Single mistake will turn it all into dust...

Pole viimasest trennist siia kirjutanud, aga pidin tõsiselt pikalt seedima, mida ma üldse kirjutan...
Pärast seda trenni ongi nüüd mingi pikk paus jäänud sisse taaskord.

Algas kõik paremini, kuna hobused said hommikul kohe välja ja ma ei pidanud tegelema poisi rahustamisega. Hobune suhtles nii nunnult minuga ja oli üldse hüperaktiivne ja lahe.

Alguses ma ei suutnud üldse välja mõelda, et mida ma see trenn teha tahaks temaga. Nii jubedalt oleks koondusi veel ja veel ja veel tahtnud harjutada, aga samas koormab see hobust füüsiliselt tohutult palju, seega ei taha nagu väga tihti nõuda...Mis siis, et ma lihtsalt nii kaifin kui ta seda teeb. Idee tekkis siis kui Grets hakkas Brandyga pikendusi harjutama. Mõtlesime, et teeme siis kah.

Olen nüüd asja üle järele mõelnud ja läheme väheke teist teedpidi. Algas kogu asi väikese ettevalmistusega ehk siis tegime sammu-traavi üleminekuid. Rahule jäin siis kui hobune regeeris allüürimuutuseks antud märguandele peaaegu koheselt (hiljemalt 1 1/2 sammu järel). Edasi võtsin hobuse enne sirget vaikselt poolpeatusesse ja siis andsin korraks kiire märguande edasiliikumiseks. Esimesed 2-3 korda olid muidugi suhteliselt piinavalt õmblusmasin, aga edasi sai hobune enam vähema aru, mida ma temalt tegelikult ootan ja siis ta venitas oma samme terve sirge ulatuses ilusasti pikemaks. Tempot tuli muidugi koguaeg kontrollida, kuna ta vahepeal arvas, et märguanne oli hoopis galopile tõstmiseks. Ühesõnaga kahe traavi ajal harjutasime seda. Sammus lasin tal ennast natukene alla lõdvestada ja täitsa tublisit läks see asi.

Siis tuli viimane traav, mis pidi olema rahulik ja lõdvestav. Ja sealt läks kõik võssa. Ega kogu see eelnev, mis me tegime ei tulnud ilma kaklemiseta. Päris mitmel korral otsustas hobune, et tema tahaks hoopis teises suunas minna, või et ta katekooriliselt ei kavatse kiiremini või pikemalt liikuda. Nii kui viimast korda tahtsin traavile tõsta tõmbas hoobilt alt minema. Ma polnud absoluutselt valmis selleks, kuna tegelikult oli ta terve trenn hea. Igataehes tegi ta suure hüppe taevapoole ja vehkis oma jalgadega ringi. Kukkusin vägagi ebameeldiva matusga pea ja õlapeale. Pilt tuli tagasi siis, kui Ringa mul kõrval kükitas ja midagi küsis. Kõik oli kohisev ja pilt virvendas.

Aga esimene selge asi, mida ma nägin oli Arti, kes seisis ratsmed ümber ühe jala...ja esimene mõte *Raisk kui sa nüüd need 800.- valjad ära lõhud!* Kea kobis muidugi Eltoni (täkk!) seljast maha ja tahtis juurde minna. Kuna ma ei suutnud karjuda talle siis tekkis hetkeks kõhus suht õõnes tunne. Õnneks Ringa taipas kah, et asi ei ole okei ja ei lubanud tal minna. Selleks hetkeks ajasin ennast püsti, aga siis taipas Arti, et tal jalg kinni. Komberdas natukene ja sai jala välja ratsmetest. Kõik jäid terveks (arvestasin siin end pea välja). Poiss loivas mulle vastu ja tundus, et ta ise ka suht šokis. Samas aga ütles kogu kehakeel, et tal on kahju, kuid see oli ainuke viis ennast kaitsta, kuna mina ei olnud temast aru saanud.

Ühesõnaga Ringa jalutas temaga natuken ja ma istusin kastiotsas, kuni pea natuke selgines ja viisin hobuse talli (tekk selga). Nii kui üritasin kiiremini liikuda hakkas maailm ähvardavalt tiirlema. Esmaspäeva veetsin kodus peavaluga.

Terve selle vahepeale aja ma mõtlesin, et mis tegelikult võssa läks ja asi oli siiski minus. Hobune oli poole trennipealt juba natukene närvilisem ja üritas mulle pidevalt öelda, et ma ei pööra talle piisavalt tähelepanu ja kuna ma seda ei teinud, siis oli tema ainuke kaitserefleks minust lahti saada...
Sorry kallike...ma püüan anda endast kõik, aga vahel ma lihtsalt ei suuda...