Pages

Tuesday, December 29, 2009

Over the edge and back again.

Hommik...kõik magavad.
Tuppa hüppab Margo ja ajab lolli juttu. Küsib, et mis kell trenn hakkab...Läheb minema.
Tuleb 10 minuti pärast tagasi ja teatab, et kella kahe asemel on trenn kell üksteist...mõttepaus.
Liis: "MIS KELL ON?!?"

Ilus hommik kas pole?

Sõita saime ainult teedel, kuna karjamaad liiga kõvad ja platsi lükkas Margo tasaseks. Lõppkokkuvõttes läksime viiekesi. Ehk siis meie (mina ja Arti) ja kari ponisid.
Et siis rivi algusest: Helina & Annu, Kertu & Valessa, Diana & Anette, Kea & Eike, Liis & Artemis. Ainuke tori ruun eestlastest märda seas. Tunneme ennast turvamehena või nii.
Saime tõestuse, et poiss ei sobi raduselt rivi lõppu. Terve tee oli ainuke mõte kiiremas korras Annust ette saada. Aga Annut ei saanud mujale panna, kuna vanad galopiajad tuleksid vast meelde.
Üldislet olime kõik viisakad v.a Artemis ja mina nagu ikka. Väikesed konfliktid olid, aga kõik lõppes õnnelikult.
Tagasi tulles läksime Keaga meie veel korraks Amme poole edasi. Maja juures tuli maha tulla, kuna nii Arti kui Eike pelgasid koera, aga tulid järgi meile. Poiss keksis ja korskas küll, aga minema ei jooksnud. Kodupoole oli samm muidugi palju erksam ja vaene Eike pidi aegajalt järele sörkima meile. Kogemuse võrra rikkamad taaskord.

Hiljem võtsin üle pika aja Kaliifi käsile. Pägarik on tohutult suureks kasvanud. Saab siis kaheseks tuleval aastal ja kevadel on näitustele vaja minna. Üldmulje on väga positiivne tegelikult. Kõnib käekõrval ilusasti. Ainult väga, väga suur jama on sellega. Et peatustel ja vahel ka keset kõndimist tuleb täiesti selga inimesele. Mitte õrnalt vaid kohe surub kehaga selga ennast. Temaga ära lükkamine ei aidanud üldse ja esimest korda võtsin steki kasutusele. Alguses läks asi hullemaks, aga võib öelda, et pärast 15 minutilist jamamist ja minu peale solvumist saime asja. Vähemalt astus kohe eemale kui käega õlajuurde suret avaldasin. Kertu abiga proovisime siis 2x traavi käekõrval ja tubli oli. Õue tagasi minnes oli teine hobune kõrval. Eks ta natukene siiski pelgas, aga koplis oli ikka vaja nuusutada, et kas saab veel mindagi head või ei ole rohkem (leiba sai).

Artemisel tekkis armukadedushoog ja siis segas vahele. Jooksis mööda koplit järel mul. Päris otsa ta ei tulnud, aga ära ehmatas ikkagi =)

No comments:

Post a Comment