Kõik on veel ikka toimiv, lihtsalt mina olen laisk ja ei kirjuta.
Mul on siis 5 päeva jutti trenni ja kaks päeva puhkust praeguse süsteemi järgi. Vaatab mis sügisest saab =)
Viimased neli trenni on If olnud nii ja naa. Rohkem kipub sinna paremuse poolele, aga samas on asju, mis ei ole nii head. Mina ise olen hetkel täitsa samamoodi. Kord saan hakkama ja siis läheb jälle kõik väga valesti. Tegime mingipäev sääre eest astumist. Üldse ei tulnud. Taguots vajus ära ja ärritas mind oma kõikumisega. Siis tegime mingi aeg ainult sirgliine ja vaikselt küsisin paar sammu sääre eest ja kui tegi kohe uuesti otse sirgele liikuma. Lõpuks tuli väga hästi ilma taguotsa vajumiseta. Kui keegi kingiks mulle rohkem kannatlikust.
Olen rohkem proovinud hakata kogu paniutamise mehhanismmi üle viima istaku ja sääre peale. No ei tahaks teda niivõrd palju ratsmega näppida. Vahel tuleb ja siis jälle ei saa ilma ratsmeta üldse. Aga sammus töötaab poiss igatepidi hästi. Töötab ennast tagant ette ja liigub hea impulsiga. Nüüd siis on suur plaan jõuda traavis sama kaugele.
Hüpata tahaks...aga kui ma ikka ülds ei taju hobust siis kas on praegu mõtet... Ta on nii sujuv ja pehme, et ma ei saa oldud kuidagi seal...ronin ette ja jään maha. Peaksin ise selle teravuse leidma kuskilt.
Viimase päeva tegin Adelantega. Hobune liikus väga entusiastlikutl edasi. Kohati liiga hoogsalt, aga samas oli kontrollitav. Täitsa tavaline oli. No tõesti ei olnud midagi erilist...mitte, et ta oleks nüüd igav, aga just selline...nagu hobune ikka noh =)
Täna siis alustasin oma nädalat maastikul käiguga. Anita ja Bacardy olid kaasas meiega. Kaliifist on saamas turvaline maasu. Kõike hirmsat vaadatakse kahtlaselt ja minnake paar sammu külg ees minema aga mitte ühtegi ärajooksmise ideed ka ei tekkinud. Autodest ei teinud üldse välja. Mina sain nantukene nõgestega kakelda. Hobune oli kontrollitav ja kerge ja lõdvestas (!) vaba ratsmega (!)... Keegi oli seljas ikka täitsa pöördes! Veits põdes mingit puud, millest üle tuli ronida ja selle ees seisime pikemalt kui vaja oleks olnud. Tagasi tulles ei tekitanud üleronimine enam probleeme. Anita juures käisime ära jalutamas tagasiteel. Seal oli küll igasugu huvitavat kraami nii teepeal kui ka aias. Näiteks plastikust liumägi mis oli täitsa tore aga vist liiga värviline. Ja kui tagasi teepeale liikusime siis puges Bacardyle sülle mingi suure metall...asja juures.
Aga väga rahulik ja sai ise nautida platsilt eemal olemist...ei pidanud pidevalt mõtlema, et huvitav kas selle põõsa tagant võib tulla mõni kahtlane kõrs.
Bacardyl võttis üks auto siiski küll jalad päris nõrgaks. Ja no migni maniakk kihutas meist kruusateel mööda. If seisis kannatlikult ja ootas aga märale taaskord ei istunud.
See juhtus kui mul öösel igav oli...
No comments:
Post a Comment