Pisike puhkus ja mõtlemist.

Palavik. Üks ütlemata närvidele käiv objekt, mis ei sobi tegelikult hetkel üldse.

Seega pühapäeval sõitis Riina Laavaga. Väga meeldiv. Ei pidanud vähemalt ise haigena kohale ronima.

Enne reedet ei ole plaani tallipoole astuda. Kas Plika sõidab, ei sõida seda ma ei tea. Muidugi oleks tore kui ta saaks natukene seedida seda asja ning puhata. Samas teades tema võimet valguskiirusel kilosid endale juurde lisada oleks ju ütlemata kena kui Ringa laseks tal kellegagi liikuda.

Praegusete plaanidega mõtleme sedamoodi, et seni kuni Laava müüdud ei ole tahaks ikka natukene veel kuskil midagi proovida temaga.

Järgmine suurem idee on Ihastes kahevõistlus 30-31 oktoober.

Siit tekib aga pisikene takistus. Skeem! Millal ma viimati korralikult sellist asja harjutasin? Artemisega sai ühte ABCd kodus proovitud. Hobune oli mega hea - Arti poiss ikkagi ju, ma olin üle aasta juba tegelenud selleks ajaks temaga.

Laava on liikumiselt tsipa lihtsam, aga need paar kuud ei anna mulle enesekindlsut veel. Aga Laava on hingelt hüppaja.

Ehk siis variante on kaks. Kas ABC 1-1 (parkuur 70 cm) või 2-2 (parkuur 80-90cm).

Kirjutasin need endle üles, et ei peaks pidevalt neitst vahtima. Iseenesest ei ole ju midagi keerulist. Mõlemad sisaldavad ka põhilisi trennis tehavaid harjutusi (ringid, sirgliinid, suunamuutused, poolringid jne). Probleemiks on see, et kui aksepteeritavalt me Laavaga koostööd teha suudame. Hobuse pärast ma niipalju ei põe. Iseendas ei ole kindel. Kuu aega peaks tegelikult olema piisav aeg, et ennast rangelt kokku võtta. Või ei ole?

Tene probleem on Gretlin. Mina tahaks tema ka kahevõistlust sõitma panna. Sel juhul siis ABC 1-1 ja 70 cm. Tema väga ei taha skeemi sõita. Kas kahekesi jääks aega väheks? Ja sõidame mõlemad ju tegelikult päris erinevalt? Ei tea. Kui ta ei taha, siis vast teeb ainult takistust. Jätan tema otsustada.

Mõtlesin, et peaks kuskilt mignit sorti trenni võtma ja harjutama, aga hetkel ei taha minu aju mulle parimat varianti välja pakkuda. Tahaks Soome Marta juurde. Rääkisin temaga ja ütles, et "Anna tuld!" (skeemi kohta). Arvas, et saan hakkama.

Mida ma ise arvan? Nädala pärast otsustan ära. Lähen kindlasti. Kas siis just kindlalt kahevõistlust, seda veel näeb.

Külitsel 25.09

Esimesed välivõistlused Laaval ja Adelantel.

Plika läks üllatavalt kenasti treilerisse. Ilma suure kisa ja jamamiseta. Adelantel oli natukene rohkem arvamust selles suhtes.
Kohale jõudes mõlemad märjad.
Gretlin esimene startja (60-70). Jõudsime suhteliselt hilja, seega kiire soojendus, paar hüpet ja juba stardis. Laava avastas, et platsi kõrval seisab tema suurim foobia - koer! Gretlinil parajalt pusimist. Unustas parkuuri, hüppas vale takistus. Pole hullu. Järgmien kord paremini!
Adelante tegi kena puhta sõidu! Tubli!

Plika sa vahepeal boksi, sest jõle palju oli ootamsit.
Laavaga esimene startja siis (80-90). Soojendusel oli väga viis. Liikus, toimis, tegi! Hüpped kenad.
Platsile minnes oli ilmunud uus koer. For my own sake palusin neil korraks sisse minna. Seni kuni Laavaga parkuur läbi.
Aga seda serva põdes meeletult. Jõllitas ja trallitas. Üldiselt kuulas kenasti. Esimesest saime üle ja siis tuli järgmine selles jubedas servas. Vahtis meeletult palju, aga saime üle. Edasi oli enam vähem. Ise suhteliselt lahti seal seljas :(
Aga seitsmes tuli meil jubeda serav poolt pöördega. Pidurid peale ja seisab! Ja seda ikka tunduvalt enne pööret juba. Saime salt liikuma ja takistusest kenasti üle (ei tulnud tõrget, kuna olime suhteliselt kaugel veel järgmisest hüppest). Kaheksas oli okser rahvapoolsets küljest. Palusin enne starti, et Mellu mulle pärast seitsmendat PAREMALE! karjuks, sest iga kord kui parkuuri kordasin tahtsin vasakule keerata. Karjus Ringa ja see oli väga õige tegu! Aga muidu sammud oli väga mäda. Kui ta eelmistel tuli alt väga mõnusalt välja, siis seekord jäi see asi pool sammu liiga alla meil ja tõmbas tagumistega alla. Täpselt enne suutsin veel mõelda, et oi kurat siit ta nüüd küll minuga puhtalt ei tule. Viimased kaks täitsa ilusad ja tuli 4 kp.
Üllatavlat rahul olen tegelikult. Gretlini sõitu vaadates ma mõtlesin, et hea kui esimesed kolm hüpatud saame, aga võtsime mõlemad ennast siiski kokku.
Adelantel puhas sõit ja kuues auhinnaline koht! Katrinil tulbi töö tehtud!
Lante on väga Arti moodi. Soojendusel ja mujal jõllitab ja teeb omaloomingut. Parkuuris aga keskendub 120% ratsanikule.

Treilerisse panek ei sujunud seekord just väga kergelt. Laava läks ikka tipa-tapa kenasti sisse, aga Adelante avaldas päris pikalt oma arvamust asjast. Kuskilt teda puttuda ei tohi, pirtsakas preili annab siis jalaga. Ja kui ei saa sellega, hakkab eest kergitama. Lõpuks me ta sinna peale saime siiski.

*Eelviimane*

*Pööre pärast teist, seljataga meie jube, jube serv :)*

*Soojendus*

Melluga Kobratul

Aga juhtuski nii, et Mel tuli talli kaasa minuga :)

Saime kuskil 3 ajal sõitma vist juba. Igatahes tunduvalt varem kui oleks pidanud saama. Mel sai suureks rõõmuks ikka Bay. Ei ole teist hobust, kes tal nii hinges oleks...isegi Poeesia mitte.

Aga Laava kohta niipalju, et selline tavaline hea trenn. Hobune liikus korralikult, toimis hästi ja oli selline täiesti tavaline ja hea. Kui nüüd norida, siis traavis kohati tahtis esiotsal istuda, aga see oli ka kohati. Galopis tegin keskmiselt. Ei midagi erilist. Liikus kenasti sundimatult. Vahepeal suutsin keset galoppi Krisiitnaga juttu ajada ise samalajal hobusele üldse mitte tähelepanu pöörates ja ei vajunud kuskile. Ühesõnaga seillise plikaga tahaks küll homme Külitsele minna.
Niipalju kui ma Bayd liikumas nägin, siis loom on megalt kenamaks läinud. Liikumised ei ole enam sellised pulk-igal-pool-keres-kinni, vaid päris kena vaba sammuga neiu tundub sealt tulevat (Y)

Kui ma kuangi Mellult pildid saan, siis panen siia ka. Igatahes palume aplausi, sest oma tooilstakust olen ma (Lõpuks Ometi!) loobuda suutnud. Tegelikult peaks vist sääre natukene ettepoole isegi panema, aga no ma olen ise rahul. Käed on ikka sama hullud kui varem. Nendega tuleb järgmine suurem kompromisside koostamine ja peale seda võiks oma istakuga juba enam-vähem rahul olla. Aga mega raske on seljast midagi muuta, kui kõrvalt ise ei näe. Et kuu aja pärast siis hiljemalt peab jälle korralikult pildistaja hankima ja asja kriitilise pilguga üle kontrollima :)

Saime pärast kooli Melluga kokku ja siibedasime natukene ringi mööda talle.
Käisin Karmeeliat pildistamas. Väga ilus mära! Tõesti kena näeb välja. Natukene kaalust alla ja no superlux! Kenasti jooksis ka kordel. Mellul seekord ikka megalt hästi läinud ju!
Aga pisike Ruudi oli minu arvates kohe mega kena välimusega. Sealt tuleb üks kena ruun tulevikus :)

Edasi sõitsime Adosse Pirelli peast Mellu päitseid tooma. Ei pidanudki mööda karjamaa avarusi ronima. Pirellile tehti kordet ja Mel sai pätised seest kätte.
Oh..jah..oleks mul mingid korralikumad jalanõud olnud karjamaal kolamiseks oleksin Egopoisile ka tere öelnud. Piirdusin pildistamisega kaugustest. Mellu fotoka suum sai täitsambil piinasid taluda :) Mingid udukogud ikka tulevad. Oh poni, poni :) Tuleb ikka meelde see jube aeg, kui sinuga veel tegeletud sai :)

Sõitsime veel Jürka juurest läbi ja tõime hunniku Mellu asju ära ja siis Tartupoole jälle.
Homme Mel vast tuleb Kobratusse sõitma. Saab üle pika aja jälle hobuse selga.

Abi võib tulla sealt, kust kõige vähem oodata oskad...POEESIA!

Päev otsa kulus teisipäevl koolis selleks, et mõelda välja mida Laavaga nüüd edasi teha.
Meil on probleem, meil oleks nagu probleemi põhjus ka...aga mida ei ole on probleemi lahendus.
Kõige sobivam tund selliseks mõttetööks on otseloomulikult matemaatika.

Täiseti ajudele hakkav diferenetseerimine tuli hetkeks välja lülitada. Lasin oma mõistusest läbi kogu probleemi olemuse. Plika tahab ise jubedalt kontrollida. Mis tähendab seega, et kontroll nagu puuduks (jutt käib hüppamisest siis).
Võiks ju lihtsalt edaspidiste trennide ajal aina proovida ja proovida ja proovida...aga see ei ole asja lahendamine. Rohkem nagu lootmine, et "kui ise seljas ikka jätkan, eks ta ükskord aru saab."
Ja siis tuli see üks ja hämmastav mälestus ühest trennist. POEESIA!
Esimene trenn, kus ma temaga hüppasin oli Ados Kullo käe all. Ja ta palus mul hobuse minil hetkel enne takistust seisma võtta. Järgmise korraga üle viia ja siis jälle seisma. Siis tundus kogu see toiming nii absurdne. Sekundi murdosa jooksul suutsin ma ennast talitseda, et mitte kesest mate tundi hõiskama hakata.

Idee seines selles, et panin eilsed takistused kavalettideks. Ja terve trenni töötasime hobusega. Lihtsalt ühtegi hetke ei andnud talle mõtlemiseks.
Olenevalt hetkest, kas võtsin enne kavaletti seisma ja siis lasin sammus üle. Või siis tegin hästi tihedalt üleminekuid (samm-traav) ja siis olenevalt kumma allüüriga üle.
Süsteemi vahel (see mis enne oli olnud süsteem) esimesest traavis üle, kohe seisma ja siis teisest kas sammus või traavis üle. Vahepeal seisma ei jätnud vaid tegin 2 sammu sammus vahele. Ja hakkasin iga kord enne kavaletti nö "tõstma" teda sealt üle. Alguses ehmatas päris kõvasti, et ma midagi nõuan enne kavalette, aga lõpuks oli väga hästi tunda, et ta ise ootas väga ärksalt seda hetke, millal ma palun tal jalgu tõsta. Väikese katsena ei andnud ühe korra märguannet ja siis tõmbas jalgadega vastu.
Ma oli ülumalt rahul meie mõlemaga. Absoluutselt igast trennist tuleb midagi positiivset kaasa, mida ei tea millal vaja võib minna.
Galopis purises hobune üllatavalt kenasti. Jäi mainimata, et väga mõnusalt lõdvestas ennast täna. Tohutult palju paremini kui varem ja et ta oli juba varem üli mõnus lõdvestaja, siis oli asi super.
Igatahes galopis oli tempo täiesti ühtlane, konkreetne, tagakeha töötas kenasti alla ja eest tõusis kõrgemaks kui ma alguses lootsin.
Mülemad parajalt väsinud nii vaimselt kui füüsiliselt. Aga siiani suurim progress!
Tohutult loodan, et asi aitab hüppamisele natukenegi kaasa.

Kohea peale kooli jooksuga talli ja Laava sisse.
Kaitsmed ligumärjad eilsest pesemsiest. Pinded ka ligumärjad...
Panin Bailey kaitsmed talle.
Puhastamist nautis täna meeletult. Väänles omaette seal :)
Soojenduse tahtsin teha kergelt lõdvestava ja sellise üksluise ringi-ratast-sõitu meenutava asja.
Ei tulnud päris nii. Hakkas meeletult eest ratsmele istuma ja vajus esiotsale. Tegime poolpeatusi palju ja kokkuvõrmit, et tagajalad aktiivsemad oleksid. Volte ja pöördeid oli ka täiesti arvestatav hulk. Ma ei oska öelda. Kuidagi imelik oli meil see asi täna. Galopis ilma sundimata ei tahtnud üldse tagakeha tööle panna. Aga kui tööle sai oli väga hea nagu alati.
Hüppamine oli nii ja naa. Võimas on ta ikka, sellest ei saa üle ja ümber. Aga kui ta kogu oma võimsuses ennast üübertargaks tembeldab, siis ei ole nagu midagi väga head loota.
Soojendusena tulime kuksil 60-70 parkuuri moodi asja. Aga selline lahtine ja veniv tundus. Ei saanud ise midagi nikerdada. Tõukas sealt kust jumal juhatas. Jeesus mai või! Vaatad, et näed üks ilus tore fulee mahub kenasti ära, ei lähe alla ega midagi. Istud sees, et edasi sõita aga märal on all suhteliselt savi, kas ma istun või lasen minna! No tere talv! Ja siis üritame elueest järgi jõuda hobusele, et jumala eest rippuma ei jääks kuskile omadega. Kuklakarvad ajas püsti selline jubedus!
Ringa tõstis (80-90 I guess) ja tulime veelkord sama asja + 1 lisa taksitus vahel. See üks oli kõige parem. Ainuke, millele raudkindlalt lasi ise ennast sättida ja tõsta. Vabsee targaks on hakanud loom.
Süsteem olie omaette ooper täna.
7,5 sammu vahel - olen varem katsetanud, et kui natukene pikemaks lükkan, siis mahume väga kenasti ära sinna. Esimese korraga tõmbas teise alla. My bad...tahtisn tõuget varem aga tüdruk võttis ennast hoopis kokku ja proovis 2 sammu vahele teha. Ei suutnud ise reageerida. Oli väga jube! Teisel korral lasin mööda. Lihtsalt LASIN mööda! Mitte midagi ei teinud! Hallooo!!! Kus mõistus on! Ja siis tulime uuesti. Otseloomulikult hobune ju mäletas, et paremalt olin vahelt välja lasknud ta. Vajus väga aktiivselt sinnapoole, aga seekord reageerisin ja hüppas kenasti üle. Mina põrutasin oma varbaga kenasti posti! Kuradi valus!
Hüpe oli ilus. Lõpetasime ära. Lõdvestas traavis kenasti ennast. Seda ka, et ratsmele tuleb päris aksepteeritavalt järgi. Üritab ise kontakti säilitada. Mingid hetked muidugi on, kui vaja kuskile vaadata selle asemel et lõdvestada, aga muidu on see asi, mis on absoluutselt iga trenniga aina paranenud. Pärast võistlusi mingi aeg vast käin vähem sõimtas. Pisike puhkeaeg kulub mõlemale ära.

Hobune oli pärast trenni muidugi meeletu sopakoll tänu eilsele vihmale. Bay pinded küürisin ka puhtaks ja kuivama. Laava ise jäi ööseks talli.

Vihmas ja tuules...

...sõna otseses mõttes :)

Akra ja Valessa kolisid ka Artemisele ja teistele seltsi Soomemaale. Nüüd siis 8 "Somelari" Päivi juures (Artemis, Anka, Pilk, Iiris, Igle, Akra, Valessa ja Larelli, kes on juba vana kala seal).
Artemisel läheb hästi :) Ringa luges Päivi kirja ette. Poiss on fantast tubli mees! Ega nii peabki!

Saime Helinaga koos Pamiga talli. Vedamine missugune.

Ruttu plikle järgi ja talli kuivama. Või mis see nüüd nii ruttu oligi...riideid vahetasin sada aastat juba :)
Vihm otsustas trenni ajaks ikka päris korralikult ennast taevast alla kukutada. Üle pika aja ei olnud kaskat (ai, ai!) vaid nokamüts ja kapuuts. Nagu sissepakitud lammas :) Kristel tõmbas endale kaskapeale kilekoti xD Ma oleks naeruga Laava seljast alla käinud (kantpea tulnukas!).
Tänu ilmale ootasin väga masnedavat, lahjat ja kaklusterohket trenni. Mida ma aga ei saanud.

Plika käitus väga viisakalt, kuigi arvestades olusid oleks ju võinud natukene oma arvamust avaldada. Jooksis kenasti. Ainult taguots kippus ühes nurgas vajuma, sest tahtis vihma eest ära keerata esimest otsa. Kuna seda kontrollisin aga mina, siis proovis taguotsaga külglibisemist teha ja sedamoodi ennast ka eest keerata. Mujal olid kõik voldid väga kenasti läbi keha painutatud ja hobune töötas aktiivselt kaasa igast otsast.
Mingisugust erilist rullimist ei tähendanud v.a need paar korda kui tugev tuul mõlemale otse näkku puhus. Siis keris plika ennast küll korraks päris krussi.
Mis mulle endale tohutult meeldis oli tempo säilivus. Nagu kiirusehoidjaga. Hobune püsis väga meeldivalt ühtlases rütmis ja tekki selline mõnus transitunne (tik-tak-tik-tak).
Galopis töötasime taguotsa keha alla, ja peab ütlema, et nagu arvata oli tuli see samuti väga kenasti välja. Tõstis eest ennast kenasti kõrgemaks ja püsis korrektselt antud tempos. Tekkis lausa selline tunne, et isegi minusugusel kohmerdisel annaks selle loomaga skeemi sõita päris korralikult :)

Jalutasime tallis see maha, sest väljas oli päris parajalt märg. Hobune jäi sisse.
Kaitsmeid küürisin külma vee alla. Kui homme sama hull ilm siis vast ei lähe hüppama. Las ta reedeni seisab. Kui ilm parem siis paar kõksu teeme ikka. Rääkisin katriniga ka ära ja hakkab laupäeval 8 ajal Põltsamaalt sõitma. Võtab Laava peale ja sealt edasi juba Hobunurmele :)
Äkki ma polegi Mellu nägu veel ära unustanud xD

Vaatasin Baileyd täna ja mõtlesin, et olid ajad...jah...kurat, tahaks, et oleks veel!

Kõigia ei saagi nii lihtsalt

Alustan sellega, et Gretsil läks Laavag täitsa hästi. Takistuste vahel oli natukene pikk, aga hüpped 5+ (Y)

Käisin Dallasega. Laava seljast sinna istuda on päris kurnav.
Kõige suurem probleem on see, et hobune istub täielikult vasaku ratsme otsas. Mitte mingisugust painutamist, mitte mingisugust ratsmele järele tulemsit. Nada ühesõnaga.
Paremale on enam-vähem hea. Volte ja pöördeid andis teha.
Traavis oli ilgelt pikk ja jube ja ma ei kujuta ette kuidas Kristiina seal seljas suudab istuda täisistakus!
Töötasin pidevalt rohkem vasakule. Nii kui natukene hakkas järgi andma lasin eest vabamaks. Läks paremaks, aga see oli ikka õrn muutus. Hakkas voltidel tasapisi nina sissepoole suunama ühesõnaga. Traavis saigi kõige suurem töö ära tehtud.
Galopis väga mugav samm. Istu ja naudi. Ainult tagasi ei tule. Meenutab Artemsit alguses. Vasaksut tõusmine on tänu kangusele ka suhteliselt võimatu. Loobusin...lihtsalt vaimselt kurnav oli. Lasin paremast tõusta ja vahetasin vasakusse (vahetab väga kenasti). Korra läksime tottaalselt tülli omavahel kui mitusada kilo torikat tahtis galopis alt minema joosta.
Hüppamine oli üle ootuste hea. Kristiina rääkis, et eelmine kord oli pidanud vastu aeda pidurdama. Meil asi nii hull ei olnud. Oööras päris korralikult (vasakule küll raskustega, aga siiski) ja hüpped hobusel hea. Selline suhteliselt võimas loom. Parkuuri tulles esimesest tõmbasime mööda, sest mu parem säär suri tema hoidmisest. Edasi tuli ilusasti kuni süsteemini (1 fulee vahel), kus ei saanud tasakaalu kätte ja seega ei saanud hoida teda kroralikult. Tegelikult oli hea, sest hobune mõtles kaasa.


If on soopeal puhkamas :)

Somthing to fight for..

Oleme vist jõudnud hetke, kus igasugune sõimamine, näägutamine ja seljataga susserdamine hakkab vaikselt haijuma. Ehks saame Laavaga nüüd ilma nende probleemideta sõita :) Mitte, et see meid varem häirinud oleks :)

Täna sain natukene varem sõitma plikaga. Päris korralikult sai tehtud. Päris rahule suutsime jääda isegi.
Väikene linnuke laulis, et Ihastes tuleb kahevõistlus. Ja kokkusattumuste tõttu tassiti paltsilt takistusi ära (Margo rullib ära..jess!)
Seega suutisn leiutada mingi totaalselt greizy skeemi endale ja seda korra sõita ja arvestades seda, et hüppesadul ja pikk jalus on mega sitt variant oli asi päris korralik. Hobune aktiivne ja väga ergas märguannete suhtes.
Galopiga tegime natukene teistmoodi täna. Suhtelsielt trenni keskel tegin mõlemast jalast 1-2 ringi (koos 1 sirge kiirendusega) ja siis vahepeal traaviharjutusi.
Ja siis mõlemale poole igasuguste x korda y pöörete harjutustega galoppi. Tagant hakkas kenasti tööle ja seda oli eest väga kenasti tunda. Palju kergem oli hoida igatepidi ja painutada.
Jalutamise ajal kuivas kenasti ära. Lasin välja ja tõin Euroopa sisse :)

Homme Dallasega :)G. hüppa Laavaga.

Näha kaugemale enda soovidest on astuda samm lähemale teiste omadele...

Ma mõtlen praegu, et kui palju kogu ajast olen ma tegelikult seisnud kõrval lihtsa vaatlejana.

Istunud karjamaa serval ja vaadanud aeglast kuid eesmärgikindlat liikumist. Istunud tallis ja jälginud erinevaid reaktsioone ja käitumist. Või siis vaadanud trenne mõeldes tagasi enda omadele ja tehes mõtetes korrektuure ja tähelepanekuid...

Ja kui vähe ma sellest enda jaoks kasulikuks teen.
Aga ma olen õnnelik, et ma suutsin lõpuks teha järelduse, mis Ifi mulle endale lähemale tõi.
Ta vajas seda tähelepanu...rohkem kui ma lootisn ja arvasin :)

Pisike on teistmoodi...eriline :)

"Flying is learning how to throw yourself at the ground and miss."

Laava oli sees. Päris keeruline situatsioon.
Jalutasin käekõrval ette, mis oli hea idee, sest seljas neid pukke taluda oleks poole hullem olnud. 5 min lasin kordel ka veel olla.

Ratsa oli üli rahulik, kerge, liikuv ja hea.
Sammud on meil traavis juba nii mõnusad, et isegi natukene pikemaks lükates suudan ise istuda seal. Kas pole mitte hea.
Eest oli hobune üli pehme. Säärele reageeris viivitamatu täpsusega. Ei roninud kuskile. Natukene noriks vasakule väljavajumise üle voltidel, aga see oli ka enda viga, mis sai parandatud.
Galopiga alustasin vasakule - pikaks ja kokku (poolteist ringi). Ja edasi paremale - tõusime kenasti õigest jalast. Jalutasin natukene ja proovisin galopis jalavahetust teha. Korra katsetasin ja ikka esimesed enne, tagumised hiljem.
Selle kohapealt tuleb aeg maha võtta korralikult. Natukene mõelda ja kaaluda.
Muidu olen hobusega 110% rahul. Läks eest vahule mõnusalt. Väga märjaks ei sõitnud. Kuivas 3 min jalutusega ära kenasti.


If on karjamaal ja tunneb Valessa varsale häälekalt kaasa võõrutamise pärast. Korra sai karjamaa väravas pai ;)

Kui juba teha, siis täie rauaga!

If ja teised kolm värsket ruunapoissi elavad tallikõrval koplis.
Kaliif üritas kahe varsaga sõbruneda üle aja, aga siis ilmus emme Ivessa ja tegi väikesele ruunapoisile kurja nägi ning viis lapsed kaasa ja pisike ruunapoiss lontis vaikselt tagasi teiste juurde.

Igatahes Laava, Laava, Laava...oli imeline :) Jälle :D Käib periooditi.
Tagant töötas nagu...hõõ...ei leia sõnu. Lihtsalt üli kõvasti töötas. Sulasin ära sinna selga. Tegin "kokku-lahku" sõitmist traavis. Hüü kui hea. Ülminekuid tegin ja natukene priivisime sirgliine korralikult sõita ja ikka hea ja hea ja veel parem (Y)
Galopis paremale ei tõusnud esimesed korrad. Mai tea...peab midagi natukene muutma ja proovima sellega seoses. Tegin vasakule ära ja siis nokitsesin voldi peale paremale ja tõusis ilusasti. Palju ei teinud. Paar fuleed lasin liikuda mõlemale poole.
Hüpetel pani täie rauaga! Totaalne püss loom on! Kolm korda tulin 70cm lattaeda soojenduseks ja siis parkuuri. Keeras, pööras. Maandus absoluutselt kõik korrad õigesse jalga. Süsteemile lasi seekord kenasti sättida ennast. Sammu pikkus klappis, kõik oli hea. Kuskil 80-90cm takistused. Natukene suutsin juba temaga ise rohkem jälgida ja samme sättida ja üli kerge oli sõita. Ave oranž jope oli natukene koll ja siis korjas küll om kodinad väega korralikult kõhu alla.
Teise korra ajaks tõstis Rinx lehviku 100cm peale. Tulin korra eraldi ette. Põrkas mõnusalt. Natukene raskem oli sõita. Süsteem ka kõrgem ja tõmbas maha. Lasin liiga hoogsalt peale. Süsteemi teisel päästis hästi välja. Lehvikule tulid kuradi pikad sammud, mis tegelikult oli päris hea, sest muidu oleksime alla roninud ja ühe pöörde suutsin täielikult ära unustada. Ei midagi hullu õnneks.
Ise olen üüber rahul. Fantastiline hüppetahe, täiesti uskumatu hüpe :)
Homme võtame vast rahulikumalt natukene. Väärib seda (y)

Ja 25. sept. oleme Gretsiga Hobunurmel (60-70 ja 80-90). Laava esimest korda kodust väljas. Hoidke pöialt ;)

12.09.10

If karjamaal kordele. Pätisetega. Hea. Jooksis kenasti ja oli ütlemata viisakas. Tegi korralikult sammu isegi. Helina ütles ka, et ei olnud üldse Ifi moodi. Tema oli ju see kapjadega pähe poiss vanasti. Loomast hakkab hobune saama...


Laava oli hea. Ise tundsin ennast suhteliselt hullult seal seljas. Pea käis ringi ja üldse ei olnud hea olla.
Tüdruk meeletult pingutas, et see asi vähemalt rahuldav meil välja näeks.
Traavikavalette palju. Osasid hüppas, aga mingi aeg jooksis kenasti. Galoppi üritas ikka jubedalt ise tõusta paremale. Vasakule hea.
Jalutasime pikalt et saaks välja viia hobuse (märg oli).


Kaviar soopeale koos teistega. Ütlemata viisakas varsa kohta. Probleemid olid ainult koerte ja atodega. Muidu kõndis kõrval ja käitus korralikult.
Hea!

Teretuloemast ruunade maailma!

Gretlin sõitis Plikaga. Tema ei olnud rahul. Ei oska kommenteerida. Ei jälginud ratsastuse poolt. Hüpped olid küll täitsa võimsad. Lõpp vinge kuidas see loom põrkab!

Ise lonkisin Paleega ringi. Liiga, liiga palju hoidisn koos teda. Aga Palee on muutundu. Selline palju kergem ja keeratavam ja ratsanikule mõnusam. Ei ole seda esiotsal tippimist nii tihit enam (Y). Aga järgmine kord sellise valiku korral jääb vist siiski Grenada ;) Ise tunnen ennast paremini seal seljas ;)


Vahepealne sahmerdamine oli pikk. If sai puhtaks küüritud. Noh jah...ainukene täkkudest, kes sai puhtaks küüritud...ja ta oli ikkagi must. Pistis oma epa sülle ja nautis. Nii kahju oli müelda, et päev ei lõpe talle ju tegelikult hästi. Tagantjärele alles...

Erk oli esimene ja langes valele poole. Sättisime siis neid nööre. Aga ega ta väga langeda ei soovinud. Seisis ja jõllitas. Ja kohe kui Erk aru sai, et oplaa vabadus kargas püsti. Mis sest, et jaald ei kandnud. Savi! Ja rahulikult talli poole, neli iniemst kõikuvat poninässakat püsti hoidmas.

Belfast langes päris kergelt õigele poole ja pärast põõnas pikalt maas, kergitas oma pead ja leidis, et kui ta juba seal siis võiks süüa ka. Temal aega küll ja veel. Jalutasime ilusasti talli.

Kaliif sai suurema toosi...ja valele poole. Pole hullu saime hakkama. Oi kurask teda pidi ikka kinni hoidma...jama sellega. Ja kargas kohe püsti kui vabaks sai. Komberdas ringi ja otseloomulikult on verivärskel ruunapoisil vaja "narkouimas" galopis tallipoole joosta (suund oli ikka väga vale aeg-ajalt), sest parklas seisab Jüri suur jube punane auto, millest on sada korda mööda käidud. Tõi liblikad kõhtu.
"Kaine" peaga ta ju vaatab, kuhu jookseb jne, aga selles situatsioonis komberdas sinna, kuhu keharaskus parajasti tüüris ja millegipärast minu suunas. Rinx viis ta sealt ises sisse ja pani teki peale. Endal olid jaald ikka mega nõrgad.

Kalipso langes taaskord õigele poole, aga siputas ka päris palju. Tema ootas ka viisakalt pärast maas pikali, enne kui püsti ajas ennast. Ja samm ei olnudki nii väga kõikuv kui tallipoole liikus.


Homme tulev pikema kordepäev.

Sometimes when a little guy doesn't know he's a little guy he can do great things...

Et siis Poisil läheb hästi...mis ongu ju peamine? Jah siiski...hoolin...meeletult!


Plikaga sõitsime täna. Alguses oli massiivne kommunikatsioonihäire. Lõpus oli massiivselt hea loom! Ma ei taha detailidesse minna. Ma ei oska temaga...ei viitsi korrutada seda. Tema oskab teha, mina ei oska küsida ja siis ma ajan tal kõik sassi ja ja...ühesõnaga olen ise liiga palju süüdi.
Aga ta on hea. Väheamlt siis kui ma ise hakkan aru saama. Siis ta toob ennast eest kõrgemaks ja paneb tagakeha tööle ja siis saab temaga galopis kokkuvõtmist ja pikaks minemist harjutada ja traavis saab pöördeid ja volte teha kenasti ja sada muud asja ssaab teha ja siis ta meeldib mulle...aga ta on oma ema moodi. Rohkem kui ma tahaks ja vähem kui oleks vaja.
Oh Laava...nii ei lähe vist...
Tassisin takistusi paltsile. Gretsil homme lõbusam. Näen ise kõrval, mis ja kuidas ja...loodan, et ei ole hullemaks läinud.


Täkupoisile tegin suurpuhastust. Viimast korda sellel blogis siis Täkupoisi nimi. Homme kella ühe paiku on juba ruun. Jõudsime ära oodata. Süda tilgub verd. Ei tea miks. Võiks ju...aga siis me ei saaks omavahel hakkama. Nii on parem...lihtsalt on ja kõik.
Aga see kuidas ta oma pea sulle sülle paneb ja kuidas ta lähedust otsib ja kuidas ta suhelda tahab ja sügamsit naudib.
Oh, Pätakas. Ära roni mulle südamesse!

Love You!

Kui soovida midagi nii nii palju...siis ei jää üle muud, kui ise meeletult pingutada!


Suur. Ilus. Armas. Nunnu. Hea. Sõbralik. Tore. Viisakas. PARIM!!!'











Minu Poiss! See Kõige Suurem ja Ilusam!
Artemis!

Vahel on tundub kõik nii nagu peakski olema...

...aga tegelikult ju ei ole...


Laavaga on läinud nii ja naa. Vahepeal olen kolm korda veel sõitnud. Ajasin nende jalavahetustega tüdruku pea vähekene sassi. Kaks trenni oli väga jube sõita. Ise kirusin ennast oma lolluste pärast. Laava ise püüba aru saada, aga vahel lihtsalt ei toimi meil see asi.
Hüppasime üle pika aja jälle. Hobune päris hea. Paar asja tahaks parandamist. Eriti need 2-3 sammu enne takistust, kui hobune liiga lahtiseks läheb. Ise tahan veel rohkem parandamist. Aga ta meeldib mulle. Temaga on kerge, sest ta näitab kõik nii hästi välja. Jäime 90 cm piiridesse...oleks vist võinud veel madalam olla vist...
Eile oli kõige parem. Ma sain ise mõelda rohkem ja hobune hakkas vaikselt rahunema sellest hullumeelsusest. Sain uuesti koondada teda ilma krampideta. Ja üleminekuid tegi kaks korda täiesti perfektselt ratsmes (traav-samm-peatus-samm-traav umbes 10-15 sammuste vahedega), ei läinud ette, taha ega kuskile ja töötas ja...ei tea...lihtsalt oli hea. Tegin läbi traavi jalavahetusi. Algul sõitsin suhteliselt suurt kaheksat. Absoluutselt kõik korrad tõusis õigesti. Ja korra kui pärast pööret hobuse ülimõnusalt kokku sain vahetas galopist ise juba kenasti ära kui sääre vastu panin. Ja mõlemad korraga. Jah...peangi rohkem kokku võtma teda. Proovisime sirgel ja väga mõnusalt tuli.
Jalad on ka tunduvalt paremaks läinud. Ükspäev vaatasin, et oleks angu natukene paistes tagant, aga ei olnud õnneks midagi hullu. Geel sai otsa...oleks uut vaja :) Ja sussid tegi Jüri eile korda. Nüüd ei ole enam tunnet, et tornaado on üle käinud. Hobune nägi kohe palju ilusam välja.

Kidtiga rändasin tund aega mööda Kobratut ringi. Pidin soopeale viima, aga Rein ei olnud kuskile ava jätnud ja elekter oli sees. Ei saanudki hobust jätta sinna. Teised olid ristikupeal ja Kidt pidi kurvalt lahkuma. Viisin pärast trenni ruunakoplisse teistega jooksma. Jääb arvatavasti Helina tulekuni sinna.


Kaliifiga käisin korra kordel. Täkupoiss, täkupoiss...kus on teie arunatukene.
Aga tegelikult oli If tubli. Jooksis täitsa toredasti. Sammu ta ei tee. Vähemalt esimesed 10 minutit mitte. Aga ta oli ilus ja ilus ja siis veel ilusam :)
Proovisin esimest korda galoppi teha. Tõusis kohe märguande peale...ei tea, kust ta selle mõistuse võtab, aga jah...ja tuli tagasi ka kenasti. Ei tõmband kuskile, ei üritanud pukitada...lihtsalt jooksis kergelt ja ilusasti. Tasakaal oli korras...kõik oli korras. Käisime käekõrval ja tutvusime takistustega. Traavikavalettidest otsustas kindla sammuga üle traavida. Ainult kolmnurgad ei meeldinud meile.
Aga Ifist saab laupäeval ruun...ja siis saab natukeseks jälle puhkama tööst...

ja...


..Artemis on nüüdseks kolm kuud ära olnud. Vahel ma mõtlen, et ma ei oska ilma temata...ja vahel ma mõtlen, et...ma ise ka ei taa...ehk oligi nii kõige parem...kellele?
Aga mida ma tean on see, et igatsen seda hobust liiga, liiga palju...temaga oli rakse, aga ilma temata tundub kõik veel võimatum.

Teretulemast tagasi: Väsimus ja Külm

Kuidas saab nii olla, et kaks päeva koolis ja väismus niidab jalsut. Saab ja väga palju saab.

Eile oli Laavaga päris keeruline. Ei olnud nii nagu tahaks. Eriti ise. Ma olin liiga limist lahti omadega. Miski ei püsindu kuskil ja lõppkokkuvõttes ei ole endaga üldse rahul. Hobune pidi mõlema eest pingutama. Suht nõme seis :(

Laava ei teind asja mulle just väga kergeks, aga ega see ei õgusta minu enda lohaksut.
Rinx pani meid üleminekuid tegema. Vähemalt aitas natukene meid see asi, sest muidu ma ei oleks vist üldse midagi teha tahtnud. Põhimõtteliselt ei tohi ratset käes libisema lasta. Ei kujuta ette miks nüüd nii olen hakanud tegema. Teine asi on see, et hoiaksin eest stabiilsema asja ja säärtega veel ja veel ja veel rohkem töötaksin. Seljast oli tunda, et hobune hakas paremini tööle ja see pinge kadus ära.
Aga pidin traavist mingil hetkel võtma sammule ja kuskil 10 sammu järel tagasi traavi. Töö sellega, et ta püsiks kenasti ratsmes ja ei roniks ei ratsme taha (traavilt-sammule), ega tuleks ette välja (sammult-traavile). Mõleamt pidi muutus asi väga palju, sest mingist korrast oli hobust eest palju kergem hoida ja töötas mõnusalt läbi keha. Ja siis vahepel sammule, lõdvestama ja uuesti kokku hobune. Tuli päris kenasti tagasi ratsmesse, aga ma ei suutnud üldse peale sõita teda vahepeal.

Galopiga olin seekord kõige rohkem rahul. Kõik tõsted õigest jalast. Hobune keskendus kenasti. Arvatavasti eelneva töö tulemus. Jalavahetusi teime. Esimesed vahetab ikka enne, aga täna saime tagumised mõne fulee järel järgi vahetatud. Midagi positiivset. Viimases traavis ei tahtnud üldse lõdvestada, või kui ise tegi kenasti vajsu täiesti esiotsale ja väga tempoga ära. Sammus hea.
Ise olen süüdi, mis teha. pärast üritasin pindesid küürida liivast. Laava ja Kidt jäid ööseks talli.

Kaliifi tõmbasin ka pehme harjaga üle ja võtsin esimesi jalgu. Kali teab küll, et hammustada ei tohi. Korra proovis kui seljaga olin. Kui kõva häält teha, siis enam ei proovinud. Seisis korralikult.

Sügasin niisama ja mõtlesin, et ikka veel on kõige toredam täkupoiss :)