Cry with the shadow of a smile.

Läksin talli.
Tean, tean, et reede alles ja ma pidin laupäeval ennast sinna vedama aga mis teha.
Alguses ei plaaninud üldse sõita.
Alina läheb poisiga võistlema. Mis see enam minu asi sinna selga ronida siis...Aga süda ei andnud rahu.
Trennikaart näitab mulle veel 3 tühja lahtrit...ja nüüd jooksis mõte katekooriliselt kokku :) Ma vaatasin rõõmsalt kolm minutit tühja pilguga ekraani.
Ühesõnaga kui Alina tuli ütlesin, et tahaks ikka ise sõita.
Poiss on karjamaal nüüd ja nii ma selle märja ja nutuse ilmaga talle järegi ronisin.
Tuli sealt ilusasti ära aga kartis üksi olemist nagu tuld. Vahtis koguseg tagasi karjamaa poole, et kas keegi teine ei tulegi.
Hmm sellega seoses. Tal kabjad tehtud. Kõik peale esimese valge, mis on alati suurim probleem olnud. Sellest ma parem ei räägi kuidas tal neid tehti. Mind ei olnud kohal ja kokkuvõttes oli hobune pikali maha saadud suure surma peale...
Tallis kuivatasime kuni teised sõitsid. Oli suht seltsiv ja ssõbralik aga iga järsemat liigutust kartis.
Proovisime Alinaga talle teist sadulat. Oli parem. Kui Alinx sadulat selga pani talle siis kartis seda paaniliselt. Pärast minuga polnud midagi eriti. Aga eks Alina oli värkimise ajal juures...
Läksin välja siis kui teised hakkasid lõpetama.
Hobune kartis. Mitte asju ega kolle. Ta kartis üksi jääda. Pööraselt kartis kohe. Mul oli tast nii, nii kahju aga trenni pidid tegema. Neljapäeval oli hüpanud ja homme tal kaa vaja hüpata.
Tegime alguses pikalt sammu. Raske oli teda tagasi hoida ja nii kui eest kontakti tugevamalt hoidsin tõmbas PEA ratsmesse aga keha oli ikka sama krampis kui mitte veel hullem. Ma lihtsalt ei oskand teda aidata. Tesied läksid ära platsilt ja olimegi üksi. Traavis oli ainuke mõte ära joosta. ükskõik kuhu ja läbi mille.
Ma tõesti nutsin seal seljas, kuna ma sain aru, et ta kardab ja ma ei oskand teda aidata. Sammus oli enam vähem okei.
Alguses mõtlesin, et galopile ei lase teda aga laps nagu ta on ta lihtsalt nii tahtis.
Enne võtsin poisi seisma ja rääkisin temaga kahekesi natuke. Rääkisin talle rahulikult ära, mis nüüd toimuma hakkab ja ta peab nende tulevate muutustega harjuma hakkama.
Ja oi mis sai kui ma tal siis rastme ära lasin. Ma isegi ei tõstnud teda ta läks hoobilt ise. Paremat pidid paar korda valest jalast.
Võtsin poolistakusse ja lasin tal ennast välja joosta. Võttis enna kurve ise kenasti hoo maha, lasi juhtuda. Aga tempo oli täielikult tema valitud. Ta jooksis selle kõik endast välja. Kogu selle hirmu ja kõik need halvad mälestused. Ja mina nutsin terve galopi ajal endast samad tunded välja.
Ja pärast oli mul all teine hobune. Siis ma tundsin, et minu vana ja kallis Artemis on jälle siin.
Jalutasime tallis käekõrval ja ta ei jäänud kahte sammu ka maha.
Jätsin ta kuivama ja palusin Helinal ja Gretlinil hiljem tagsi karjamaale viia.

Aga need esimesed hetked seal platsil kui ma veel seljas ei olnud ja need silmad jäävad kummitama. Ta kartis lihtsalt nii kohutavalt palju nagu ta elus pole kartnud...