Between two evils, I always pick the one I never tried before.

Kes see ikka hommikul vara kirjutab kui mitte mina =)

Neljapäev oli selline imetore päev, et ma sain Maarjale ühe soki tagastatud. Teine on veel kodus...
Ja siis lasi Mellu puhtheatahtlikult mul Geishaga sõita. Mina ei olnud üldse heatahtlik vist. Pikaks ei lähe. Hobune on noor, iseloom on hea, suhtlemine hea, liikumised mulle ei meeldi. Kasvanud on ka parajalt. Vot.

Eile oli Grenada 15 minutit kordel, Dallasega sõitis G. ja Kaliifi kiusasin mina.
Ifi kohta väga tavaline. Kui positiivset välja tuua, siis traavilt peatusse-peatuselt traavile üleminekud on paranenud ja galopis saab kohati ilma hoidmata liigutud hobune. Valedest jalgadest tõusime mitu korda - my bad seekord siis. Jalutasin sadulata...sõitma ei hakka enne kui ta paksuks läheb (sadulata sõitma), sest ei olnud meeldiv :) Natukene tegi nalja mulle ja nägi asi, mida mina ei näinud - enda kiituseks peab ütlema, et ei visanud hooga kõrvade vahele oma nägu...oma vigadest vist siiski õpitakse :D

Rohkem ei viitsi/ei ole midagi kirjutada...
Kunagi jälle.

Go as far as you can see; when you get there, you'll be able to see farther.

Jälle mina siina =) Ja taaskord suhteliselt pika vahega, seega saab oma mälu pingutada.

Dallas on suur ja tubli ja temaga sai ka see nädalavahetus võistlemas käidud. Tooma tallis siis seekord. Treiler oli algselt ikka veidi suur ja kuri, aga tagasi tulles kalpsas hobune sinna nii kiiresti peale, et ise ka ei usu kohe. Sõidud olid minu poolt vigased, hobune päästis mis sai ja 60-80 saime II koha. Väga tubli! 90-100 tõmbasime kaks latti maha ja 8kp. Kogemus oli hea, hobune oli hea ja aina paremaks läheb. Nüüd oleme kodus trenni teinud ja omavahelsit koostööd arendanud. Tore loom on. Ja Tooma võistlustel suutsin esimest korda Dallase puhul tunda kuidas ta jäi ootama, mida edasi teha. Süsteemi vahel tekkis hobuses hetkeks selline kahtlusmoment ja siis oli meeletult hästi tunda, et iga viimane kui lihas ootas, et mis ma nüüd ütlen talle seal seljas.

Grenada hakkas uuesti sõitma, mille üle oli tohutult hea meel.
Ja siis tuli esimene trenn ja kõik oli nii võõras ja vale kuidagi. Ma ei osanud üldse olla ja asjad ei klappinud ja endas tekkis ka hirm, et kas tõesti ongi nii? Ja ma tõesti mõtlesin terve õhtu, et kuidas ja miks. Seepärast tekkis sees see paha tunne eelsesiva hüppetrenni ees.
Ma ei oska öelda, kas asi oli selles, et Gre oli seisnud ja mina sõitisn Dallasega (kes on ikka väga teistsugune hobune) ja tänu sellele ei klappinud see esimene sõit üle mitme nädala või oli asi viimati olnud kukkumises. Milles iganes see tohutu erinevus oli saime üle ja hüpptrenn oli üle ootuste hea. Kõik oli paigas ja soojendust oli tõelislet hea sõita (kui jätame välja kirjandi kirjutamsiets tekkinud süda-paha oleku). Hüpped olid võimsad. Samas oli seljas väga, väga hästi tunda iga tõuget ja iga tõuke kohta. Hobune tõesti keskendus ja püüdis ja tore oleks mõelda, et ma püüdsin samapalju.

If sõidab niipalju kui sõidab.
Kertu tegi temaga ühe trenni. Vingus ja virises ette, et tema ei oska ja rikub hobuse ära. Istus selga ja sõitis ja kõik oli väga korras. If küll viilis ja tahtis edasi ajamist, aga hobuse kiusamisest oli asi ikka väga kaugel.
Ise jõudsin peale laupäeva eile sõitma. Kõik oli paigas ja hea. Oma suure karutagumiku suutis ta küll korra pilvede poole lennutada kui proovisime esimest galopitõstet teha. Kui mina sinna selga jäin ja kurja häält tegin tulid järgmised siiski ilma üllatusteta. Pisikesele Meribelile sai Kaliifist esimene trennihobune. Kaliifile täitsa istus see väike liikuv aiapäkapikk.
Nüüd on nii, et kuna ma peaksin tegelikult enne Hobunurme võistlusi Grenada ja Dallasega korralikult trenni tegema siis kannatab Kaliif. Kannatab on nüüd tema jaoks küll väga vale sõna, sest 110% usun, et see suur mõmmi naudib igati rohkem karjamaal laisklemist kui trennis töötamist :) Samas tõestas Kertu, et sinna selga saab vabalt teisi ka panna ja ei pea see olema suur kuri mina, kes hobuselt trenni nõuab.

Ja et ära mainida siis eile olid Odüsseia, Adelante, Dallas ja Grenada kõik korde peal.
Gre mängis kättesaamatut, mis tähendasd ette enne kordele jõudmist jooksis ta veel koplis ka kena 10 minutit.

Everything has been said before, but since nobody listens we have to keep going back and beginning all over again.

Oleme ikka veel täitsa olemas. Kadunud on ainult aeg, mil ma jõuaks aja maha võtta ja siia paar rida kirjutada. Üritan siis seda ka natukene teha.

Kaliif on jõudsalt jätkanud oma teed ülesmäge kui me jätame välja eilse ebaõnnestunud koostöö. Hobune liigub hea tempoga, kuulab mind jne. Tervik hakkab tasapisi ennast pildiks kokku klappima, mis ei tähenda, et tööd nagu ei oleks. Tööd on tehtud ja veel rohkem on ees. Hetkel oleks väga suur samm kui me õpiksime galopitõsted ära. Jookseb If juba täitsa kenasti ja iga teine samm ei pea teda edasi ajama (erandiks taaskord see eilne õnnetu trenn). Korraliku lõdvestamiseni on ka veel täitsa arvestatav tee minna, sest kohe kuidagi ei tahaks hobune ennast mõnusalt lõdvaks lasta. On ju olemas nii nii palju asju, mida vaadata ja eriti tore on kui ratsanik säärtega tagant ei pressi ning ratsmegi eest vabaks annab. Kes siis enam mõtleb, et peaks korraks vabamalt võtma.
Õuekolli muredest saime ühe taaskord lahendatud ja väga kiirsesti. Suured valged krabisevad heinapallikiled võivad nüüd täiesti rahumeeli jalgade alla krabisea või lausa hobusel seljas ja seda nii tallis kui õues. Vot kui tore. Kui nüüd saaks kärude ja uute takistuste hirmsut ka üle oleks veel toredam.

Dallasega käisime Ihastes võistlemas. Tuli ja läks see asi kuidagi üllatavalt kiiresti. 60-70 tõrkusime välja ja 80-90 4kp, sest see väike armas madal rist ei pakkunud pinget ja kolises vaikselt liiva. Kui enne esimest starti oli hobune nagu naeltel siis teise soojenduse ajaks võttis ta asja väga külma kõhuga ning seisis oma uutele katsumustele vägagi viisakalt vastu. Vaata kui tore.
Eile kukkus Kristiina õnnetult Dallase seljast ja nüüd lähen laupäeval temaga üksi võistlema. Hüppasime natukene. Hüpped olid meeldivalt mõnusad. Seal vahepeal oli aga kuidagi väga kontrollimatu Dallas, kes võttis oma jalad kõhualt välja ja proovis saba-sirgeks tempot teha. Suurest kurjast punasest kastiski saime kaks kroda üle peale esimest lahkarvamsut.

Vot siinmaal me siis oleme.
Kirjutamiseni =)

Because things are the way they are, things will not stay the way they are.

Ikka ei ole mul aega tihedamalt kirjutada...

Alustame Ifist, sest väga pikalt temast ei tule siia midagi. Pühapäeval sõitsime ainult. Hobune liigub juba kergemalt, mis annab võimaluse tegeleda vaikselt uute asjadega nagu korralik painutamine ja lõdvestamine jne. Jooksvalt tuleb teda kohati siiski ergutada, et liikumine muu huvitava ja uue juures meelest ei kaoks. Painutamise kohapealt on asjad liikumas ülesmäge. Õlg ei ole enam see suur kuri, kes tahaks kõige ees igalepoole pääseda. Hobune ikka aeg-ajalt näitab väiskematel voltidel, et tahaks ikka nina kuhugile poole keerata, aga üldpilt on seljast rahuldav. Tegime oma esimese galopikatsetuse samuti ära. Jooksis paremini kui Artemis või Coco esimesel korral. Tähendab ta liikus edasi kuigi asi tundus hobusele äktiselt väga segane. Lõppkokkuvõttes ei suutnudki ta otsustada, et kas peaks selle pea jalgade vahele toppima ja nalja tegema või ei. Madalamale ta oma pea lasi, aga midagi jubedat ei teinud. Pärast traavis lendasid kõrvad ikka taevapoole ja oli kohe ähmi täis, et kas nüüd veel.
Ringa tegi hobusel kõhualuse ka peaaegu täitsa puhtaks, mis sünnipäevalapsele ei istunud, aga mille ta siiski välja kannatas ja nüüd on peaaegu puhas poiss juba. Ja pool sunniviisiliselt õppis ta õunte ja porgandite söömise ära, sest minu leiva-saia varud kodus ei ole alati kiita. Lõikusin tükkideks ja segasin saiaga segamini. Lõpuks sõi täitsa vabatahtlikult ka terve porgandi ära.
Noh jah...ei olnud vist lühidalt.

Dallasega tegime kaks hüppetrenni natukene platsil ja siis käisime eile teedel sõitmas. Hüppamine oli täitsa tore. Esimene trenn läks natukene nräviliselt, teine oli juba parem. Mahutasime selle mammuti süsteemivahele ka ära. Pingutas ikka meeletult, et saaks kaks sammu 7 meetri sisse teha, kuigi mina küsisin ühte :). Muidu hüppab ikka mõnusalt jõuga kui vaja. Muu poolepealt on endal mul seljas natukene raske. Eriti täisistak. Ja teedel jõllitas ka palju igasugu jama, kuid kuulas korralikult ja sai täitsa suhelda temaga. Ühe lühema metsalõgi tegime kuskil 30 meetrit, kus lund ei olnud. Seal oli tunduvalt rahulikum kui teedel. Kodupoole samm hoogne ja elav. Vaheldus oli hea.

Find something you love to do and you’ll never have to work a day in your life.

Kooli viimased nädalad on nii meeletult rasked, et kõik, mida esmaspäevast alates teha suudan on oodata järgmist nädalavahetust. Nüüd ma saan aru, et see väsimus, mis on peale trenni on ikka tunduvalt parem kui see, mis tekib ennast segaseks õppides. Vastu tuleb pidada vaid veel üksainus nädal ajupesu.

If oli täna taaskord täitsa hea. Hästi mõnusa traaviga liikus. Selline tempoga, püsiv ja hea oli seljas olla. Vasakule painutamine oli keerulisem. Punnis palju vastu ja vehkis eest peaga. Paremale seevastu ei olenud väga probleeme. Minu käed olid "närvilised" ja mõtlemine oli ka hajevil veidi.
Oma esimese matsu suutsin sealt seljast teha. Nimelt ei tahtnud hobune üldse lumisema koha peale minna. Üritasime oma lahkarvamusi seal lahendada. See nägi aga välja sedamoodi, et mina sundisin ja hobune kohe üldse ei tahtnud. Ja siis tegi If midagi, mille peale mina tegin midagi ja siis me tegime koos veel midagi, mille käigus ma pikemat aega istusin nägupidi hobuse kõrvade taga ja If ei saanud asjast üldse aru - lõppkokkuvõttes tuli mats. Oleksin sealt varem maha hüpanud kui oleksin kindel olnud, et saan jalad maha aga no kurat...märg oli ja ma ei tahtnud üldse märjaks saada. See selleks...tordi ma tegin nüüd valmis juba =)
Hobune ise võttis asja täitsa rahulikult peale matsu. Teda ajas rohkem segadusse see, et ratasnik oli järsku kõrvade vahel ja poiss ei osanud midagi peale minemajooksmise teha, kui mina jälle turvaliselt maas olin tundus ka hobusele asi täitsa korras ja jätkasime trenni. Helina ja Kidti järel sai ka lumest läbi mindud.

Dallasele tegin kordet, sest homme plaanis hüpata natukene ja siis nädalavahetusel hea õnne korral Ihastesse sõita temaga.
Mammutil oli tõeline kevad peas. Kõndis esimesed 2-3 minutit kenasti sammu, aga kui traavi tahtsime teha siis otsustas et on vaja galopis ennast korralikult välja elada. Jooksis nagu oleks hundid sabas. Vahepeal võttis hoo maha, aga traavi enam ei jäänud. Päris pikalt seletasin talle, et nüüd oleks väga õige koht leida kaine mõistus. Lõpuks saime siiski oma kevadest üle oldud ja tegime mõlemale poole korralikult sammu-traavi.

Pilte...

Varsa lapsed, Kaliif ja Grenada...
**Kõrges kerges, kevadõhus..**
Varsti on soe, varsti on päike...

May the love hidden deep inside your heart find the love waiting in your dreams. May the laughter that you find in your tomorrow wipe away the pain you found in your yesterday...


Kust alsutada pärast pikka pausi. Et palju on tehtud...või..?
Grenada oli terve vaheaja vaimustavalt tubli ja enne ja peale seda ikka ja alati sama hea nagu alati. Saime natukene hüpatud ja natukene laiseldud, sest üldse ei olnud tahtmist hakata ära midagi tegema, sest kõik toimis. Hobune on algusest peale fantastiliselt hea olnud, et nüüd tundub asi väga sürr.
Praegu me oleme katki ja endal on sees ikka eriti sitt tunne. Tegime paremale galoppi. Osa paltsist oli väga ilus liivane ja vajusime sammu paremale ja jalg sattus sinna kus oli jääd ja väga valus mats oli. Mina jäin terveks - jalg jäi hobuse alla ja on sinine - aga hobune oli parema külje pealt jala ja kõhu vahelt katki. Oleks ma otse sõitnud ja mitte üritanud volti teha siis...aga oleks on paha poiss eks? Gre paraneb nüüd vaikselt omaette. Nädalavahetusel käisin koplis ja viisn leiba.

Dallasega sõitsin vaheajal ja oli selline hea vaheldus. Ta on suur ja natukene flegmaatiline. Mõtleb korralikutl läbi asjad enda jaoks. Aga ei kurdaks - hea oli ikkagi. Bacardy ja Reliifi selga sain paariks minutiks.

If poiss sai vahepeal trenni ja nüüd oleme korralikutl aktiivsed. Midagi natukeen positiivset selles, et Gre puhkab ja paraneb. Vaheajal oli poiss väga nigel. Liikus vähe ja aeglaselt ja pidevalt oli meil sein ees. Lõpuks võtsin kordele ja teisel päeval juba sedelga ja külgratsmetega. Siis liikus kenasti. Aktiicselt ja hästi. Tagakeha töötab kaasa ja hobune mõtleb kordel kaasa. Galopis jookseb paremast natukene paremini. Ja siis paar päeva seisis ja järgmine krod olid esimesed 25 minutit head ja siis oli jälle sein. Ringa võttis meid kordele ja tegime seal lõpuni. Liikus... Ja järgmine päev sai juba terve trenni teha ja siis veel järgmine peäv (eile) ei oli hobune mega eha aktiivne ja liikus ise edasi ja saime tegeleda voltide ja pööretega ja painutamisega. Ja kõik toimis ja oli hea.

Lõpetan kokkuvõtte minu jaoks väga positiivselt. Sõitsin eile Paleega ilma sadulata ja see oli tõsiselt mõnus. "Poni" on aastaga muutunud väga palju enesekindlamaks ja aktiivsemaks ja paremaks. Kõik mida vaja oli olemas ja õige koha peal. Liikumine ei olnud enam selline ei-taha-joosta, vaid aktiivse rütmiga ja kerge ja seal seljas oli tõesti hea istuda. Painutasime palju. Sammus sise- ja välispainde hoidmsit sirgetel. Ja siis lasi ennast paariks kolmeks sammuks kolem jälje peale lükata. Galoppi tõusis rahulikult, lasi tempot kontrollida lasi kõike kontrollida. Väga, väga hea hobune on sellest loomast saanud!