Külm, märg ja igatepidi nõme ilm

Hommikul ei olnud juba tahtmsit minna trenni. Aga eile hüppasime, seega polnud nagu väga valikut.

Hobused oli mööda karjamaad laiali ja Laava passis kuskil teises otsas. Päris nunnu oli ronida sinna, Kohati ulatus rohi kummaritest kõrgemale ja siis said püksid ka mõnusalt märjaks.

Puhastamise ajal oli pidevalt vaja taidlema hakata, sest Realist kõrval tundus üli huvitav. Ja siis ta tõsiselt solvus mu peale kui ta kaugemale seisma panin. Mossitas seal omaette.

Alguses mõtlesin, et sõidaks eilse hüppejalusega, sest siis hoian põlve korralikult kinni ja säär ei pendelda ringi liiga palju, aga ratsastuse jaoks oli siiski liiga lühike. Tegin kompromissi ja panin ühe augu pikemaks. Tavaliselt on natuke veel pikem. Tundus täna pärius stabiilne ja korralikult aktiivne. Just see, et tempo püsis korralik ja energiline, mitte ei vajunud aeg-ajalt ära oli hea.
Vahepeal tegime pisikese põike karjamaale, et paar teadet edastada Dianale. Selle tuelmusena pidin veel alla ronima ja Akra ise karjamaa servale tooma.
Pärast seda oli hobuen natukene liiga ärevil. Asjale lisas vürtsi Valessa varss, kes väga ei saanud ema värvile ja suurusele vist pihta.
Tegin solte päris korralikult ja natukene sirgetel painutusharjutusi. Selline igavapoolne trenn. Galopis tempomuutusi, et oleks, mida teha. Eest tahtis maru madalale vajuda paar korda. Tagant peale sõites hakkas enda kergitamsie asemel kiirustama. Võtsin traavile tõstsin uuesti. Ei olnud tahtmist hakata seal susserdama üldse. Lihtsama vastupanu teed. Tean, et ei tohiks, aga tõesti ei tahtnud teha midagi erilist.
Lõppu pika ratsmega traav, mis täna oli liiga pikk ja kiirustav ja jalutasime.

Välja minnes oli vaja vahtida ruunasid, kes teise karjamaa poole liikusid ja sellega muutus trajektoor, kuni ma ta jälle kätte sain. Mitte et ta kaugele oleks kõndinud. Ma lihtsalt juba nii harjunud, et ta kõnnib kenasti koplini järgi ja siis vaatan et oplaa hobune on teise suunda hakandu sammuma. Siame kenasti koplisse ja Laava leidis taaskord soolakivi :)