Pages

Friday, July 15, 2011

Optimism is the foundation of courage.

Teine kord kadrilli on tehtud. If ei taju asja ikka veel nii palju, et ta suudaks ennast kenasti vabana hoida ning lasta kogu süsteemil lihtsalt toimida. Tema ajudele on see hetkel ikka meeletu koormus. Mida ma talt tahta saakski? Teatud kohad tulevad isegi kenasti. Hobune liigub ja keskendub...aga siis tuleb mingi hetk, kus ta üldse ei saa aru, et miks siis nii. Näiteks sääre eest astumisel oleks ju niivõrd palju lihtsam oma esiots ära keerata ja jätkata sirgjoonelist liikumist ja galopis oleks ju tunduvalt toredam teistest ette joosta ja vahelduseks lihtsalt mängida.
Ja siis pean mina mulli ära lõhkuma ja ütlema lapsele, et ei...siin ja nüüd pead sa olema täitsa täiskasvanu. Endal on pärast eriti vastik tunne. Ma ju tean, et ta ei oska veel, aga peab.
Õnneks on ta piisavalt selline hobune, kes teeb ka ilma küsimata, et miks ta peab. Selle asemel, et hakata vastu jonnima, et ei taha ja ei oska on ta pigem seda tüüpi, kes (isegi kui ta tõesti ei oska) vähemalt proovib ja annab endast parima.

Täna sai ta puhata. Täiesti ilma minuga kokkupuutumata sai ta karjamaal lihtsalt olla hobune. Homme saab ta seda veel, sest vaatamata kokkulepetele leidus siiski prboleem ja me ei harjuta.

Sõitsin Erkoga sadulata. Poni oli täitsa tore. Eks tal tekkisid need vastuvaidlemise momendid, kus rammiti õla (ja kehaga) ühte suunda kuni aed ette tuli või kui tuli tuju galopis tuurid üles võtta.
Tegime täitsa arvestatava hulga samm-traav üleminekuid ning palju, palju volte ja pöördeid. Rajal sõitsin ainult siis kui teised galoppi tegid. Siis kui tal on koostöövalmiduse hetk keerab poni kenasti säärte ja keharaskuse peale ja hoiab ennast eest kerge. Sekka kipub tulema neid hetki, kus pea hakkab tõmblema ja jalad tahaksid õmblusmasina taktis liikuma hakata. Üldiselt laseb ta ennast kenasti tagasi maapeale tuua, aga vahel kipub siiski liiga aktiivseks minema.
Galopis tahtsin ma sealt alla tulla kui ta veidikene kiigutas ja peale seda turbojänest tegi ning suuna posti peale võttis ning peale seda tekkis minul hetkeks kahtlane tunne, et järgmine suund on Kertu ja Realist. Kõik sujus siiski kenasti ja uuele tõstele järgnes kena rütmikas galopp.
Tuju tegi ikka täitsa rõõmsaks. Karjamaale tagasi jõudes oli esimese asjana vaja siiski Erk'iga maid jagama hakata.

No comments:

Post a Comment