Will I ever have a horse like You again?

*Sõbrad - Artemis & Belfast*

I have waited for You for 17 years and I will wait for You for the rest of my life. Even if that means I have to give You up for the rest of my life, I will wait for You...

...Vahel ma mõtlen, et kas Sa, Poiss, üldse tead, kui kuradi palju ma Sinust hoolin? Sest kõik need miljonid korras, mil ma olen mõelnud, et ma lihtsalt annan alla, ei suuda ma seda lõpuks siiski, sest on piinav teada, et Sa oled olemas ja ma ei saa olla seal, kus Sina.

Üle pika, pika, pika, pika aja oli kõik ülimalt tavaline. Need, kes trenni pidid minema (hobustest) jäis hommkul sisse. Ja nagu kiuste oli Artemis seekord siis ainuke ruun. Tiirutas nagu pöörane ja lõpuks ajas ennast tagajalgadele paar korda. Toppisin ta Palee kõrvale, kus ta enam vähem maha rahunes.

Puhastamine kestis üle poole tunni. Hobune oli kattunud ühtlase mudakihiga. Seetõttu olin viimane, kes platsile sai. Enne seda veel üllatus, üllatus - 125 kummidega sadulavöö ei olegi väike nagu ma olin arvanud. Ei toimi sellel loomal paksuks minemine.

Selga minek oli omaette ooper. Paigal seisis heal juhul 3 sekundit. Võttis jalad värisema küll...teadagi, milleks ta võimeline on kui minust lathi saada tahab. Selle platsipoolepeal, kus sõitsime oli suhteliselt uus liiv, seega tsipa vajuv, aga tulime hästi toime. Muidugi ei leppinud poiss sellega, et galoppi ei saa. Kohe kui esimest korda traavile tahtsin tõsta tegi vehkat. Oli küll mõnus ja kerge galopp, aga vot tagasi ei tulnud kohe. Edasi oli väga tubli. Mingil määral on siiski kasuks, kui ma vahepeal Artemisega pikalt ei sõida, sest siis mõtlen ise rohkem. Natuke kange olin ise seljas, aga hobune oli lausa super.

Traavis tundsin esimest korda, et koonduste harjutamise ajal püsib tempo sama, hobune lühendab ainult samme. No mega lihtsalt! Ja kui lõpus pikendusi harjutasime, siis Ringa ütles, et ta isegi venitas neid samme. See oli üks suurimaid plusse üldse. Vahepeal viskas hobusel muidugi paar korda üle ja siis ta pukitas küll rõõmsalt. Õigemini enda arvates mängis. Mul jääb üle õnne tänada, et ta ei jõua ennast koos minuga väga kõrgele vedada. Jalutades puges sülle, et ikka keegi sügaks teda kuskilt.

Sees viskasin veel teki selga talle. Alguses ehmatas küll koledasti kui läheale üritasin minna, aga sai väga ruttu aru, et see on juba vana tuttav asi. Tund aega kuivas ja siis läksime õue. Tegelikult on ta täielik angoora juba :) Nii paks talvekarv seljas lihtsalt. Õues enne värava lahti vütmist võtsin päotsed ära (käis jäi hobuse külge) ja teise käega hakkasin ülemist traati ära võtma. Sellise suraka saime, et jube :( Hobune hüppas kolma sammu kaugemale ja esimese ehamtusega enam kohe kätte ei andnud. Pärast umbes pooleminutilist toibumist tuli ise juurde. Viisin korra sisse ta ja palusin Merkal elektri välja võtta. Siis saime kopli juurde tagasi. Muidugi ma kartsin, et ega ta ei tule enam ligi, aga polnud probleemi. Ainult sisse saades tegi kohapealt minekut ja ma olin pärasts seda mudakoll.

Ühesõnaga ma olen musiga üli rahul.