Pages

Sunday, November 8, 2009

Aasta aega lahus...

Olen ise viimased paar nädalat väga liimist lahti olnud. Nii koolis kui kodus. Panin selle üleliigse stressi ja väsimuse arvele...ja siis vaatasin kalendrisse.
Täiesti uskumatu, et Lateksi Soome müümisest ongi aasta möödas. Täiesti uskumatu kui palju ma ikka veel seda poissi armastan ja igatsen.

Miks on Late mulle lihtsalt nii tähtis?
Ta oli esimene, kes tegi mulle ühe korraga ja kindlalt selgeks, et heaga saavutab mitutuhat korda rohekm ja parema tulemuse kui kurjaga.
Ta oli esimenem, kes tegi mulle selgeks kui ku*adima palju loeb hobuse usaldamine kriitilisel hetkel.
Esimene, kes tõestas, et kõigest on võimalik üle saada, kui vaid piisavalt palju pingutada.
Esimene, kes näitas mulle kui tähtis võib mingil hetkel olla inimesepoolne toetus ja tähelepanu.
Esimene, kellele ma kardisn nii tohutult haiget teha.
Esimene, kelle juures ma võisin istuda tunde ja tunde ning mitte kunagi väsida või üksindust tunda.
Ja ta oli esimene, kelle lahkumine minu elu tasakaalust välja lõi ja mu nii mitmeks kuuks stressi ja depressooni viis.

Ma ei tea vist ühtegi hobust, kes oleks kõik need narrused ja lollused ja eksimused nii stoilise rahuga üle elanud. Ta lasi mul õppida läbi minu vigade, õpetades ja aidates. Ta oskas üllatada kõige ettearvamatul hetkel ükskõik millega. Ta suutis hoolida kõigest ja kõigist enda ümber.

Vahel ma tunnen, et ma ei oska ilma temata edasi minna. Igast langusest tõi ta mind mängleva kergusega välja ja iga tõus saabus tänu temale. Ta andis mulle nii palju, mida anda edasi hobustele tulevikus, aga vahel ma tunnen, et see on ilma tema juhatuse ja õpetuseta lihtsalt nii tohutult raske...

Selg selja vastas me läheme koos.
Mineviks kauge nii hea.
Külg külje kõrval nad seisvad ses loos.
Tuleviks võõras, ei tea.

Kuu mille naeratus saatma meid jäi
öösse mis pime ja külm.
Sinuta edasi minna ei või.
Üks süda, kaks hinge, üks arm.

(L.Laas)


*Siis kui emme oli kõige tähtsam siin maamuna peal*
*Meie kõige esimene kohtumine 28. august 2008*
*Meie esimene trenn*

*Esimene hüppetrenn, mis oli üle ootuste SUPER**Vahepealne kriisiage. Aga ta on ikkagi üli armas*
*Esimene ja viimane talv koos...mälestused*
*Ja siis sa olidki suur ja tubli ja hea ja armas...*
*...ja vedasid mind üle kõigest, mis ette juhuts. Meie viimane võistlus, 80-90 puhas sõit*

*Sest nii meile meeldiski...*
*...kahekesi.*
*4. oktoober 2008...jäänud veel kuu aega*
*3. november 2008...siin see kõik lõppes*

*See tunne on kirjeldamatu kui see pilt mulle saadeti...**Hetk, mil kõik oli nii nagu vanasti...kõik oli nii nagu peab*

*Ja nüüd oled sa suur ja edukas poiss. Suures ja armastavas perekonnas*

*Aga mina armastan ja igatsen sind endiselt liiga tohutult palju. Armastan seda jalgu järel lohisevat totunäoga iludust. Armastan neid suuri ja ilmekaid silmi. Armastan seda hobust, kelle nimle ma alla ei andnud. Armastan oma kõige suuremat ja paremat õpetajat*

2 comments:

  1. lõppus ei olnud üldse jalgu järel lohisev ja totunäoga :D

    ReplyDelete
  2. Täpsustused: jalgu lohistas ta järel ka Soomes esimesel võimalusel kui seljas enam tööd ei teinud :) ja Alina kullake see on LATEKS!!! Tal ei saagi peale totunäo midagi muud seal peas olla lihtsalt xD

    ReplyDelete