt hea. Sissevajumist ei olnud üldse täna ja ei istunud korde otsas ka. Traavis on veel see pikk ja kiirustav samm, kuid häälega maha rahustades suudab hobusemoodi ka liikuda.

Kaliif oli metsaline korda kolm. Karjamaalt tulles saime hakkama. Talli jõudes hakkas tõmblema ja paltsil ei suutnud käekõrval enam üldse olla (päitsetega kordele). Jõuras ja lammutas. Üle kuu aja pole üldse midagi tegema pidanud. Päris kole oli. Vahepeal suutis lattide ja pukkide vahele ennast kinni parkida, paanikat tekitada ja sinna teistpidi kinni istuda. Ei olnud üldse tore. Eks ta jooksis ennast välja ja suutsime siiski ka käskluste peale sammud, traavid, galopid välja meelitada hobuselt. Energiat on küll ja veel. Minul on uue tordi kujundid juba silmade ees...

A desk is a dangerous place from which to watch the world.

Täpselt ma ei suuda meenutada, mida ja millal ma tegin.
Grenadaga sai vahepeal 2x sõidetud. Tegime niimoodi hästi intensiivselt ja olime tublid ja oli tore. Reedel olime kokku 45 minutit, sest ise ei jõudnud rohkem. Millegipärast toetas tugevalt paremale ennast, et vasakule sõites kippus ka looma painde paremale. Sellekallal sai palju, töötada ja peale 45 minutit sammu-traavi tööd oli tõsiselt hea juba. Hästi paindlik ja säärte suhtes tundlik ja üldse hea. Aga nõudis siiski palju keskendumsit minult, et pidevalt oleks kontroll ja ei laseks vajuda kuskile.
Hüppamine läks laupäeval üli kenasti (peneroll+1 fulle+okser). Hobune suutis ise oma sammud sättida, tempo oli väga hea ja kõik klappis üldse superhästi. Hea oli. Painutamisega polnud mingeid probleeme.

Kaliif jooksis karjamaal traavis vastu mulle kui kutsusin. Üli õnnelik oli, et keegi suthles ja midagi head tõi. Üritas sülle pugeda jaoli väiek tüütus.

Rohkem ei jõudnudki. Laupäeva õhtu läks käest ära lihtsalt.

The universe may not always play fair, but at least it's got a hell of a sense of humor.

Eelmise nädala teisipäev ja nädalavahetus sai hobuse seljas istutud taaskord.

Grenadaga laupäeval tuli jube tore idee sadulatta hüpata. Üsna tore oli, kuigi hobune oli öösel sees olnud ja energiat oli omajagu palju. Midagi väga kohutavat ei olnud. Hüpe ise oli üsna mõnus, aga peale hüpet sai hobune üsna hästi aru, et ega minul seal tasakaalu ei ole korralikult ja võttis hoo tätisa ülesse. Ühesõnaga tagasisaamine oli probleemiks, sest ma ei olnud seljas korralikult tasakaalus.
Teisipäev ja reede. Reedel oli julmalt hea. Tõsiselt edasiliikuv ja mõnus. Meeldis.
Pühapäeval tahtsin ise lõdvestamisega tegeleda ja tegelesime veidi. Traavis tuli eriti mõnusalt. Jooksis tõsiselt hästi ja kergelt, aga samas säilitas edasiliikuvuse ja seljas oli hea olla. Sammus tegin painutamist ja vahele jälle lõdvestamist palju. Mulle meeldis. Galopis väga ei lasknud, sest laupäevane sadulatta jooksmine oli hobusel väga värskelt meels ja sõitsime rahulikku galoppi. Aga hea oli.

Kamforaga sai laupäeval kordetatud ja liikus kenasti. Traavis saime sammud rahulikuks ja kenasti kontrollitavaks ja sammus liikus ka kenasti. Galopi jooksmist ei esinenud.
Pühapäeval jõudsime 10 minutit kordet teha. Aga väga korralikud 10 minutit olid. Siis tuli avastus, et märad on otsustanud oma karjamaalt lahkuda ja sai neid taga aetud.

Kaliifi tõin tagant karjamaalt ette. Leidis et teepeal on kurjad õhupallid ja keksis väga aktiivselt =)

Ikka olemas =)

Vahepeal suutis vana arvuti oma elupäevad siin maamunal lõpetada ja minu uue browser ei lasknud siia postitada. Nüüd oleme IT maailma seotud probleemidest lahti saanud ja tuleks endast vahelduse mõttes märku ka anda.

Kokkuvõte tuleb kiire, sest hetkel pole eriti palju aega.
Kaliifiga läksid meil asjad mingi hetk väga allamäge, sest ma ei suutnud olla mitte kuidagimoodi normaalne seljas ja nüüd ta puhkab mõnda aega.

Grenadaga käisime Ihastes võistlemas ja tegime kaks puhast sõitu. 70 oli ajaga esimesed, roseti said kõik puhtalt läbinud, 80-90 tuli täitsa arvestatav kolmas koht. Nüüd sõidangi hetkel Grenadaga ja proovin normaalselt istuma saada ennast.

Kamfora on see uus tegelane, kellega peaks vaikselt tegema midagi ja vaikselt oleme teinud ka.

Sai kiirelt, lühidalt ja mitte ütlemata ümmarguselt, aga hetkel pole rohkem aega lihtsalt.

Väga kiirelt läks täna. Hommikul olin juba tallis. Ringa unustas Margole võtme anda ja tegin Grenadale kordet.

Jälitasin karjamaal teda oma 10 minutit aga siis viskas tal eest ära kõndimisest üle ja tuli ise vastu. Saa siis aru asjast noh =) Kordel 40 minutit päitsetega. Pärast esimest 15 minutit läks minul jube igavaks. Panin lati ringile ja siis üritasime teha ühe ringi pikemate sammduega, teise lühematega. Mis ma seal sees seisan niisama...vähemalt sai midagigi teha. Hobune oli tubli. Mõlemale poole kaks ringi galoppi, jooksis kenasti koos ja probleemideta.
Grenada välja ja koju tagasi.
Vot nii kerge ja lühike oligi päev.

~ Before you judge me take a look at you

Täitsa tegus päev oli.

Kaliifiga sõitsime esimest korda sadulatta. Lubage kohe mainida, et sealt seljast on ilmvõimatu alla sadada, sest liikumised on nii ilmvõimatult pehmed ja sujuvad ja galopilt traavile võttes ei tekkinud korraks ka ideed tasakaalu kaotada. Hobune oli nii normaalne ja tõesti oli hea sõita.
Tegin samm-traav üleminekuid istakuga (ratsmeid taaskord polnud) ja väga kerge oli toimida temaga. Vasakule saime sõita normaalselt. Tegin sääre eest astumist sammu ja traavis ja üli kena oli. Tõsiselt mõnusalt liikus edasi ja samas astus ilusasti ära kui vaja. Ja nii mõlemale poole. Galopis paremale oli ikka hea. Tõste oli ilus, aga korra vajus ära ise. Vasakule problemaatilisem aga saime hakkama ja paaril korral isegi tõstis enda esiotsa rohkem.


Grenadaga sõitsime üle pika aja ja hüppasime. Türdruk on ja jääb mega võimsaks loomaks ja no seda ei muuda küll miski. Esimest korda parkuuri hüppasime siis oli mega normaalne. Teine kord pidin pikemaid vahemaid tempokamalt võtma ja siis tuli probleeme tagasi kokku saamisega, aga saime hakkama. Hüpped on võimsad!

Hiljem tõin Kamfora tagant karjamaalt sisse. Kahene, mära. Kõndis kenasti käekõrval aga kui viljaauto mööda sõitis siis tegi küll paanika sellest. Jaanika aia ees kivisid ka põdesime.
Sees oli viisakas. Lasi kenasti puhastada. Kõiki nelja jalga annab kenasti - see on väga meeldiv fakt, sest jalgadega kaklemine ei meeldi mulle.
Plaan oli, et jalutame veidi platsipela ja siis saab uuele karjamaale. No natukene jalutasime, aga siis tulid hood peale ja hakkas väga elavalt hüplema kõrval. Helina tõi igaks juhuks korde ja lasin mõlemat pidi sammu kõndida. Veidi laamendas kui kuskil miski koll liigutas aga käis kenasti sammu suurema osa ajast. Eks me nüüd vaatame, mis ta tegema hakkab. Tundub viisakas loom.

How many times can a man turn his head, and pretend that he just doesn't see?

Tahtsin peale trenni kirjutada, aga siis suutisn mõelda, et ma lihtsalt halaksin et ma ei saa ja ei oska...

Aga peab ju saama ja oskama mingist hetkest. Mida negatviisem ma olen seda hullem. Ehk kõik ei saa lõpuni siiski halvasti minna. Ja no hullemaks see asi enam ka minna ei saa...piisavalt kole on juba.

Aa et me siis hüppasime täna. Hobune oli maastikust väga selline teismoodi. Et tahaks ikka veel vabalt liikuda ja mitte nii palju tööd teha. Üldse keerukas. Esimesed kaitsmed olid peal esimest korda...ei seganud meid. Mingid asjad tulevad hetkel väga suvaliselt meelde...

Üritades oma mälu fokuseerida siis algus oli enam vähem. Jooksis vabalt ja kenasti. Kui traavi pikemaks sõitsin siis paaril korral jäin liikumisest maha. Hobune oli sellest suht häiritud. Tegin traav-samm üleminekuid ilma ratsmeteta. Kuna ta rajal liigub kenasti siis polnud nagu probleemi, ratsmed lasin üldse ära, et ei tekiks mingit kiusatust. Üllatavalt kenasti läks aga ega see ei ole uudis, sest nende üleminekutiega pole probleeme olnud ka väga.
Vasakule poole sõites tekkis hetk kus ma oleks juukseid välja kiskunud kui kaskat poleks peas olnud. Ta tõmbas eest lõuad krampi ja selja ka ja see kõik oli nii üli kole, et....võtsin sammule ja tegin seal seljas hingamisharjutusi. Enda saamatuse pärast ei tohi oma närve hobuse peal välja elada. Uuesti traavile ja sõitsime rajal (tegelikult selle kõrval, sest rada on suht vagu omadega ja sealt sisse keerates tekib mingi nõme miment kus tuleb kõrgemale astud aja siis tekib rütmis ja tasakaalus jama) ja suuremaid pöördeid seni kuni oli OK. Rahunesin maha ja elasime üle minu haiged närvid. Galopp paremale ok ja tõste ka kena. Vasakule oli tõstetega õudusunenägu..ma ikka halan eks? Annate andeks aga no mis ma kirjutan lilledest kui neid ei olnud. Aga jooksis veidi vähem esiotsal kui varem...ehk mulle tundus ainult.

Hüppamine läks samasse ämbrisse nagu eelmine kord. Okei tunnistame seda, et seekord ma loobusin sammude lugemisest sest need mind seal seljas ei aita ja läksin jumal teab mis lootuse peale, et ma ehk tajun ära tõuke. Mõnel korral sai isegi hobusega kaasa mindud. Kätt annan vähe järgi. Aga ta on eest niivõrd pehme, et ta ei küsi ka rohkem ja lepib sellega, mis ma annan seega suupeal ei ole, aga vähe on...kaela tahab rohkem sirutada.

Ei aga me areneme =) Ma jõudisn praegsueks (kell on 00:38) otsusele et no hullemaks enam ju minna ei saa...järelikutl on kõik korras, sest põhjas me oleme...siit annab ainutl ülespoole tõusta...ma väga loodan...


Tõin Grenada ka tagant karjamaalt ära ja tegime kuskil 20-30 minutit kordet kuni Helina oma saatanaga paltsil peretülisid maha pidas (jutt ei oel Kidtist).
Suht energiline. Mingi hetk nägi kuskil kolli ja tegi galopispurte aga need olid täiesti random värkt. Ja läks palju lähemale karjamaale pärast.


Ravisime Helina vigastatud selga ja millalgi tuleb stekile matused teha, sest poni osutus kangemaks.

Make the best of what you have.

Kõik on veel ikka toimiv, lihtsalt mina olen laisk ja ei kirjuta.

Mul on siis 5 päeva jutti trenni ja kaks päeva puhkust praeguse süsteemi järgi. Vaatab mis sügisest saab =)

Viimased neli trenni on If olnud nii ja naa. Rohkem kipub sinna paremuse poolele, aga samas on asju, mis ei ole nii head. Mina ise olen hetkel täitsa samamoodi. Kord saan hakkama ja siis läheb jälle kõik väga valesti. Tegime mingipäev sääre eest astumist. Üldse ei tulnud. Taguots vajus ära ja ärritas mind oma kõikumisega. Siis tegime mingi aeg ainult sirgliine ja vaikselt küsisin paar sammu sääre eest ja kui tegi kohe uuesti otse sirgele liikuma. Lõpuks tuli väga hästi ilma taguotsa vajumiseta. Kui keegi kingiks mulle rohkem kannatlikust.
Olen rohkem proovinud hakata kogu paniutamise mehhanismmi üle viima istaku ja sääre peale. No ei tahaks teda niivõrd palju ratsmega näppida. Vahel tuleb ja siis jälle ei saa ilma ratsmeta üldse. Aga sammus töötaab poiss igatepidi hästi. Töötab ennast tagant ette ja liigub hea impulsiga. Nüüd siis on suur plaan jõuda traavis sama kaugele.
Hüpata tahaks...aga kui ma ikka ülds ei taju hobust siis kas on praegu mõtet... Ta on nii sujuv ja pehme, et ma ei saa oldud kuidagi seal...ronin ette ja jään maha. Peaksin ise selle teravuse leidma kuskilt.

Viimase päeva tegin Adelantega. Hobune liikus väga entusiastlikutl edasi. Kohati liiga hoogsalt, aga samas oli kontrollitav. Täitsa tavaline oli. No tõesti ei olnud midagi erilist...mitte, et ta oleks nüüd igav, aga just selline...nagu hobune ikka noh =)


Täna siis alustasin oma nädalat maastikul käiguga. Anita ja Bacardy olid kaasas meiega. Kaliifist on saamas turvaline maasu. Kõike hirmsat vaadatakse kahtlaselt ja minnake paar sammu külg ees minema aga mitte ühtegi ärajooksmise ideed ka ei tekkinud. Autodest ei teinud üldse välja. Mina sain nantukene nõgestega kakelda. Hobune oli kontrollitav ja kerge ja lõdvestas (!) vaba ratsmega (!)... Keegi oli seljas ikka täitsa pöördes! Veits põdes mingit puud, millest üle tuli ronida ja selle ees seisime pikemalt kui vaja oleks olnud. Tagasi tulles ei tekitanud üleronimine enam probleeme. Anita juures käisime ära jalutamas tagasiteel. Seal oli küll igasugu huvitavat kraami nii teepeal kui ka aias. Näiteks plastikust liumägi mis oli täitsa tore aga vist liiga värviline. Ja kui tagasi teepeale liikusime siis puges Bacardyle sülle mingi suure metall...asja juures.
Aga väga rahulik ja sai ise nautida platsilt eemal olemist...ei pidanud pidevalt mõtlema, et huvitav kas selle põõsa tagant võib tulla mõni kahtlane kõrs.
Bacardyl võttis üks auto siiski küll jalad päris nõrgaks. Ja no migni maniakk kihutas meist kruusateel mööda. If seisis kannatlikult ja ootas aga märale taaskord ei istunud.



See juhtus kui mul öösel igav oli...

“Always watch where you are going. Otherwise, you may step on a piece of the Forest that was left out by mistake.”

Puhkus saigi läbi. Vähemalt If puhkas. Mina suutsin nädal aega puhata ja teise nädala päevas mitu tundi numbreid exelisse toksida. Üsna jalustrabavalt tore tegevus.

Hobune on ümaramaks läinud. Kõik, üleliigne mahavõtmine, mis harjutamistega maha tuli söödi kahe nädalaga kenasti tagasi.
Kaks korda oleme jõudnud trenni teha ja ütlemata positiivselt.

Esmaspäeval oli energiat palju, palju. Õnneks rakendas hobune selle töösse ja oli mõnus sõita. Sammus-traavis oli tõsiselt liikuv ja hea. Tegime volte palju, sõitsime sirgeid palju. Mitte midagi erinevat tavalisest. Galopis tahtis vaid ära vajuda.

Eile oli sama hea ja veel parem =) Eriti mõnusalt painutas ennast ümber sisemise sääre ja eest oli pehme. Tähelepanu hajutas Anette varss karjamaal ja siis hakkas jonnima, aga sai üle sellest. Teda andis igatepidi vormida ja kuulas ja tegi. Rütm oli, stabiilsus oli. Galopis ei olnud seekord ka probleeme liikumisega. Paremale läks väga pikalt aega enne kui õigest jalat tõusis - kõige esimesena parandamsit vajav probleem siis. Vasakule tegime sammust tõstmsit ja tuli välja kenasti. Ütlemata tubli hobune.

Hobupäeva pilte

Hobupäev 2011

Närve ei olnud väga pikka aega. Tõin Ifi sisse. Puhastasime, kitkusime, pelttisime, pindeerisime. Täitsa arvestatavalt kenad patsid tulid. Üldpilt oli ütlemata rahulik...

Istusime juba hobuste selga kui sees keerama hakkas. Täitsa jama värk kui mina ka üle nüüd põeks...siis meid sinna paltsile kauaks ei jääks. Karina ja teised "rokkarid" tulid Kaliifi rahustama. Tüüps hakkas sees närveldama...liiga pikale venis see ootamine seal ratsa. Tekkisid mingid ideed püsti tõusta ja muudmoodi kole-paha olla.
Ja siis oli juba muusika ja koos Etuga esimestena uksest välja minek. Soojendustraavi algus oli esimese keeramisega rahvast eemale. Loomal jäi aega seedida seda vaatepilti, mis tallist väljudes avanes. Töötles info läbi ja leidis, et vältimaks probleeme hoiab neil (rahval) silma peal...juhuks kui mõni otsustab platsile joosta, seni aga jätkab om pähekulunud rada. Reliif oli kõrval veidikene aktiivsem oma vastumeelsuse näitamisega. Meid see õnneks palju ei kõigutanud.
Sujusime aktiivselt oma mälus olevat trajektoori pidi...paaril korral siiski veidikene iseloomu näidates. Aktiivsusest puudu ei jäänud. Kogu krempel oli teistest mahajäämiseks siiski liiga kahtlane.
Esimene ja ainuke lahkarvamus tuli Kidtiga koos volti tehes kui partneri lahtine pinde liigitati liikuv-ohtlik-paanika osakonda. Piirdus asi siiski sellega, et hobune tegi mõned hetked traavi asemel sammu ja kõõritas üli kahtlustavalt võõrkeha mis teise hobuse järel lohises. Galopis tõusis minu mitte suureks üllatuseks valest jalast...minu suureks üllatuseks vahetas ta need jalad kohe hoobilt õigeks. Kõik süsteemid sujusid ja lahkusime platsilt aplausi saatel esimestena...

Mitmekordne enesületus oli tehtud...hobuse jaoks oli aga veelrohkem üllatusi tulemas.

Võtsin varustuse ära ja kiirelt riideid vahetama "Inglite ja Deemonite" kava jaoks. Inglite üks hobune oli aga Reliif...ja talle see asi ei istunud juba kadrillis. Kes ei riski see šampust ei joo ja nii sai If uuesti sadula selga ja veel ühe võimaluse ennast rahvale näidata - Etuga koos inglite poolepeal. Poiss polnud sellest kavast enne und ka näinud, aga sõitis kenasti läbi ja tuli toime. Tubli!
Gretlin sättis Grenada valmis (jalused parajaks, patsid lahti, pinded maha) ja sõit võis alata. Gre oli tema ise. Tegi ära selle, mis pidi ja tegi seda hästi.

Ja Kaliifil õnnestus peale seda veelkord ennast näitamas käia. Seekord käekõrval ja Gretliniga. Rahvas ei kujuta peale seda päeva endast nüüd enam küll mittemingisugust segavast faktorit.

Edasi tulid "rokkarid" ponidega ja veidi hiljem jalutasin Odüsseiaga lapsi platsipeal. Viisin Deli välja, võtisn Kidti patsid lahti...

Edasi on mitu tundi, mis ei kuulu sellesse blogisse ja läksime Avega nelja ajal tema autosse magama.

Hommikul ajasin 9-10 ajala jalad alla ja viisin Kaliifi, Reliifi välja. Tagasijõued oli Helina ka unest võitu saanud ja viisime Kidti, Coconuti samuti karjamaale. 10 minutit hiljem viidi mind autoga koju...

Nüüd me puhkame nädala. If võtab veidi juurde loodetavasti.
Hobusepoolt oli eneseületus minu jaoks suur. Ta tõesti kuulas isegi siis kui talle see asi ei istunud ja pidas vastu vaatamata meie lahkarvamustele. Poiss on tublim kui ma arvata oskasin. Minu jaosk selle aasta üllataja. Respect!

...

Kadrilli harjutamistest on siia vist liiga üksluine kirjutada?
Kuidas meil kord tuleb väga hästi ja hobusel klapib kõik kenasti ja siis mingi kord läheb nii pange ja me ei saa üksteisest üldse aru ja siis on ülimalt paha endal olla pärast.

Mingi päev hüppasime peale harjutamsit 50cm lattaeda. Esimene kord oleks ta peaaegu läbi jooksnud. Viimasel hetkel veel vaatas, et saaks jalad korraks kõrgemale tõmmatud. Muidu hüppas ja oli...aga hajevil ja nagu muuseas läks üle.
Järgmisel päeval saime siis üle pika aja tavatrenni teha. Ilma kadrillita. Ja suurte probleemidega!
Igatepidi ei painutanud ja oli tõeliselt "roheline" houne ja mitte selles mõttes toores nagu ta on tänu oma vanusele ja sellel, et ei ole siiski pikalt sadulas olnud vaid nii toores et kohe oli. Tegime palju pööramisi...mingit konkreetset et nüüd on hea hetk ja nii peab nagu mõnda aega tagasi oli ei saavutanud. Pinge küll vähenes ja koostöövalmidus hakkas saabuma, aga peale puhkust tuleb teha korralik time out ja veidi põhitõdedega tegeleda. Galopis vasakule hea. Paremale ei tõuse õigest jalast. Painutab ennast enam vähem ja samamoodi angu Artemis kunagi tegi toetab viimasel hetkel teisele ratsmele ja kogu see "ettevalmistus" vajub laiali. Kuna ta teeb seda samamoodi nagu Arti siis olen kuskil suure vea teinud. Seda tuleb ka otsima hakata. (edit: eile ja täna tõusis kadrillid õigesti paremast (Y))

Niipalju siis meie jamadest...Homme me läheme ja näitame et me siiski oleme sama tublid kui kõik vanemad ja kui vaja siis tublimad =)
Mingi maaühenduse tegin harjutamiste ajal kui peale kadrilli galoppi tegime...ei mäleta väga seda =)


Coconutiga sõitsin. Tegime mõlemale poole painutusharjutsi. Võtsin mingi 20-25 meetrise ringi ja sõitsime seda mõlemat pidi traavis-sammud. Hästi palju rõhku sellele, et sisemise sääre peale tuleks paine ja lõpuks oli täitsa hea. Ütlemata rahule jäin trenniga, sest alguse ja lõpu vahel oli väga tuntav vahe ja hobune tõesti muutus iga minutiga pehmemaks ja painduvamaks. Galopi saime ka paremini tehtud kuigi lõpuks vajus omasoodu siiski ära.

Shoot for the moon. Even if you miss, you'll land among the stars.

Kuupeal me veel ei ole. Aga kui eilset vaadata siis palju puudu ei jäägi enam.

Palavus ja parmud on juba päris mitu päeva suureks probleemiks. Karjamaalt tulles ei saa hobune üldse enam paigal oldud. Sipleb, siputab ja kui asi väga jubedaks kisub kergitab oma tagaotsa.
Aga saime enne kadrilli harjutamist mürgitatud.
Võrreldes eelmise korraga oli hobune tunduvalt parem. Väga püüdlik, väga koostöövalmis. Kadrill hakkab enam-vähem pähe jääma ja nüüd on rohkem aega tegeleda hobuse endaga. Teda on nüüd võimalik täitsa korralikult painutada ja samamoodi sammu pikemaks ja lühemaks võtta seal kus vaja. Ja lahkarvamusi jääb iga korraga vähemaks. Ta võtab asja täiesti pingevabalt ja kui ei teaks siis ei ülteks, et ta meil seal peasmuna on. Kui If sedamoodi arengut jätkab siis saab temast ikka väga mõnus hobune =)

Harjutasime teist kava ka. Väike vahetus on toimunud ehk siis Euroopa ei sõida ja tema asemel on Etu ja Reliif. Kertu läks Anettele üle.
Asi tuli täitsa välja. Grenada oli ikka vana tema ise. Muusika tuleb aga tagasi pikaks teha, sest et ma ei oodanud, et meil see kava nii pikk oleks.

Pärast harjutamisi jõudsin trenni Eepikaga. Sama aasta mis Kaliif, poni. Kui asjad ei sobi tõmbab pea eest kõrgele ja mängib tanki. Või hakkab tagurdama ja oma suunda pressima. Aga sõita on ta mõnus. Hästi kergelt hoiab traavis ise tempot ja rütmi. Edasi sõita on lihtne ja kui vabalt liigub siis on täitsa tore olla. Tegime suhteliselt palju pöördeid ja üritasin pidevalt tegevust anda talle, et ei tekiks igavuse momenti. Välimisest säärest jookseb teatud hetkedel läbi. Teised hobused ei istu talle üldse. Lidutab kõrvu ja näitab kogu kehaga välja, et kui saaks võtaks hammastega kinni. Korra läks päris kena hooga külg ees Coconuti poole ja üritas oma taguotsa keerata. Rohkem õnneks ise "rünnakule" ei pressinud aga kurja mutt mängis siiski.

“We can't solve problems by using the same kind of thinking we used when we created them.”

Harjutasime.
Hobune oli...teistmoodi. Ei olnud temalik ühesõnaga. Esimene kord oli täitsa hea. Ma stekki ei võtnud seega veidi "ujuv" ehk aga midagi katasroofilist ei leinud. Suhteliselt kerge oli toimetada. Lasi suunata ennast igatepidi. Sääre eest astumine on problemaatiline.
Teine kord ei liikunud kohati üldse. Ja meil oli meie kohta liiga palju lahkarvamusi. Falopis tõusis vasakust jalast ja...oli keeruline.

Mis mulle tegelikult meeldis oli see, et ta pööras suurema osa ajast väga kenade painetega ka vasakule ning ei visanud enne pead lakke. Ja galopis esimese korra ajal liikus kenasti ning teda andis veidikene kokkupole võtta.

Viisime kahesed ruunad ja nooremad täkud soopeale. Eifel oli viisakas.
Ets tõi koju mu =)

...

Arusaadavatel põhjustel ma täna ikka ei läinud trenni. Hea meel, et hobune on nüüd kolm päeva puhata saanud ja saab homsest värskelt taaskord harjutama hakata. Sellega on ka üks suur jama ja ma ei viitsi enam kuulata kuidas ühele üks ei sobi ja teisele teine.

Tegin kell 6 hommikul omletti, saatsin Kertu bussipeale ja ta vuras talli...meist neljast kõige tugevam. Respect Käru!

Ja loopisin maja eest puid keldrisse...homme tuleb riita laduda! KÕIK valutab ja on kange ja on paha...

Ma kavatsen homme vinguma hakata...lihtsalt et hoiatan ette!

Võtsin ennast hommikul kokku ja läksin vaatamata mõttele, et ma seda ei tee siiski talli.
Kaliif puhkab täna ka veel ja..homme...ma veel ei tea...tahaks sõita, aga samas kadrilli harjutamised tulevad ja siis saab ta nagunii ja esmaspäeval kui me nüüd suudame kahekaskesi mingitele kokkuleppelaadsetele asjadele jõuda, siis vast saaks millalgi enne mu autokooli harjutada. Et homme ma ei tea mida ma teen. Võib täitsa juhutda, et ma jõuan siiski sõitma.

Ponid harjutasid oma kava täna. Läksime Merkaga Delit ja Oarat tooma ja Kristo püüdis ikka veel Anettet kuigi ta oli päris ammu karjamaale siirdunud. Aitasime teda veidi.
Natukene saime Anette varssa kiusatud kui ema sõitma siirdus. Väga mõistlik loom, kuigi esimese hooga üritas mu eest läbi boksi ukse pageda. Lasi ennast täitsa katsuda ja isegi näo pealt ja üldse oli üpris viisakas (erinevalt mõnest teisest...).
Puhastasin Oarat ja iga kord kui Karreerat puudutada üritasin tekis varsal paanikahoog jälle. -.-

Sõita oli tegelikult hea. Mulle täiesti tundmatu loom...lähib kokkupuude omavahel on kolme aasta tagusest ajast - valus mats vastu kintsu. Eest olin liiga karm. Käed tahavad jälle re-treeningut saada ja pidevat kontrolli. Vahepeal tundus, et kiirustab veidid, siis vajusime ära, aga suurema osa ajast oli hea sõita. Pööretel, voltidel sisemine säär peab konkreetne olema muidu vajub lamedalt läbi sealt. Rajale ma jõudsin ka üsna vähe sõita...iseenesest positiivne, sest tähendab, et töötame rohkem =)
Galopis oli vedrustus täitsa karm. Tema puhul ei liigu me puusadest ette-taha vaid üles-alla. Üsna kõva töö on ennast seljas hoida. Paremale alustasime ja kohe tulid meelde need mignid kitselised, kes hüppavad edasi nelja jalaga korraga. Vot selline mulje oli seal seljas. Uurisn, et kas nüüd ongi nii, et ta teebki sedamoodi. Vasakule alguses tegin katsetuse, et kui ta täiesti pikaks venitada, kas siis ka. Ülla-ülla...siis ka siiski. Vasakule saigi rohkem tehtud ja tuli veidikene seda ette-taha liigutavat sammu mille ajal ei pidanud rakendama füüsilist jõudu, et mitte seljas põrkepalli teha.

Karina lubas hobuse ära viia. Mina sõitsin tagasi Tartusse ja käisin ostsin ühte seina tapeedi ära...teised seinad tulevad lähipäevil.

Optimism is the foundation of courage.

Teine kord kadrilli on tehtud. If ei taju asja ikka veel nii palju, et ta suudaks ennast kenasti vabana hoida ning lasta kogu süsteemil lihtsalt toimida. Tema ajudele on see hetkel ikka meeletu koormus. Mida ma talt tahta saakski? Teatud kohad tulevad isegi kenasti. Hobune liigub ja keskendub...aga siis tuleb mingi hetk, kus ta üldse ei saa aru, et miks siis nii. Näiteks sääre eest astumisel oleks ju niivõrd palju lihtsam oma esiots ära keerata ja jätkata sirgjoonelist liikumist ja galopis oleks ju tunduvalt toredam teistest ette joosta ja vahelduseks lihtsalt mängida.
Ja siis pean mina mulli ära lõhkuma ja ütlema lapsele, et ei...siin ja nüüd pead sa olema täitsa täiskasvanu. Endal on pärast eriti vastik tunne. Ma ju tean, et ta ei oska veel, aga peab.
Õnneks on ta piisavalt selline hobune, kes teeb ka ilma küsimata, et miks ta peab. Selle asemel, et hakata vastu jonnima, et ei taha ja ei oska on ta pigem seda tüüpi, kes (isegi kui ta tõesti ei oska) vähemalt proovib ja annab endast parima.

Täna sai ta puhata. Täiesti ilma minuga kokkupuutumata sai ta karjamaal lihtsalt olla hobune. Homme saab ta seda veel, sest vaatamata kokkulepetele leidus siiski prboleem ja me ei harjuta.

Sõitsin Erkoga sadulata. Poni oli täitsa tore. Eks tal tekkisid need vastuvaidlemise momendid, kus rammiti õla (ja kehaga) ühte suunda kuni aed ette tuli või kui tuli tuju galopis tuurid üles võtta.
Tegime täitsa arvestatava hulga samm-traav üleminekuid ning palju, palju volte ja pöördeid. Rajal sõitsin ainult siis kui teised galoppi tegid. Siis kui tal on koostöövalmiduse hetk keerab poni kenasti säärte ja keharaskuse peale ja hoiab ennast eest kerge. Sekka kipub tulema neid hetki, kus pea hakkab tõmblema ja jalad tahaksid õmblusmasina taktis liikuma hakata. Üldiselt laseb ta ennast kenasti tagasi maapeale tuua, aga vahel kipub siiski liiga aktiivseks minema.
Galopis tahtsin ma sealt alla tulla kui ta veidikene kiigutas ja peale seda turbojänest tegi ning suuna posti peale võttis ning peale seda tekkis minul hetkeks kahtlane tunne, et järgmine suund on Kertu ja Realist. Kõik sujus siiski kenasti ja uuele tõstele järgnes kena rütmikas galopp.
Tuju tegi ikka täitsa rõõmsaks. Karjamaale tagasi jõudes oli esimese asjana vaja siiski Erk'iga maid jagama hakata.

I do not think much of a man who is not wiser today than he was yesterday.

Dallasega sain veel viimase parkuuri teha. Siis veel ei teadnud, et jääbki viimaseks. Väga kena oli. Klappisid asjad ja hobune oli mõnus. Ja paar päeva hiljem tatsas see poiss minu järel autosse ja veeres juba Soome poole. Hetkel samasse kohta kus Artemis ja muud, hiljem juba vast sealt edasi. Enne seda sai korra sõita ka kui Gretliniga hobused ära vahetasime üheks trenniks (Grenada ja Dallas). Raske ta on, aga samas kui ta kergeks saada, siis on täitsa tore sõita.
Dallasega koos sõitsid ka Palee ja Laava.

Grenada juurde tulles, siis sõita on ta ikka ja alati hea. Hüppamises olen viimasel ajal ise lohakas olnud. Minu enda mugavuse tõttu ongi ta hakanud mul seda viltust sammu alla tegema. Üsna nõme. Viimane kord võtsin ennast kokku ja tegime üle pika aja ühe korraliku sõidu. Kordagi ei tõmband viltu, kõik tulid väga kenasti.
Peale hobuste vahetamist (G hüppas Grenadaga ja Karina Odüsseiaga) sattusin Erko selga. Tore pisikene poni. Veidi vehib eest peaga kui käis ei ole paigal, aga ülduselt tajub kenasti seda, mida tegema peab. Veidi ajab sassi keeravat ja edasiajavat märguannet.

Kaliif on tubli. Viimane hüppetrenn oli parkuuri ajaks jube laisk ja ei liikunud väga, aga hüppas.
Ja nüüd juhtus selline ütlemata tore lugu, et kuna 3 hobust läksid kadrillist ära ja 1 neist oli Dallas siis tema asemel sõidab Kaliif. Seega Gretlin läheb Grenadaga.
Esimene harjutamine oli teisipäeval. Üsna segi. Esimesel korral hobustega ei saanud If üldse millestki aru. Järkus tuli mingi pööre ja kohe otsa kuskilt mingi teine ja siis tuli seisma jääda ja sada muud asja. Eriti toredaks läks asi siis kui põimumist tegime. Oleme oma rivis viimased ja tegi üli aeglast sammu. Hobune ei tajud üldse ära, et miks järsku kõik igaltpoolt ümber tema talle vastu sõidavad.
Teine kord sõita oli hoopis parem lugu. If seedis selle asja läbi ja jõudis otsusele, et täitsa tore on. Selgeks me selle igaljuhul saame. Jääb veel pisike hirm, et kuidas ta rahva peale reageerib.

Eile harjutasime teist kava. 3x sõitsime ja kolmas tuli juba täitsa asja moodi =) Hea.

Omad ja hääd!

If on...ee...imelik.
Esiteks ta sööb palju. Teiseks ta on jonnima hakanud. Kolmandaks ta on pubekas.

Trennis on nüüd need hetked kui mul tuleb tossu kõrvadest välja ja hea meelega võtaks kaika...
Temaga on ilmvõimatu häid suhteid hoida kui platsil on peale meie veel rohkem kui 2 hobust. Otseloomulikult peab siis ju liikuma nendega samas suunas. See nõme probleem on alati olnud, et kui keegi vastu liigub meile, siis läheb ta all kohevaks ja ei taju matsu, et miks nüüd tema peab ikka veel teistpidi olema. Ja siis on häästi tüütu sõita sirgliine või teha peatusi. Alguses on mõlemad ilusad, aga kui ma hakkan pikalt igatepidi sirgeid sõitma, siis on jälle jube mossitaja all. Ja no kui teha samm-peatus üleminekuid rohkem kui 3-4 korda järjest siis hakatakse siplema ja muututakse lausa kurjaks. Ja siis on suur kuri "kohev" hobune, kes tegelikult kuulab ja teeb, aga üüldsee ei taha. Viimasel ajal ajab see mind õnneks rohkem naerma. Kuidas ta mossitab, aga teeb, sest peab.
Ja ma ei saa mitte midagi ninaette jätta enam. KÕIK harjad loobib mööda talli laiali. Täiesti ulme. Ma lähen 30 sekundiks ära, et kabjakonks tuua ja kõva hari on imekombel sääred teinud. Ja sada muud pisidetailset viga, mis mu keema ajavad...

Aga!

Tegelikult on ta ikka ütlemata tubli olnud. Õppisime sääre eest astumist ja tajub küll. See on talle kerge ka, sest maast olen pidevalt igatepidi pannud teda surve eest astuma. Vasakule liikudes on raskem, paremale kergem - nagu meil kombeks.
Üldse on selline hea kerge sõita (kui need mossitamise hood välja jätta). Igaltpoolt annab järgi ja hobust annab painutada kenasti. Galopis on areng veidikene stagnatsiooni jäänud, et tahaks/peaks/võiks rohkem tähelepanu pöörata sellele.

Viimane hüppetrenn oli tõsiselt hea. Täitsa esimest korda hüppasime kummidega takistust ja mõlemat aeda, millest üks on ilus kirju. Mitte ühte ainsat pilku ka ei olnud. Kõigest läks ilma kõhklemata üle. Ja esimest korda hüppasime parkuurina takistusi. Kohmakas, aga samas hea mugav. Unustasin ennast niipalju, et ei võtnud enne ühte pööret tagasi, et läbi traavi jalga vahetada ja hobusele asi kergemaks teha. If päästis ennast ise ja vahetas mõlemad kenasti.
Suur viga oli see, et sõitisn pikkade jalustega - eriti jube oli.



Ja niiiiii hea oli sõita probleemideta hobusega. Grenadast siis jutt. Viimane trenn tegin hästi palju traav-galopp üleminekuid ja lõpuks suutsin nii normaalseid märguandeid anda seal seljas, et peale galoppi ei tulnudki see pikk ja jube traav.
Hüppasime ka ja alguses lasin ise liiga serva hobust. Ratse oli pikk ja sääred ei olnud piisavalt kindlad. Natukene parandamsit ja siis oli täitsa hää. Gretlin hüppas ka esimest korda temaga.

Dallasega sõitsin niipalju, et ühe parkuuri hüppasin ja oli kõik =) Vasakust jalast tõusmisele on ta vastu, aga kui kui ikka natukene kuri oled siis tõuseb.


Kadrilli sõidan Grenadaga =)

Reisid Eestimaal vol.2 - ECU tall

Khm...käisime Ecus pea nädal tagasi (reedel, kohe peale Pärnat) ja niipalju siis minu "kohe kirjutan siia ka, et värskelt meeles oleks" ideest.

Tall on ilus...kõik peale talli ka ilus. Peale trenni saime väikese ekskursiooni mööda ruume ja lõpuks sõime jäätunud kooku xD

Aga...

Hobune oli Artic/Artik (isa Algõr (A-T), 7 aastane). Sõita oli ma ei tea mitu korda keerulisem kui Pajar. Lõpuni välja omavahel klappima asja ei saanud. Lihtsamaks läks asi mida trenn edasi, aga seda et nüüd me saaks üksteisest aru ei olnud.
Poolpeatustega surin ära sinna. Veidi laisk minu maitsele. Hoidsin ise ratset pidevalt liiga pikana ja üldpilt oli jura.
Galopi tõsted on sisemise jalaga, mis tegelikult ei olegi nii keeruline (postitus aastast 2009 märts).
Aga ega ei olegi väga midagi kirjutada. Natukene läks asi lõdevestamise suunas ja trenni lõpuks ei olnudki katastroof sõita, aga ei istunud mulle. Olen pirtsakas. Mis teha.

Järgmine koht on...hmm...eks G teab...teistele jääb üllatuseks.

Reisid Eestimaal vol.1 - Pärna tall

Millest selline pealkiri saate varsti aru.
Seniks aga jätkub jutt lainel kuidas Liis endale lõua vasakule poole sinika sai. Ja kummutame kohe ideed, et ma suutsin kellegi välja vihastada =)

(pikk eellugu)
Plaan oli päris mitu nädalat, et Karina tahaks vanu tuttavaid hobuseid näha ja ma tahaks sõitma minna. Gretlin haakis ennast sinna külge ja hommikul viskas G. ema meid siis ära.
Hullem ulme palavus! Ebavajalik fakt no.1 - ma põlesin õlgadest mõnusalt ära...randid on eriti jubedad :D

Hobune kellega sõitsin oli Pajar (i. Poedionk, 7 aastane - enda jaoks...ehk läheb kunagi vaja). Putukad olid vägagi segav faktor ja alguses jäi tunne, et me ei saagi vabsee kontakti omavahel. No ikka väga lappas see asi. Paremale jooksis õlaga sees. Säärega võisin istuma jäädagi sinna. Vahepeal läks veidi paremaks ja siis oli jälle crapp. Lõdvestama saamine võttis ka hea tükk aega. Kui juba sujuma hakkas, siis tuleb tunnistada, et vaatamata sellel, et G irvitas Hade seljast mulle igal võimalusel imeliku näoga vastu (see oli ebavajalik fakt no.2), oli täitsa arvestatav hobune. Galopp oli küll nii üli mega rahulik, et oli kohe.

(jõuame sinikale lähemale xD)
Hüppasime. Või tegelikult oli minul idee, et hüppaks ja see idee ei istunud hobusele üldse mitte. Selline pisikene nunnu 40cm latt ja selle ette me ennast parkisime kohe esimesel korral. Edasi olin kuri mina ja hüppav hobune. Päris parajalt mitu korda parkis ennast kas takistuse ette või vajus eest välja.
Hüppas ikka ka. Nii masendav ei olnud nagu eelpool tunduda võis. Tegelikult jäigi nii, et peale ilusat hüpet (ja tegelikult on hüpe hobusel täitsa viis) jäin ise liiga "usaldama" ning kadus see sundiv moment ära ja ups ei hüpanud enam. Hobune kasutas minu headust julmalt ära. Masendav. Ksukile 60-70cm kanti jõudsime. Nii palju kui ma aru sain on loom enam-vähem sama palju hüpanud kui If. Ja enam-vähem sama vastumeelselt teeb ta seda ka (If on nüüd selles osas paranenud).

(ja sinikas ise).
Viimane hüpe tuli "moraalse võiduga"... Läksime peale näoga, et tulevad pidurid. Täpselt takistuse ees tulidgi pidurid aga tuli kuri Mina ka. Aga kuri mina ei tajunud matsu seekord...sest et hobusel läks vist jubedaks ja lendas üle...Ma oletan, et nüüd kõik, kes mind pidevalt trennis näevad tajuvad ära, et kaasa ma ei läinud ja nägu ühines hobuse kuklatagusega. (AI!) Matsu ei pannud...piisavalt viisakas hobune oli, et mind sealt kaelapealt mitte maha raputada.



Ja omadest headest, et If oli viimanekord täitsa okei. Mingit närviajavat faktorit minu jaoks ei olnud ja tegi 1 peatuse niiiiiii korralikus "ristkülikus", et oli kohe! Galops tegin mõlemast jalast korda mööda. Kõik korrad õiged ja ilusad tõusmised. Mingit kiirustamsit ei olnud: kuulas, pööras, töötas, tegi. Et siis hea!

Karreera pidi taaskord mind taluma. Praktiliselt kohe sai teda näperdama hakata ei olnud mingit suuremat eest ära lidumist. Mõlemat parempoolset jalga sai võtta korraks.
Närvid keerasime krussi siis kui hakkasin nägu katsuma. Ta ei lase üldse mitte. Seega tegime sunniviisiliselt. Mõneks ajaks sai, aga see viis ta täiesti endast välja. Pole midagi...mis halvasti see uuesti...

Kirjutasin ükspäev täitsa arvestatava teksti, aga blogger viskas mu välja =) Nüüd siis ei ole enam tuju leidnud uuesti kirjutada.

Sõidame ikka veel. Samamoodi kenasti ja oma väikeste probleemidega. Suutsin mingipäev taaskord ära unustada, et If ei oska veel kõike ja ajasin oma tahtmistega liialt segadusee noore looma pea. Õnneks on ta selline tüüp, et näitab ise välja kui keegi ülekohtune on tema suhtes või kui ta asjadest aru ei saa. Võtan sellistel juhtudel hoo täitsa maha ja püüan ikka meeles pidada, et ei ole all mitu aastat sõitnud hobune.
Galopis oleme teinud mõlemast jalast korda mööda tõstmist ja nüüd tuleb õigest jalast tõusmine kenasti välja. Selline sahmimine jääb ka ära.
Mida veel? Hüppasime - veidi laisalt, aga samas suhteliselt kenasti. Viimasel ajal on jäänud mulje, et ratsanik tahaks selles osas rohkem trenni saada, sest neid "metsapoole" hüppeid on hakanud tiba palju juhtuma.
Väga palju on tervislikku kordamsit olnud. Seda uut ja huvitavat ei ole tahtmist teha kui hobune all on hea ja pehme. Lõdvestamine on hakanud tulema ette-alla. Mitte nii nagu tahaks, et ta tõesti läheb nüüd korralikult suulisele järgi ja püsib ilusasti lõdvestunult, aga need hetked on tunudvalt pikemad. Eks see tuleb vaikselt. Peatused tahaksid harjutamsit - jääb väga kenasti seisma, selles osas pretensioone pole, aga jalad need ei taha kuidagi seda kena "ristkülikut" moodustada. 1 kipub ikka omatahtmsit mööda uitama minema.

Iseenda arendamise osas sai aasta tagasi tutvust tehtud hobusega sõidetud. Coconutist siis jutt. Areng on olnud märgatav, sest hobune liigub ja toimib. Aga meeletult raske sammuga on. Müts, müts kajab vastu. If on väike tema kõrval =) Midagi erilist ei oska öelda, täitsa tavaline hobune on. Galopis vasakule üritas minsut vabaneda ja päris mitu korda - pukitab vaikselt. Paremale möödus probleemideta.
Üks uus hobune oli samuti nimekirjas. Kaliifi poolvend Kalipso. Tema veel ei oska, aga õpib hea meelega. Natukene arg. Liigub kenasti, aga võhma pole ja trenni lõpuks ei ole sellest liikumisest väga midagi järel. Galopis tuleb seljas "jõudu" rakendada, et teda liikumises hoida - sääred peavad ikka tugevad olema =) Aga eks see võhm tuleb.

Ja peaaegu oleks ühe pisikese nuhtluse ära unustanud. Varssadel tahaksid kabjad tegemsit ja tegelikult tahaks see väike elukas päitseid ka pähe saada. Tõin Oara sisse - laps läks boksi ja emme boksist välja seisma nööriga. Emal oli puhtalt öeldes savi, et lapsel jube paanika tekkis vahepeal. Aga märavarsal on nüüd nimi ka - Karreera. Inimest ta otseselt ei karda, aga kui see inimene teda näppima tuleb, siis see ei meeldi. Sügada lasi oma keha lõpuks isegi paigal seistes (ja paigal seisis ta tegelikutl vähe). Pea ja jalad puudutamsit veel ei kannata - siis tekib sellne paanika, et kuku või pikali. Paras pujään on...aga sedavõrd huvitavam...vist...

Kaliif ja mina teeme nüüd taas aktiivselt trenni.

Reedel oli selline "katsetuse" moodi asi, et kas mõlemad veel mäletame. Peab rõõmuga tunnistama, et mäletasime ja hobune töötas täitsa kaasa. Palju, palju volditasime ja tegime üleminekuid. Sellised kerged tähelepanu harjutused ja ta on võrreldes umbes kuu-kahe taguse ajaga väga palju rohkem hakanud minule keskenduma trennis. Väga meeldiv tunne on sõita kui ei pea 50% ajast hobust edasi sõitma, vaid saab selle aja palju praktilisemate asjade peale kulutada.

Laupäeval jätkasime sama toredalt kuigi aktiivsust oli kordades rohkem. Kõikidest üleminekutest tahtis If "läbi joosta". Sellist sujuvust ei saanud alguses üldse kätte - peale paljude peatuste tegemist võtsime ennast kokku ja tõime kerguse ka tagasi. Galopis on paremale sõites tulnud stabiilne rütm ja täitsa mõnus tasakaal. Saab juba täitsa galopiks pidada seda asja - kõik jalad paneb maha sinna kuhu peab. Vasakule tuleb neid lohakaid samme rohkem sisse ja sedapidi on ta algusest peale raskem sõita olnud. Käekõrval kõndides tahaks ta ka trügida mulle vasaku külje alla ehk siis nii, et ma jääks temast paremale mitte vasakule poole. Mulle samas natukene lihtsam, sest paremale sõites olen ise enamasti ikka nõrgm olnud, seega peaks "tervenemine" suhteliselt valutult minema - mõlema jaoks.
Peale trenni tegin käkõrval veidikene tööd. Taandamise ja tagaotsa pöördega. Hobuse tähelepanu oli väga hajevil ja uut midagi teha ei saanud, aga tuletasime vana meelde. Taandamisega läks veidi rohkem puntrasse, pöörded oli seevastu peaaegu kohe väga kenad.
Kordetasime Kertuga Eifelit ja Iibis Koralli - reedel said siis kahestest ruunad.

Eile kõndis hobune ikka karjamaal vastu, vaatamata sellele, et kaks päeva järjest on see tähendanud trenni minemist. Täitsa tore loom on. Vaatame, mis täna saab =)
Sõitsime üksi paltsil, teised olid kell 4 öösel kodupoole hakanud kõndima - kes Varale, kes Tartusse.
Seekord lisasime kõigele muule mõned hüpped. Sõita oli samamoodi nagu eelnevad päevad. Hea, kerge, liikuv, rütmikas.
Aga et asjad liiga üksluiseks ei läheks kaotasime oma katuse vahelduseks ära. Jüri, Vipo ja vutid ilmusid traavi ajal platsi ülemisse serva (jess! esimest korda ma teen neil servadel vahet!) ja sõitsime neist päris mitu korda mööda ja isegi mõlemat pidi. Alustasime galopiga...esimene tõste läks nihu (vale jalg), teine tuli kena. Sõidame edasi, mina keeran hobuse natukene rohkem kui poole platsi pealt ära, saame kuskil kaks fuleed teha...ja siis lendab eest pea lakke, kõik neli jalga hüppavad laiali ja If lidub oma katusele järele. Ja mina istun lolli näoga hobuse seljas ja ei saa kohe mitte midagi aru. Saime sammule...tegime uue katse ja seekord pani juba täitsa varakult leekima. Pidurdasime praktiliselt aia otsa. See oli veel see meie tore vasak külg ka.
Paremat pidi saime tänu selle, et ma ta peale seljas karjusin, ilma paanikata terve ringi sõidetud.
Nii, katus leitud saame hüpata =) Kiidan hobust, kes kordagi ei tahtnud kuskilt mööda joosta, vaid väga vabalt ja sundimatult kõigele pelae liikus. Laidan ratsanikku, kes õiendas hobusega, et ta enne teda hüppab :) Tegelikult oli täitsa hea. Maha midagi ei kukkunud (ka mitte maha jäänud ratsanik) ja katus püsis peakohal.
If sai kohe õue tagasi ja tõin peale traatides surisemsit Adelante sisse kordele ja peale seda tagasi õue. Siis möödus mitu tegusat tundi Kertut oodates. Viisin Erko välja kuni tema Realisti kordetas ja saime kenasti kodupoole astuma hakata.


Et see kõik nii kena ja lilleline ei tunduks, siis peab ikka märkusi ka tegema:
*Traavus täisitakus on kõik seni väga ilus, kuni ratsanik (selle all ma mõtlen ikka veel ennast) seljas tasakaalus istub. Kohe kui ma natukenegi ennast hobuse jaoks ebakindlasse asendisse viin tuleb pea ülesse ja ilus mull laguneb laiali!
*Kätt ei tohi randmest lukku keerata! Käsi ei tohi laiali ajada! Saa ükskord juba aru!
*Kõik voldid ja pöörded tuleb väga (!!!) korralikult ette valmistada. Ilma selleta kaob korralik paine ja tuleb pinges selg. Kui ma vanasti sõitsin mõttega, et vot nii, tolles nurgas teen nüü voldi, siis hetkel sõidan voldi siis kui hobune on selleks väga korralikult valmis ning ei mõtle ette kindlat kohta.
*See hobune on ikka tõeliselt ilus loom =)

We all take different paths in life, but no matter where we go, we take a little of each other everywhere

Pole kaua kirjutanud? Vist mitte...
Kas nüüd üldse peaks neid nädalatetaguseid tegusid meenutama või...sest et midagi ma ju ometi mäletan.

Noorhobuste näitus oli. Kandiat ja Eifelit näitasin. Eifelil oli kergelt savi, Kandial oli kergelt paanika. Kõik pidasid ennast viisakalt üleval.

Sõitsin ka. Arvatavasti oli Grenada hea. Nii nagu alati.

If oli kaks viimast trenni üldse mitte see, mis ta muidu on. Ta oli tõesti selline, et...tahaks... veel ja veel. Ta andis endast maksimumi ja kõik, mis ta tegi, oli see, mida ta oskas ja ta tegi seda kõike sellise fiilinguga, et seljas muutus ka kõik kergemaks. Nendele kahele trennile eelnes vigade parandus ja "peretülid" - ja need said lahendatud. Mul on tõsiselt hea meel, et see seismine tuli talle peale neid kahte trenni. Sinna sisse mahtus meil ka veidikene hüppamist. See ei istu talle - vähemalt mitte hetkel. Kui mina ei sunniks seljas siis vabatahtlikult ta ei hüppaks. Aga kuna mina sunnin ja takistused jõudsid 70cm peale siis pidi vaatamata mossitamisele hüppama. Ja kui peab, siis peab korralikult ja seda suutis poiss ka väga kenasti.

Kuna ma teadsin, et mina talle nüüd paar nädalat selga ei saa siis tegime meie jaoks täiesti uusi asju. Taandamine, mida varem otseselt küsinud ei ole, vaid seismise ajal kui paar sammu on astunud, siis olen lubanud. Nüüd küsisin esimest korda - esimesed sammud sai kenasti...rohkem polegi vaja. Veidi keerulisem esiotsa pööre. Maast olen niivõrd kuivõrd keeranud teda nii esi- kui tagaotsal. Proovis täitsa huvitavaid asju seal all teha kuni esimese sammu ära tegi ja kiita sai. Pärast seda oli kohe selge, mida ma tahan ja kena pool ringi keeras ennast. Tark loom...

Nüüd olen mina puhanud kaks nädalat. Hobuse kohta ei tea, kas ta sõi terve selle aja oma kõhtu suuremaks või sai ikka kordineeritult ka joosta. Eks seda ma avastan selle nädala lõpupoole.

Endal on hea tunne, et lõpuks sai see jama läbi ja ühe mure oma tervise pärast võib seljataha jätta...

PS! Rootsis sattusin täitsa huvitavasse kohta kolama. =)

The secret of happiness is freedom. The secret of freedom is courage.

Tegin bioloogiasse süvenemisel pisikese pausi. See asi tundub hetkel liigagi lihtne. Eks me esmaspäeval näe siis - no üle 75ne võiks ikka kindlasti tulla.

Aga et püsida blogi teemas.

Reedel tegin Grenada ja Dallasega lühidalt, aga suhteliselt töökalt.
Arvatavasti ei pane kedagi imestama, et Gre oli tunduvalt parem. Dallas jääb siiani veel müsteeriumiks...kohati saab hobuse paariks sammuks väga mõnusalt läbi selja liikuma ja siis on vana mammutionu taaskord tagasi. Eks tuleb neid "kohati" hetki siis lihtsalt intensiivsemaks muuta ja ehk ajaga on need perioodid juba pikemad. Sellele vaatamata oli väga mõnus sõita. Eriti galopis kui hobune täitsa kenasti liikus.
Grenada oli ikka tema ise. Seni kuni mina suudan hoiduda katastroofide korraldamisest sujub kõik väga kenasti ja korralikult. Proovisin mõelda, et ei võtaks galopis teda nii kokku, aga samas säilik rahulik tempo ning samm oleks lihtsalt pikem. Seljast jäi tunne, et oligi nii. Mida ma ise tahaks on see, et ma maha ei vahiks niipalju jälle. Vahepeal oli täitsa okei juba ja nüüd on ikka tagasi see komme.

Täna oli suhteliselt pikk päev. Dallas puhkab mõnda aega (õnneks!).
Kaliif suutis suhteliselt lammas olla. Kui ta väga palju seista saa siis kipub see asi vist nii minema. Samas läks see villane oleks päris kiiresti üle. Mis mulle üldse ei meeldinud (ja millepärast me ka kõvasti trenni alguses kaklesime!) oli tema idee, et parem ratse on ebavajalik ja selle otsas võib isuda. Võtsin mingi suurema ringi ja sõitsime seda traavis paremat pidi. Alguses oli sisemise sääre taga ikka stekki vaja. Mida kauem sõita seda vabamaks muutus ja kuulas kenasti mõlemat säärt. Tekkis vaikne paine sissepoole ja lasi nina madalamale. Pärast sammus oli seda sama ringi juba väga hea sõita ja rohkem ta parema ratsme otsa ei istunud seekord. Galopis oli tunda, et tahab minna ja paar korda täitsa läks ka omavoliliselt. Tagasi tuli muidugi kenasti.

Grenada oli hea, mis tähendab, et katastroofi ma veel ei korraldanud. Pisikese lahkarvamused meil olid, aga ta oli sees olnud terve öö (märad on nüüd ka karjamaal muidu) ja arvatavasti suhteliselt tige selle peale. Hüppasime. Ilus oli kuni okserini. Vabahüppekoridor on platsil ja okserile oli väga tehniline pööre, millega me esimesel katsel hakkama ei saanud, sest viimastesse sammudesse ei saanud seda vajalikku hoogu sisse. Pidurdasime ennast sinna alla ja seisime. Peale sekundilist "freez" momenti tõmbas Grenada muidugi kohapealt üle ennast. Ma ei tea kuidas kõrvalt oli, aga seljas oli küll tunne, et me lõpetame koos nende okseri lattidega maas mõlemad. Esiotsa vedas üle, tagumistega t'mbas maha ja jäime püsti. Ehmatus minul suurem kui hobusel. Käsi südmale mina ei tahtnud, et ta üle läheks, sest ise sain ka aru, et seda ei saa hüpata ja olin tätisa nõus sellega, et tõrgub. Miks ta üle läks on hobuse enda teada. Teine kord saime kohe peale pööret need vajalikud hooga sammud kätte ja asi klappis väga kenasi - et siis hea.

Peale seda viskasin Kaliifi karjamaale ja tõin Kandia sisse. Harjutasime näituseks veidikene. Veidi probleemne oli sirgel traav, sest et lindi suunas ei tahtnud kohe üldse joosta. Tagasi hea. Lasin kordiori jooksma. Takistuse altid olid maas, aga need olid üksi joostes nii jubedad, et kaks korda hüppas üle (täitsa kenasti lausa, kuigi suure kaarega). Koristasin need eest ära ja jooksis veidi siegi traavis.
Kandia välja, Eifel sisse ja kordele. Kahene, täkk, eestlane. Mina ei saa selliseid tõsiselt võtta, sest nad tegelikutl ka näevad liiga nunnud välja noh =) Aga kordel kena, kuigi sammu väga käia ei soovinud. Tegime natukene käekõrval ka. Sammu, traaviga pole probleemi. Seisab küll kohtuavalt! Jalad on igas suunas laiali või kõik korraga kõhuall koos. Vtõsin kapju ka väljas (Helina hoidis poni). Kui esimese lahti lasin astus sellega lihtsalt teise jala otsas ja seisis rõõmsalt. Eks ole tore enda peal ka seista vaheldusesk. Imelik loom.
Ja Eifel välja ning kohe peale seda Grenada ka lõpuks tagasi karjamaale.

Homme jätkame sama hullult!

There are three types of people in this world: those who make things happen, those who watch things happen and those who wonder what happened.

Esmaspäeval juhtus selline jube kole lugu, et ilm oli täiesti kohtuavalt jube!
Ja selle jubeda ilmaga suutsin ma kogu oma muffinikarjaga Kertu juurde jõuda ja sealt edasi talli.
Palju õnne mulle!!! Kuidagi väga vanaks hakkan jääma =)

Aga Grenadal oli õues vist täitsa külm olnud, sest sisse tuues värises. Kasutasin Kristiinat ära ja laenasin tema tekki.
Sõita oli ikka super! Hobune oli kerge ja eest pehme ja igatepidi toimiv. Hüppasime nagu tavaliselt ikka esmaspäeviti. Veidi kindlamalt tundsin ennast kui eelmine kord. Ju siis oli endal tookord halb päev.
Parkuuris kasti tõrkusime - pinnas ei olnud seal kõige toredam ja liiga kokku võtsin hobuse. Uuesti läksime laisin rohkem lahtiselt minna ja läks kenasti üle. Kõik muu oli superlux nagu alati.
Helina tegi ka oma esimesed hüpped seal seljas ja kui nüüd keegi oma autot meile laenab siis läheme laupäeval ECUsse. Või kui keegi soovib Grenada oma treileripeale mahutada. Ootan õhtut, et need asjad selguksid.

If oli karjamaal kordel 10 minutit. Arvas, et see ei ole üldse tore tegevus, sest teised said süüa ja ringi jalutada. Ühesõnaga mängis mäkra, aga saime hakkama.


Eile sõitisn/tegelsin ainult Grenadaga. Ütlemata hea taaskord. Aga võibolla võtan liiga palju kokku teda viimaselajal. Seepärast lasin galopis enne tagasivõtmist korraks pikaks ka. Palju sai tehtud ja ma hetkel ei viitis üldse kirjutada.

Jubedalt ebasisutihe tekst tuli...

Practice does not make perfect. Only perfect practice makes perfect.

Elame oleme ikka olemas.
Võistlustele ei läinud, sest transpordiga läks seekord siis nii nagu läks. Jäi veidi hiljapeale kogu see asi, mis tuli lõpuks.
Hobused on ikka veel head ja toredad ja tublid. Eriti positiivselt olin eile meelestatud päeva lõpuks. Nii If kui Gre olid fantast head.

If hüppas kolmandat korda. Aga terve trenn oli hästi sisutihe, et tekiks see harjumus mulle keskenduda ja mind kuulata. Ringa ütles, et tegelikult täitsa normaalne, et temavanune hobune veel ei ole 100% terve trenn minule pühendunud. Eks me püüdleme selle poole tasapisi, aga no eile oli siiski üllatavalt hea. Hobune hakkas vaikselt nagu ootama, et mis nüüd tuleb ja mis ikka saab. Iga kord kui poolpeatus tuli tekkis selline hetkeline "moment" kus ta tõesti ootas, et mis harjutus nüüd tuleb ja see oli hea tunne. Kaheksat sõitsime piaklt, pikalt - tõi ennast eest madalamaks ja nina veidikene sissepoole ja muutus üleüldiselt heaks. Erinevalt eelnevast päevast oli hobune kontrolli all ja ei tulnud mõttele, et ta on karjamaal järsku taaskord täkuks hakanud.
Hüppamine oli esimese poole peal veidikene kehvem. Ju ei istunud teesulud meile. Väga tugevalt üritas ennast mööda vingerdada. Tegime esimesi hüppeid galopis ka. Lõppu tulime 2x okserit (ikka selline pisikene ja nunnu oli) ja need olid ikka täitsa kohe väga palju hüpete moodi. Hea, pehme, kerge. Mõistusgea hobune on.

Grenadaga laupäevane hüppamine oli hea, Dallasega ka oli hea. Ütleme, et Dallasega oli seekord parem isegi, sest Grega ei tajunud ise eriti palju millegipärast. Jäi veidi lappama minu jaoks see asi. Kea hüppas ka prooviks ja oli täitsa tore, aga siis ta otsustas, et sealt võiks alla ka pudeneda. Pärast pisikest pausi ronis siiski selga tagasi ja läks kenasti edasi. Üldse oli väga palju maaühendusi laupäeval.


Gre eile...noh...jah... Tuletas meelde, et miks ta mulle ikka meeletult meeldib. Ühesõnaga midaiganes see Kea ei teinud talle, hobune oli nii fantast, et kohe oli. Tähendab, et Kea peab hakkama seal rohkem seljas olema =) Kõik oli nii paigas ja klappis ja üldse oli meeletult hea. Helina sõitis Kidtiga vist sama õndsa näoga kui mina. Ma olin seljas tõsiselt eufoorias vahepeal vist. Selliste trennide kohta ei oska midagi kirjutadagi. Gre oli totaalne püss.

Any man who reads too much and uses his own brain too little falls into lazy habits of thinking.

Laisk olen =) Nagu aru saada on. Panen pilte siia lõppu palju seekord.

Gre ja Dallas on väga tublisti trenni teinud. Dallasega ainult hüppan hetkel, G. sõidab muidu. Grenadaga hüppasime laupäeval meie esimese 110 ära. Üldiselt läks jube põhja seekord hästi palju ja päästis mind rohkem seal. Aga ei võimas värk (Y)

Ifist niipalju pikemalt, et hüppasime veel 1 korra. Hea! Käisime esimest korda maastikul. Vahtis nagu metsaline. Käituda tahtis ka nagu metsaline, aga suutis ennast kontrollida. Jänest ja kurge nägime. Aive sõitis meist autoga mööda ja siis läks küll paanikaks hobusel all, sest et auto taga oli käru. Metsas siiberdasime ja seal poiss hea. Galopis jooksis küll ja üldse oli kõvasti erksam ja elavam kui platsil, mis ei tohiks nagu üldse üllatada. Ja siis ohjamist olen teinud talle ja topeltkordet proovisime. Ikka hea , ikka hea. Ohjamise puhul traavis proovib seljataha vahtida aga muidu väga viis.

Kandiaga olen kaks kroda paltsil näituseks harjutamas käinud. Mõistusega mära on. Ei mõtle üle asju ja lihtne. Eile muidugi jalgade hoidmise ajal sain endale sinika, sest hobune hakkas ringi siiberdama jubedalt. Aga üldiselt temaga vast ei teki probleeme.

(Y)

Nüüd kõigil pöidlad pihku ja loodame, et Liis teeb Inka kirjaliku väga toredasti ära! Säilitage minu eest külma närvi, sest mina seda ei suuda!

Kella kümnest hakkab pihta!

L.

You can't have everything. Where would you put it?

Kas on tõesti võimalik, et ma võtan ennast kokku ja kirjutan nii lühikese vahega...Eks imesid ikka juhtub. Aga põhjus on siiski selles, et noo meeletult (MEELETULT!!!) hea päev oli eile =)

Kõigepealt oli If, kes liikus suht hästi tema kohta. Galopis meil tekkisid lahkarvamused ja siis tõstis oma taguotsa taeva poole. Ei leia midagi katastroofilist, see enese väljaleamine minu peal läheb ehk üle. Keskendus suhteliselt hästi. Häirivaid tegureid ei olnud. Hüpped olid ka üllatavalt rahulikud. Sammus aktiivne...
Jap. Hüppas sadulas esimest korda. Probleeme polnud, tegi hüppeliigutuse, takistus ei pakkunud pinget mööda jooksmiseks või seisma jäämiseks. Polegi midagi öelda. If oli tubli. Mõtistusega hobune on.

G. sõitis Dallasega (hyppas ka) ehk siis ise ei pidanud soojendama ega midagi. Talle istus, arvatavasti tuleb Kea asemel G siis võistlema. Ise hüppasin ka. Kui kõrgemaks läheb siis hoian teda eest liiga palju (käed rahmeldavad) ja seetõttu tõmbab alla. Vast oli mingi 100cm või kuskil seal piiripeal ma tõesti ei mäleta. Aga temaga on kuidagi kindel, et püsin seljas ja nii. Väga ei põe neid kõrgusi hetkel veel. Iseenesest rahul.

Grenadaga sojendas seni G kuni ma Dallasega hüppasin. Hobune oli muidu väga hea...noo Grenada ikkagi ju. Teistmoodi ei saakski. Galopis ei jooksnud ka käest ära ja klappis asi ja mulle meeldib (y).
Hüppamine oli...noo kui mära vaatab 90 lattaiale näoga, et sellest saab üle astuda ja siis astubki üle siis no millest me räägime noh. Igatahes tuli sellel lattaiale natukene jura pööre ja normaalne hobune (ütleme Dallas) oleks arvatavasti maha tõmmanud, sest ise ei osanud ka seljas väga olla seal. Grenada vaatas et oi näe siin on ka taksitus ja läks üle ja ei teinud väljagi sellest, et ma vähe pange panin ja latt ei liikunud ka mitte. Kastil tuli selline naljakas hüpe. Läks kuidagi nagu suurema kaarega ja tõmbas jalad igaks juhuks väga kõhualla, et juhuks kui see kast otsustab midagi seal teha. Ringa tõstis mõne asja 100 peale ja issand jumal see hobune hüppab tõsiselt ka nagu...noo kui ma pildid saan siis saate aru. Kalli-ralli sain korra ära tehtud peale okserit. Istun sadulasse, tasakaal klapib ja igaks juhuks kätega ikka kaela ümbert kinni. Takistuse poste sihtisin julmalt...see oli enda süü :D

Nüüd siis suured plaanid, suured plaanid, et Hobunurmes ikka sõidan mõlemaga :)

Between two evils, I always pick the one I never tried before.

Kes see ikka hommikul vara kirjutab kui mitte mina =)

Neljapäev oli selline imetore päev, et ma sain Maarjale ühe soki tagastatud. Teine on veel kodus...
Ja siis lasi Mellu puhtheatahtlikult mul Geishaga sõita. Mina ei olnud üldse heatahtlik vist. Pikaks ei lähe. Hobune on noor, iseloom on hea, suhtlemine hea, liikumised mulle ei meeldi. Kasvanud on ka parajalt. Vot.

Eile oli Grenada 15 minutit kordel, Dallasega sõitis G. ja Kaliifi kiusasin mina.
Ifi kohta väga tavaline. Kui positiivset välja tuua, siis traavilt peatusse-peatuselt traavile üleminekud on paranenud ja galopis saab kohati ilma hoidmata liigutud hobune. Valedest jalgadest tõusime mitu korda - my bad seekord siis. Jalutasin sadulata...sõitma ei hakka enne kui ta paksuks läheb (sadulata sõitma), sest ei olnud meeldiv :) Natukene tegi nalja mulle ja nägi asi, mida mina ei näinud - enda kiituseks peab ütlema, et ei visanud hooga kõrvade vahele oma nägu...oma vigadest vist siiski õpitakse :D

Rohkem ei viitsi/ei ole midagi kirjutada...
Kunagi jälle.

Go as far as you can see; when you get there, you'll be able to see farther.

Jälle mina siina =) Ja taaskord suhteliselt pika vahega, seega saab oma mälu pingutada.

Dallas on suur ja tubli ja temaga sai ka see nädalavahetus võistlemas käidud. Tooma tallis siis seekord. Treiler oli algselt ikka veidi suur ja kuri, aga tagasi tulles kalpsas hobune sinna nii kiiresti peale, et ise ka ei usu kohe. Sõidud olid minu poolt vigased, hobune päästis mis sai ja 60-80 saime II koha. Väga tubli! 90-100 tõmbasime kaks latti maha ja 8kp. Kogemus oli hea, hobune oli hea ja aina paremaks läheb. Nüüd oleme kodus trenni teinud ja omavahelsit koostööd arendanud. Tore loom on. Ja Tooma võistlustel suutsin esimest korda Dallase puhul tunda kuidas ta jäi ootama, mida edasi teha. Süsteemi vahel tekkis hobuses hetkeks selline kahtlusmoment ja siis oli meeletult hästi tunda, et iga viimane kui lihas ootas, et mis ma nüüd ütlen talle seal seljas.

Grenada hakkas uuesti sõitma, mille üle oli tohutult hea meel.
Ja siis tuli esimene trenn ja kõik oli nii võõras ja vale kuidagi. Ma ei osanud üldse olla ja asjad ei klappinud ja endas tekkis ka hirm, et kas tõesti ongi nii? Ja ma tõesti mõtlesin terve õhtu, et kuidas ja miks. Seepärast tekkis sees see paha tunne eelsesiva hüppetrenni ees.
Ma ei oska öelda, kas asi oli selles, et Gre oli seisnud ja mina sõitisn Dallasega (kes on ikka väga teistsugune hobune) ja tänu sellele ei klappinud see esimene sõit üle mitme nädala või oli asi viimati olnud kukkumises. Milles iganes see tohutu erinevus oli saime üle ja hüpptrenn oli üle ootuste hea. Kõik oli paigas ja soojendust oli tõelislet hea sõita (kui jätame välja kirjandi kirjutamsiets tekkinud süda-paha oleku). Hüpped olid võimsad. Samas oli seljas väga, väga hästi tunda iga tõuget ja iga tõuke kohta. Hobune tõesti keskendus ja püüdis ja tore oleks mõelda, et ma püüdsin samapalju.

If sõidab niipalju kui sõidab.
Kertu tegi temaga ühe trenni. Vingus ja virises ette, et tema ei oska ja rikub hobuse ära. Istus selga ja sõitis ja kõik oli väga korras. If küll viilis ja tahtis edasi ajamist, aga hobuse kiusamisest oli asi ikka väga kaugel.
Ise jõudsin peale laupäeva eile sõitma. Kõik oli paigas ja hea. Oma suure karutagumiku suutis ta küll korra pilvede poole lennutada kui proovisime esimest galopitõstet teha. Kui mina sinna selga jäin ja kurja häält tegin tulid järgmised siiski ilma üllatusteta. Pisikesele Meribelile sai Kaliifist esimene trennihobune. Kaliifile täitsa istus see väike liikuv aiapäkapikk.
Nüüd on nii, et kuna ma peaksin tegelikult enne Hobunurme võistlusi Grenada ja Dallasega korralikult trenni tegema siis kannatab Kaliif. Kannatab on nüüd tema jaoks küll väga vale sõna, sest 110% usun, et see suur mõmmi naudib igati rohkem karjamaal laisklemist kui trennis töötamist :) Samas tõestas Kertu, et sinna selga saab vabalt teisi ka panna ja ei pea see olema suur kuri mina, kes hobuselt trenni nõuab.

Ja et ära mainida siis eile olid Odüsseia, Adelante, Dallas ja Grenada kõik korde peal.
Gre mängis kättesaamatut, mis tähendasd ette enne kordele jõudmist jooksis ta veel koplis ka kena 10 minutit.

Everything has been said before, but since nobody listens we have to keep going back and beginning all over again.

Oleme ikka veel täitsa olemas. Kadunud on ainult aeg, mil ma jõuaks aja maha võtta ja siia paar rida kirjutada. Üritan siis seda ka natukene teha.

Kaliif on jõudsalt jätkanud oma teed ülesmäge kui me jätame välja eilse ebaõnnestunud koostöö. Hobune liigub hea tempoga, kuulab mind jne. Tervik hakkab tasapisi ennast pildiks kokku klappima, mis ei tähenda, et tööd nagu ei oleks. Tööd on tehtud ja veel rohkem on ees. Hetkel oleks väga suur samm kui me õpiksime galopitõsted ära. Jookseb If juba täitsa kenasti ja iga teine samm ei pea teda edasi ajama (erandiks taaskord see eilne õnnetu trenn). Korraliku lõdvestamiseni on ka veel täitsa arvestatav tee minna, sest kohe kuidagi ei tahaks hobune ennast mõnusalt lõdvaks lasta. On ju olemas nii nii palju asju, mida vaadata ja eriti tore on kui ratsanik säärtega tagant ei pressi ning ratsmegi eest vabaks annab. Kes siis enam mõtleb, et peaks korraks vabamalt võtma.
Õuekolli muredest saime ühe taaskord lahendatud ja väga kiirsesti. Suured valged krabisevad heinapallikiled võivad nüüd täiesti rahumeeli jalgade alla krabisea või lausa hobusel seljas ja seda nii tallis kui õues. Vot kui tore. Kui nüüd saaks kärude ja uute takistuste hirmsut ka üle oleks veel toredam.

Dallasega käisime Ihastes võistlemas. Tuli ja läks see asi kuidagi üllatavalt kiiresti. 60-70 tõrkusime välja ja 80-90 4kp, sest see väike armas madal rist ei pakkunud pinget ja kolises vaikselt liiva. Kui enne esimest starti oli hobune nagu naeltel siis teise soojenduse ajaks võttis ta asja väga külma kõhuga ning seisis oma uutele katsumustele vägagi viisakalt vastu. Vaata kui tore.
Eile kukkus Kristiina õnnetult Dallase seljast ja nüüd lähen laupäeval temaga üksi võistlema. Hüppasime natukene. Hüpped olid meeldivalt mõnusad. Seal vahepeal oli aga kuidagi väga kontrollimatu Dallas, kes võttis oma jalad kõhualt välja ja proovis saba-sirgeks tempot teha. Suurest kurjast punasest kastiski saime kaks kroda üle peale esimest lahkarvamsut.

Vot siinmaal me siis oleme.
Kirjutamiseni =)

Because things are the way they are, things will not stay the way they are.

Ikka ei ole mul aega tihedamalt kirjutada...

Alustame Ifist, sest väga pikalt temast ei tule siia midagi. Pühapäeval sõitsime ainult. Hobune liigub juba kergemalt, mis annab võimaluse tegeleda vaikselt uute asjadega nagu korralik painutamine ja lõdvestamine jne. Jooksvalt tuleb teda kohati siiski ergutada, et liikumine muu huvitava ja uue juures meelest ei kaoks. Painutamise kohapealt on asjad liikumas ülesmäge. Õlg ei ole enam see suur kuri, kes tahaks kõige ees igalepoole pääseda. Hobune ikka aeg-ajalt näitab väiskematel voltidel, et tahaks ikka nina kuhugile poole keerata, aga üldpilt on seljast rahuldav. Tegime oma esimese galopikatsetuse samuti ära. Jooksis paremini kui Artemis või Coco esimesel korral. Tähendab ta liikus edasi kuigi asi tundus hobusele äktiselt väga segane. Lõppkokkuvõttes ei suutnudki ta otsustada, et kas peaks selle pea jalgade vahele toppima ja nalja tegema või ei. Madalamale ta oma pea lasi, aga midagi jubedat ei teinud. Pärast traavis lendasid kõrvad ikka taevapoole ja oli kohe ähmi täis, et kas nüüd veel.
Ringa tegi hobusel kõhualuse ka peaaegu täitsa puhtaks, mis sünnipäevalapsele ei istunud, aga mille ta siiski välja kannatas ja nüüd on peaaegu puhas poiss juba. Ja pool sunniviisiliselt õppis ta õunte ja porgandite söömise ära, sest minu leiva-saia varud kodus ei ole alati kiita. Lõikusin tükkideks ja segasin saiaga segamini. Lõpuks sõi täitsa vabatahtlikult ka terve porgandi ära.
Noh jah...ei olnud vist lühidalt.

Dallasega tegime kaks hüppetrenni natukene platsil ja siis käisime eile teedel sõitmas. Hüppamine oli täitsa tore. Esimene trenn läks natukene nräviliselt, teine oli juba parem. Mahutasime selle mammuti süsteemivahele ka ära. Pingutas ikka meeletult, et saaks kaks sammu 7 meetri sisse teha, kuigi mina küsisin ühte :). Muidu hüppab ikka mõnusalt jõuga kui vaja. Muu poolepealt on endal mul seljas natukene raske. Eriti täisistak. Ja teedel jõllitas ka palju igasugu jama, kuid kuulas korralikult ja sai täitsa suhelda temaga. Ühe lühema metsalõgi tegime kuskil 30 meetrit, kus lund ei olnud. Seal oli tunduvalt rahulikum kui teedel. Kodupoole samm hoogne ja elav. Vaheldus oli hea.

Find something you love to do and you’ll never have to work a day in your life.

Kooli viimased nädalad on nii meeletult rasked, et kõik, mida esmaspäevast alates teha suudan on oodata järgmist nädalavahetust. Nüüd ma saan aru, et see väsimus, mis on peale trenni on ikka tunduvalt parem kui see, mis tekib ennast segaseks õppides. Vastu tuleb pidada vaid veel üksainus nädal ajupesu.

If oli täna taaskord täitsa hea. Hästi mõnusa traaviga liikus. Selline tempoga, püsiv ja hea oli seljas olla. Vasakule painutamine oli keerulisem. Punnis palju vastu ja vehkis eest peaga. Paremale seevastu ei olenud väga probleeme. Minu käed olid "närvilised" ja mõtlemine oli ka hajevil veidi.
Oma esimese matsu suutsin sealt seljast teha. Nimelt ei tahtnud hobune üldse lumisema koha peale minna. Üritasime oma lahkarvamusi seal lahendada. See nägi aga välja sedamoodi, et mina sundisin ja hobune kohe üldse ei tahtnud. Ja siis tegi If midagi, mille peale mina tegin midagi ja siis me tegime koos veel midagi, mille käigus ma pikemat aega istusin nägupidi hobuse kõrvade taga ja If ei saanud asjast üldse aru - lõppkokkuvõttes tuli mats. Oleksin sealt varem maha hüpanud kui oleksin kindel olnud, et saan jalad maha aga no kurat...märg oli ja ma ei tahtnud üldse märjaks saada. See selleks...tordi ma tegin nüüd valmis juba =)
Hobune ise võttis asja täitsa rahulikult peale matsu. Teda ajas rohkem segadusse see, et ratasnik oli järsku kõrvade vahel ja poiss ei osanud midagi peale minemajooksmise teha, kui mina jälle turvaliselt maas olin tundus ka hobusele asi täitsa korras ja jätkasime trenni. Helina ja Kidti järel sai ka lumest läbi mindud.

Dallasele tegin kordet, sest homme plaanis hüpata natukene ja siis nädalavahetusel hea õnne korral Ihastesse sõita temaga.
Mammutil oli tõeline kevad peas. Kõndis esimesed 2-3 minutit kenasti sammu, aga kui traavi tahtsime teha siis otsustas et on vaja galopis ennast korralikult välja elada. Jooksis nagu oleks hundid sabas. Vahepeal võttis hoo maha, aga traavi enam ei jäänud. Päris pikalt seletasin talle, et nüüd oleks väga õige koht leida kaine mõistus. Lõpuks saime siiski oma kevadest üle oldud ja tegime mõlemale poole korralikult sammu-traavi.

Pilte...

Varsa lapsed, Kaliif ja Grenada...
**Kõrges kerges, kevadõhus..**
Varsti on soe, varsti on päike...