Omad ja hääd!

If on...ee...imelik.
Esiteks ta sööb palju. Teiseks ta on jonnima hakanud. Kolmandaks ta on pubekas.

Trennis on nüüd need hetked kui mul tuleb tossu kõrvadest välja ja hea meelega võtaks kaika...
Temaga on ilmvõimatu häid suhteid hoida kui platsil on peale meie veel rohkem kui 2 hobust. Otseloomulikult peab siis ju liikuma nendega samas suunas. See nõme probleem on alati olnud, et kui keegi vastu liigub meile, siis läheb ta all kohevaks ja ei taju matsu, et miks nüüd tema peab ikka veel teistpidi olema. Ja siis on häästi tüütu sõita sirgliine või teha peatusi. Alguses on mõlemad ilusad, aga kui ma hakkan pikalt igatepidi sirgeid sõitma, siis on jälle jube mossitaja all. Ja no kui teha samm-peatus üleminekuid rohkem kui 3-4 korda järjest siis hakatakse siplema ja muututakse lausa kurjaks. Ja siis on suur kuri "kohev" hobune, kes tegelikult kuulab ja teeb, aga üüldsee ei taha. Viimasel ajal ajab see mind õnneks rohkem naerma. Kuidas ta mossitab, aga teeb, sest peab.
Ja ma ei saa mitte midagi ninaette jätta enam. KÕIK harjad loobib mööda talli laiali. Täiesti ulme. Ma lähen 30 sekundiks ära, et kabjakonks tuua ja kõva hari on imekombel sääred teinud. Ja sada muud pisidetailset viga, mis mu keema ajavad...

Aga!

Tegelikult on ta ikka ütlemata tubli olnud. Õppisime sääre eest astumist ja tajub küll. See on talle kerge ka, sest maast olen pidevalt igatepidi pannud teda surve eest astuma. Vasakule liikudes on raskem, paremale kergem - nagu meil kombeks.
Üldse on selline hea kerge sõita (kui need mossitamise hood välja jätta). Igaltpoolt annab järgi ja hobust annab painutada kenasti. Galopis on areng veidikene stagnatsiooni jäänud, et tahaks/peaks/võiks rohkem tähelepanu pöörata sellele.

Viimane hüppetrenn oli tõsiselt hea. Täitsa esimest korda hüppasime kummidega takistust ja mõlemat aeda, millest üks on ilus kirju. Mitte ühte ainsat pilku ka ei olnud. Kõigest läks ilma kõhklemata üle. Ja esimest korda hüppasime parkuurina takistusi. Kohmakas, aga samas hea mugav. Unustasin ennast niipalju, et ei võtnud enne ühte pööret tagasi, et läbi traavi jalga vahetada ja hobusele asi kergemaks teha. If päästis ennast ise ja vahetas mõlemad kenasti.
Suur viga oli see, et sõitisn pikkade jalustega - eriti jube oli.



Ja niiiiii hea oli sõita probleemideta hobusega. Grenadast siis jutt. Viimane trenn tegin hästi palju traav-galopp üleminekuid ja lõpuks suutsin nii normaalseid märguandeid anda seal seljas, et peale galoppi ei tulnudki see pikk ja jube traav.
Hüppasime ka ja alguses lasin ise liiga serva hobust. Ratse oli pikk ja sääred ei olnud piisavalt kindlad. Natukene parandamsit ja siis oli täitsa hää. Gretlin hüppas ka esimest korda temaga.

Dallasega sõitsin niipalju, et ühe parkuuri hüppasin ja oli kõik =) Vasakust jalast tõusmisele on ta vastu, aga kui kui ikka natukene kuri oled siis tõuseb.


Kadrilli sõidan Grenadaga =)