Et siis Poisil läheb hästi...mis ongu ju peamine? Jah siiski...hoolin...meeletult!
Plikaga sõitsime täna. Alguses oli massiivne kommunikatsioonihäire. Lõpus oli massiivselt hea loom! Ma ei taha detailidesse minna. Ma ei oska temaga...ei viitsi korrutada seda. Tema oskab teha, mina ei oska küsida ja siis ma ajan tal kõik sassi ja ja...ühesõnaga olen ise liiga palju süüdi.
Aga ta on hea. Väheamlt siis kui ma ise hakkan aru saama. Siis ta toob ennast eest kõrgemaks ja paneb tagakeha tööle ja siis saab temaga galopis kokkuvõtmist ja pikaks minemist harjutada ja traavis saab pöördeid ja volte teha kenasti ja sada muud asja ssaab teha ja siis ta meeldib mulle...aga ta on oma ema moodi. Rohkem kui ma tahaks ja vähem kui oleks vaja.
Oh Laava...nii ei lähe vist...
Tassisin takistusi paltsile. Gretsil homme lõbusam. Näen ise kõrval, mis ja kuidas ja...loodan, et ei ole hullemaks läinud.
Täkupoisile tegin suurpuhastust. Viimast korda sellel blogis siis Täkupoisi nimi. Homme kella ühe paiku on juba ruun. Jõudsime ära oodata. Süda tilgub verd. Ei tea miks. Võiks ju...aga siis me ei saaks omavahel hakkama. Nii on parem...lihtsalt on ja kõik.
Aga see kuidas ta oma pea sulle sülle paneb ja kuidas ta lähedust otsib ja kuidas ta suhelda tahab ja sügamsit naudib.
Oh, Pätakas. Ära roni mulle südamesse!
No comments:
Post a Comment