Pages

Thursday, December 31, 2009

Wish You two could see it...

Ja ongi otsas...peaagu.

Mis see 2009 siis ikkagi oli?


Here It comes....

Aasta alguses alustasime Artiga ratsahobuse elu ilma kordede ja muude abivahenditeta. Üle kivide ja kändude...Vahepeal hakkas Kertu Ego poisiga samamoodi õppima nagu meie, aga aeglasemalt, kuna nemad veel nooremad.
Veebruar (kuskil 12-15) - Saksas võistlused Laseriga. Kuradi hästi läks. Puhas sõit. Jätame välja fakti, et ma hüppasin temaga seal esimest korda.
Veebruaris (27 kui täpne olla) toimus esimene maaühendus ja suurem äpardumine Artiga.
7. märts - esimene galopp ratsa. Jaa me korraldasime paraja tsirkuse sellest.
13.-15. märts - Jätsin poisi kolmeks päevaks koju ootama ja sõitsin Melluga Soome oma teisele südamepoolele külla. Hetkeks oli kõik nii ideaalne...nii nagu olema peaks. Tänan sind Lateks (l)
18. märts - tekitas Arti mulle südamerabanduse olles täielikult peast segane ja galopis igas suunas hüpates. Jube!
Aprilli algus - Hüppasime esimest korda. Suhtelisel...keskpärane.
10. aprill - Laseriga Ihastes võistlused. Esimeses osas kaks maha.
22. aprill - Laser ja Ventur asusid teele Soomemaale...edu!
26. aprill - käisime kahekesi esimest korda maastikul...kevad, lilled ja vabadus :)
17. mai - Ikooniga esimesed võistlused Ihastes. Head aega iludus... (jäigi Ihastesse)
28. mai - Harpuun Soome poole teele.
2. juuni - saabus otsus edasi liikuda...poiss pidi kahjuks maha jääma.
6. juuni - üks viimaseid trenne...
25. juuni - Head Aega Poiss! Viimane trenn.
28. juuli - hobupäev poiss oli lihtsalt koplikaunistus. Käisin vaatamas siis neid seal :)
09.09.09 - ja me oleme tagasi...üllatav, et ma üldse nii kaua Poisist eemal suutsin olla.
3. november - esimesed võistlused Artiga koos (80-90). Hobune oli lihtsalt Ingel! Mitte ainsatki mahaajamist! Unustasin parkuuri (a)
5. november - Late on aasta aega juba Soomes. Igatsen...
November - Käisin Mellu uut rendikat (Poeesia) vaatamas ja lõbus kukkumine oli.
27/28. november - Käisime öösel jõule ja vana aasta viimaseid päevi nautimas.

Ja selline see minu hobumaailma poolepealt siis oli...

Tuesday, December 29, 2009

Over the edge and back again.

Hommik...kõik magavad.
Tuppa hüppab Margo ja ajab lolli juttu. Küsib, et mis kell trenn hakkab...Läheb minema.
Tuleb 10 minuti pärast tagasi ja teatab, et kella kahe asemel on trenn kell üksteist...mõttepaus.
Liis: "MIS KELL ON?!?"

Ilus hommik kas pole?

Sõita saime ainult teedel, kuna karjamaad liiga kõvad ja platsi lükkas Margo tasaseks. Lõppkokkuvõttes läksime viiekesi. Ehk siis meie (mina ja Arti) ja kari ponisid.
Et siis rivi algusest: Helina & Annu, Kertu & Valessa, Diana & Anette, Kea & Eike, Liis & Artemis. Ainuke tori ruun eestlastest märda seas. Tunneme ennast turvamehena või nii.
Saime tõestuse, et poiss ei sobi raduselt rivi lõppu. Terve tee oli ainuke mõte kiiremas korras Annust ette saada. Aga Annut ei saanud mujale panna, kuna vanad galopiajad tuleksid vast meelde.
Üldislet olime kõik viisakad v.a Artemis ja mina nagu ikka. Väikesed konfliktid olid, aga kõik lõppes õnnelikult.
Tagasi tulles läksime Keaga meie veel korraks Amme poole edasi. Maja juures tuli maha tulla, kuna nii Arti kui Eike pelgasid koera, aga tulid järgi meile. Poiss keksis ja korskas küll, aga minema ei jooksnud. Kodupoole oli samm muidugi palju erksam ja vaene Eike pidi aegajalt järele sörkima meile. Kogemuse võrra rikkamad taaskord.

Hiljem võtsin üle pika aja Kaliifi käsile. Pägarik on tohutult suureks kasvanud. Saab siis kaheseks tuleval aastal ja kevadel on näitustele vaja minna. Üldmulje on väga positiivne tegelikult. Kõnib käekõrval ilusasti. Ainult väga, väga suur jama on sellega. Et peatustel ja vahel ka keset kõndimist tuleb täiesti selga inimesele. Mitte õrnalt vaid kohe surub kehaga selga ennast. Temaga ära lükkamine ei aidanud üldse ja esimest korda võtsin steki kasutusele. Alguses läks asi hullemaks, aga võib öelda, et pärast 15 minutilist jamamist ja minu peale solvumist saime asja. Vähemalt astus kohe eemale kui käega õlajuurde suret avaldasin. Kertu abiga proovisime siis 2x traavi käekõrval ja tubli oli. Õue tagasi minnes oli teine hobune kõrval. Eks ta natukene siiski pelgas, aga koplis oli ikka vaja nuusutada, et kas saab veel mindagi head või ei ole rohkem (leiba sai).

Artemisel tekkis armukadedushoog ja siis segas vahele. Jooksis mööda koplit järel mul. Päris otsa ta ei tulnud, aga ära ehmatas ikkagi =)

Jõulud :)

Jõulupidu algusega kell 16.00. Hmm ja huvitav, kes on see jobu, kes saab sellest teada umbes 15.10. MINA!! Õnnitulsed taaskord.

Tegelikult oli suhteliselt okei see asi isegi. Muidugi selle hetkeni kui tuli pea vastu pulka keerutada ja teise talli otsa joosta. Haah...ei käinudki kõhuli hunnikusse. Kappi jooksin ainult :)
Õhtul läks see asi muidugi sinna kuhu ta läks, aga ma olen tubli jõuluzebra ja täitsa kaine.

Aga Arti oli selle õhtu/öö jõuluingel.

Hiljem ma istusin ja pimedas poisi juures. Kuidas on võimalik, et ühel loomal võib öösel niipalju sahmerdamist olla. Oli vaja naabrit kiusata ja siis oma hein eemale loopida, pikali visata ja kahe minutipärast püsti ronida ja mida kõike veel. Kas ta üldse magab ka vahepeal?

Aga ilusasd jõulud olid :)

Saturday, December 19, 2009

My Single Star







Mellu viis autuga talli mind täna :) Täname!
Jõudsin nii umbes 3 tundi liiga vara. Rahvast ei olnud ka palju just. Vahepeal imbus paar inimest vaikselt juurde.

Käisime koplis kolamas. Pägarikud jooksid ja mässasid ja üritasid oma elu lahedaks teha. Arti poiss vaatas neid rumala näoga, et no mis need totakad möllavad kui saab seista ja kaamera ees poseerida :)
Musi on tõsine karvapall juba. Ja tänu sellene ka sitakoll. Mässasin niisama seal temaümber natukene. Lõpuks ta otsustas mu kinda ära võtt ja mitte tagastada. Tänx mees. Nätsutas läbi selle. Aga muidu oli lihtsalt nunnu ja istus mokkapidi taskutes mul. Kolasin natukene ringi ja siis vaatan, et mingi suur loom tuleb ja ma pidin šoki saama kui aru sain, et see Kaliif. Pisike on megalt suureks kasvanud juba. Varsti kahene pägarik.

Igatahes kolmeks pidime hobused valmis saama ja ma olin ainuke, kes normiaega mahtus. Sadulatekiga kaklesime. See on siiani nõrk koht. Ma ei saa aru, et miks ta mõnipäev hüppab ja mõnipäev mitte? Sadul on paras, et see ei tohiks nagu probleemiks olla ja selle eest ta ära ka ei jookse. Robi tahtis valjad ära ajada mul. Õnneks ei pidanud teda mööda talli taga ajama. Aga ähvardas, et kui ma talle tagasi ei too siis ta saab kurjaks.

Väljas muidugi oli vaja poisil meest hakata mängima. Hõõhhh ma ausalt kardan seda suurt looma. Selga ronimine võttis omajagu aega, sest mul mitu paari pükse ja jopesid seljas. Pani muidugi padavai traavis vehkat ja alguses tagasi ei tahtnudki tulla.

Sammus oli suhteliselt hea. Õõtsus rõõmaslt läbi selja ja oli üldse mõnus ja juhitav. Esimene traav oli natukene kange, aga vaikselt vaikselt hakkas asi paranema. Korra proovisime pikendada ja koondada, aga väga lühiajaliselt. Tegelikult ei teinudki väga midagi eriti. Olime lihtsalt lahedad. Pisikesed voldilaadsed asjad ja painutused olid vahepeal. Paremale on ikka raske, aga vaikselt, vaikselt see asi siiski paraneb. Vähemalt hobuse poolt. Ma ise suutsin üle ootuste tubli olla ja terve trenni korralikult mõlemale jalusele toetada.

Aga super hästi lõdvestas ennast ette-alla täna. Sammus muidugi mitu korda paremini kui traavis, aga traavis oli paariks sammuks päris mitu korda juba päris hea. Ainuke negatiivne asi oli viimane traav, kui ta vaikselt igavlema hakkas. Nii kui tagant natukene rohkem peale sõitsin viskas ennast eest lakke :( Ringa soovitas põlvedega pidurdada teda natukene ja vaikselt paranesime. Poolistakus oli muidugi super juba. Põhjuseks see, et mul püsis säär korralikult ühe koha peal ja ei seganud kätega teda eest liiga palju.

Tegelikult natukene siiski tegime midagi keerulisemat ka. Esiotsa pööret hakkan õppima temaga. Alguses plaanisin küll tagaotsa omaga alustada, kuna seda oskan ise paremini ja aga sellest ei tulnud midagi. Aga tagaotsal saime peaaegu pool ringi tehtud. Tagant natukene astus küll, aga esimese korra kohta väga tubli, pluss siis lõpetasime taandamisega, mida ta juba vaneast ajast oskab ja mäletab. Jalutsaime suhteliselt vähe. Märjaks teda ei sõitnud, kuna õues on külm.

Sees olin varustuse juba ära võtnud ja kerisin parajasti viimast pindetd tagajalalt kui Robi JOBU tagant mingi juhtmega mööda lohises. Arti pani litaka jalaga, aga õnneks pihta ei saanud. Küll aga sattus pindest närvi ja hakkas tramima ja vehklema ja läks täiesti paanikasse, kuni suur kuri musta värvi riidetükk jalaküljest ära tuli. Kaks minutit kulus tema rahustamiseks, aga siis rahunes ka täitsa maha. Õue enam ei läinud ja teised tulid ka suht kohe sisse. Leiba viisin veel talle ja nagu alati üritas ta siis tohutult pugeda mulle. Pisike muska :)

Sunday, December 13, 2009

Single mistake will turn it all into dust...

Pole viimasest trennist siia kirjutanud, aga pidin tõsiselt pikalt seedima, mida ma üldse kirjutan...
Pärast seda trenni ongi nüüd mingi pikk paus jäänud sisse taaskord.

Algas kõik paremini, kuna hobused said hommikul kohe välja ja ma ei pidanud tegelema poisi rahustamisega. Hobune suhtles nii nunnult minuga ja oli üldse hüperaktiivne ja lahe.

Alguses ma ei suutnud üldse välja mõelda, et mida ma see trenn teha tahaks temaga. Nii jubedalt oleks koondusi veel ja veel ja veel tahtnud harjutada, aga samas koormab see hobust füüsiliselt tohutult palju, seega ei taha nagu väga tihti nõuda...Mis siis, et ma lihtsalt nii kaifin kui ta seda teeb. Idee tekkis siis kui Grets hakkas Brandyga pikendusi harjutama. Mõtlesime, et teeme siis kah.

Olen nüüd asja üle järele mõelnud ja läheme väheke teist teedpidi. Algas kogu asi väikese ettevalmistusega ehk siis tegime sammu-traavi üleminekuid. Rahule jäin siis kui hobune regeeris allüürimuutuseks antud märguandele peaaegu koheselt (hiljemalt 1 1/2 sammu järel). Edasi võtsin hobuse enne sirget vaikselt poolpeatusesse ja siis andsin korraks kiire märguande edasiliikumiseks. Esimesed 2-3 korda olid muidugi suhteliselt piinavalt õmblusmasin, aga edasi sai hobune enam vähema aru, mida ma temalt tegelikult ootan ja siis ta venitas oma samme terve sirge ulatuses ilusasti pikemaks. Tempot tuli muidugi koguaeg kontrollida, kuna ta vahepeal arvas, et märguanne oli hoopis galopile tõstmiseks. Ühesõnaga kahe traavi ajal harjutasime seda. Sammus lasin tal ennast natukene alla lõdvestada ja täitsa tublisit läks see asi.

Siis tuli viimane traav, mis pidi olema rahulik ja lõdvestav. Ja sealt läks kõik võssa. Ega kogu see eelnev, mis me tegime ei tulnud ilma kaklemiseta. Päris mitmel korral otsustas hobune, et tema tahaks hoopis teises suunas minna, või et ta katekooriliselt ei kavatse kiiremini või pikemalt liikuda. Nii kui viimast korda tahtsin traavile tõsta tõmbas hoobilt alt minema. Ma polnud absoluutselt valmis selleks, kuna tegelikult oli ta terve trenn hea. Igataehes tegi ta suure hüppe taevapoole ja vehkis oma jalgadega ringi. Kukkusin vägagi ebameeldiva matusga pea ja õlapeale. Pilt tuli tagasi siis, kui Ringa mul kõrval kükitas ja midagi küsis. Kõik oli kohisev ja pilt virvendas.

Aga esimene selge asi, mida ma nägin oli Arti, kes seisis ratsmed ümber ühe jala...ja esimene mõte *Raisk kui sa nüüd need 800.- valjad ära lõhud!* Kea kobis muidugi Eltoni (täkk!) seljast maha ja tahtis juurde minna. Kuna ma ei suutnud karjuda talle siis tekkis hetkeks kõhus suht õõnes tunne. Õnneks Ringa taipas kah, et asi ei ole okei ja ei lubanud tal minna. Selleks hetkeks ajasin ennast püsti, aga siis taipas Arti, et tal jalg kinni. Komberdas natukene ja sai jala välja ratsmetest. Kõik jäid terveks (arvestasin siin end pea välja). Poiss loivas mulle vastu ja tundus, et ta ise ka suht šokis. Samas aga ütles kogu kehakeel, et tal on kahju, kuid see oli ainuke viis ennast kaitsta, kuna mina ei olnud temast aru saanud.

Ühesõnaga Ringa jalutas temaga natuken ja ma istusin kastiotsas, kuni pea natuke selgines ja viisin hobuse talli (tekk selga). Nii kui üritasin kiiremini liikuda hakkas maailm ähvardavalt tiirlema. Esmaspäeva veetsin kodus peavaluga.

Terve selle vahepeale aja ma mõtlesin, et mis tegelikult võssa läks ja asi oli siiski minus. Hobune oli poole trennipealt juba natukene närvilisem ja üritas mulle pidevalt öelda, et ma ei pööra talle piisavalt tähelepanu ja kuna ma seda ei teinud, siis oli tema ainuke kaitserefleks minust lahti saada...
Sorry kallike...ma püüan anda endast kõik, aga vahel ma lihtsalt ei suuda...

Saturday, November 28, 2009

Will I ever have a horse like You again?

*Sõbrad - Artemis & Belfast*

I have waited for You for 17 years and I will wait for You for the rest of my life. Even if that means I have to give You up for the rest of my life, I will wait for You...

...Vahel ma mõtlen, et kas Sa, Poiss, üldse tead, kui kuradi palju ma Sinust hoolin? Sest kõik need miljonid korras, mil ma olen mõelnud, et ma lihtsalt annan alla, ei suuda ma seda lõpuks siiski, sest on piinav teada, et Sa oled olemas ja ma ei saa olla seal, kus Sina.

Üle pika, pika, pika, pika aja oli kõik ülimalt tavaline. Need, kes trenni pidid minema (hobustest) jäis hommkul sisse. Ja nagu kiuste oli Artemis seekord siis ainuke ruun. Tiirutas nagu pöörane ja lõpuks ajas ennast tagajalgadele paar korda. Toppisin ta Palee kõrvale, kus ta enam vähem maha rahunes.

Puhastamine kestis üle poole tunni. Hobune oli kattunud ühtlase mudakihiga. Seetõttu olin viimane, kes platsile sai. Enne seda veel üllatus, üllatus - 125 kummidega sadulavöö ei olegi väike nagu ma olin arvanud. Ei toimi sellel loomal paksuks minemine.

Selga minek oli omaette ooper. Paigal seisis heal juhul 3 sekundit. Võttis jalad värisema küll...teadagi, milleks ta võimeline on kui minust lathi saada tahab. Selle platsipoolepeal, kus sõitsime oli suhteliselt uus liiv, seega tsipa vajuv, aga tulime hästi toime. Muidugi ei leppinud poiss sellega, et galoppi ei saa. Kohe kui esimest korda traavile tahtsin tõsta tegi vehkat. Oli küll mõnus ja kerge galopp, aga vot tagasi ei tulnud kohe. Edasi oli väga tubli. Mingil määral on siiski kasuks, kui ma vahepeal Artemisega pikalt ei sõida, sest siis mõtlen ise rohkem. Natuke kange olin ise seljas, aga hobune oli lausa super.

Traavis tundsin esimest korda, et koonduste harjutamise ajal püsib tempo sama, hobune lühendab ainult samme. No mega lihtsalt! Ja kui lõpus pikendusi harjutasime, siis Ringa ütles, et ta isegi venitas neid samme. See oli üks suurimaid plusse üldse. Vahepeal viskas hobusel muidugi paar korda üle ja siis ta pukitas küll rõõmsalt. Õigemini enda arvates mängis. Mul jääb üle õnne tänada, et ta ei jõua ennast koos minuga väga kõrgele vedada. Jalutades puges sülle, et ikka keegi sügaks teda kuskilt.

Sees viskasin veel teki selga talle. Alguses ehmatas küll koledasti kui läheale üritasin minna, aga sai väga ruttu aru, et see on juba vana tuttav asi. Tund aega kuivas ja siis läksime õue. Tegelikult on ta täielik angoora juba :) Nii paks talvekarv seljas lihtsalt. Õues enne värava lahti vütmist võtsin päotsed ära (käis jäi hobuse külge) ja teise käega hakkasin ülemist traati ära võtma. Sellise suraka saime, et jube :( Hobune hüppas kolma sammu kaugemale ja esimese ehamtusega enam kohe kätte ei andnud. Pärast umbes pooleminutilist toibumist tuli ise juurde. Viisin korra sisse ta ja palusin Merkal elektri välja võtta. Siis saime kopli juurde tagasi. Muidugi ma kartsin, et ega ta ei tule enam ligi, aga polnud probleemi. Ainult sisse saades tegi kohapealt minekut ja ma olin pärasts seda mudakoll.

Ühesõnaga ma olen musiga üli rahul.

Friday, November 20, 2009

Poeesia :)


Ma sain siis kah üle pika aja sadulasse taaskord...huvitav kogemus oli.
Tegelikult ma reedel koolis vaikselt lootisn, et ikka ei pea sõitma, aga Mellu pani selga mu sinna.

Ega ma midagi väga paremat ei oodanud, aga suhteliselt talutav oli tibi (Possu, mitte Mellu xD). Suhteliselt alguses kohe tegi täie hooga minekut rõõmsalt. Sadul oli ka enam vähem lennus selle peale, mingi ime hoidis seljas seda ikkagi. Muidu poleks hullu olnud, aga hüppetrenn oli. Kullo siis pani mu kahe lati peale kaheksaid tegema. Lause "Keera välimise ratsmega!" ei tahtnud mulle kohe kohale jõuda. Nii tore, et mulle alles pärast 5 minutit jamamist aru sain kuidas see tidrik funkab. Siis oli juba päris okei. Oh vahepeal ta tegi minekut veel paar korda.
Hüppamine oli...huuuvitav. Tõstsin (okei, okei ma ei tea mida ma tegin eks?!?) hobuse natukene enne takistust alles galoppi. Pani täie auruga minekut ja hüppas risti nagu mingit hiigel elukat. Ma paanitsesin, et mitte suupeale jääda. Ei kujuta ette mitu hüpet me tegime seal. Segane loom, ausõna. Siis vahepeal jalutasime kuni Ofeeliaga hüpati, ja siis Kullo toppis lattaia sinna. Lõnks see oli suht sama hull. Siis käskis hobsue enne takistust seisma võtta (traavis läksin, kuna galopis oli see asi suuuht võimatu). Aga mul oli suht et mis mõttes...ok ma õpetan siis Possu tõrkuma?!? Mellu oli ka suht küsimärgi näoga. Õnnestus tegelikult ilusasti, ühe korra jooksis üle sealt ainult. Hüppasime ikka ka vahepeal. Kullo ütles, et paar korda isegi oli juba midagi natukene paremat (mina ei lidnud absoluutselt midagi paremat). Lõpuks jalutasime Melluga selle ÜLENI märja hobuse ära. Ta oli vabsee igalt poolt kus vähegi andis märg.
Et vabandused Mellule, kelle hobust ma jälle piinasin ja natukene võssa keerasin :( Ma enam ei tee (A). Ja siis, et tegelikult on ta võrreldes varasemaga ikka alla võtnud ja Possul on mega mugavad liikumised. Huvitav, mis siis saaks kui ta nii krampis ei oleks. Hobune oleks vast veel mugavam I guess...
Ühesõnaga suht huvitav ja uus kogemus. Edu Mellu!

Sunday, November 8, 2009

Aasta aega lahus...

Olen ise viimased paar nädalat väga liimist lahti olnud. Nii koolis kui kodus. Panin selle üleliigse stressi ja väsimuse arvele...ja siis vaatasin kalendrisse.
Täiesti uskumatu, et Lateksi Soome müümisest ongi aasta möödas. Täiesti uskumatu kui palju ma ikka veel seda poissi armastan ja igatsen.

Miks on Late mulle lihtsalt nii tähtis?
Ta oli esimene, kes tegi mulle ühe korraga ja kindlalt selgeks, et heaga saavutab mitutuhat korda rohekm ja parema tulemuse kui kurjaga.
Ta oli esimenem, kes tegi mulle selgeks kui ku*adima palju loeb hobuse usaldamine kriitilisel hetkel.
Esimene, kes tõestas, et kõigest on võimalik üle saada, kui vaid piisavalt palju pingutada.
Esimene, kes näitas mulle kui tähtis võib mingil hetkel olla inimesepoolne toetus ja tähelepanu.
Esimene, kellele ma kardisn nii tohutult haiget teha.
Esimene, kelle juures ma võisin istuda tunde ja tunde ning mitte kunagi väsida või üksindust tunda.
Ja ta oli esimene, kelle lahkumine minu elu tasakaalust välja lõi ja mu nii mitmeks kuuks stressi ja depressooni viis.

Ma ei tea vist ühtegi hobust, kes oleks kõik need narrused ja lollused ja eksimused nii stoilise rahuga üle elanud. Ta lasi mul õppida läbi minu vigade, õpetades ja aidates. Ta oskas üllatada kõige ettearvamatul hetkel ükskõik millega. Ta suutis hoolida kõigest ja kõigist enda ümber.

Vahel ma tunnen, et ma ei oska ilma temata edasi minna. Igast langusest tõi ta mind mängleva kergusega välja ja iga tõus saabus tänu temale. Ta andis mulle nii palju, mida anda edasi hobustele tulevikus, aga vahel ma tunnen, et see on ilma tema juhatuse ja õpetuseta lihtsalt nii tohutult raske...

Selg selja vastas me läheme koos.
Mineviks kauge nii hea.
Külg külje kõrval nad seisvad ses loos.
Tuleviks võõras, ei tea.

Kuu mille naeratus saatma meid jäi
öösse mis pime ja külm.
Sinuta edasi minna ei või.
Üks süda, kaks hinge, üks arm.

(L.Laas)


*Siis kui emme oli kõige tähtsam siin maamuna peal*
*Meie kõige esimene kohtumine 28. august 2008*
*Meie esimene trenn*

*Esimene hüppetrenn, mis oli üle ootuste SUPER**Vahepealne kriisiage. Aga ta on ikkagi üli armas*
*Esimene ja viimane talv koos...mälestused*
*Ja siis sa olidki suur ja tubli ja hea ja armas...*
*...ja vedasid mind üle kõigest, mis ette juhuts. Meie viimane võistlus, 80-90 puhas sõit*

*Sest nii meile meeldiski...*
*...kahekesi.*
*4. oktoober 2008...jäänud veel kuu aega*
*3. november 2008...siin see kõik lõppes*

*See tunne on kirjeldamatu kui see pilt mulle saadeti...**Hetk, mil kõik oli nii nagu vanasti...kõik oli nii nagu peab*

*Ja nüüd oled sa suur ja edukas poiss. Suures ja armastavas perekonnas*

*Aga mina armastan ja igatsen sind endiselt liiga tohutult palju. Armastan seda jalgu järel lohisevat totunäoga iludust. Armastan neid suuri ja ilmekaid silmi. Armastan seda hobust, kelle nimle ma alla ei andnud. Armastan oma kõige suuremat ja paremat õpetajat*

Wednesday, October 7, 2009

Võistluste pildid

Siit see siis algas... 1.
Pööre

Pööre

2. maandumine

3. okser

4. okser - minu lennuk :)


5.

6.

kadunud 7. - tuli maha

8. - tõus (väga ebatasakaalus)

8. - maandumine


Tegelikult oleme me VÄGA rahul endaga :)
Suured tänud neile, kes meid toetasid (A)

Võite olla pettunud, kui teil ebaõnnestub, aga olete igaveseks maha kantud, kui te ei üritagi!

Esimesed võistlused....

2. nov.


Esimese sammu traavi sõitsin mina, edasi Kristel. Kui arvestada seda, et ma olin taaskord nädalase pausi teinud, oli asi täiesti rahuldav. Natuke norida võiks asjaga, aga jah.



3. nov.

Hommikune äratus kell 7.00...voodist roomasime välja natuke enne kaheksat. Hobune puhtaks ja varustus kontrollida + Alina saapad ja kaska kuskilt tarvis üles leida. Kristel tuli kaheksa läbi natuke. Plettima ei hakanud hobust. Mingi patsi tegin, aga see lagunes treikus laiali pärast :)

Ja siis õudusunenägu aka. Poisid treikupeale. Vinnalit hakkasime enne panema, kuna ta varem käinud. ERROR!! Ühesõnaga ei läinud ta kuskile. Nu jah, võtsin Artemise. Ma ei tea mida ma ootasin tegelikult. Paari püsti ajamist ja minema jooksmist ehk?!? Tegelikult seisis ta lihtsalt paigal silamd suured ja sõõrmed laiali. Ega ma kardaks kah. Aga pole midagi teha, kui ei saanud treilerit enne talli ette tuua :S Igatahes ära ei jooksnud ja küünaldamine jäi kah ära. Lasin Kristelil mingi hetk ise käkõrval olla ja võtsime Aivega kätest kinni ning mingi hetk lükkasime sisse hobuse. Värises nagu haavaleht. Ma jäin ise sisse selleks ajaks, kui nad Vinnalit peale panid. Artemis oleks treiku maatasa lõhkunud muidu vist. Laulsin talle seal (rahustasin enda närve rohkem ma oletan). Vinnal kah peal ja sõit võis alata.

Kristeli isa on SUPER!!! autojuht. Mega rahulik ja stabiilne sõit oli. Kohale jõudes Vinnal enne maha ja siis Artemis. Taaskorde probleem, kuna ta kartis jubedalt tagurdada välja. Kuna ma ei hakka jõuga tirima tegema seal asju siis ta keeras ennast järsku ringi ja kalpsas maha. See nüüd küll hea ei olnud. Veel üllatusi: hobune oli täiesti kuiv. Kardsin jubedalt, et närvitseb märjaks ennast aga ei midagi.
Hobune oli kohapeal kah väga rahulik. Teised jooksid parkuuri õppima ja ma jalutasin poisiga seal. Vinnal kah kohe kõrval, eks ikka hea julge olla. Vahepeal jooksis Eku niisama rõõmaslt ringi ;p Jamaks läks siis kui Alina ja Vinnal soojendama läksid ja Artemis kaugemale üksi pidid jääma. Kui lähemale läksin jalutama siis hakkas teiste hobustega suhtlema ja tallus mu varba otsas (see on nüüd suur, sinine ja paistes).
Kristel selga ja soojendus. Hüpetel alguses tõmbas mööda paar korda :( Muidu 60-70 tuli kolma puhast sõitu. Alina-Vinnal Kertu-Vinnal Kristel-Artemis.

80-90 ei olnud nii raske kui ma oletanud olin. Paar pööret valmistasid natuke muret aga nendel oli aega valmistuda ja hobune enne takistust otsesks saada.

Soojendusel väga hea. Liikus pehmelt ja kindlalt, hüppas nagu lennik (Y). Ühesõnaga ainutl näita takistust.

Platsile minnes oli aia ääres ebakindel. Ainuke takistus, milles ise natuke kahtlesin oli esimene (latt + all kinnine aed). Kõikidest teistest oleks pidanud teoorias üle saama. Eks me siis rakendasime seda praktikasse. Esimene oli väga ilus. Mitte mingit mõtet mööda tõmmata. Puhas ja korralik hüpe. Teine lataed ilus, kolmanda okseri ees kahtlesin ise sammudes aga tuli ilus. Neljas okser jäi väga väikese pöörde peale (nurgast paremale kohe takistus). Oleks tahtnud enne natuke rohkem kokku võtta, aga ilus oli jälle. Viies, kuues kah ilus (ma tean jah, et ilus,ilus,ilus;D). Seitsmes...kus kurat see seitsmes takistus on?!?! Ühesõnaga parkuur läks totaalselt meelest ära. Sõitsin üle jälje (läheb tõrke alla). Ise liiga ebakindel natuke susserdasin, alla tuli. Kaheksas-kohe pööre vasakule okser-sammud klappisid väga hästi ja taaskord ilus. Üheksas...ok kaudnud jälle :(. Seal siis langesime välja.

Kokkuvõttes: mitte ühtegi tõrget, mööda jooksmist, kahtlemist. Ilusad kindlad hüpped, SUPER mõnus hobune. Mina olen rahul 100%!!!

Tagasi minnes ei tahtnud nad enam nii hästi peale minna, aga lõpuks saime :) Talli sõit ja puhkama.



4. nov.

Sadulata 30 minutit ratsa. Palju ei teinud. Säärte peale harjutusi. Üksi olime ja ilm ei olnud ka hea. Pärast kolisime soopeale ennast :)

Minul varvas katki ja ei tea millal jälle Artemise juurde saab :(

Friday, September 25, 2009

Filmist Loojangule vastu...


Kuidas nõnda lihtsalt keerad selja.
Sellele, kes sinule on truu.
Sellele, kes sinuta ei oska.
Ja kes ei taha olla keegi muu.


Kuidas nõnda lihtsalt, lihtsalt lähed.
Ta on ju sinu enda kätetöö.
Ta ei taha palju, tahab vähe.
Ta tahab sooja kui on külm ja öö.


Ta ei taha palju, tahab vähe.
Ta tahab olla sõber lõpuni.
Ja sina nõnda lihtsalt, lihtsalt lähed.
Ja ise ka ei tea, miks teed vist nii.


Kuidas nõnda lihtsalt keerad selja.
Kõigele, mis iial hoidnud sind.
Kas pole aeg, et vahetada pooled.
Algul sina mind, siis mina sind.


Tead ju küll, et kõik need veidrad lelud.
Mis meelitavad eemale sind tast.
On peagi tolm ja igavesel elul.
On oma väike saladuste kast.


Kui lähed nüüd siis enne sa ei peatu.
Kui kelle on teinud oma karmi töö.
Siis otsida võid jalutuks või peatuks.
Siis saabub pimedus ja saabub öö.


Kuidas nõnda lihtsalt keerad selja.
Sellele, kes sinule on truu.
Sellele, kes sinuta ei oska.
Ja kes ei taha olla keegi muu.




Jaan Tätte

Ma olen täielik idioot...

Ma ise ka ei usu kui loll ja nõme inimene ma ikka olen :S



Algas kõik esmaspäeval kui hobune oli SUPER!!! Ühesõnaga painutas ja lõdvestas ja ah lihtsalt nii hea oli. Pidevalt tuletasin endale meelde, et ma teda suust ei näpiks nii palju ja oh ma ei tea. Nii super lihtsalt. Ma ei tea kust see tuli. Ma lihtsalt mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin ja siis proovisn kogu selle mõtlemise sõidu sisse ka panna ja toimis! Saate aru ma ei oska kirjeldada seda tunnet, millega ma trenni lõpetasin. Ta oli nii üli hea ja mõnus ja pehme ja kõike. Voldid oli ümmargused, traav oli ühtalne, painded oli parajad, taguots töötas ja ei vajunud ära kuskile poole. Ja kõige, kõige parem oli, et me peaaegu, PEAAEGU saime koondama galopis. Ta oli niiiiii üli mõnus ja rahulik, et hakka või nutma lausa. Ma mõtlesin, et kui poiss oleks koguaeg selline siis ma sulaks öra lihtsalt :) Peki on ka maha sõitnud enam vähem.

Teisipäeval puhkas ja kolmapäeval tegime kordet sedelga ja külgratsmetega. Väga hea oli. Ise nägin ka siis hobuse liikumist. Mulle nii meeldis, kuidas ta tagakehaga töötas. Hästi elavalt ja kindlalt. Nagu appi!!! Ma ei taha, et ma nüüd jälle asja võssa keeraks.

Ja ma ikka tegin seda :S Neljapäeval pidime hüppama. Ja kõik oli nii paha. Ma lihtsalt segasin teda nii palju. Ta oli eest kange ja toetas kätele. Ei tulnud kontaktile järele ei lõdvestamisel, ega siis kui ratsest lühendasin. Paremale säärele töötas totaalselst vastu (loe: mina töötasin säärega hobusele vastu tegelikult). Painded oli peaaegu olematud. Ma olin lõpuks nii lootusetus olukorras, et võtsin hobuse sammu ja mõtlesin, et ei. Aitab, ma enam ei suuda. Ja siinkohal ma tõesti tänan Ringat, et ta sellel hetkel olemas oli. Lasi mul sammus alguses rohkem töötada panietega. Esimene asi, et ei viinud pööretel, voltidel välimist säärt tahapoole ja hobune ei saanudki painutada ennast, kuna mina lammas ei andnud korrektset märguannet. Kohe kui selle paika sai oli sammus okei. Traavis sama asi. Aga seal vajusin ülakehaga natuke ette ja tõmbasin õlad krampi. No mida see hobune siis peaks veel tegema kui mingi tainas tal seljas nagu puupakk istub. Huhh kaua nägime vaeva aga asja sai (minust). Hobune paranes ka tunduvalt, aga ega tema polnud ju süüdi minu vigades.

Riskisime peale kaalumist ikka hüpata natuke. Jaa tõmbas 2x stagettidest mööda. Jäi klaase vahtima talli juures ja ma lihtsalt LASIN ta oma lambamõistusega mööda. Teiselt poolt tulles oli 5+. Kui uuesti talli poole tulime läks iluasasti üle. Ma olen koba lihtsalt. Parkuuri ajal pingutas Artemis endast viimase välja, et mind välja päästa. Õnnestus isegi. Ainult suurel ristil (keskelt oma 70-80 cm) oli raskusi, kuna ta ise hüppas esimest korda. Kitsas ja kõrge=hobune kokku. Ja mina ikka lasen tal tempoga minna. Kammooon nooh :s Kolmandal katsel ikka koondasin ja siis läks iluasti üle.
Teist korda oli parkuur parem kuna tegime vahepeal natuke sammu ja ma ise suutisn mõelda, et mida ma üldse teen seal seljas. Kast oli kõige parem üldse, kuna ma tundsin kuidas poiss lendas ja väga hästi klappisid sammud. Muidu oli taaskordne tõestus kui sitasti ma ikka alt välja tulen. Hobune päästis 110% välja. Valge aiaga okseril jäi ise kudagi istuma ja siis kukkus tagajalgadega latti sisse.
Päeva positiivne asi: andis ise VABATAHTLIKULT musta esimest jalga :)

Praegu on tunne, et ma ei taha. Kõik oli nii võimatult hea ja siis selline langus. Nüüd ma jälle mõtlen ja mõtlen. Asi on siiski minus. Hobune on lihtaslt nii võimatult tubli, et lihtsalt jubeee.

Aga mõtlemine on ikkagi kasulik. Mulle hakkasid tohutult meeldima J. Tätte laulu sõnad

Kas pole aeg, et vahetada pooled.
Algul sina mind, siis mina sind.
See on kuidagi nii meielik. Algul õpetasin mina Artemist...ja nüüd õpetab Artemis mind. Samas aga õpime me kogu selle aja teineteiselt. Ma lihtsalt mõtlen, et ma ei oska enam ilma temata. See kõik on nii raske...

Sunday, September 20, 2009

My perfect boy

Võtan asja jälle kokku siis :)



Ühseõnaga vahepeal on jubeee palju tööd tehtud hobusega. See nädal siis kokku 4 trenni + esmaspäeval korde või kui viitsin siis ronin selga kah talle. Jalg sai korda ja kohe pidid tulema uus jama. Tähendab tagumisel mõlemal valgel prei algmed. Õnneks saime vara jaole ja rohud/kreemid asjad ruttu peale. Kuna ma olen selline paanitseja siis panin esimesele valgele ka igaks juhuks. Vaatab kuidas reedeks on. Esmasp saab uuesti kreemitatud, aga teisip jääb vahele, kuna ei jõua talli ja siis kolmapäeval korde ma arvan siis saab jälle keermi. Ühesõnaga midagi kerget kuna neljapäeval hüppab uuesti :)

Ratsastuse poole pealt olen hobusega enam kui rahul. Oleme edukalt üle saanud ratsme taha ronimisest ja kui ta seda siiski trenni ajal teha üritab siis saab kohe välja sõita sealt. Paremale on painded paranenud suure eduga. Harjutasime pande vaheldust (or whatever ma ei oska kirjeldada seda). Ühseõnaga pöördeid parem, vasak, parem, vasak. Alguses tõstis nina enne painde poole vahetamist ikka kõrgele korraks aga täna (pühapäeval) oli juba väga hea. Tempoga pole meil kah enam probleeme. Pole enam pikendusi teinud, kuna ei hakka hobuse pead trennis saja eri asjaga koormama. Kui ma painetega nüüd järgmine nädal 100% rahule jään siis pärast võistlusi võtame asja käsile.

Ahjaa kolmandal läheme Hobunurmele siis. Kristel sõidab kah. Reedel siis hüppasime mõlemad. Hobune oli 5+. Tempo hea, põrkab nagu konn ja ei kolista. Väikestest ei viitsi enam jalgu üle vedada ja korra tuli 50/60 lattaed maha. Esimest kroda hüppsaime siis suurt koledat kasti kah (80/85 koos latiga). Mina pabistasin üle aga no hobune oli üli mega tubli ja super lihtsalt. Ilusasti lendas üle sealt. Parkuuris kah hea. Kristel ütles, et tema jaoks liiga jõuline, aga neil läks ka täitsa hästi.

Vahepeal siis oli ratsastus. Võtsin natuke rahulikumalt, kuna hobune oli öösel tallis sees ja siis üli energiat täis. Aga rahule jäin ikkagi. Niipalju selle kohta, et paremast jalast saime nüüd üle. Ma olen Artiga nii ahrjunud, et kasutan tõstmiseks mõlemat jalga ja siis sellepärast ta paremael oligi nihverdis. Kui tõstan ainult välimise jalaga ja seest toetan õrnalt siis läheb väga ilusasti õigest jalast. Taaskorde tõestus, et asi on puhtalt minus, kuna tema oskab kõike ikka mega hästi.

Täna siis hüppasime uuesti. No täitsa lõpp loom on. Kastist saime kah väga iliusasti üle taaskord. Põrkab nii et vähe pole ja lendab nagu reaktiivlennuk. Tõusval okseril jäin suupeale, kuna no üldse ei tabanud tõuget ära. Õigemini mina oleks pool sammu veel teinud ja kuna Artemis tuleb alt hüper häsiti välja (mida minu kohta ei saa öelda) siis oletasin, et tuleb veel üks samm. Aga lendas kaugelt. Õnneks midagi väga hullu ei olnud ja hobune päästis olukorral. Kastil siis oli meie esimene 100 kah ära :) Artemise jaoks oleks võinud 20 centi veel otsa panna aga mulle vast mitte veel.


*Artemis ja emme (Deli ja Kristiina)*

Monday, September 14, 2009

Friendship ...

Kuidas nõnda lihtsalt keerad selja

sellele, kes sinule on truu.

Sellele, kes sinuta ei oska

ja kes ei taha olla keegi muu.


Jaan Tätte


Ma ei hakka kõiki trenne ükshaaval kirjeldama. Tuleks liiga pikk postitus.




Vahepeal tegime ikka ratsastust rohkem aga sai siis natukene hüppamist ka proovitud. Nüüd oleme otsapidid seal, kus tahaksingi hetkel olla. Tähendab siis seda, et sain siis hobuselt need mõnusad ja pehmed liikumised ka kätte. Lihtsalt nii mõnus oli kui ta üks hetk trennis otsustas, et davai hakkame nüüd korralikult vaeva nägema. Aga siit tuli esimene tähelepanek, nimelt ta on kõvasti parem kui platsil on peale tema vaid 1-2 hobust või kui ta on täiesti üksi. Siis on hobuse tähelepanu 100% minul ja koostöö sujub palju paremini. Varem tekitas üksiolek rohkem probleeme, aga nüüd tunudb, et peab rohkem nii sõitma hakkama. Samas suudan mina ka rohkem Artemisele keskenduda kui meid on vähem. Muidu tuleb jälgida, et pisikesed oma ponidega ette ei jääks (meie neile ette ei sõidaks, kuna nemad siiski alles teevad algust õppimisega) ja kelle juurest tohib lähedalt mööduda, kelle juurest mitte.




Hakkasime nüüd rohkem ratsmesse ka sõitma, kuna hobune töötab rohkem ja ei tõmbu enam pingesse. Probleem seisneb asja juures selles, et iga kord kui säärtega peale hakkan sõitma teeb alguses paar "õmblusmasina" sammu ja alles siis hakkab pehmelt liikuma. Aitas see kui tegime palju üleminekuid ja lõpuks oli täitsa rahuldav juba. Sealt edasi tulid korralikud painded voltidel, pööretel ja ka sirgel joostes (sisepaine). Viimast hakkasime alles õppima ja polnud mingit probleemi. Säär hoidis seest hobuse iluasti rajal. Ja kui välimise sääre vastu panin keeras ilusasti ära. Tubli!




Galopp on ka paranenud selle vähese ajaga. Tõsted näevad iga korraga rohkem tõstete moodi välja. Tagumisi jalgu enam ei kergita, aga stardib kohapealt küll nagu püssikuul. Vahepeal saab tempot ka kontrollida. See ongi nüüd järgmine etapp. Kõvasti on kaasa aidanud see, et ma enne mõtlen kõik enda jaoks valmis ja pärast iga tõstet mõtlen üle, mis läks valesti ja mida peaks parandama. Paremast jalast on väga rakse tõusmine Aretmisele. Tõmbab ennast sekund enne tõstet tugevalt vasakule ratsmele. Viimane kord tuli enne ilusat tõstet 5 ebaõnnestunud katset. See eest sai pärast 2x väga ilusasti ka tõustud. Jalavahetused ka head. Järgmisel korral hakkamegi rohkem vasakule paindeid harjutama, et see asi ka ladusamalt läheks.




Hüpped on nii ja naa. Hobune on väga okei aga ise olen liimist lahti. Lattaial (50cm) lasin hobusel natuke liiga vabalt joosta ja siis tuli sealt ainult üks karglemine. Hüppas küll, aga ega need väga ilusad ei olnud ja käed peaksin ise ka ettepoole viima. Väike takistus küll, aga suurematel hakkan suupeale jääma. Okseril läks asi juba paremini (2x hüppasime 60cm). Viimasel tuli hobune kokku ka kenasti ja siis tuli täitsa tõsiseltvõetav põrge juba.




Pühapäeva hommikul sain kurva uudise kui hobuse sisse tõin ja puhastama hakkasin. Oli esimese vasaku jala kabjapiirde juuest ennast katki teinud. Verd enam ei jooksnud aga haav oli (minu jaoks) suhteliselt suur. Selga ei hakanud minema, tegin kergelt kordet. Ringa pani enne mingit asja peale (ma ausalt ei näinud, mis see oli) ja pärast pesin veega ära ka korralikult haava. Hullu ei olnud midagi, aga soopelae veel ei läinud (hakkan edaspidi hobust 2,5 km tagant tooma) vaid jäi koos Pilguga vanasse koplisse.




Teiste hobustega oli siis ka põgus kokkupuude. Reliifi viisin soopeale (tegelikult seal ei ole otseslt soo aga me nimetame seda nii). Hobune oli väga pinges, elav ja närviline. Käekürval keksis koguaeg. Lõpetasime siiski rahulikult selle teekonna. Kaliifi nägin siis jälle seal. Jube suur pikakoivaline on :) Ja Kasimiriga (Oara selle aastane varss - 8 kuune) jalutasime tallivahel esimest korda (päitsed ja korde). Väga super tubli oli ja täista hästi võttis vastu selle uue asja.


Wednesday, September 9, 2009

Turning point

Tänase päevaga võib küll rahul olla juba.

Toomist ei hakka kirjeldama, kuna see oli sarnane eilsele :) Aga teepal talli mängisime natuke. Mäluprobleeme hobusel küll ei ole. Natuke kiireks läks ja sabast ei saanudki kõiki takjaid välja enne õue minekut.

Igaks juhuks jalutasin enne platsil ühe ringi käekõrval ja ei olnud mingit probleemi. Selga oli raske saada :) Lihased kanged veel veidike. Sammus siis tuli esimene probleem. Minu jaoks täiesti uudne asi. Nimelt poole platsi peal avastas hobune et oplaa siin on mingi vari. Alguses tahtis kohe ära joosta ja esimese hetkega õnnestus kah. Teise katse ajal olin ise valmis ja siis ajas lihtsalt jalad laiali ja jõllitas. Kõndimine oli võimalik ainult külg ees. Nii me siis sealt lühikeselt sirgelt lahkusime. Hobune jõllitas ja ootas hetke, millal ma säärtega enam nii tugevalt kinni ei hoia. Ja nii ma siis kordasin seda sirget paar korda sammus kuni saime otse mindud. Pingesse tõmbas ikka ja jõllitas terve trenni. Selle kohapealt oleks abi vaja, et kuidas üldse seda varjukartust välja saada või nõuab see lihtsalt harjumist? Aga edasi saime hakkama ja iga ringiga hakkas selles servas pinge ka vaikselt langema.
Esimese traavi ajal oli väga hea elav hobune. Palju, palju volte tegime just minu säärte mõjutamise parandamiseks. Lõpuks saime ilma ratsmekontaktita ka ühe voldi tehtud ilusasti.
Teise traavi tegime täisistakut ja traavilatte. Kuna eile tegime latte sammus siis ei arvanud, et pean enne tutvustama, aga taaskord eeldan liiga palju. Esimese korraga põrutas ikka korralikult mõlemast suure hüppega üle. Siis tulin kaks korda üksikut latti ja proovisime uuesti. Täitsa 5+ oli seekord. Ilusti tõstis jalgu jne. Paar korda oli kolistamist, aga siis oli asi selles, et ei suunanud ise teda ilusasti otse peale.
Galoppi proovisime uuesti siis. Kartsin küll, et rikun ära taaskord selle ilusa asja, aga ei olnud midagi. Võrreldes eilsega oli ikka kõvasti parem.
Alustasime seekord vasakule. Tõste toimus suure tagumiku kergitamisega aga edasi liikus juba täitsa juhitavalt ja normaalselt. Natuke oleks tahtnud aeglasemaks, aga vähemalt ei pukitanud. Pooldeist ringi tegime ja siis tegin lihtsalt mõne tõste veel. Viimane oli siis juba selline, kus ei lajatanudki tagajalgu lakke enam. Siis lõpetasime selle poolega ära. Teisele poole oli raskem aga jälle sama moodi. Korra tõusis valest jalast. Viimane jälle ilus ilma viskamiseta (ma lihtsalt pärast õnnestunud tõstet enam ei teinud). Paar korda ta muidugi kiirendas koos varsaga ja siis loopis ennast eri suundades aga selle apsaka annan andeks.
Lõpus tegime täna antuke traavi ka. Esimese hooga tahtis üli väga jälle galoppi joosta aga rahunes väga ruttu ja siis lõdvestas ennast ilusasti. Jalutamise ajal kah parem kui eile. Üldiselt tubli!

And we're back again... I hope

"To love someone is to understand each other, to laugh together, to smile with your heart and to trust one another. One important thing is to let each other go if you can't do this."
Source Unknown

Poiss on paksuks läinud. Tõeline torikas juba :) Energiat on ka meeletutes kogustes ja millegipärast on ülbust ka siginenud kuskilt.
Et siis jah. Käisin Artemisega sõitmas teisipäeval (eile) ja ei pidanudki väga pettuma. Üllatust oli palju. Nii mulle kui talle.

Alustame siis alguses. Karjamaal oli hobusel selline nägu peas, nagu tonti näeks. Mis mõttes ma pean teisipäeval trenni minema? Mismõttes ma üldse pean trenni minema?!? Keksimist oli palju. Sellest julgesin järeldada, et vähemalt nädal aega pole liikunud. Ei eksinud selles suhtes. Isegi rohkem kui nädal ei olnud trenni saanud. Karjamaa aia juures jamasime suh kaua :) Talli juurde minnes kartis minu jaoks üllatavaid asju. Nt auto, millest ta tavaliselt välja ei tee (vähemalt ei teinud kolm kuud tagasi), hein...(no kamooon seda sa pead sööma ju) ja palju muid igasugu asju. Puhastamise ajal oli ok aga jalgade asi on nüüd sama hull kui alguses. Jalad kangelt maa küljes kinni. Palju aega ei olnud ja eriti siis sellega ei tegelenud. Sadulatekki kartis. See on nüüd küll paha. Sadula ja valjkaste vastu ei olenud küll midagi, aga sõidab opma vanade valjastega, mille kapsli osa talle tegelikult siiski väike :( Eks ma ajan enda omad siis ikka jälle talli ja pähe talle.

Trenn oli omamoodi...huvitav. Kuna ise polnud kolma kuid Artemisega sõitnud ja kuu ega üldse hobuse selga saanud siis kõndsime paar ringi käekõrval. See oli väga, väga hea otsus. Platsi kõrvalt karjamaalt hüppas välja kass ja poiss pani mineku. Õigemini üritas.
Slejas siis alustasin väga ettevaatlikult. Mitte mingeid äkilisemadi liigutusi. Ei nõudnud alguses isegi volte ega mdiagi. Ainult allüüri muutust ja raja peal liikumist. See oli kah õige samm, kuna platsi ühes otsas liikusid lambad (loe: liikuvad heinapallid) mida tuli ilmtingimatta karta ja millest tuli suurte galopihüpetega eemalduda. Siis sõitsime natuke aega poole platsi peal. Vaikselt hakkasin natuke rohkem töötama. Proovisime paari volti ja täitsa ilusti tuli asi. Ise natuke liiga vähe töötasin välimise säärega alguses ja siis hobune kippus voldi keskel ära vajuma. Sealt edasi tegimegi juba natuke rohkem. Teise traavi ajal proovisime pikendusi. Ilus :) Tõsiselt ilus, aga natuke hakkab ikka kiirustama. Koondused olid kah täitsa OK. Sammus sääre eest astumist ja tuli isegi välja.
Ülimalt üllatav ja meeldiv oli hobuse tahe edasi liikuda. Sellise energia ja hooga, et täitsa lõpp kohe. Ülimalt mõnus. Tempomuutusi tegi ideaalselt. Aga eks seda ebergiat oli kah suhteliselt palju.
Galopiga rikkusime muidugi selle ideaalse asja ära. Paremat pidi tõusis valest ja sealt see jama hakkas. Alguses üritasin ära vahetada ja no vabsee ei mdiagi. Üritas pukitada, aga sellest saime enam vöhem üle. Siis jooksime valessale sisse ja saime poni käest haledalt peksa lihtsalt. Tagasi traavile ja uus katse. Ikka vale. Jälle uuesti. Seekord siis võtsin ikka rohkem sisepaindesse aga njetu. Siis viskas hobusel ikka minust täiesti üle ja enam ei tahtnud väga tagasitulla. Teepeale jäi maalatt ja kuna ta tavaliselt maalatte ei hüpanud siis ei osanud ma sellist põrget oodata. Lajatas rõõmsalt üle nagu 80cm aiast. Ja siis lasi rõõmsalt pea jalgade vahel edasi. Minu ulss oli umbes 200 lööki minutis.
Teistpidi ei hakanud isegi proovima. Natuke rahulikku sammu ja siis tegin veel 5-7 min sammutööd. Sääre eest astumine ja voldid ja lõpuks jalutasime ära.
Tagasi karjamaale viies oli täielik närvipundar. Sees oli küll maha rahunenud. neid aiataga olevadi koeri kartis. Üritas seal passaasi sooritada käekõrval. Aga ära ei jooksnud. Karjamaal ka mitte. Sai aiast sisse ja hakaks kohe oma suurt kõhtu veel suuremaks sööma.

Kokkuvõttena siis olen ise rahul. Vähematl sellega, et hobune on juhitav ja üli mõnusa impulsiga. Kõige suurem jama on vast see, et ei taha enam eriti inimesega suhelda. Varem ta ikka uudistas, et mis ma teen ja kas ta midagi maiustuse moodi kah saaks, aga nüüd oli lihtsalt tuimalt kui puhastasin ja niisama lollitasin pärast trenni...

Eks me näe, mis täna (kolmaopäval) saab...



Thursday, August 27, 2009

No horses, only work aka Bobi ja Tossu nädal Pollis

Kui keegi loodab hobusejuttu siis pean kahjuks suure pettumuse valmistama.
Ma pole ikka veel hobuse selga saanud. Vaikselt kaks nädalat juba tilgun niimoodi.

Igatahes pühapäeval hakkasime Mari-Liisiga (edaspidi Tossu) Polli poole hääletama (selle, mis Lõuna-Eesti poole jääb). Kaks varianti oli. Kas minna mööda Viljandi maanteed või siis Valga maanteed. Mina (või siis Bob nagu Mari-Liis mind kutsub) olin suht erapooletu. Lõpuks läksime mööda Valga oma. Aardlas sõitis Oskar rattaga vastu ja vaatas mind suht imeliku näoga. Me ronisime oma suurte kodinatega teeääres seal. Ok enne meid hääletas kari rahvast, kes kõik said peale. Siis pidas pidas üks kinni ja lubas 85.- eeki (nägu) eest meid Rõngule viia. Saatsime kukele nad omadega. Siis saime pärast 45 kestnud hääletamist ja telefoni teel Mellu kiusamist peale. Vääga naljakas perekond oli. Poeg (roolis), kes sõitis nagu maniakk, tema ema (kõrvalistmel) ja vanaema (kes oli vaikselt 90 aastane) Tossu kõrval. Igatahes vanaema lubas pojale kodus kolakat anda, kuna too ei oska sõita.
Rõngus saime maha ja otsisme Tõrva poole viivat teed, miulle suure pingutuse peale leidsime. Sealt kõndisime 1-2 kilti enne kui peale võeti. Viidi Pikkasillale. Nemad sõitsid edasi Viljandi poole. Pikkasillalt keeras tee Tõrva pole, kus saime suht kohe peale ja siis viidi meid veel sama autoga Tõrvast Karksi-Nuia. Sealt tuli 3-4 kilti jala minna Maaülikooli Aiandusuuringutekeskuse peahooneni. Siis kobisime magama.
Esmaspäeval kell 7 üülessee. Karm ja piinav. Igatahes tööpäev kestab 8.00-16.00 kus on sees palgaline lõunapaus (me saame tunnipalka siin). Ploome korjasime. Suht normaalne oli. Aga päeva lõpuks ei tahtnud ühtegi ploomi näha. Meid enam vähem sunniti mõned kaasa võtma. Lõunapasu oli kell 12 ja 12.30 umbes olime ploomide seltsis tagasi. Lõuna on siis supp aianduskeskuse poolt, hommik ja õhtu tuleb ise hankida.
Teisipäeval värvisime oksalõikeohti pruunisk ja olime ise ka suht neegrid õhtuks. Lõuna oli hea jälle :) Vahepeal sai värv otsa 8enne lõunat) ja siis pidime natuke kõplma (juuube töö). Aga siis lõuna ajal Kalju hanksi meile värvi juurde. Tossu oli aeglane ja Bob jooksis seal mega kiirelt ridade vahelt. Tossu sai nina värvisek ja Bob värvis kõrva ära :)
Ja kolmapäeval pandi meid muidugi kõplama. Jeee!!! Niiiiii jube oli. Lõunalauas Kuuno tegi pervertseid nalju *khm*. Te ei taha teada :)
Ok lootsime neljapäeval õunu korjama saada, aga ossa vana me saime JÄLLE kõplama!!! Esimese poole laulsime seal igasugu laule ja siis tegime mõnel sõnad ümber. Kes Viimset reliikviat teab siis nt. sõnad sellised
" Iga Bob on oma saatuse sepp
ja oma kõpla kuningas.
Ja, ja ja!
Kõplad põlevad, kõplad surevad
ja siis ei jää enam ühtegi kõblast.
Ei ühtegi kõblast ei ühtegi kõblast.
Polli ei jää enam ühtegi kõblast..."
Teise poole ajast (pärast väga marki lõunasööki, kui Kuuno pidi ikka midagi kommenteerima) väga enam ei laulnud. Natuke vähem.
Õhtul hakkasime Nuia poole kõndima ja umbes 300 meetrit olime kõndinud kui Kuuno autoga tuli. Viskas meid Nuia ära. Ma hammustasin autos keelde, kuna ma lihtsalt sain naerukrambid. Tossul oli üldse mingi kõlar peas enam vähem taga.
Siis me otsustasime ennast masendusest täis juua, aga me ikka ei teinud seda. Natuke nüüd joome siin arvutiruumis ja varsti hakkame ploome aknast põllupeale looopima. Wish us luck!
Ahja üks tüüp näeb välja TÄPSELT nagtu Tanel Padar. te siis proovige mu reaktsiooni ette kujutada kui ma esimest korda lõunat sööma läksin.

Saturday, August 22, 2009

Üks pikka ja väsitav nädal.

Terve nädal sai Melluga asju aetud ja jamatud. Esmaspäeval olime jõudnud niikaugele, et kolmap pidime talli vaatama minema, aga siis lükati Mellul kooli teooriaeksam kolmapäevale ja see jäi ära. Terve nädala alguse tuupis endale liiklusteste pähe ja see tuli kasuks. Läbi sai!!! Õnnitlused veelkord. Siis tahtsime neljapeval Laeva jõuda, aga ma olin suutnud vale numbri maha kirjutada, seega helistas Mellu väga rõõmsalt valel numbril.
Reedel siis jõudsime lõpuks Adosse kah. Kuna otsus tuli suhteliselt äkitselt ja hommikul vara siis läksime häälega. Nalja sai :) Õnneks viidi meid Laeva keskusesse ja sealt leidsime juba ise õige tee (Triinu abiga siiski natuke).
Tall jättis väga hea mulje. Triin on ise kunagi Kobratus sõitnud, seega sai natuke sellel teemal ka räägitud. Ühesõnaga nüüd on asi 100% Marises. Õigemini kui Renna tuleb Tartusse siis saab Plastika "koju" tagasi. Ta on Ados varem elanud mingi aeg. Oma finants seisud saime kah Melluga korda, seega on ainult vaja lepingud ära teha ja septembris siis teistkorda sellels aastal kolima hakata. Natuke pildistasime hobuseid kah Ados, et kui keegi kunagi tahab siis topin siia pildid ka ülesse.
Nüüd on ainuke jama, et vaja Kavildast asjad ära tuua, aga mina olen esmaspäevast reedeni tööl. Seega läheb Mel. Tal kaks trenni ette ka veel makstud, et peab nagunii minema.
Et siis sügisest loodetavasti saab taaskord hakata trenni tegema.

Wednesday, July 29, 2009

Hobupäev!

Üldse ei viitsi pikalt kirjutada. Ühesõnaga sinna ma siis ennast kohale ajasin lõpuks laupäeva õhtul.

Ootamist oli pikalt kuna ma tulin nii umbes tund poolteist varem :D Igatahes üldjoontes võid teie esinemisega rahule jääda seal. Tean, et vähemalt kolm inimest peaks lugema seda :D:D

Kadrill oli ... hea (paar elementi meeldisid eriti kohe (Y) )...aga tunnistan ausalt...ma ootasin paremat. Midagi polnud nagu see. Plusspunkti andis Kristeli koguaeg kõrvuni olev suu. Fantast kuidas ta ikka suudab :) Järgmine aasta taaskord paremini. Mina vähemalt ühtegi suuremat apsakat ei näinud kui siis see ühe elemendi ajal (korraga keskliinile, keskliinlt rahva poole ja korraga teisele platsi poolele minek, suunamuutus ühesõnaga). Vot siis oli see rivi ikka...mitte väga rivilik. Kõik sõitsid enam vähem omas mullis sellel hetkel.

Siis Euroopa ja Kea, Kertu. Väga tublid ja mulle vähemalt meeldis. Mis siis, et Kertu oleks PEAAGU (aga ta ei teinud seda siiski) alla kukkunud. Väga hästi päästis ära selle hetke. Teie kohta pole midagi öelda.

Pamela ja Krach. Sõit sõiduks, aga see oli piiiik ja veniiiiiv. Mm..minu arvamus? Oleks võinud rohkem mõelda, et enamus rahvast ei jahu koolisõidust midagi. Minu tuttavad, kellega ma seda kava vaatasin küsisid poole peal, et Mida ta teeb seal? proovi neile seletada. Selles suhtes tunnistan, et muidu oli parem kui eelmise aasta oma aga no aasta tagasi oli vähemalt naljaks *khm*

Jaa piraadid. Lahe oli vaadata, et ka meie kõige pisemad esinevad. Merka ja Gretlin olid nagu kaks suurt kantseldajat seal ees. Nemad siis üli mega tublid:)

Pärast toimus veel igasugu asju, mida ma enda heaolu nimel ei kirjuta siia ja siis jäin ööseks Kobratule. Hommikul olin tubli ja abivalmis ja aitasin Laava ja Euroopa KORRAGA märakarjamaale viia. See ei olnud hea otsus aga mis teha. Vahe kahe hobuse vahel on märgatav:)




Pärast kui tagasi tulime siis ütlesin poisile kah tere. Artemis on suvel ikka nii ilusaks läinud. Enam pole selline must ja krvane vaid ikka tumeraudjas/kõrb (ma ei ole veel otsusele jõudnud) ja ilus sile :*

Igatsen..tohutult

Wednesday, July 22, 2009

Septembrist siis uuesti :)

Ei mitte Artemisega. Teda näeb ehk siiski vahepeal. Vaatab kuidas plaanid tulevad. Igatahes septembrist oleks siis PÄRISELT olemas rendikas. Lubadus ka suuliselt antud. Augustis ehk saame ühe sõita kuuks ajaks Melluga, aga see pole enam nii tähtis. See kuu aega saab mujal ka trenne võtta. Ühesõnaga loodame, et selliste inimeste otsa me enam ei komista*khm*. Ühesõnaga natuke ülesmäge see asi siiski hakkab minema...loodame.

Tuesday, July 21, 2009

Mured murede otsas...

Igatahes loobun sellest lootusetust üritusest Vilsoniga mingi klapp saavutada ja liigun sealt edasi.
Artemise blogi ei jää kah nüüd päriselt seisma, kuna külas hakkan käima ja kes teab, ehk ristuvad meie teed veel kunagi...

Igatahes asi praegu suht jama. Kui keegi blogi lugejatest teab Tartus, Tartumaal kedagi, kes oleks nõus oma hobust rentima või otsib hobusele sõtjat siis nüüd oleks õige aeg karjuda "mina!". Rentimisvõimalus võib muidugi olla ka väljaspool Tartumaad :) Praegu ma lihtsalt ei jõua enam jamda mööda talle jooksmisega ja loota, et ehk kuskil leidub midagi...enamat. Aga ehk olen ma lihtsalt Artemises veel liiga kinni ...

Sunday, July 19, 2009

My loved ones

Helina ja Merka vedasid mind Kobratusse kaasa siis. Tegelikult vast ei oleks ikka pidanud minema. Kuidagi väga masendav oli vaadata seda trenni. Anna andeks Helina aga sa saad ju aru, et ma tegelikult ei suuda? Ta on siiski liiga kallis mulle...

Ühesõnaga Artemis on sellest hullumajast, mis tema närvide ja mõistusega, tehti üle saanud. Ta ON ühe inimese hobune ja see solgutamine mitme inimese vahel mõjus talle kohutavalt. Helinaga saavad nad omavahel hakkama. Samas oli midagi, mis ei olnud see. Ah ma ei tea. Ühesõnaga kiidan Hellut väga ilusa ja ühtalse traavi eest, mida ta siiski suutis teha nägi ta seda ise või mitte ja veel kiidan seda viimast jalavahetust, kus ta suutis oma keha enam-vähem paigal hoida ja hobune vahetas siis selle trenni jooksul esimest korda korraga nii esimesed kui tagumised jalad õhus ilusasi ära. Vot see oli tõsiselt ilus vaatepilt (Y).
Ahjaa suurimaks probleemiks ei ole sulle siiski see, et hobune ratsmesse sõidab. Ta teeb seda väga ilusasti ja töötab terve kehaga hästi kaasa. Ära sa selle pärast muretse. Praegu peaksid keskenduma ehk rohkem just painetele paremale ja vasakule ja nurgad on ka painetega :) Sa tegid täna paar korda väga ilusaid paindeid ja siis vahel oli hobune jälle puupulk.
Räägin sinavormis, kuna tean, et Hellu nagunii loeb seda :):)
Ja palun saada need parmud omadega kuupeale. Sina tegeled HOBUSEGA!!! Parmudega saab Artemis ise väga hästi hakkama :)
Ühesõnaga rääkida ma ju võin. Iseasi palju sa mind üldse kuulad. Nagu mulle öeldi kui ma Paulat vaatamas käisin, et "sina sõitsid ju nii ammu, mida sa enam tead"...
Edu teile :) Ja usu ma olen siiski õnnelik, et seal seljas oeld sina...saad aru küll

Friday, June 26, 2009

Neljapäev 25. juuni...Thank you for the time

Meie viimane trenn...
Ruunakoplis on nüüd uus sissekäik. Ilma auguta maa sees :) Poiss tuli väga ilusasti vastu mulle ja väravast välja. Ta on ikka nii nsuut juba. Aga mõtleb ikka angu väike laps. Talli juurde minnes tegime natuke traavi kah :) Varsamärad hirnusid oma koplis ja eks poiss tahtis meest mängida ja hõikas siis oma peenikese häälega vastu :) Tibukene küll...
Tallis oli rahulik. Ei näörvitesnud, ei kartnud. See on hea...lausa väga hea.
Väljas oli küll väga energiline. Ta on kaua puhanud ka. Erinevalt teistest suudab ta vähemalt oma figuuri hoida :) Aga energiat on küll üleliia. Krampis oli (mis mind ei üllatanud eriti), aga vähemalt ei olnud seda vastikut rullimist peaga. Sammus võttis suhteliselt ilusti madalama asendi. Lõdvestas ka hästi.
Ivessa varss oli enne suure hooga karjamaalt teistega kaasa jooksnud ja oma muti karjamaale maha jätnud. Jooksis siis meiega platsipeal kaasas koos teiste varssadega. Ja siis otsustas, et nii emme seisab aia taga mina nüüd tahan kah. Läks koos aiaga täpselt Artemise ninaeest. Poiss tegi sihukse näo selle peale, et esimese hooga oli ta ikka jõle naljakas. Siis hakkas muidugi tippimine pihta. Elton ka laamendas korde peal. Tahtis küll siia ja sinna joosta mul. Esimese traavi ajaks rahunes enam vähem maha, aga väga raske oli ühtlast ja rahulikku tempot hoida. Ainult jookseks kui saaks. Siis vist kaks korda (äkki oli kolm ei mäleta) üritas ennast rullida vahepeal aga tuli väga hästi välja sellest kui säärtega peale sõitsin. Pärast esimest 12 minutit oli juba märg. Palavus aitas ka kaasa asjale.
Teine samm traav olid tunduvalt paremad. Hobune lõdvestas ennast (alguses kui ratsme ära andsin siis vehkis muidugi rõõmsalt) ja ei olnud säärtele enam nii tundlik. Teise traavi ajal õnnestus tempo ka säilitada paariks ringiks. Pea ei olnud eest ka enam nagu kaelkirjakul/kraanal. Võib vist öelda, et täitsa mugav oli.
Paremale poole oli siis esimene galopp. Tõste on ikka temalik (suure pauguga ja nii kiiresti kui võimalik) aga tuli peaaegu, et koheselt rahuliku (tema puhul) tempo juurde tagasi ja väga super oli. Vot nii nii hästi pole me varemj galoppi teinud. Liikus hästi, lasi juhtuda, ei tümmanud oma suunda. Vasakule pani esimese hooga valest jalast. Seda pidid oli tempot ka raskem hoida, aga tuliu siiski lõpuks see asi väga hästi välja. Ühesõnaga SUPER!
Lõpuks tegime hästi pika jalutuse, et olime viimased, kes platsilt ära tulid.
Seda poissi jään ma igatsema. Üimalt koostöövalmis ja õpihimuline hobune. Eks ma hakkan külas käima kui aega jääb.


Ei, aga Artemis on küll nüüd sügaval südames mul (L)

Monday, June 15, 2009

The day before last...


Eelviimane sõit...



Asi algas meil juba koplis jamadega. Ei tahtnud väga kaasa tulla minuga. Värava juures oli täielik blokk aga eks seal on mingi ilge auk, millest tuli üle karata. Natuke pusimist ja siis saime välja. Seal oli paanika, et ta nüüd üksi, aga kui nägi, et Bailey on eespool ka koplist välja vingerdanud siis läks natuke rõõmsamalt juba tallipoole.
Puhastamise ajal kartis. Ära kusagilt putu, igalt poolt on paha, paha. Lõpuks saime puhtaks hobuse siiski ja siis ta juba oli väga leplik ja sõbralik ja üritas innukalt suhelda minuga. Egoistlik mina ikka lootsin, et hobune tundis ära mu :)
Läksin sadulata, mille peale Kertu küsis, kas ma ole hulluks läinud ja kavatsen enesetapu teha? No kust otsast siis?!? Varemgi ju käidud sadulata.
Selga lasi endale ilusasti. Aga oh sa issand millised need esimesed 10-15 minutit meil olid. Ma saan aru küll, et säärele peab reageerima jne ja juba õrnale survele aga noo ande andeks SEE oli küll liig. Ma sain vaevalt sääre hobusele vastu kui tema juba hirmuga liikuma hakkas ja kui julgesin veel säärt külge panna pandi traavis minema. Pole just väga ok? Aga siis nagu leidsime selle kontakti ülesse ja edasi läks säärte poolt asi juba päris ladusalt.
Kiiruse kontrollkeskus on ka vaja parandusse viia. Sellega olid jua tunduvalt suuremad raskused. Lõpus hakkas vaikselt looma aga hea ei olnud veel. Natuke aitas kui ma ise raskuse seljas tahapoole viisin ja kindlamini selga istusin. Minu kallid käed mängisid ka loomulikult täielikku siga...aga mingil määral õnnestus ikka pingest välja viia ennast ja hobusega töötada ja pööretel/voltidel ei rippunud suu küljes enam nii intensiivselt kui varem.
Bailey suutis meile muidugi rõõmsa üllatse valmistada ja ninaees galopiküljendusi harjutama hakata. Ja truu kaaslane nagu Artemis on ühines ta Bayga suurima heameelege. Mina ja Mellu polnus asjast just eriti vaimustused. Aga kõik lõppes õnnelikult ja keegi ei saanud viga.
Galopis võitlesin oma elu eest. Tegelikult siiski ainult tõstetel. Ta tõusis sellise hooga, et mina käisin rõõmsalt mitu sentimeetrit hobusest kõrgemale ja suutisn vaevu nendest lakariismetest, mis ta alles on ennast kinni hoida. Galopis muidu hea aga noo jooksis hullumeelselt kiiresti. Ma räägin, et 100% kindel galopikas oleks kui sellised võitlused veel toimukis.
Vasakule oli lammas. Nii kui platsi ülemises servas keerma hakkasime tema tõmbab ikka küljega aia poole. Artemisele on galopiküljendused sünnipärase oskusena siis kaasa antud. Aga mul tekkis hirm aiaotsas lõpetada. Rajale jõudes (umbes 50 cm enne aeda) hakkas ikka otse ka jooksma. Juuubbeeee!!!!
Pärast sees otsutas minu suur kallis ruunake Bailey ära paaritada :) Eks nad seal natukeaega miilustasid, kuni vahele jöid. BUSTED!!! Välja minnes tuli meile teepeal vastu vanamees mingi jubeda trimmeriga. Artemis tahtis talle kallale minna. Suur isane jah...eks Bailey läks ju ees ja pidid oma ruunavõimu näitma seal taga. Aga me Melluga arutasime, et see siis hobuste moodus turvaseksist...*khm* ega need kakas jobu õnnesk järglasi saa :)

Friday, June 5, 2009

Cry with the shadow of a smile.

Läksin talli.
Tean, tean, et reede alles ja ma pidin laupäeval ennast sinna vedama aga mis teha.
Alguses ei plaaninud üldse sõita.
Alina läheb poisiga võistlema. Mis see enam minu asi sinna selga ronida siis...Aga süda ei andnud rahu.
Trennikaart näitab mulle veel 3 tühja lahtrit...ja nüüd jooksis mõte katekooriliselt kokku :) Ma vaatasin rõõmsalt kolm minutit tühja pilguga ekraani.
Ühesõnaga kui Alina tuli ütlesin, et tahaks ikka ise sõita.
Poiss on karjamaal nüüd ja nii ma selle märja ja nutuse ilmaga talle järegi ronisin.
Tuli sealt ilusasti ära aga kartis üksi olemist nagu tuld. Vahtis koguseg tagasi karjamaa poole, et kas keegi teine ei tulegi.
Hmm sellega seoses. Tal kabjad tehtud. Kõik peale esimese valge, mis on alati suurim probleem olnud. Sellest ma parem ei räägi kuidas tal neid tehti. Mind ei olnud kohal ja kokkuvõttes oli hobune pikali maha saadud suure surma peale...
Tallis kuivatasime kuni teised sõitsid. Oli suht seltsiv ja ssõbralik aga iga järsemat liigutust kartis.
Proovisime Alinaga talle teist sadulat. Oli parem. Kui Alinx sadulat selga pani talle siis kartis seda paaniliselt. Pärast minuga polnud midagi eriti. Aga eks Alina oli värkimise ajal juures...
Läksin välja siis kui teised hakkasid lõpetama.
Hobune kartis. Mitte asju ega kolle. Ta kartis üksi jääda. Pööraselt kartis kohe. Mul oli tast nii, nii kahju aga trenni pidid tegema. Neljapäeval oli hüpanud ja homme tal kaa vaja hüpata.
Tegime alguses pikalt sammu. Raske oli teda tagasi hoida ja nii kui eest kontakti tugevamalt hoidsin tõmbas PEA ratsmesse aga keha oli ikka sama krampis kui mitte veel hullem. Ma lihtsalt ei oskand teda aidata. Tesied läksid ära platsilt ja olimegi üksi. Traavis oli ainuke mõte ära joosta. ükskõik kuhu ja läbi mille.
Ma tõesti nutsin seal seljas, kuna ma sain aru, et ta kardab ja ma ei oskand teda aidata. Sammus oli enam vähem okei.
Alguses mõtlesin, et galopile ei lase teda aga laps nagu ta on ta lihtsalt nii tahtis.
Enne võtsin poisi seisma ja rääkisin temaga kahekesi natuke. Rääkisin talle rahulikult ära, mis nüüd toimuma hakkab ja ta peab nende tulevate muutustega harjuma hakkama.
Ja oi mis sai kui ma tal siis rastme ära lasin. Ma isegi ei tõstnud teda ta läks hoobilt ise. Paremat pidid paar korda valest jalast.
Võtsin poolistakusse ja lasin tal ennast välja joosta. Võttis enna kurve ise kenasti hoo maha, lasi juhtuda. Aga tempo oli täielikult tema valitud. Ta jooksis selle kõik endast välja. Kogu selle hirmu ja kõik need halvad mälestused. Ja mina nutsin terve galopi ajal endast samad tunded välja.
Ja pärast oli mul all teine hobune. Siis ma tundsin, et minu vana ja kallis Artemis on jälle siin.
Jalutasime tallis käekõrval ja ta ei jäänud kahte sammu ka maha.
Jätsin ta kuivama ja palusin Helinal ja Gretlinil hiljem tagsi karjamaale viia.

Aga need esimesed hetked seal platsil kui ma veel seljas ei olnud ja need silmad jäävad kummitama. Ta kartis lihtsalt nii kohutavalt palju nagu ta elus pole kartnud...

Tuesday, June 2, 2009

The new Winds

Käisin nädalavahetusel tallist läbi korraks. Jüril polnud aega ja ei saanudki poisil kapju ära teha.
Ära minnes korra läksin karjamaalt läbi. Ta nüüd 24/7 väljas ja jooksuruumi meeletult. Ühesõnaga natuke suhtlesime seal.
Tee ääres vaatasin veel Kobratut. Peaaegu kaks aastat tagasi tulin ma siia esimest korda...
Ma jään neid mälestusi, inimesi ja hobuseid igatsema...
Laupäeval siis...

Sunday, May 24, 2009

...

Selline väike võrdlus :)
Trenni alguses ja trenni lõpu poole :)






Sunday, May 17, 2009

Võistlused 17.05.09

Hommikul jõudisn umbes 9 läbi 10 talli. Jäi ainult üle hobused peale panna ja Ihastesse sõitma hakata.Harpuun ja Ikoon olid seekord ülimalt viisakad ja 10 minutiga olid mõlemad kenasti treikus.
Ihastesse jõudes ei olnud hobused veel kohal ja läksime Anniga parkuuri vaatama.
Võin ausalt öelda, et nägin oma elu madalamt 60-70 sõitu aga parkuuril polnud häda midagi. Sellist asja hea sõita.
Siis hobused maha ja boksi. Istusin ja vaatasin Kristeli soojendust. Ja tead sellel hetkel hakkas lihtsalt nii kahju...pisarad tulid silma.
Kristel oli kolmas startija. Üks rist tuli maha...mnjaa milles ma alguses kahtlesin, kuna mingi väga kahtlane latt kolksus seal maas. Aga muidu tegid väga ilusa sõidu.
Mina olin alles 23 seega jalutasime suhteliselt pikalt Ikooniga seal. Soojendus oli hea. Hobusel mõnus tempo sees jne.
Platsil ma isegi ei närveerinud. Kuidagi nii vabalt võtsin seda asja. Ehk sealt see viga tuligi. Igatahes eelviimasest lasin mööda ta. Täiesti puhtalt minu viga. Lasin hobuse liiga äärde ja andsin ratsme liiga vara ette. Ah juhtub, mis olnud see olnud ja ma tal alles kolmandat kord aseljas. Ann tegi 80 puhta sõidu Harpuuniga. TUBLID!!!
Ja tagasi tuli sealt meiega ainult üks hobune...
Ikoon jääb nüüd paariks päevaks Ihastesse proovida ja kui neile sobib siis ostetakse sinna gruppi. Nuta või silmad peast muuta seda ei saa...deem kuidas ma tahaks....



Tallis tegin Artemisele kordet ja suhtlesime temaga niisama ja siis lubasin, et never ever ei lase ma teda kuhugi grupihobuseks. Vähemalt mitte Eestisse. Mujal ma vähemalt ei tea... Tegelikult pole mul ju halli aimugi, kuidas ma seda takistada saaks...Aga tibu oli nii nii kalli kaa, kuulas mu rahulikult ära. Sõime õuepeal muru ja olime niisama lahedad.