Go as far as you can see; when you get there, you'll be able to see farther.

Jälle mina siina =) Ja taaskord suhteliselt pika vahega, seega saab oma mälu pingutada.

Dallas on suur ja tubli ja temaga sai ka see nädalavahetus võistlemas käidud. Tooma tallis siis seekord. Treiler oli algselt ikka veidi suur ja kuri, aga tagasi tulles kalpsas hobune sinna nii kiiresti peale, et ise ka ei usu kohe. Sõidud olid minu poolt vigased, hobune päästis mis sai ja 60-80 saime II koha. Väga tubli! 90-100 tõmbasime kaks latti maha ja 8kp. Kogemus oli hea, hobune oli hea ja aina paremaks läheb. Nüüd oleme kodus trenni teinud ja omavahelsit koostööd arendanud. Tore loom on. Ja Tooma võistlustel suutsin esimest korda Dallase puhul tunda kuidas ta jäi ootama, mida edasi teha. Süsteemi vahel tekkis hobuses hetkeks selline kahtlusmoment ja siis oli meeletult hästi tunda, et iga viimane kui lihas ootas, et mis ma nüüd ütlen talle seal seljas.

Grenada hakkas uuesti sõitma, mille üle oli tohutult hea meel.
Ja siis tuli esimene trenn ja kõik oli nii võõras ja vale kuidagi. Ma ei osanud üldse olla ja asjad ei klappinud ja endas tekkis ka hirm, et kas tõesti ongi nii? Ja ma tõesti mõtlesin terve õhtu, et kuidas ja miks. Seepärast tekkis sees see paha tunne eelsesiva hüppetrenni ees.
Ma ei oska öelda, kas asi oli selles, et Gre oli seisnud ja mina sõitisn Dallasega (kes on ikka väga teistsugune hobune) ja tänu sellele ei klappinud see esimene sõit üle mitme nädala või oli asi viimati olnud kukkumises. Milles iganes see tohutu erinevus oli saime üle ja hüpptrenn oli üle ootuste hea. Kõik oli paigas ja soojendust oli tõelislet hea sõita (kui jätame välja kirjandi kirjutamsiets tekkinud süda-paha oleku). Hüpped olid võimsad. Samas oli seljas väga, väga hästi tunda iga tõuget ja iga tõuke kohta. Hobune tõesti keskendus ja püüdis ja tore oleks mõelda, et ma püüdsin samapalju.

If sõidab niipalju kui sõidab.
Kertu tegi temaga ühe trenni. Vingus ja virises ette, et tema ei oska ja rikub hobuse ära. Istus selga ja sõitis ja kõik oli väga korras. If küll viilis ja tahtis edasi ajamist, aga hobuse kiusamisest oli asi ikka väga kaugel.
Ise jõudsin peale laupäeva eile sõitma. Kõik oli paigas ja hea. Oma suure karutagumiku suutis ta küll korra pilvede poole lennutada kui proovisime esimest galopitõstet teha. Kui mina sinna selga jäin ja kurja häält tegin tulid järgmised siiski ilma üllatusteta. Pisikesele Meribelile sai Kaliifist esimene trennihobune. Kaliifile täitsa istus see väike liikuv aiapäkapikk.
Nüüd on nii, et kuna ma peaksin tegelikult enne Hobunurme võistlusi Grenada ja Dallasega korralikult trenni tegema siis kannatab Kaliif. Kannatab on nüüd tema jaoks küll väga vale sõna, sest 110% usun, et see suur mõmmi naudib igati rohkem karjamaal laisklemist kui trennis töötamist :) Samas tõestas Kertu, et sinna selga saab vabalt teisi ka panna ja ei pea see olema suur kuri mina, kes hobuselt trenni nõuab.

Ja et ära mainida siis eile olid Odüsseia, Adelante, Dallas ja Grenada kõik korde peal.
Gre mängis kättesaamatut, mis tähendasd ette enne kordele jõudmist jooksis ta veel koplis ka kena 10 minutit.