Tegin bioloogiasse süvenemisel pisikese pausi. See asi tundub hetkel liigagi lihtne. Eks me esmaspäeval näe siis - no üle 75ne võiks ikka kindlasti tulla.
Aga et püsida blogi teemas.
Reedel tegin Grenada ja Dallasega lühidalt, aga suhteliselt töökalt.
Arvatavasti ei pane kedagi imestama, et Gre oli tunduvalt parem. Dallas jääb siiani veel müsteeriumiks...kohati saab hobuse paariks sammuks väga mõnusalt läbi selja liikuma ja siis on vana mammutionu taaskord tagasi. Eks tuleb neid "kohati" hetki siis lihtsalt intensiivsemaks muuta ja ehk ajaga on need perioodid juba pikemad. Sellele vaatamata oli väga mõnus sõita. Eriti galopis kui hobune täitsa kenasti liikus.
Grenada oli ikka tema ise. Seni kuni mina suudan hoiduda katastroofide korraldamisest sujub kõik väga kenasti ja korralikult. Proovisin mõelda, et ei võtaks galopis teda nii kokku, aga samas säilik rahulik tempo ning samm oleks lihtsalt pikem. Seljast jäi tunne, et oligi nii. Mida ma ise tahaks on see, et ma maha ei vahiks niipalju jälle. Vahepeal oli täitsa okei juba ja nüüd on ikka tagasi see komme.
Täna oli suhteliselt pikk päev. Dallas puhkab mõnda aega (õnneks!).
Kaliif suutis suhteliselt lammas olla. Kui ta väga palju seista saa siis kipub see asi vist nii minema. Samas läks see villane oleks päris kiiresti üle. Mis mulle üldse ei meeldinud (ja millepärast me ka kõvasti trenni alguses kaklesime!) oli tema idee, et parem ratse on ebavajalik ja selle otsas võib isuda. Võtsin mingi suurema ringi ja sõitsime seda traavis paremat pidi. Alguses oli sisemise sääre taga ikka stekki vaja. Mida kauem sõita seda vabamaks muutus ja kuulas kenasti mõlemat säärt. Tekkis vaikne paine sissepoole ja lasi nina madalamale. Pärast sammus oli seda sama ringi juba väga hea sõita ja rohkem ta parema ratsme otsa ei istunud seekord. Galopis oli tunda, et tahab minna ja paar korda täitsa läks ka omavoliliselt. Tagasi tuli muidugi kenasti.
Grenada oli hea, mis tähendab, et katastroofi ma veel ei korraldanud. Pisikese lahkarvamused meil olid, aga ta oli sees olnud terve öö (märad on nüüd ka karjamaal muidu) ja arvatavasti suhteliselt tige selle peale. Hüppasime. Ilus oli kuni okserini. Vabahüppekoridor on platsil ja okserile oli väga tehniline pööre, millega me esimesel katsel hakkama ei saanud, sest viimastesse sammudesse ei saanud seda vajalikku hoogu sisse. Pidurdasime ennast sinna alla ja seisime. Peale sekundilist "freez" momenti tõmbas Grenada muidugi kohapealt üle ennast. Ma ei tea kuidas kõrvalt oli, aga seljas oli küll tunne, et me lõpetame koos nende okseri lattidega maas mõlemad. Esiotsa vedas üle, tagumistega t'mbas maha ja jäime püsti. Ehmatus minul suurem kui hobusel. Käsi südmale mina ei tahtnud, et ta üle läheks, sest ise sain ka aru, et seda ei saa hüpata ja olin tätisa nõus sellega, et tõrgub. Miks ta üle läks on hobuse enda teada. Teine kord saime kohe peale pööret need vajalikud hooga sammud kätte ja asi klappis väga kenasi - et siis hea.
Peale seda viskasin Kaliifi karjamaale ja tõin Kandia sisse. Harjutasime näituseks veidikene. Veidi probleemne oli sirgel traav, sest et lindi suunas ei tahtnud kohe üldse joosta. Tagasi hea. Lasin kordiori jooksma. Takistuse altid olid maas, aga need olid üksi joostes nii jubedad, et kaks korda hüppas üle (täitsa kenasti lausa, kuigi suure kaarega). Koristasin need eest ära ja jooksis veidi siegi traavis.
Kandia välja, Eifel sisse ja kordele. Kahene, täkk, eestlane. Mina ei saa selliseid tõsiselt võtta, sest nad tegelikutl ka näevad liiga nunnud välja noh =) Aga kordel kena, kuigi sammu väga käia ei soovinud. Tegime natukene käekõrval ka. Sammu, traaviga pole probleemi. Seisab küll kohtuavalt! Jalad on igas suunas laiali või kõik korraga kõhuall koos. Vtõsin kapju ka väljas (Helina hoidis poni). Kui esimese lahti lasin astus sellega lihtsalt teise jala otsas ja seisis rõõmsalt. Eks ole tore enda peal ka seista vaheldusesk. Imelik loom.
Ja Eifel välja ning kohe peale seda Grenada ka lõpuks tagasi karjamaale.
Homme jätkame sama hullult!
No comments:
Post a Comment