Tahtsin peale trenni kirjutada, aga siis suutisn mõelda, et ma lihtsalt halaksin et ma ei saa ja ei oska...
Aga peab ju saama ja oskama mingist hetkest. Mida negatviisem ma olen seda hullem. Ehk kõik ei saa lõpuni siiski halvasti minna. Ja no hullemaks see asi enam ka minna ei saa...piisavalt kole on juba.
Aa et me siis hüppasime täna. Hobune oli maastikust väga selline teismoodi. Et tahaks ikka veel vabalt liikuda ja mitte nii palju tööd teha. Üldse keerukas. Esimesed kaitsmed olid peal esimest korda...ei seganud meid. Mingid asjad tulevad hetkel väga suvaliselt meelde...
Üritades oma mälu fokuseerida siis algus oli enam vähem. Jooksis vabalt ja kenasti. Kui traavi pikemaks sõitsin siis paaril korral jäin liikumisest maha. Hobune oli sellest suht häiritud. Tegin traav-samm üleminekuid ilma ratsmeteta. Kuna ta rajal liigub kenasti siis polnud nagu probleemi, ratsmed lasin üldse ära, et ei tekiks mingit kiusatust. Üllatavalt kenasti läks aga ega see ei ole uudis, sest nende üleminekutiega pole probleeme olnud ka väga.
Vasakule poole sõites tekkis hetk kus ma oleks juukseid välja kiskunud kui kaskat poleks peas olnud. Ta tõmbas eest lõuad krampi ja selja ka ja see kõik oli nii üli kole, et....võtsin sammule ja tegin seal seljas hingamisharjutusi. Enda saamatuse pärast ei tohi oma närve hobuse peal välja elada. Uuesti traavile ja sõitsime rajal (tegelikult selle kõrval, sest rada on suht vagu omadega ja sealt sisse keerates tekib mingi nõme miment kus tuleb kõrgemale astud aja siis tekib rütmis ja tasakaalus jama) ja suuremaid pöördeid seni kuni oli OK. Rahunesin maha ja elasime üle minu haiged närvid. Galopp paremale ok ja tõste ka kena. Vasakule oli tõstetega õudusunenägu..ma ikka halan eks? Annate andeks aga no mis ma kirjutan lilledest kui neid ei olnud. Aga jooksis veidi vähem esiotsal kui varem...ehk mulle tundus ainult.
Hüppamine läks samasse ämbrisse nagu eelmine kord. Okei tunnistame seda, et seekord ma loobusin sammude lugemisest sest need mind seal seljas ei aita ja läksin jumal teab mis lootuse peale, et ma ehk tajun ära tõuke. Mõnel korral sai isegi hobusega kaasa mindud. Kätt annan vähe järgi. Aga ta on eest niivõrd pehme, et ta ei küsi ka rohkem ja lepib sellega, mis ma annan seega suupeal ei ole, aga vähe on...kaela tahab rohkem sirutada.
Ei aga me areneme =) Ma jõudisn praegsueks (kell on 00:38) otsusele et no hullemaks enam ju minna ei saa...järelikutl on kõik korras, sest põhjas me oleme...siit annab ainutl ülespoole tõusta...ma väga loodan...
Tõin Grenada ka tagant karjamaalt ära ja tegime kuskil 20-30 minutit kordet kuni Helina oma saatanaga paltsil peretülisid maha pidas (jutt ei oel Kidtist).
Suht energiline. Mingi hetk nägi kuskil kolli ja tegi galopispurte aga need olid täiesti random värkt. Ja läks palju lähemale karjamaale pärast.
Ravisime Helina vigastatud selga ja millalgi tuleb stekile matused teha, sest poni osutus kangemaks.
No comments:
Post a Comment