Päev otsa kulus teisipäevl koolis selleks, et mõelda välja mida Laavaga nüüd edasi teha.
Meil on probleem, meil oleks nagu probleemi põhjus ka...aga mida ei ole on probleemi lahendus.
Kõige sobivam tund selliseks mõttetööks on otseloomulikult matemaatika.
Täiseti ajudele hakkav diferenetseerimine tuli hetkeks välja lülitada. Lasin oma mõistusest läbi kogu probleemi olemuse. Plika tahab ise jubedalt kontrollida. Mis tähendab seega, et kontroll nagu puuduks (jutt käib hüppamisest siis).
Võiks ju lihtsalt edaspidiste trennide ajal aina proovida ja proovida ja proovida...aga see ei ole asja lahendamine. Rohkem nagu lootmine, et "kui ise seljas ikka jätkan, eks ta ükskord aru saab."
Ja siis tuli see üks ja hämmastav mälestus ühest trennist. POEESIA!
Esimene trenn, kus ma temaga hüppasin oli Ados Kullo käe all. Ja ta palus mul hobuse minil hetkel enne takistust seisma võtta. Järgmise korraga üle viia ja siis jälle seisma. Siis tundus kogu see toiming nii absurdne. Sekundi murdosa jooksul suutsin ma ennast talitseda, et mitte kesest mate tundi hõiskama hakata.
Idee seines selles, et panin eilsed takistused kavalettideks. Ja terve trenni töötasime hobusega. Lihtsalt ühtegi hetke ei andnud talle mõtlemiseks.
Olenevalt hetkest, kas võtsin enne kavaletti seisma ja siis lasin sammus üle. Või siis tegin hästi tihedalt üleminekuid (samm-traav) ja siis olenevalt kumma allüüriga üle.
Süsteemi vahel (see mis enne oli olnud süsteem) esimesest traavis üle, kohe seisma ja siis teisest kas sammus või traavis üle. Vahepeal seisma ei jätnud vaid tegin 2 sammu sammus vahele. Ja hakkasin iga kord enne kavaletti nö "tõstma" teda sealt üle. Alguses ehmatas päris kõvasti, et ma midagi nõuan enne kavalette, aga lõpuks oli väga hästi tunda, et ta ise ootas väga ärksalt seda hetke, millal ma palun tal jalgu tõsta. Väikese katsena ei andnud ühe korra märguannet ja siis tõmbas jalgadega vastu.
Ma oli ülumalt rahul meie mõlemaga. Absoluutselt igast trennist tuleb midagi positiivset kaasa, mida ei tea millal vaja võib minna.
Galopis purises hobune üllatavalt kenasti. Jäi mainimata, et väga mõnusalt lõdvestas ennast täna. Tohutult palju paremini kui varem ja et ta oli juba varem üli mõnus lõdvestaja, siis oli asi super.
Igatahes galopis oli tempo täiesti ühtlane, konkreetne, tagakeha töötas kenasti alla ja eest tõusis kõrgemaks kui ma alguses lootsin.
Mülemad parajalt väsinud nii vaimselt kui füüsiliselt. Aga siiani suurim progress!
Tohutult loodan, et asi aitab hüppamisele natukenegi kaasa.
No comments:
Post a Comment