Reisid Eestimaal vol.1 - Pärna tall

Millest selline pealkiri saate varsti aru.
Seniks aga jätkub jutt lainel kuidas Liis endale lõua vasakule poole sinika sai. Ja kummutame kohe ideed, et ma suutsin kellegi välja vihastada =)

(pikk eellugu)
Plaan oli päris mitu nädalat, et Karina tahaks vanu tuttavaid hobuseid näha ja ma tahaks sõitma minna. Gretlin haakis ennast sinna külge ja hommikul viskas G. ema meid siis ära.
Hullem ulme palavus! Ebavajalik fakt no.1 - ma põlesin õlgadest mõnusalt ära...randid on eriti jubedad :D

Hobune kellega sõitsin oli Pajar (i. Poedionk, 7 aastane - enda jaoks...ehk läheb kunagi vaja). Putukad olid vägagi segav faktor ja alguses jäi tunne, et me ei saagi vabsee kontakti omavahel. No ikka väga lappas see asi. Paremale jooksis õlaga sees. Säärega võisin istuma jäädagi sinna. Vahepeal läks veidi paremaks ja siis oli jälle crapp. Lõdvestama saamine võttis ka hea tükk aega. Kui juba sujuma hakkas, siis tuleb tunnistada, et vaatamata sellel, et G irvitas Hade seljast mulle igal võimalusel imeliku näoga vastu (see oli ebavajalik fakt no.2), oli täitsa arvestatav hobune. Galopp oli küll nii üli mega rahulik, et oli kohe.

(jõuame sinikale lähemale xD)
Hüppasime. Või tegelikult oli minul idee, et hüppaks ja see idee ei istunud hobusele üldse mitte. Selline pisikene nunnu 40cm latt ja selle ette me ennast parkisime kohe esimesel korral. Edasi olin kuri mina ja hüppav hobune. Päris parajalt mitu korda parkis ennast kas takistuse ette või vajus eest välja.
Hüppas ikka ka. Nii masendav ei olnud nagu eelpool tunduda võis. Tegelikult jäigi nii, et peale ilusat hüpet (ja tegelikult on hüpe hobusel täitsa viis) jäin ise liiga "usaldama" ning kadus see sundiv moment ära ja ups ei hüpanud enam. Hobune kasutas minu headust julmalt ära. Masendav. Ksukile 60-70cm kanti jõudsime. Nii palju kui ma aru sain on loom enam-vähem sama palju hüpanud kui If. Ja enam-vähem sama vastumeelselt teeb ta seda ka (If on nüüd selles osas paranenud).

(ja sinikas ise).
Viimane hüpe tuli "moraalse võiduga"... Läksime peale näoga, et tulevad pidurid. Täpselt takistuse ees tulidgi pidurid aga tuli kuri Mina ka. Aga kuri mina ei tajunud matsu seekord...sest et hobusel läks vist jubedaks ja lendas üle...Ma oletan, et nüüd kõik, kes mind pidevalt trennis näevad tajuvad ära, et kaasa ma ei läinud ja nägu ühines hobuse kuklatagusega. (AI!) Matsu ei pannud...piisavalt viisakas hobune oli, et mind sealt kaelapealt mitte maha raputada.



Ja omadest headest, et If oli viimanekord täitsa okei. Mingit närviajavat faktorit minu jaoks ei olnud ja tegi 1 peatuse niiiiiii korralikus "ristkülikus", et oli kohe! Galops tegin mõlemast jalast korda mööda. Kõik korrad õiged ja ilusad tõusmised. Mingit kiirustamsit ei olnud: kuulas, pööras, töötas, tegi. Et siis hea!

Karreera pidi taaskord mind taluma. Praktiliselt kohe sai teda näperdama hakata ei olnud mingit suuremat eest ära lidumist. Mõlemat parempoolset jalga sai võtta korraks.
Närvid keerasime krussi siis kui hakkasin nägu katsuma. Ta ei lase üldse mitte. Seega tegime sunniviisiliselt. Mõneks ajaks sai, aga see viis ta täiesti endast välja. Pole midagi...mis halvasti see uuesti...