Algas kõik esmaspäeval kui hobune oli SUPER!!! Ühesõnaga painutas ja lõdvestas ja ah lihtsalt nii hea oli. Pidevalt tuletasin endale meelde, et ma teda suust ei näpiks nii palju ja oh ma ei tea. Nii super lihtsalt. Ma ei tea kust see tuli. Ma lihtsalt mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin ja siis proovisn kogu selle mõtlemise sõidu sisse ka panna ja toimis! Saate aru ma ei oska kirjeldada seda tunnet, millega ma trenni lõpetasin. Ta oli nii üli hea ja mõnus ja pehme ja kõike. Voldid oli ümmargused, traav oli ühtalne, painded oli parajad, taguots töötas ja ei vajunud ära kuskile poole. Ja kõige, kõige parem oli, et me peaaegu, PEAAEGU saime koondama galopis. Ta oli niiiiii üli mõnus ja rahulik, et hakka või nutma lausa. Ma mõtlesin, et kui poiss oleks koguaeg selline siis ma sulaks öra lihtsalt :) Peki on ka maha sõitnud enam vähem.
Teisipäeval puhkas ja kolmapäeval tegime kordet sedelga ja külgratsmetega. Väga hea oli. Ise nägin ka siis hobuse liikumist. Mulle nii meeldis, kuidas ta tagakehaga töötas. Hästi elavalt ja kindlalt. Nagu appi!!! Ma ei taha, et ma nüüd jälle asja võssa keeraks.
Ja ma ikka tegin seda :S Neljapäeval pidime hüppama. Ja kõik oli nii paha. Ma lihtsalt segasin teda nii palju. Ta oli eest kange ja toetas kätele. Ei tulnud kontaktile järele ei lõdvestamisel, ega siis kui ratsest lühendasin. Paremale säärele töötas totaalselst vastu (loe: mina töötasin säärega hobusele vastu tegelikult). Painded oli peaaegu olematud. Ma olin lõpuks nii lootusetus olukorras, et võtsin hobuse sammu ja mõtlesin, et ei. Aitab, ma enam ei suuda. Ja siinkohal ma tõesti tänan Ringat, et ta sellel hetkel olemas oli. Lasi mul sammus alguses rohkem töötada panietega. Esimene asi, et ei viinud pööretel, voltidel välimist säärt tahapoole ja hobune ei saanudki painutada ennast, kuna mina lammas ei andnud korrektset märguannet. Kohe kui selle paika sai oli sammus okei. Traavis sama asi. Aga seal vajusin ülakehaga natuke ette ja tõmbasin õlad krampi. No mida see hobune siis peaks veel tegema kui mingi tainas tal seljas nagu puupakk istub. Huhh kaua nägime vaeva aga asja sai (minust). Hobune paranes ka tunduvalt, aga ega tema polnud ju süüdi minu vigades.
Riskisime peale kaalumist ikka hüpata natuke. Jaa tõmbas 2x stagettidest mööda. Jäi klaase vahtima talli juures ja ma lihtsalt LASIN ta oma lambamõistusega mööda. Teiselt poolt tulles oli 5+. Kui uuesti talli poole tulime läks iluasasti üle. Ma olen koba lihtsalt. Parkuuri ajal pingutas Artemis endast viimase välja, et mind välja päästa. Õnnestus isegi. Ainult suurel ristil (keskelt oma 70-80 cm) oli raskusi, kuna ta ise hüppas esimest korda. Kitsas ja kõrge=hobune kokku. Ja mina ikka lasen tal tempoga minna. Kammooon nooh :s Kolmandal katsel ikka koondasin ja siis läks iluasti üle.
Teist korda oli parkuur parem kuna tegime vahepeal natuke sammu ja ma ise suutisn mõelda, et mida ma üldse teen seal seljas. Kast oli kõige parem üldse, kuna ma tundsin kuidas poiss lendas ja väga hästi klappisid sammud. Muidu oli taaskordne tõestus kui sitasti ma ikka alt välja tulen. Hobune päästis 110% välja. Valge aiaga okseril jäi ise kudagi istuma ja siis kukkus tagajalgadega latti sisse.
Päeva positiivne asi: andis ise VABATAHTLIKULT musta esimest jalga :)
Praegu on tunne, et ma ei taha. Kõik oli nii võimatult hea ja siis selline langus. Nüüd ma jälle mõtlen ja mõtlen. Asi on siiski minus. Hobune on lihtaslt nii võimatult tubli, et lihtsalt jubeee.
Aga mõtlemine on ikkagi kasulik. Mulle hakkasid tohutult meeldima J. Tätte laulu sõnad
Kas pole aeg, et vahetada pooled.
Algul sina mind, siis mina sind.
See on kuidagi nii meielik. Algul õpetasin mina Artemist...ja nüüd õpetab Artemis mind. Samas aga õpime me kogu selle aja teineteiselt. Ma lihtsalt mõtlen, et ma ei oska enam ilma temata. See kõik on nii raske...
No comments:
Post a Comment