Ma mõtlen praegu, et kui palju kogu ajast olen ma tegelikult seisnud kõrval lihtsa vaatlejana.
Istunud karjamaa serval ja vaadanud aeglast kuid eesmärgikindlat liikumist. Istunud tallis ja jälginud erinevaid reaktsioone ja käitumist. Või siis vaadanud trenne mõeldes tagasi enda omadele ja tehes mõtetes korrektuure ja tähelepanekuid...
Ja kui vähe ma sellest enda jaoks kasulikuks teen.
Aga ma olen õnnelik, et ma suutsin lõpuks teha järelduse, mis Ifi mulle endale lähemale tõi.
Ta vajas seda tähelepanu...rohkem kui ma lootisn ja arvasin :)
Pisike on teistmoodi...eriline :)
No comments:
Post a Comment