Oleme ikka veel täitsa olemas. Kadunud on ainult aeg, mil ma jõuaks aja maha võtta ja siia paar rida kirjutada. Üritan siis seda ka natukene teha.
Kaliif on jõudsalt jätkanud oma teed ülesmäge kui me jätame välja eilse ebaõnnestunud koostöö. Hobune liigub hea tempoga, kuulab mind jne. Tervik hakkab tasapisi ennast pildiks kokku klappima, mis ei tähenda, et tööd nagu ei oleks. Tööd on tehtud ja veel rohkem on ees. Hetkel oleks väga suur samm kui me õpiksime galopitõsted ära. Jookseb If juba täitsa kenasti ja iga teine samm ei pea teda edasi ajama (erandiks taaskord see eilne õnnetu trenn). Korraliku lõdvestamiseni on ka veel täitsa arvestatav tee minna, sest kohe kuidagi ei tahaks hobune ennast mõnusalt lõdvaks lasta. On ju olemas nii nii palju asju, mida vaadata ja eriti tore on kui ratsanik säärtega tagant ei pressi ning ratsmegi eest vabaks annab. Kes siis enam mõtleb, et peaks korraks vabamalt võtma.
Õuekolli muredest saime ühe taaskord lahendatud ja väga kiirsesti. Suured valged krabisevad heinapallikiled võivad nüüd täiesti rahumeeli jalgade alla krabisea või lausa hobusel seljas ja seda nii tallis kui õues. Vot kui tore. Kui nüüd saaks kärude ja uute takistuste hirmsut ka üle oleks veel toredam.
Dallasega käisime Ihastes võistlemas. Tuli ja läks see asi kuidagi üllatavalt kiiresti. 60-70 tõrkusime välja ja 80-90 4kp, sest see väike armas madal rist ei pakkunud pinget ja kolises vaikselt liiva. Kui enne esimest starti oli hobune nagu naeltel siis teise soojenduse ajaks võttis ta asja väga külma kõhuga ning seisis oma uutele katsumustele vägagi viisakalt vastu. Vaata kui tore.
Eile kukkus Kristiina õnnetult Dallase seljast ja nüüd lähen laupäeval temaga üksi võistlema. Hüppasime natukene. Hüpped olid meeldivalt mõnusad. Seal vahepeal oli aga kuidagi väga kontrollimatu Dallas, kes võttis oma jalad kõhualt välja ja proovis saba-sirgeks tempot teha. Suurest kurjast punasest kastiski saime kaks kroda üle peale esimest lahkarvamsut.
Vot siinmaal me siis oleme.
Kirjutamiseni =)
No comments:
Post a Comment