Kuupeal me veel ei ole. Aga kui eilset vaadata siis palju puudu ei jäägi enam.
Palavus ja parmud on juba päris mitu päeva suureks probleemiks. Karjamaalt tulles ei saa hobune üldse enam paigal oldud. Sipleb, siputab ja kui asi väga jubedaks kisub kergitab oma tagaotsa.
Aga saime enne kadrilli harjutamist mürgitatud.
Võrreldes eelmise korraga oli hobune tunduvalt parem. Väga püüdlik, väga koostöövalmis. Kadrill hakkab enam-vähem pähe jääma ja nüüd on rohkem aega tegeleda hobuse endaga. Teda on nüüd võimalik täitsa korralikult painutada ja samamoodi sammu pikemaks ja lühemaks võtta seal kus vaja. Ja lahkarvamusi jääb iga korraga vähemaks. Ta võtab asja täiesti pingevabalt ja kui ei teaks siis ei ülteks, et ta meil seal peasmuna on. Kui If sedamoodi arengut jätkab siis saab temast ikka väga mõnus hobune =)
Harjutasime teist kava ka. Väike vahetus on toimunud ehk siis Euroopa ei sõida ja tema asemel on Etu ja Reliif. Kertu läks Anettele üle.
Asi tuli täitsa välja. Grenada oli ikka vana tema ise. Muusika tuleb aga tagasi pikaks teha, sest et ma ei oodanud, et meil see kava nii pikk oleks.
Pärast harjutamisi jõudsin trenni Eepikaga. Sama aasta mis Kaliif, poni. Kui asjad ei sobi tõmbab pea eest kõrgele ja mängib tanki. Või hakkab tagurdama ja oma suunda pressima. Aga sõita on ta mõnus. Hästi kergelt hoiab traavis ise tempot ja rütmi. Edasi sõita on lihtne ja kui vabalt liigub siis on täitsa tore olla. Tegime suhteliselt palju pöördeid ja üritasin pidevalt tegevust anda talle, et ei tekiks igavuse momenti. Välimisest säärest jookseb teatud hetkedel läbi. Teised hobused ei istu talle üldse. Lidutab kõrvu ja näitab kogu kehaga välja, et kui saaks võtaks hammastega kinni. Korra läks päris kena hooga külg ees Coconuti poole ja üritas oma taguotsa keerata. Rohkem õnneks ise "rünnakule" ei pressinud aga kurja mutt mängis siiski.
No comments:
Post a Comment