Pole kaua kirjutanud? Vist mitte...
Kas nüüd üldse peaks neid nädalatetaguseid tegusid meenutama või...sest et midagi ma ju ometi mäletan.
Noorhobuste näitus oli. Kandiat ja Eifelit näitasin. Eifelil oli kergelt savi, Kandial oli kergelt paanika. Kõik pidasid ennast viisakalt üleval.
Sõitsin ka. Arvatavasti oli Grenada hea. Nii nagu alati.
If oli kaks viimast trenni üldse mitte see, mis ta muidu on. Ta oli tõesti selline, et...tahaks... veel ja veel. Ta andis endast maksimumi ja kõik, mis ta tegi, oli see, mida ta oskas ja ta tegi seda kõike sellise fiilinguga, et seljas muutus ka kõik kergemaks. Nendele kahele trennile eelnes vigade parandus ja "peretülid" - ja need said lahendatud. Mul on tõsiselt hea meel, et see seismine tuli talle peale neid kahte trenni. Sinna sisse mahtus meil ka veidikene hüppamist. See ei istu talle - vähemalt mitte hetkel. Kui mina ei sunniks seljas siis vabatahtlikult ta ei hüppaks. Aga kuna mina sunnin ja takistused jõudsid 70cm peale siis pidi vaatamata mossitamisele hüppama. Ja kui peab, siis peab korralikult ja seda suutis poiss ka väga kenasti.
Kuna ma teadsin, et mina talle nüüd paar nädalat selga ei saa siis tegime meie jaoks täiesti uusi asju. Taandamine, mida varem otseselt küsinud ei ole, vaid seismise ajal kui paar sammu on astunud, siis olen lubanud. Nüüd küsisin esimest korda - esimesed sammud sai kenasti...rohkem polegi vaja. Veidi keerulisem esiotsa pööre. Maast olen niivõrd kuivõrd keeranud teda nii esi- kui tagaotsal. Proovis täitsa huvitavaid asju seal all teha kuni esimese sammu ära tegi ja kiita sai. Pärast seda oli kohe selge, mida ma tahan ja kena pool ringi keeras ennast. Tark loom...
Nüüd olen mina puhanud kaks nädalat. Hobuse kohta ei tea, kas ta sõi terve selle aja oma kõhtu suuremaks või sai ikka kordineeritult ka joosta. Eks seda ma avastan selle nädala lõpupoole.
Endal on hea tunne, et lõpuks sai see jama läbi ja ühe mure oma tervise pärast võib seljataha jätta...
PS! Rootsis sattusin täitsa huvitavasse kohta kolama. =)
No comments:
Post a Comment